Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Diana Wynne Jones

16.08.1934-26.03.2011

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Diana Wynne Jones ·

Dark Lord of Derkholm

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
2
0
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)
Veiko Kastanje

Kena maagiline maailm -täis võlureid, lohesid, greife, päkapikke, oraakleid jms. Ja sunniviisiliselt ja ärilistel ideedel põhjalikult tasakaalust välja viidud kellegi teisest maailmast pärit Mr. Chesney, vägeva ja enam kui pragmaatilise võluri poolt, kes kasutab paika turismireiside korraldamiseks. Turismireisid, paraku, peavad aga aset leidma kõigi hollywoodlike kaanonite kohaselt (ehk ainult neegreid ei nõuta) - igal aastal valitakse uus Dark Lord ja igasugu muid kummalisi ja värvikaid ning süzeega ette määratud tegelasi, ning põletatakse hea ja kurja maalilistes võitlustes, kus ka turistid kaasa saavad lüüa, arvukalt linnu ning külasid. Ja lüüakse ohtralt kohalikke mättasse. Ning ehkki kõigile osaleijatele on ette nähtud kopsakas tasu kullas, ei suuda see ometi kaugelti mitte kõiki kaotusi korvata.
Aga mr Chesney vastu paraku ei saa. Sest tema taskus istub deemon, valmis täitma isanda käske...

Raamatu algus tundus igati huvitav ja köitev, - eriti veel naiskirjaniku jaoks. Ja esimene kolmandik raamatust oli ka tõesti enam kui talutav ja igati lootustandev.... Aga ma ei ole ammu oma närve ühegi raamatu kallal nii krussi ajanud.
J. Winne Jonesi maailm on ehk isegi värvikam ja mõne koha pealt palju sujuvam ja stiilsem kui Donaldsenil või Eddingsil, ja tema kangelased ei soiu iga nurga peal kui mannetud nad ikka on (ja invaliidid/sandid/pidalitõbised ka ei ole), aga raamatu lõpuosas närisin ma küll juba toolijalga, kui piltlikult väljenduda... No ei meeldi mulle kui kõik mängivad hea näoga sõda, nagu peakski see nii olema, ja surnud on lihtsalt rõõmsalt mõõduv naljakas eksitus... Midagi on nagu puudu...
Ja enam kui intelligentsed tegelased muutuvad äkitselt paduidiootideks või otsustusvõimetuteks kaltsudeks, sellal kui neil veel ennast kasvõi eriti hädaliste asjade tegemiseks oleks vaja mingilgi määral jalul hoida.... No mida tegi J.W.J võlur Derkist raamatu lõpul, ma ei leia sõnu... Maagiat ja intriige täis maailmas ei vaevu võlur näiteks isegi laipa ära ootama.... Vähe sellest, ta isegi ei vaevu veenduma, kas ülejäänud perekonnast kedagi ehk elus võiks olla või selles osas midagi teha annaks... Vaid eraldub mustas masenduses seasulgu mõistvasse seltskonda...
Ja lõpus tuuakse asjade kuidagi ärakorraldamiseks veel kõrgemad jõud ka mängu...

Aga peab muidugi mainima, et raamatut pooleli ma ka ei jätnud, ja baasis talle hinde panemisega on tugevaid raskusi... Tugev kolm ehk..
Teksti loeti inglise keeles
Riivo Mägi

Pean paljuski nõustuma eelpool kirjutanuga. Raamatu algus oli tõepoolest hea, selline kerge irvitus "dark-fantasy" ja turismi (põhiliselt vist ameerika turistide) temaatikal. Edaspidi aga see kergus ja lõõpimine lõppes ja jätkus tõsine jutt, kuidas ikkagi selliseid turismireise läbi saab viia, detailse kirjeldusega.

*Üli* õnnelikust lõpust, "deus ex machina" kasutamisest, peaaegu sõna otseses tähenduses, ja täiesti must valgest maailmast, kus head on ülimalt head ja pahad on pahad, ei tasu parem rääkidagi. Samas päris igav mul kogu teose jooksul kah ei hakanud... osta seda teost ei soovitaks aga lugeda võib.
Teksti loeti inglise keeles
6.2020
Triinu Meres

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Triinu Meres

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meestegalste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres





See on pikk antoloogia.


Palju lugusid sees, loetud terve igaviku.


Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses kilasin vaimustusest ja olin uskumatusest, et eesti ulmes NII HÄID lugusid NII PALJU on, täiesti mitteartikuleeritud, mu lõppemotsioon ei ole päris ... sama.


Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud. Ei tulnud pähegi.


Ehk siis: tegelikult teeb antud antoloogia täiega seda, mida koostaja lootis: annab eesti ulmest äärmiselt esindusliku ja põneva pildi. Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" juba tüdimus peale. Ning kui seejärel anti ette veel jutte, milles otsesed šovinism ja fašism mitte kuigi varjatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas päris vastik.


Mis on täiega ebaõiglane näiteks Kell Rajasalu IMELISE loo, Belialse kirjutiste või Trinity jutu osas, mis minu jaoks igatepidi maailmavaateliselt ja ka muidu klappivad olid. 


Aga no sattus nii.


Ikkagi tuleb siia "hea" hinne. Sest ... krt, see on hea antoloogia, noh.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Ma olen kõigega nõus, mida eelarvustajad ütlesid. Nii sellega, et tegelt on jutt põnev ja hoogne, kui sellega, et EKRE märg unenägu, kui sellega, et peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi, kui ... noh, kõigega. Aga samas kirjeldatud ülifashistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulle, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii jäle maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... see ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."
Lugesingi läbi. Loona hea. Aga maailmapildina, füüsikaalaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistas külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgnes abielu ja kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merrre kukkunud naine shokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.
Kokku: puudulik.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Mul on raske otsustada, mis hinnet sellele loole anda.
Ühest küljest on lugu VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel ja see on tore.
Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda. Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena. 
Loos on naisi kaks.
Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed.  Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah. 
Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus, alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Lõppeb.
Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub.
Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?
Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!
Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel  ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.  Ja nagu ... vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega. 
No ma ei tea. Rahuldava saab kätte, sest head asjad on nii head? Olgu nii.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Valguseisandalik süsteem taevastest ja maa-alustest oli lahe. 
Üldse kogu ideestik teemal "lindude keel" ja "Soome tark", punased silmad ja taevased tiivad - kõik klappis ja LAHE.
Lugu ise mõõdukalt põnev.
Tegelased talutavalt inimeste moodi.
Mis mulle aga MEELETULT pinda käis, oli peategelase juhmus teemal ilus Elfriide ja Tiia (nagu wth, ma lugejana sain kohe aru, et Tiia on see, kelle järele tuldi - nagu faking "vbla paar aastat vanem" juures!). Ja kuna pool lugu oli peategelane talumatult juhm ja ei saanud millelegi pihta, ei tule "head" ära.
Eks ole, ma ei avastanud tõtt koos temaga ja ei hämmeldunud alati, kui temagi, ma vaatlesin eemalt tüdimuse ja ohete saatel.
Aga "rahuldav" on positiivne hinne!
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Neli miinus või kolm pluss, neli miinus või kolm pluss ..?
Mulle meeldisid loo ülesehitus, mõned head detailid peategelase kohta, tätoveeritud badass nunn ning suhtkoht õnnelik lõpp (v.a. lõpu-lõpupuänt, mis jäi täiesti arusaamatuks). Aga phmt loeb, et teadsin autorit kunagi Poogna-nimelises keskkonnas ja leidsin juba toona, et keelt ta valdab, ent samas tundsin tema lugude suhtes "kõik on segane, miski pole määratud, mul ei teki lugedes mitte üldpilti, vaid "nagunii millestki aru ei saa, nagunii kõik muutub suvaliselt, see lihtsalt ei köida" -ja nüüd lugedes tundsin üsna täpselt sedasama.
Ma ise olen rohkem "et lugu toimiks, on vaja seda ja seda ja nende asjade olemasolemise puhul on loogiline, et oleksid olemas ka too, too ja tooooo"-tüüp. Aga kui segasust on rohkem kui rubla eest ja enamik toimuvast on ja jääbki segaseks, mul tekib küsimus: "Miks seda lugu üldse jutustada?" 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Phmt hea lugu, hästi kirjutatud ja ilus, aga tegelased on kuidagi jamad. S.t. vbla selles maailmas teisiti ei saakski, ent ikkagi on neist ja nende saatusest suht kama. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Tuleb "rahuldav" ära, aga napilt. 
Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, kus oma ulme. Ilus ideena ning põnev ka.
Usutavad sümpaatsed tegelased. 
Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik on?
LUGU ei ole.
Üks tegelane näeb halba und.
Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.
Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.
Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?
Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.
Ja loo lõpus tapab tüdruk inimese. 
Kõik. 
Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.
Raske oli lõpuni jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Väga hea idee - see nõukogude kakspoolsuse tasakaal ühes kosmoselaevas - ja mitte midagi muud. Ei ühtegi tegelast, keda ma piisavalt tunnetaksin, et talle kaasa elada. Üldse ei midagi, millele kaasa elada.
Ei, valetan: lõpus oli päris huvitav. Et mis Julia teeb ja kuidas olukord laheneb.
Selle ja hirmus hea idee eest saab rahuldava ära =P
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Rahuldas igati ära, aga samas jäi igalt poolt puudu. Tegelaste isiksused, miks nii ja mitte naa - ning lõpp oli piiiikkk, segane ja ei andnud midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See on minu pilgule igati hea lugu.
Eksole, millele ma punkte annan:   
* head usutavad tegelased. Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab. Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur.   
* hea usutav maailm. Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)  Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.   Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab. Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".  
* Huvitav lugu. Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema.  Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.  Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.    
 
Mis ei meeldinud:  
* Kristlus kui võitev usk. Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad. Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi". 
Mind päriselt häirib.  
* Mõõga (ja jutu) nimi.  Krdi "Murtud süda"?  Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v?    Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 
* Ah, üks asi veel (see on hiljem lisatud).
Mul hakkab alati hirmus, kui mõni tegelane teeb kellelegi igavikuks valu.
Või otsuse, mis toob kaasa valu igavesti.
Sest IGAVIK. See on ... nii hoomamatu, nii õudne, nii hirmus. Määratlus, mis on minu adumisvõimest väljaspool ja kuidas nii saama? Isegi kui teine on ka mulle põhjani vastik, kuidas nii saama?!  
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Igatepidi rahuldav (ehk siis andis rahulduse), aga miski ei säranud. Või noh, miski ei säranud peale päris-päris lõpu, kus säras kogu maailma valgus.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Ei oska seda lugemismuljetamist kuidagi alustada. 
Phmt tahaksin karjuda: "Uäääää, nii hea jutt, nii hea, nii hea ...!" ja muud sõnumit ei oskagi edastada, sest NII HEA JUTT.

 

Ma ei ole anatoom, nii et mul ei ole päriselt ettekujutust, kui palju oleks ükskõik milliste imeliste tehnoloogiate abil, ükskõik missuguste äratõukereaktsioonide teistmoodi rakendamise ja üleüldise modifitseerimise abiga võimalik ajusid ja närve ühest kehast teise tõsta, aga esitatud oli asi piisavalt hästi, et mul usk tekiks: nii saama. 

Ma ei ole näitleja, ent isegi mina saan aru, et mimeerijad ses loos on sisseelamismeetodi uuele tasemele viinud.

Ma ei ole (hiinapärase?) (keisiri)riigi jumalikkuse ja vältimatuse sees iial elanud, aga ma tunnistan ja tunnustan sisseelamist, mis autoril on sel teemal olnud.
Riiklikult registreeritud dissidendid. Et kui sinu jutust saab keegi inspiratsiooni tappa, vastutad (ka? eelkõige?) sina. Mediteerimine kui jubeda karistusviisi nimetus. ("Ollakse ja omaette ühegi segava meele ... eee ... segamiseta, tunnetatakse sügavuti, dohh"). 

Võrratule maailmaehitusele lisaks on ka tegelased imetoredad, nende isiksused ja loomus tunnetatavad ja just parasjagu ilusti lahti kirjutatud, lugu esitatud heas rütmis vahelduvate "mis praegu on"- ja minevikupiltidena ning kõik jookseb kokku oivaliselt ja (vähemalt mulle) emotsionaalset rahuldust pakkuvalt.
Ma armastan neid kõiki (ka kirurgi nt). Ma tunnetan neid kõiki. 
Judisen empaatiast nende suhtes - Terenci eelkõige, aga teiste samuti. 
Ka mina mõtleksin samamoodi kui nemad lõpus. 
Teeme ära. ükskõik kui raske on!

Imeline. VÄGA hea töö.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Täiesti meeldiv lugu rahuldustpakkuva lõpplahendusega, aga ma tegelt ei saa aru, millest eelarvustajad nii sillas on.
Nagu --- hästi õmmeldud, eriti peategelase siseelu ja loogiline elus maailm, aga ... Äh, aga ei sära kuidagipidi, eks? Ei jää ajju kummitama, ei teki ühegi tegelase pihta "ma tunnen teda, ma mõistan teda, ma armastan teda!", lihtsalt korralik lugu. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Nii hea jutt nii lollide vigadega!  Sõbrannad on väga lähedased, aga samas on üks teise pool kolmat korda elus ja kuuleb esmakordselt tema poja kahestunud loomusest. Millest talle aga kohe räägitakse, detailideni ja ausalt, nii et ei teki ka muljet, et ema häbeneks oma poega kuidagi ja ei tahaks teistele infot anda või mingi muu loogiline põhjus, miks sõber MIDAGI ei tea.   Täiesti adekvaatne ja arukas naine on ahastuses, et kui mees teda enam üleval ei pea, peab ta prostitueerima hakkama.  Ja siis tasub kohe abi eest seksiga.   Kogu loo lõpus aset leidva koduvägivallastseeni algus on möggga kolme g-ga - inimesed ei käitu nii, kui nad on rahulikarukad (nt ei lähe parterile kätega kallale, sest armukade) ja samas kui nad ei ole arukad, kuidas nad nii kaugele jõudsid üldse? Nii mees kui naine vaesed küll ei ole, oma raha haldamisel on neil ajusid küllaga, aga elementaarsete inimsuhtereeglitega ei suuda toime tulla?   Oot, see võib küll olla minu kui lugeja eeldus, et inimesed nii ei käitu - kui mõtlema hakata, on koduvägivallalugusid pea sama hulle meediast läbi käinud küll.    Aga see selleks. Lugu on ikkagi oivaline.   Ka negatiivne tegelane (midagi muud Alfred ju ei ole) mõtiskleb täiesti arukaid mõtteid, lastes lugejal läbi enda tunnetada, kui ajuvaba on tulevikuennustamine soo, sünnikaardi ja maailmavaate alustel. Maailm saab tunnetada läbi eri tegelaste vaatepunktide ja kuigi need on lühikesed, on nad sisukad. Me saame temast ka hiljem aru, kuigi ta on päris hull juba.   Kahestunud lapse mõlemad pooled on imelised, korraga liigutavad ja sümpaatsed, hoiavad lugu üleni elus.   Midagi ei seletata, ent see just muudabki asjad huvitavaks ja usutavaks.    Ja isegi väga nappide vahenditega tegelaste siseelu kirjeldades on autor andnud meile piisavalt, et hoolida, et Alfredi sekretärgi välja joonistuks, et lugu ELAKS.   Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles
1.2021
Triinu Meres

Lugesin seda lugu teist korda, sest ta ilmus uues antoloogias ja mõistagi alustasin tolle uue raamatuga otsast peale, et saada õige tunnetus.
Pealegi oli mul meeles, et see oli suhteliselt meeldiv lugu.
Anderseni "Lumekuninganna" ulmeline uusversioon.

 

Hakkasin lugema ja läks lausa lennates.

Olin hämmastunud ja siis veel enam hämmastunud. See ei ole ju lihtsalt "üsna meeldiv", see on ju väga hea lugu! Usutavad ja armsaks saavad tegelased: noor hellust tekitav poiss ja jõukas peen kolmekümne viie ümber naine, kompetentne ajakirjanik. Usutav intriig (viirus, mis tuleb läbi arvuti ja inimesed hakkavad tajuma maailma kui vastikut kohta, "Lumekuningannast" väga vingelt tuletatud)), see maagiliste arvutivõimetega liigutavalt noor mees, täiega põnev ... 

... ja siis kadus see kõik. Umbes poole loo peal. Või noh, jäi mingil määral alles, ent lugu lõpetas loogilise hargnemise. Peategelanna (ikka veel sümpaatne ahelsuitsetav ajakirjanik, kelles segunevad empaatia ja kaine mõistus) oli nüüd "äkitselt veendunud" selles ja teises. Ta hakkab nägema seoseid seal, kus nende adumine on täiesti suvaline ("Astrid, sa oled ju röövlitüdruk!" selle peale, et hulluks ja haigeks jäänud sõber andis talle põlglikult pihku maas vedelenud prillid - mitte põdra, mitte abi ja lahkust pikal teel arvatavalt võõralt, too Astrid oli just väga ebasõbralikuks ja vastikuks muutunud. Ma TÕESTI ei taipa, kust see röövlitüdruku paralleel saanuks tekkida), jutustab ja "teab" asju, mis tegelikult võinuksid parimal juhul olla üks oletus paljude seast ... ühesõnaga, lugu, mis seni kulges loogiliselt, hakkab korraga veerema mööda raudteerööpaid.  "On vaja, et nii juhtuks, hm, kuidas ma seda teen?" mõtleb autor. "Ah, ei viitsi eriti vaeva näha, teeme nii, et peategelane lihtsalt "teab kuidagi" ja viib kokku nähtusi, mis tegelikult ei ole sugugi lihtsalt kokkuviidavad ... Aga see ongi MUINASJUTT!!! Ja mina olen autor, mina võin!"

Korraga hakkasid mind kui lugejat häirima varasemas osas ilmnenud pisiasjad, millest seni üle ja läbi vaatasin.  Näiteks kuidas saab olla naine korraga pisike, trullakas, kergelt kühmus ja väga ilus? Kõik muu sobiks, aga kühmus olek välistab särava ilu ju? Või kuidas on võimalik kena naisena elada peamiselt õllest ja sigarettidest, ainult vahel isutuna pasta kallal nokkides ja seda siis vähem kui kolmandiku söönuna kööki tagasi saates? Mette (peategelanna) teab nii palju asju lihtsalt seepärast, et ta peab teadma. OLGU. Ent kuidas Kajl külmutusautos tekkinud absoluutselt imelised arvutialased võimed ei hämmastanud kedagi? Tema "normaalsetest inimesest" õde ja õemees küll möönsid igasuguse kahtluseta, et võimed on olemas, ent ei huvitunud selles kunagi natukenegi? Emake maa küll, see lugu on jabur ju!

Ta jäi lõpuni jaburaks. Et muinasjutt toimida saaks, pidin lugejana autori tahtel ette võtma ette väga pikki hüppeid üle loogikaaukude - aga et ta päriselt halvaks ei keeranud, vaid väga heast esimesest poolest jäi alla keskmise teine, saan öelda, et mälestus oli adekvaatne. "Päris meeldiv lugu ikkagi." Maailm on parem sellest, et ta on. Vist. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Mis mõttes "ulmet pole"? MisMÕTTES?!
Kogu see lugu on üles ehitatud selle peale, et on olemas ka teine mõistuslik liik ju!
Et "ulme" on ikka leegitsev mõõk, lendavad tulepallid või skafandrid ja teised planeedid? Pffff .... 
Mehed, KUI rumal saab olla? Jah, ka sotsioloogiline ulme on ulme, selle jutu maailmast rääkimata. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Lugu jaotub pisikesteks mitte-päris-peatükkideks, mis kannavad erinevaid ajamääratlusega pealkirju à la "kaks nädalat varem" ja "mitu aastat varem" jne. 
Ütlen kohe ära, et mina neis järge pidada ei suutnud, mul oli isegi raske aru saada, kas "nädal varem" oli nüüd algusest arvates või eelmisest alajaotusest alates või mis värk. 
Aga lugu hakkas ka aega süüvimata täiesti elama, jooksis mulle pähe nagu köis soolaukast ning tundus täiesti tore - kuni lõpupuändini, mis oli lausa kuld, rõõm ja sära. 
 
Kui kronoloogiliseks minna, siis algul on peategelane, tema kaaslased ning tulevane armastatugi lapsed ning tegutsevad nagu multikas "Kuidas taltsutada lohet" sealsed lapsedki.
Siis on nad vanemad ning printsessi isa (kes on järelikult kuningas, dohh) on jäänud mingisse paranoiat kaasa toovasse tõppe - või lihtsalt vaimselt haigeks. Oma "mind tahetakse tappa, kõik on kurjad!" kinnismõtete küüsis saadab ta peategelase ühele ülesandele kurjakuulutavasse sohu, oma tütre teise kohta ning jääb siis tulemusi ootama.
Ja ... tema tegudel on tagajärg. Aga kas "mitte see, mida ta ootas" või "täpselt see, mida ta ootas", jääb juba lugeja sõnastada. 
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Minu meelest väga mõnus jutt.
Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad.
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.
Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 
Hea lugu. Tunnustan!
Teksti loeti eesti keeles
9.2020
Triinu Meres

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"
 
See on üks kiht loost. 
 
Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 
 
Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.
 
Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 
 
Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?
 
Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 
 
Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  
 
Teksti loeti inglise keeles
Triinu Meres

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles