Kasutajainfo

Aleksandr Kolpakov

1925-

Teosed

· Aleksandr Kolpakov ·

Tam, za Morem Mraka

(jutt aastast 1971)

eesti keeles: «Pimeduse mere taga: Ajaloolis-geograafiline ulmejutt»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (12)

Geograafilis-ajalooline ulmejutt. Ei meeldinud eriti. Ma pole üldse selliste lugude fänn. Muidugi, lugeda maksab teda küll. On neid kellele sellised lood väga meeldivad. Viikingid Ameerikas indiaanlastega oma kogemusi jagamas. Neli praeguse seisuga.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav oleks teada, miks seda üleüldse ulmekirjanduseks peetakse. Selle algoritmi järgi oleks Dumas`` "Raudne mask" ka varsti ulmekirjandus. Muidu aga pole viga. Allpool on räägitud, et tegu on puhta fantaasiaga - minu arust on asi siiski teoreetiliselt võimalik, nagu ka Heyerdahl on katseliselt tõestanud. Viikingid olid kõvad meresõitjad ikka küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taas tuleb kiita valikut... teist nii head lugu pole ma Aleksandr Kolpakovil veel kohanud... enamus neist ei saa isegi minu käest üle kolme. Aga see jutt on võrratu... minu jaoks on ta miskitpidi (ei tea isegi miks?) kompanjon Poul Andersoni loole "The Longest Voyage". Antud juhul siis ühe viikingipealiku retk üle Pimeduse mere (Atlandi) ning tema tõus Amazonose delta võimsaimaks sõjapealikuks. Lool on pinget, on kiirust ja hoogu, on ka sisu... Läänes oleks seda juttu nimetatud ilmselt Fantasyks, NLiidus oli see ajaloolis-geograafiline ulmejutt. Vastates ülalpool tõstetud küsimusele, et mispidi see ulme on? Eesti keeles on ka ilmunud suht analoogne lugu, ühe prantslase kirjutatud "Viikingite avastusretk". See prantslase lugu põhineb üsna aktsepteeritud hüpoteesil ning püüab ka niivõrd-kuivõrd täpselt taastada ajaloolise õhustiku... Kolpakovi lugu on justkui sellesama hüpoteesi julgem edasiarendus ning on puhas fantaasia. Loomulikult on selle piiri tõmbamine üsna tinglik - enamjaolt sõltub see autori/kirjastaja tahtest. On ju ka ajaloolasest ulmekirjanik Kir Bulõtshov öelnud, et ajalooteaduse seisukohalt on ka enamus ajaloo teemalist belletristikat ulme... On kuidas on, aga "Pimeduse mere taga" on tõeline meistriteos kehvapoolselt autorilt... omanäoline tekst oma ajas ning kindlasti jääb kestma ka kauemaks. Karta on, et Kolpakovi mäletataksegi järgmisel sajandil vaid kui selle jutu autorit.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Millegipärast lugesin kogumikku “Diogenese latern” viimati oma paarkümmend aastat tagasi. Nüüd, uuesti seda kätte võttes, meenusid erksalt vaid parimad Podolnõi lood ning vaadeldav Kolpakovi jutt. Miskipärast on mulle alati meeldinud ajaloolised romaanid. Seepärast loen meelsasti ka alternatiivajalugusid, ajas rändamisi ning müütidele tuginevaid lugusid, nagu see Kolpakovi omagi. Vaadeldaval lool ei ole küll sellist sügavust kui näiteks Andersoni “Kõige pikemal merereisil”, aga viite väärt ta minu silmis on.
Teksti loeti eesti keeles

Mina ütleks, et see oli fantasy. Kuid see ka mitte kõige puhtamas vormis. Tegu oli ju ometigi reaalsete tegelastega (inimestega).Kuid sellegi poolest oli jutt huvitavalt kirjutatud. Iseenesest ei olnud idee erit suur asi, kuid lugu oli meisterlikult kirja pandud. Peale selle oli ta küllalt hariv mütoloogia alalt. Sai teada palju viikingite usust ja ka Tolteekide ja Maajade usundist. Mina ise olen palju maaja usundiga tegelenud ja pean tunnistama, et see autor tundis antud mütoloogiat. Kuid jah idee ei olnud siiski hiilgav ja kuna raamatus või jutus on idee see põhiline siis ma üle kolme ei pane. Idee ongi see mis ju kõigerohkem loeb, kuigi on ka hea kirjutamis oskus vajalik, kuid vaid eelmainituga ei jõua eriti kaugele. Soovitan lugeda eriti nendel kes on mütoloogiast huvitatud. Saab suhteliselt palju teada.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole fantaasiakirjandus.Tegevus toimub meie maailmas, samuti puudub müstiline element.Ent tegu on hea looga, mis käib salaajalooona vast isegi piiripealse ulme alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kuuldes-lugedes pealkirja "Pimeduse mere taga" süttib minus lambike "Poul Anderson". Siis on väike paus ja seejärel hakkavad mingid hammasrattad liikuma umbes sel viisil: "kus see lugu eesti keeles ilmuski ... ahah, "Diogenese laternas"... (uus paus) ... odot, aga mida Andersonil sellesse kogumikku asja oli?...", ja lõpuks jõuab kohale, et "The Longest Voyage" ja "The Man Who Came Early" on mind niivõrd mõjutanud.
Kuid mis sellest, kirjutatud on haaravalt. Siiski mitte nii, nagu ülalmainitud lood, ja sellepärast tuleb "neli". Kui tegu ikka on ulmega...
Teksti loeti eesti keeles

Midagi ulmelist selles loos pole. Äärmisel juhul alternatiivajalugu, aga ma kahtlen kõvasti isegi selles. Pigem on see lühike ajalooline seiklusjutt. Ei köitnud üldse.  Kohe algus oli kohutav. Asmund oli ujunud 4 miili tormises meres (see olla liig isegi viikingile!) peale nädalaid kestnud nälga, janu, kurnatust, kurnatust, magamatust. Siis see Asmund ujus karile ja kaotas kurnatusest teadvuse. Ning siis valgustab kirjanik lugejaid, et Asmund oli ujunud rõngassärgis ja kiivriga, pikk mõõk vööl. Et kui hakkad uppuma, siis kindlasti ei tule mõtet sind põhjatirivatest metallkolakatest lahti saada? Ajuvabaduse tipp!
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Moodne teadus versus iidsed teadmised. Hoogne lugu, mis kulgeb ladusalt. Autor on püüdnud jälgi segada jeti-liini sissetoomisega, mis muudab jutu tagantjärgi segaseks. Puänt on ka selline, et no ei tea... Aga ega see lugu ära ka ei rikkunud just. Seos ulmega siin jällegi küsitav. 
Loo moraal: Kuula, mis targematel öelda on.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi ulmelist selles loos pole. Äärmisel juhul alternatiivajalugu, aga ma kahtlen kõvasti isegi selles. Pigem on see lühike ajalooline seiklusjutt. Ei köitnud üldse.  Kohe algus oli kohutav. Asmund oli ujunud 4 miili tormises meres (see olla liig isegi viikingile!) peale nädalaid kestnud nälga, janu, kurnatust, kurnatust, magamatust. Siis see Asmund ujus karile ja kaotas kurnatusest teadvuse. Ning siis valgustab kirjanik lugejaid, et Asmund oli ujunud rõngassärgis ja kiivriga, pikk mõõk vööl. Et kui hakkad uppuma, siis kindlasti ei tule mõtet sind põhjatirivatest metallkolakatest lahti saada? Ajuvabaduse tipp!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas tehisintellekt võib meid ohustada. Või siis lugu sellest, kuidas jumalat mängivad teadlased mängivad inimkonna eksistentsiga.
Loo moraal: Ära mängi jumalat.
Teksti loeti eesti keeles

Parim lugu selles kogumikus. Väga liigutav jutt loovuse ja materialismi konfliktist. Peategelane on inimkonna ajaloos kõige leidlikum leiutaja peale Leidur Leo (Miki Hiir). Paraku on ta täiesti saamatu nii vara kokkuajamisel kui ka armuasjades. Ühel momendil tundus, et asi hakkab läägeks muutuma, kui vahendati peategelase naabrite ja töökaaslaste kiidulaulu temale, aga õnneks jonksas lugu tagasi õigesse renni. Päris nõukogude olme kriitiline lugu iseenesest. Väga meeldis ülipeen (habras) huumor, mis oli mõnusaks vürtsiks. 
Loo moraal: Oska ära tunda õiget
Teksti loeti eesti keeles

Mitte just suuri üllatusi pakkuv jutuke Loch Nessi - laadsest elukast ja tema varjamisest avalikkuse ees. 
Loo moraal: Igaühel on õigus privaatsusele.
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla veidi lihtsakoeline lugu ülitehnoloogilisest ja ülerahvastatud maailmast. 
Loo moraal: Looduslik on ilus
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku nimilugu ning samas üks nõrgimatest lülidest selles kogumikus. Loo keskmes on konflikt objektiivsuse ja ebaobjektiivsuse vahel. Väheke moraalilugev on see tekst.
Loo moraal: Maha kõik, kes pole tolerantsed
Teksti loeti eesti keeles

Segasevõitu lugu maailma päästmisest arusaamatul moel. Sellised ülepakutud dramaatikaga lood mõjuvad kohati paroodiana. Universumit luuakse miljardite aastatega ja siis tuleb mingi pilv ja hävitab universumi nädalatega. Kuidas nii kiiret objekti üldse märgata suudeti kui valgusel kulub sealt maale jõudmiseni palju-palju aastaid?? Ah, ma ei püüagi siin asjale loogikaga läheneda, lootusetu. 
Loo moraal: Jumala teed on imelikud
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, liiga kontsentreeritud ja hoogne lugu inimese ja tehisintellekti konfliktist, tehnilistest saavutustest sõltumises.
Loo moraal: Kui teed tiivad, ära lenda päikesesse.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukast inimkestas ja tekkivast identiteediprobleemist - kes ma olen, kas rohkem tunukas (üliinimene) või inimene (ekslik olevus). Kui on valik, et kas täiuslikkus või ebatäiuslikkus, siis võidakse valida ka ebatäiuslikkus, sest seda otsust hakkavad mõjutama ebaratsionaalsed emotsioonid. Siit saan järeldada, et peategelane oli muutunud pigem inimeseks kui jäänud tulnukaks. Tõsi, inimeseks koos supervõimetega. 
Loo moraal: Toida hunti ja hunt ei vaata enam metsa poole. 
Teksti loeti eesti keeles

Nauditav kosmoselennu lugu. Konflikt inim- ja tehismõistuse vahel. Väga kaasahaarav. Huvitav on see, et kosmonaudi hüüdnimi - Valgus on eesti keeles ilmselt tähenduslikumgi kui originaalkeeles! 
Loo moraal: Sõprus on üle kõige
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla pisut naiivne jutuke kontaktist/konfliktist võõrtsivilisatsiooniga, aga ladus ja hästi jälgitav. 
Loo moraal: Ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks liiga pikk heietus. Räägitakse asjast, aga kogu aeg kaldub jutt kõrvalistele detailidele ja kirjeldustele juskui oma elu loojangule jõudnud rauk pajataks katkendlikult oma elulugu viisakale inimesele, kes teeb näo, et kuulab huviga. Kokkuvõttes kujunebki selline saba ja sõrgadeta jutustus, mis sisemisest energiast just ei pakata.  Lisaks veel see nõukogude ulmekirjanike kohustuslik tulevikuvisioon - tulevikus on kogu maailm kommunistlik ning kõik inimesed on "nii ilusad ja head". Imal. 
Teksti loeti eesti keeles

Loengu vormis võib esitada ... loengut. Või siis äärmisel juhul lühikest humoorikat jutustust. Ulmekirjandust loengu vormis edastada ei saa. 
Kogu see jahumine heade kommunistide ja jubedate kapitalistide vahel rikkus lugemisisu täielikult. Ime, et veel Lenini tsitaate ja viisaastakute töösaavutusi ei kajastatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Algas ju lugu päris paljutõotavalt. Arvasin, et tean, kus suunas asi liigub, aga eksisin. Asi läks kapitaalselt lappama siis, kui seltskond maa-aluste juurest kosmoselaeva tagasi jõudis ja nonde glegi-raamatut uurima hakkas. Hoobilt oli kadunud kogu salapärasus ja põnevus ning asendunud igava poliitagit-tunniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Õudne jura. Mina ei ole teadlane, kaugel sellest, aga esitatud ideed oli nii jaburad ja loodusseadustele vastanduvad, et neid ei saanud kuskilt otsast tõsiselt võtta. Lisame siia veel kommunismiehitajatest musterinimesed ja saadud kompott peletab kõiki lugejaid, kelle iidoliks pole Stalin või Lõssenko.
Plussiks oli see, et jutt oli lühike ning õnneks kergesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus.
Lugu oli haarav, Strugatskite suurepärasel tasemel. Oli küll ka häirivaid momente nagu näiteks lõpp, aga need ei suutnud üldmuljet väga rikkuda. Peateemaks taas vendade loomingus nii järjekindlalt heietatud probleem, et kas sekkumine võõrasse kultuuri, isegi parimate kavatsustega, on ikka õige ja õigustatud. Selles teoses jäetakse vastus suhteliselt lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Vaimukas tekst, kuigi paar korda tundus, et vaimutsemisega on isegi üle võlli mindud. Et loost sügavamalt aru saada, on vaja teada teatud märksõnade tagapõhja, vastasel juhul jääb jutt pisut veidraks ja küsimärke tekitavaks. Kokkuvõte: huumor meeldis, tekstijooks meeldis, aga ulmelist osa nappis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli puuduseks see, et kolme päti laibaks konverteerimise protsess oli jäetud täiesti lugeja enda ettekujutuse teha. Ei, ma ei arva, et lugejale peab kõik puust ja punaseks tegema ning kolm korda situatsiooni nämmutama nagu mõned ameerika kirjanikud õigeks peavad, hoopis vastupidi. Kuid seekord tundsin küll, et minimalism ja varjamine läksid liiale. Erinevalt eelnevatest arvustajatest mina jutu sees huumorit ei tuvastanud. Võib-olla ainult terake irooniat.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi minu jaoks liiga lühikeseks. Ei jõudnud veel sisse eladagi, kui oligi juba läbi. Samas, ega ma suurem asi zombijuttude austaja ka pole.
Teksti loeti eesti keeles
7.2021

Naljatades võib tõdeda, et see on üks keebi ja mõõga romaan, sest nii keepe kui eriti mõõku esineb siin küllaga, aga sisuliselt oleks see väga vale järeldus. Tegu on väga ühiskonnakriitilise (inimloomuse kriitilise?) teosega, mis loob väga troostitu ja masendava pildi ühest maailmast kuskil kosmoses. Siin pole Strugatskid mõttelennul lennata lasknud - ainus erinevus meie maailmaga on vaid mõned sajandid. Kõik muu on sama, võib-olla lihtsalt inimlikud ilgused on tugevalt võimendatud, sest nii rõvedad tavalised inimesed meil ikkagi keskajal ei olnud. Kogu see ilgus, rõlgus, mäda, mustus, piinamised jms oligi põhjus, miks ma hindasin teost vaid neljaga ja mitte viiega.  Mulle jäi mulje, et see Arkanar oli tegelikult Strugatskite peegelpilt Venemaast. Kõik need donid, parunid ja kuningad olid üksnes tsensorite petteks, et see seos nii ilmne ei oleks. Arkanari julmad, agressiivsed, lollid, võimutruud, orjalikud, sulitsevad, ükskõiksed kodanikud on tegelikult vaste venelastele läbi ajaloo. See pilt pole ilus ning selle üle valutavad Strugatskid südant. Kuningas on tsaar või kompartei peasekretär, "hallid" on opritšnikud (kuigi raamatus tehakse jälgede segamiseks saamatu vihje hoopis Ernst Röhmi SA-le või Itaalia mustsärklastele). Robustsete, labaste ja kiimaliste tegelaste taga tunnen ära "porutšik Rževskid". Kirjatarkade vaenamises nägin otsest paralleeli intelligentsi likvideerimisega Stalini ajal ja vähe pehmema survestamisega pärast Stalinit.  Pisut õlgu kehitama pani don Rumata mõttekäik, et kui vaesed lihttöölised koguneksid kokku ja asuksid relvastatud võitlusele oma õiguste (hüvede) eest (proletariaadi diktatuur), siis saabuks helge tulevik (kommunism). Tegelikult oleks tulemuseks sama, mis "hallid" või isegi veel hullem soust, sest see seltskond oleks veel vähem haritud ja kompleksides kui "hallid", mis koosnesid poodnikest ja väikekodanlastest. Aga ilmselt oli siin vaja mett moka peale määrida tsensoritele ja otsustajatele, et raamat trükki läheks.  Tegelikult on see teos oma sisult (kui mõttega lugeda) ülimalt nõukogudevastane. Lausa ime, et see tsensorite poolt läbi lasti ja ära ei keelatud. Võib-olla on põhjus see, et oma esimestes teostes olid Strugatskid nii sinisilmselt kommunismi utoopiausku, et olid kogunud sellega tsensorite ja otsustajate silmis nii suure usalduskrediidi, et neid ei kahtlustatudki milleski sotsialistliku korra kriitikas. Oleks "Raske on olla jumal" olnud Strugatskite esimene raamat, oleks see võib-olla jäänud avaldamata. P.S. Parun Pampa karakter on otseselt maha kirjutatud Dumas "Kolmest musketärist" - see on Porthos, kes, kui mu mälu ei peta, oli ka üks riiukukest parun.
Teksti loeti eesti keeles