Kasutajainfo

R. A. Lafferty

7.11.1914-18.03.2002

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· R. A. Lafferty ·

Seven-Day Terror

(jutt aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1962; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Õuduste nädal»
antoloogia «Huumori lõpp» 1992

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.727
Arvustused (11)

On mingi ports kirjanikke, keda keegi ei oska ulmemaastikul kuidagi kuhugi paigutada - R. A. Lafferty kuulub ka selliste hulka. Olen lugenud läbi circa 20 Lafferty juttu ning kõik nad on viite väärt, loomulikult on need loetud erinevates antoloogiates ja ajakirjades... seega võis mul lihtsalt kohutavalt vedada... Kasutaksin Lafferty iseloomustamiseks sõna metsik... tema jutud on kuidagi nihkes, aga nad pole miski hambutu sürr, nad on samas kuidagi üsna loogilised ning see teeb selle asja veel hullemaks. Arvustatav jutt on suht lihtne lugu lastest, kes käepäraste vahenditega võlukunsti ja maagiat edendavad... sihuke lugu neist imelastest, mis eesti lugejal seostub eelkõige Ray Bradbury loominguga, arenenum lugeja teab, et selle nipi võttis Bradbury üle oma vanemalt kolleegilt Henry Kuttnerilt. Vaat siis kaks last "kaotavad ära" veetorni... ning mis saab edasi. Tuleb kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise, vene ja eesti keeles

Suurepärane jutt!!! Autori meelest saavad lapsed kõigega hakkama, kui aga vaja on. Ka asjade kaotamisega. Lihtsalt vapustav oli lugeda, kuidas mingi umbes kümneaastane tüdruk ükskõikselt seletas niinimetatud kaotaja ehitamisplaani. Minu meelest on see jutt tõeline meistriteos. Kõige huvitavam on aga see, et selle suurepärase loo autor ise pole küll eriti kuulus. Üldiselt sellised jutud mingitest imelastest pole just minu lemmikud, kuid kui nad on hästi teostatud (nagu näiteks see sama) siis pole neil häda midagi. Kellel see jutt veel lugemata, peaks seda küll tegema. Hinne on viis mis viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjus ehedalt ja värskelt. Tõlge oli küll nigelapoolne. Liigitada seda lugu tõesti raske ta vist jääb kusagile sinna satiiri kanti - Sheckley ja Dahli vahepeale. Plussina mõjus loo lühidus, ei miskit ebaolulist ballasti ega venitamist. Ja viimane lause oli tõesti hea!!! Sest sisuliselt oli lugu oma lahenduse juba leidnud aga ikka suutis Lafferty sinna otsa ühe iroonilise killu keerata. Miks siis neli? Aga sellepärast, et "Jokester" oli veel liiga värskelt meeles. Muide, lugu on jõudnud ka paljudesse huumorulme kogumikesse.
Teksti loeti eesti keeles

Lõbus ja pretensioonitu jutuke. Tugev just tänu oma lihtsusele ja lapsikusele. Meenutab stiililt Gianni Rodari lühijutte lastele. Hea, et "kaotaja" ehituspõhimõte autori poolt ära seletati. Võib-olla meisterdan endale ka ühe sellise...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles