Kasutajainfo

Fredric Brown

29.10.1906-11.03.1972

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Fredric Brown ·

Placet Is a Crazy Place

(jutt aastast 1946)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1946; mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Planetaat – meeletu planeet»
antoloogia «Huumori lõpp» 1992

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.692
Arvustused (13)

Võrratu lugu!!!

Kujutage endale ette planeeti, mille pinnases elavad linnud ning kelle jaoks see tahke pinnas on umbes sama, kui meie jaoks õhk... linnud lendavad ning murendavad hoolega maalaste majade vundamente.
Planeedil esinevad veel ka nägemishallutsinatsioonid.
Jämedalt võttes on kõige selle tohuvapohu põhjuseks planeedi kaks päikest ning planeedi nobe tiirlemine nende ümber.

Kes arvab, et tegu on järjekordse Hard SF pongestusega, see peab pettuma... naljalugu on... üks originaalsemaid muide.

Lugege kindlasti... muide, jutu üks vene tõlkeversioonidest (see parem!) pärineb Arkadi Strugatskilt!!!

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Igati nauditav lugu, tahaks isegi pisut lennata. Nagu kõik geniaalne, on ka selles jutus kõik lihtne, loogiline ja konksuga. Aga lisaks sellele veel ka lõbus...
Teksti loeti eesti keeles

Tore ja naljakas jutt. Lihtsalt fantastiline idee — pinnases elavad ja lendavad linnud. Mõnus!!! Lisaks on välja mõeldud selline väga veider maailm, vürtsiks on lisatud huvitav lahendus lindude "õõnestustegevuse" vastu ja nii edasi ja nii edasi. Jutt on väga normaalne. Hindeks on loomulikult kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt andekas, vaimuka ideeliiniga lugu. Kummardus Brownile. Veelkord leiab tõestust see, et kui story on hea, pole taadil mingeid probleeme selle hästi kirja panemisega.
Teksti loeti vene keeles

Naljakas ja hea ideega, aga muidu hämmastavalt nukraks tegev lugu. Miks nukraks? Kas teate, ma lähen alati nukraks, kui puutun kokku inimese lolluse ja m6ttelaiskusega. Kui autor mainis hallukaid, mis leidsid aset mingil kindlal perioodil päevast, siis m6tlesin ma kohe, et mille kuradi pärast, kui need rahvast häirivad, nad oma une-ärkveloleku tsyklit ymber ei korralda. Kas siis sellist tuleviku inimkonda me tahtsimegi?! Nii et siis kuigi mulle lugu iseenesest meeldis ja maailma konstruktsioon oli nupukas, ei saa see minult inimliku lolluse kujutamise eest mitte yle kolme.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aldissi samasse zhanri kuuluv "Legends of Smith`s Burst" oli mu meelest niipalju parem, et käesolev tükk maksimumhinnet ei saa. Tartsi jutt on õige.
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkijapoolselt siis Frederic Braun :) .Meeletu jutt. Täiesti ogar selle parimas tähenduses. Nii jabur, et muutub usutavaks. Meistriteos!
Teksti loeti eesti keeles

Kolme jutu arvustused tulid järjest: käesolev, "Jokester" ja "Seven Days Terror". Ja kõigi suhtes oli mul tunne, et olen neid kunagi ammu lugenud -- vene keeles pealegi.
Ei läinudki pikka otsingut tarvis. Nimelt ilmus sarjas "Зарубежная фантастика" 1968. aastal kogumik "31 июня", kus peale nende lugude on veel teisigi häid asju.
"Placet" aga saab kindla viie.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles

Esiteks: kus on ulme?
Teiseks: mistahes ametnikemaailma mõnitamine lugejale midagi uut ei paku -- ta puutub säärasega igapäevaselt niikuinii kokku. Autorile jäi vähemasti enda väljaelamise rõõm.
Teksti loeti vene keeles

Teate, "220 päeva tähelaevas" on palju-palju parem. Ning "Plutoonia" või "Sannikovi maa" selle teosega võrdluseks toomine oleks kohatu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll. Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga.
Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda.
Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse".
Täiesti kindel "viis".
 
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin mis ma lugesin, aga läbi lugesin. Juba üsna väheste lehekülgede järel tekkis mu sees tunne, et tegu on mingi arvutimängu ümberjutustusega. Jutustajaks seda mängu kõvasti mänginud noormees. Kes seetõttu ei viitsi -- aga ehk isegi ei taipa -- mängureegleid mulle selgitada. Igal (või peaaegu igal) leheküljel kirjeldatakse tervet hulka gädžeteid, peamiselt tapmiseks, kuid ka ebaõnnestunud tapmistel saadud vigastuste parandamiseks mõelduid. Ja siis tulevad supergädžetid, mis esimese vooru enam-vähem maatasa teevad. Ja siis tulevad ultragädžetid... Kuid ilma nendetagi on tegevus üpris klišeelik... pahad on ikka pahad, aga selgub, et mõned head on pahemadki, ... Peale Triinu Merese mainitud (mitteoriginaalse) mõtte, et avastusi (mitte üksnes kunstmõistuse loomist) ära keelata ei saa, oli jutus suhteliselt vähe mõtteid. No eks ta äkšn pidanudki olema. Ja lõpp... nojah. Aga läbi ma ta lugesin, kuigi viimased leheküljed läksid ülerealaotusega.
Teksti loeti eesti keeles

Einohjah, omamoodi lähenemine teise isiksuse lubamisele oma kehasse. Ja millegipärast samastus mul vabaduse äraandmisega: alguses annad natuke ja vastu saad palju (nutsu), siis annad rohkem ... ja vastu enam nii palju ei saa... ja lõpuks ongi kõik läinud, su nuts kaasa arvatud.
Kuidagi aktuaalne.
Teksti loeti eesti keeles

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu Marsilt Maale saabunud ekspeditsioonist ja selle saatusest. Maa, muide, pole päris selline, nagu meie teda tunneme. Sest kuivõrd Marss on kosmosest vaadates punane, aga Maa sinine, on ju ilmselge, et Maa on kaetud sinise liivaga. ...
Miks "neli"? Sest lugu oli küll igati loetav, kuid ei jäänud meelde.
Teksti loeti vene keeles

NASA laseb orbiidile järjekordse šimpansi (huvitav, miks see 63. aastal veel aktuaalne oli -- kas Wormser kirjutas romaani nii kaua?) ja mingi trikiga omandab pärdik kosmoselennu käigus mõistuse, sealjuures üsna terava. Järgnevad tema edasise elu kirjeldused. 
Ma täitsa usun, et raamat võib sisaldada palju irvitamist tolleaegse USA ja eriti armee aadressil, aga lugeda see küll kuidagi ei aita. Ning teosele, mida ma kuskil keskel hakkasin üle viie lehekülje lehitsema, ei saa kõrgemat hinnet panna.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on täitsa hea, aga "viit" ei taha ma ikkagi panna. Miks? Esiteks mina kui autohull tunneksin end tolles maailmas üsna koduselt, ja teiseks ma ei saanud aru, misjaoks oli vaja Suure Jimi (või oli ta Suur Joe) kuju.
Teksti loeti vene keeles

Plussiks on momeelest seegi, et (erinevalt mõnedest teistest samatüübilistest juttudest) ei püüagi Harrison varjata, et uus politseiametnik on robot.
Teksti loeti vene keeles

Lorajutt on muidu päris hea, kuid kannatab üldlevinud häda all: autor püstitab päris põneva probleemi, kuid ei oska sellele enm sama head lahendust pakkuda.
Teksti loeti vene keeles