Aga mr Chesney vastu paraku ei saa. Sest tema taskus istub deemon, valmis täitma isanda käske...
Raamatu algus tundus igati huvitav ja köitev, - eriti veel naiskirjaniku jaoks. Ja esimene kolmandik raamatust oli ka tõesti enam kui talutav ja igati lootustandev.... Aga ma ei ole ammu oma närve ühegi raamatu kallal nii krussi ajanud.
J. Winne Jonesi maailm on ehk isegi värvikam ja mõne koha pealt palju sujuvam ja stiilsem kui Donaldsenil või Eddingsil, ja tema kangelased ei soiu iga nurga peal kui mannetud nad ikka on (ja invaliidid/sandid/pidalitõbised ka ei ole), aga raamatu lõpuosas närisin ma küll juba toolijalga, kui piltlikult väljenduda... No ei meeldi mulle kui kõik mängivad hea näoga sõda, nagu peakski see nii olema, ja surnud on lihtsalt rõõmsalt mõõduv naljakas eksitus... Midagi on nagu puudu...
Ja enam kui intelligentsed tegelased muutuvad äkitselt paduidiootideks või otsustusvõimetuteks kaltsudeks, sellal kui neil veel ennast kasvõi eriti hädaliste asjade tegemiseks oleks vaja mingilgi määral jalul hoida.... No mida tegi J.W.J võlur Derkist raamatu lõpul, ma ei leia sõnu... Maagiat ja intriige täis maailmas ei vaevu võlur näiteks isegi laipa ära ootama.... Vähe sellest, ta isegi ei vaevu veenduma, kas ülejäänud perekonnast kedagi ehk elus võiks olla või selles osas midagi teha annaks... Vaid eraldub mustas masenduses seasulgu mõistvasse seltskonda...
Ja lõpus tuuakse asjade kuidagi ärakorraldamiseks veel kõrgemad jõud ka mängu...
Aga peab muidugi mainima, et raamatut pooleli ma ka ei jätnud, ja baasis talle hinde panemisega on tugevaid raskusi... Tugev kolm ehk..