Kasutajainfo

R. A. Lafferty

7.11.1914-18.03.2002

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· R. A. Lafferty ·

Seven-Day Terror

(jutt aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «If» 1962; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Õuduste nädal»
antoloogia «Huumori lõpp» 1992

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.727
Arvustused (11)

On mingi ports kirjanikke, keda keegi ei oska ulmemaastikul kuidagi kuhugi paigutada - R. A. Lafferty kuulub ka selliste hulka. Olen lugenud läbi circa 20 Lafferty juttu ning kõik nad on viite väärt, loomulikult on need loetud erinevates antoloogiates ja ajakirjades... seega võis mul lihtsalt kohutavalt vedada... Kasutaksin Lafferty iseloomustamiseks sõna metsik... tema jutud on kuidagi nihkes, aga nad pole miski hambutu sürr, nad on samas kuidagi üsna loogilised ning see teeb selle asja veel hullemaks. Arvustatav jutt on suht lihtne lugu lastest, kes käepäraste vahenditega võlukunsti ja maagiat edendavad... sihuke lugu neist imelastest, mis eesti lugejal seostub eelkõige Ray Bradbury loominguga, arenenum lugeja teab, et selle nipi võttis Bradbury üle oma vanemalt kolleegilt Henry Kuttnerilt. Vaat siis kaks last "kaotavad ära" veetorni... ning mis saab edasi. Tuleb kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise, vene ja eesti keeles

Suurepärane jutt!!! Autori meelest saavad lapsed kõigega hakkama, kui aga vaja on. Ka asjade kaotamisega. Lihtsalt vapustav oli lugeda, kuidas mingi umbes kümneaastane tüdruk ükskõikselt seletas niinimetatud kaotaja ehitamisplaani. Minu meelest on see jutt tõeline meistriteos. Kõige huvitavam on aga see, et selle suurepärase loo autor ise pole küll eriti kuulus. Üldiselt sellised jutud mingitest imelastest pole just minu lemmikud, kuid kui nad on hästi teostatud (nagu näiteks see sama) siis pole neil häda midagi. Kellel see jutt veel lugemata, peaks seda küll tegema. Hinne on viis mis viis.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjus ehedalt ja värskelt. Tõlge oli küll nigelapoolne. Liigitada seda lugu tõesti raske ta vist jääb kusagile sinna satiiri kanti - Sheckley ja Dahli vahepeale. Plussina mõjus loo lühidus, ei miskit ebaolulist ballasti ega venitamist. Ja viimane lause oli tõesti hea!!! Sest sisuliselt oli lugu oma lahenduse juba leidnud aga ikka suutis Lafferty sinna otsa ühe iroonilise killu keerata. Miks siis neli? Aga sellepärast, et "Jokester" oli veel liiga värskelt meeles. Muide, lugu on jõudnud ka paljudesse huumorulme kogumikesse.
Teksti loeti eesti keeles

Lõbus ja pretensioonitu jutuke. Tugev just tänu oma lihtsusele ja lapsikusele. Meenutab stiililt Gianni Rodari lühijutte lastele. Hea, et "kaotaja" ehituspõhimõte autori poolt ära seletati. Võib-olla meisterdan endale ka ühe sellise...
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles

Esiteks: kus on ulme?
Teiseks: mistahes ametnikemaailma mõnitamine lugejale midagi uut ei paku -- ta puutub säärasega igapäevaselt niikuinii kokku. Autorile jäi vähemasti enda väljaelamise rõõm.
Teksti loeti vene keeles

Teate, "220 päeva tähelaevas" on palju-palju parem. Ning "Plutoonia" või "Sannikovi maa" selle teosega võrdluseks toomine oleks kohatu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll. Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga.
Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda.
Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse".
Täiesti kindel "viis".
 
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin mis ma lugesin, aga läbi lugesin. Juba üsna väheste lehekülgede järel tekkis mu sees tunne, et tegu on mingi arvutimängu ümberjutustusega. Jutustajaks seda mängu kõvasti mänginud noormees. Kes seetõttu ei viitsi -- aga ehk isegi ei taipa -- mängureegleid mulle selgitada. Igal (või peaaegu igal) leheküljel kirjeldatakse tervet hulka gädžeteid, peamiselt tapmiseks, kuid ka ebaõnnestunud tapmistel saadud vigastuste parandamiseks mõelduid. Ja siis tulevad supergädžetid, mis esimese vooru enam-vähem maatasa teevad. Ja siis tulevad ultragädžetid... Kuid ilma nendetagi on tegevus üpris klišeelik... pahad on ikka pahad, aga selgub, et mõned head on pahemadki, ... Peale Triinu Merese mainitud (mitteoriginaalse) mõtte, et avastusi (mitte üksnes kunstmõistuse loomist) ära keelata ei saa, oli jutus suhteliselt vähe mõtteid. No eks ta äkšn pidanudki olema. Ja lõpp... nojah. Aga läbi ma ta lugesin, kuigi viimased leheküljed läksid ülerealaotusega.
Teksti loeti eesti keeles

Einohjah, omamoodi lähenemine teise isiksuse lubamisele oma kehasse. Ja millegipärast samastus mul vabaduse äraandmisega: alguses annad natuke ja vastu saad palju (nutsu), siis annad rohkem ... ja vastu enam nii palju ei saa... ja lõpuks ongi kõik läinud, su nuts kaasa arvatud.
Kuidagi aktuaalne.
Teksti loeti eesti keeles

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu Marsilt Maale saabunud ekspeditsioonist ja selle saatusest. Maa, muide, pole päris selline, nagu meie teda tunneme. Sest kuivõrd Marss on kosmosest vaadates punane, aga Maa sinine, on ju ilmselge, et Maa on kaetud sinise liivaga. ...
Miks "neli"? Sest lugu oli küll igati loetav, kuid ei jäänud meelde.
Teksti loeti vene keeles

NASA laseb orbiidile järjekordse šimpansi (huvitav, miks see 63. aastal veel aktuaalne oli -- kas Wormser kirjutas romaani nii kaua?) ja mingi trikiga omandab pärdik kosmoselennu käigus mõistuse, sealjuures üsna terava. Järgnevad tema edasise elu kirjeldused. 
Ma täitsa usun, et raamat võib sisaldada palju irvitamist tolleaegse USA ja eriti armee aadressil, aga lugeda see küll kuidagi ei aita. Ning teosele, mida ma kuskil keskel hakkasin üle viie lehekülje lehitsema, ei saa kõrgemat hinnet panna.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on täitsa hea, aga "viit" ei taha ma ikkagi panna. Miks? Esiteks mina kui autohull tunneksin end tolles maailmas üsna koduselt, ja teiseks ma ei saanud aru, misjaoks oli vaja Suure Jimi (või oli ta Suur Joe) kuju.
Teksti loeti vene keeles

Plussiks on momeelest seegi, et (erinevalt mõnedest teistest samatüübilistest juttudest) ei püüagi Harrison varjata, et uus politseiametnik on robot.
Teksti loeti vene keeles

Lorajutt on muidu päris hea, kuid kannatab üldlevinud häda all: autor püstitab päris põneva probleemi, kuid ei oska sellele enm sama head lahendust pakkuda.
Teksti loeti vene keeles