Kasutajainfo

R. A. Lafferty

7.11.1914-18.03.2002

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Terry Pratchett · Stephen Baxter ·

The Long War

(romaan aastast 2013)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (4)

Võimalik, et kellelegi meeldib, aga minu jaoks oli tegemist väga tüütu looga ja pooleli see mul jäigi. Või täpsemalt veerandile, sinnamaale, kus millegipärast hiinlased mängu tulid.

Eks ma kartsin juba esimest osa lugedes, et tulevad järjed. Poleks neid vaja olnud, aga ju on tegemist kommertskaalutlustega. See on muidugi mõistetav, lollidelt tulebki raha ära võtta. (Hea, et mina raamatute eest enamasti midagi maksma ei pea.) Juba näiteks Reynolds on õudselt igav autor, aga Baxter on veel suurusjärgu võrra tuimem jutuveeretaja. Pratchetti osa, tundus selle esimese veerandi põhjal, piirdus ühe sõnamänguga.

Kui on mitu miljonit maailma, siis kusagil ikka midagi juhtub. Teisisõnu, kui autori(te)l tuleb pähe mingi igihaljas vastuolu, siis on lihtne paigutada see maailma number x nimega Kurat-Teab-Kus, ja saata keegi läbivatest tegelastest vaatama, kuidas asi laheneb. Antud juhul, tundub, on teemadeks neegrite kiusamine ja hipiaegadest tuttav hallutsinogeenide manustamine. Võiks ju välja kannatada, kui oleks huvitavalt kirjutatud, aga ei ole.

Tegelt häirib üks asi mind isegi veel rohkem. No ei usu mina, et oleks eriti palju neid, kes nii väga primitiivse elu järele igatseksid. Et kasvataks ise oma leiva, püüaks metsast ise oma singi, sepistaks ise oma naelad ja elaks koos perega enda püstitatud osmikus. Võtkem või praegune Eesti. Need, kes siit uttu tõmbavad, lähevad ju reeglina siiski sinna, kus vähema tööga rammusamat lobi saaks, mitte Ugandasse põldu harima, Vietnami kala püüdma vms. Isegi ei pruugiks nii kaugele minna, tühjalt seisvaid talukohti on siingi küllalt, aga need miskipärast ei huvita. Kooliajast nagu mäletaks, et optimaalne arv katsetajaid on viis protsenti liigist. Neid siis, kes näpivad maas vedelevaid juhtmeid, hüppavad tundmatus kohas vette jne. Kui on üle viie prossa, sureb liik välja, sest jääb liiga väheks neid, kes taipaks talveks toitu varuda, ja kui viiest vähem, siis surrakse välja esimese looduskatastroofiga, sest alalhoidlikud ei oska muutunud oludes midagi peale hakata. Nojah, viis prossa kaheksast miljardist on muljetavaldav nelisada miljonit, aga miljonite maailmade peale jagatuna jääb asustus siiski väga hõredaks.

Pratchetti kettamaailmad olid ju ka väga erinevatest asjadest ja väga kõikuva tasemega, aga mõned neist olid vähemalt naljakad (originaalis, mitte eesti keeles). Baxterist oleks ilmselt liig seda loota.

Teksti loeti inglise keeles

Seda raamatut võib jah pidada lahjemaks kui esimest osa ehk "Long Earthi"/"Pikka Maad". Omamoodi muhe oli siiski see, et Kettamaailm kippus varasemast enam sisse tulema (inimsuurused intelligentsed koerad, härjapõlvlased jne). Lugeda kõlbas küll, aga siiani pole siiski motiveerinud järgmist raamatut hankima. Ilmselt kunagi seda siiski teen. Sellele neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu ise võtab järje üles aastaid hiljem esimese osa (Pikkmaa) lõpust. On juba tuttavaid tegelasi (Lobsang, Joshua, Sally jt), on uusi. Joshua elab koos naisega kuskil "kaugel-kaugel" nn Kõrg-Megerites (ehk siis rohkem kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast) kohas, mida sealsed asunikud nimetavad Kurat Teab Kus. Ilmub välja Sally Linsay, kellega ta aastate eest oma esimesel pikal Pikkmaa avastusretkel kohtus, ja ütleb, et tarvis on minna Nullile. Pikkmaal on suur probleem: trollid lähevad ära. Lisaks käärivad aina enam suhted Null-Maa USA keskvalitsuse ja nii-öelda kaugemal läänes toimetavate asunike vahel. Õhus on tunda sõja ja revolutsiooni hõngu.
Laias laastus võibki välja tuua raamatus eksisteerivad järgmised tegevusliinid: Joshua ja Sally trollipäästmise missioon, Nulli ja kõrvalmaade vaheline pinge, Lobsangi eneseotsingud. Noh, üht-teist on muidugi veel.
Mis trollidesse puutub, siis minu hinnangul on eelarvustaja võrdlus neegritega siiski meelevaldne. Hea küll - kui otsida kuskilt ajaloost analoogiat, siis ilmselt sarnasusi leiab. Aga mitte niivõrd trollide poolelt, kuivõrd sellest, millise ignorantsusega suurem osa inimesi nendesse suhtub. Trollid hääletavad selle inimliku idiootsuse peale loomulikult jalgadega ja astuvad (enamsti) tölplaste juurest lihtsalt minema. Põhimõtteliselt arutleb Pratchet/Baxter siin selle üle, et kui me ka kohtume teitsuguste mõistusega olenditega, siis kas me ikka kohtleme neid tõesti kui mõistusega olendeid (inimesi), või peame neid lihtsalt taibukateks loomadeks.
Üldse on see raamat (paljuski sarnaselt esimese osaga) suurel määral hoopis arutlev. Ja tundub, et tegevusest, sündmustest on olulisemad küsimused, missugust mõju taoline Pikkmaa avanemine inimkonnale avaneb. Tekstis kordub üha ja uuesti küsimus: mis on Pikkmaa mõte?
Teine oluline küsimus seondub Lobsangiga - ühest küljest on tegemist justkui tehisintellektiga, teisalt jääb ta jonnakalt seisukohale, et ta on uuesti sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kes juhtumisi sai uuesti eneseteadlikuks arvutiprogrammina. Lobsang ühest küljest on väga võimas ja kõikjal, teisalt soovib ta muutuda rohkem inimlikuks.
Kokkuvõttes nõustun sellega, et kohati oli raamat igav. Seda eeskätt aktsiooni vähesuse tõttu. Teose pealkiri Pikksõda on vahest ehk selles suhtes eksitav, et pauku tehakse vähe. Väga vähe. Aga tervikuna on see siiski hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles