Kasutajainfo

Istvan Kaszas

1949-

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Aphra

(antoloogia aastast 2005)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2005

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (10)
6.2005

Viimase kaheksa aastaga on kujunenud mõnusaks traditsiooniks, et kõigepealt tuleb suvi ja siis veidi peale seda uus raamat Skarabeuselt. Kui seni on kirjastus ilmutanud põhiliselt mingi konkreetse autori juttude valikkogusid, siis "Aphra" on söakas kuid loogiline samm edasi, olles antoloogia, milles on püütud ka mingit temaatikat aretada; seda küll mitte päris iseloomukindlalt - raamatu esimeses pooles peaksid lugejat lummama kummalised maailmas ja teises pooles tema kujutlusvõimet ärgitama armastuse igasugused (värd)vormid.

Pakun, et "Aphra" küündib viimase 15 aasta jooksul ilmunud antoloogiatest kõige lähemale "Lilled Algernonile" või "Täheaja" tasemele. Retsept iseenesest on ju väga lihtne - tunnustatud autorid ja nende parimad lood. Teeb rõõmu, et niihästi Silverbergi kui Vance`i puhul on otsitud ja leitud need parimatest parimad palad, mitte takerdutud esimese hamba all mitte karjuva jutu taha (mis näib olevat kodumaiste antologiseerijate kutsehaigus). Iseäranis Zelazny "Koguja roos" on ilmekas näide loogilisest valikuprintsiibist - ohtrat tunnustust pälvinud tekst, mille teenitud lugejamenu kohapeal pole kuigi raske prognoosida. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Wolfe`i hoolimatult elegantse "Kerberose viienda pea" leidmine selle raamatu kaante vahelt.

Muu kraam erinevatel põhjustel minu jaoks samaväärselt esile ei tõuse, olgu selleks siis õudusesoolika alaareng ("Aphra", "Modell"), loo teisejärguline sisu (kogumiku kaks esimest lugu)1, kaheldava väärtusega sõnum ("Tissid", "Kõik mu kallid tütred") või teksti mitte kuhugi välja jõudmine ("Valged lõngad", "See on väga puhas"), kuid köite raames moodustab see kõik "üle jääv" värvika sidusmaterjali, mis lubab raamatut tagantjärele nimetada meeldivaks tervikuks.

Väärtus või mitte, aga raamat on ka poliitiliselt korrektne või sisaldab vähemalt selle elemente - Kim Newmani jutus kohtame juudisoost rauget natsikütti ning kaks viimast lugu on feministlikud - kui peale sümbolismi muidugi on üldse midagi feministlikku "Tisside" koolikiusamise tagajärjel libahundistunud ja seejärel igasuguse reaalsustaju kaotanud teismelisest peategelases.

Raamat ise aga meenutab veidi mingi salaseltsi siseväljaannet. Pealkiri "Aphra" erilise infotulvaga uudistajat üle ei vala, puudub juhatust andev ees- või järelsõna (lugudele endile eelnevad küll autoritutvustused, kuid eeldab nendeski orienteerumine juba mingit kompetentsi) ning tagakaanel toodud autorite loetelust on asjassepühendamata raamatusõbrale tuttavad heal juhul kaks-kolm nime. Millega tahan öelda, et inimene, kelle pilgu üllitis on nt. raamatupoes kinni püüdnud ja kes seejärel raamatut sirvima asub, teada saamaks millega tegu, paneb selle varsti sama targalt letile tagasi. Kasvõi pealkirjaalune tekst "valik ulmejutte sellelt, sellelt ja sellelt ja teistelt" oleks võhikule abiks.


1 Kahtlemata on ka mingi teksti sisu esma- või teisejärguliseks liigitamises midagi sügavalt isiklikku. Et näiteks "Übermenschi" kätketud emotsionaalne laeng kadudeta lugejani jõuaks, oleks hädasti vaja USAs veedetud lapsepõlve (ehk siis lektüürina koomikseid ja ühes sellega sissejuurdunud superkangelase kultust). Samavõrd kaugeks jäävad religioonikaugele inimesele religioossete isikute usulised vapustused ("Lohe ja risti tee").
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Andrilgi, on minu jaoks üks kindlatest asjadest suvel uus Skarabeuse raamat. Üldiselt võib nendega täiesti rahule jääda, isegi nõrgematest leiab midagi. Mis aga puutub kõige esimesse, siis ületamatuks jäänud on see siiani: vapustavale sisule lisaks leidub tänapäeva eesti oludes mõeldamatu pealkaas.

Nüüd siis “Aphrast”. Kuna kõiki jutte ei jaksa üksikult arvustada toon siin välja enim meeldinud või ka mitte meeldinud.

George R.R. Martin - Lohe ja risti tee. Minu jaoks on George eelkõige ja ainult “Song of Ice and Fire” autor. Selles loos siin on näha, et kirjutada mees mõistab, sisu aga kahjuks on täiesti mõttetu. Juudas, Jeesus, Peetrus, Paulus - who gives a shit? Nüri, igav ja mõttetu.3.

Kim Newmani “Übermensch”. Tobe, lollustest kubisev ja poliitiliselt ülimalt korrektne lugu. Hinne 1. Miinusega.

Jack Vance – Kuukoi. Üks kogumiku tippudest. Ääretult kummaline kultuur tõi esimesena meelde LeGuini analoogilised asjad, oli aga tädi omadest mäekõrguselt üle. Jutu headust ei muuda ka asjaolu, et kahtlen sügavalt taolise kultuuri jätkusuutlikkuses. No kujutage ette linna, kus igal inimesel on kaasas paarkümmend kitarri, torupilli, viiulit, karmoshkat, bändzot, suupilli ja vilet, et teiste inimestega suhelda.

Gene Wolfe oma “Kerberose viienda peaga” tõstab kogumiku väärtust suuresti. Vance`i kõrval kogumiku tipplugusid. Kummaline kultuur, kummalised olud. Niimoodi on isegi raske öelda, mis selles loos meeldis või mis mitte. Jäi ainult tasapisi lahti kooruv lugu veidrast tsivilisatsioonist.

Zelazny jutus tunneb ära hea loo, kuid ilmselgelt vananenu. Praegusaja infoga Marsi kohta pole sellise looga midagi peale hakata, lisaks veel mingi Piibli peatükk, mille üle seal lausa kultust tehti, kuid mis usukaugele lugejale suurt midagi ei ütle.

Blochil leidub muidugi igasugu lugusid. Kogumikku valitud “Model” esindab järjekordset hammastega naise – kõikide meeste õudusunenäo – varianti, mõjub aga hästi.

.Kogumiku teisest poolest tõuseb selgelt esile Suzy Charnase “Boobs”. Libahundilugu, kus lendab verd ja soolikaid, ent mis sellest hoolimata on eriliselt optimistliku alatooniga ja absoluutselt mitte ängistust tekitav. Mida aga ei saa öelda kogumiku teise poole ülejäänud lugude kohta, kuid ängistust tekitavad mitte sisu headuse pärast, vaid pigem sellepärast, et nad kipuvad ununema hetk peale lugemist.

Siiski, tõhus kogumik. Silverberg, Vance, Wolfe, teatud reservatsioonidega ka Bloch ja Charnas tõstavad keskmise nii kõrgele, et ülejäänud lugude keskpärasus ei paistagi nii jube. Tobeda mulje jätavad illustratsioonid, mis mõjuvad põhikooliõpilase tunni aeg kuivatuspaberile soditud pildikestena.

Tugev “neli”.

Teksti loeti eesti keeles

Väga kiiduväärt antoloogia. Pakub nii kosutavat lugemiselamust, kui lisab eesti ulmeruumi olulise koguse tõlgitud klassikat. Kui rääkida sisulisest poolest, siis on kogumik väga nutikalt koostatud. Siin on selged tipptekstid (Vance, Silverberg, Wolfe, Zelazny), mis moodustavad raamatu selgroo ja annavad talle identieedi - just nende järgi jääme seda raamatut meenutama - ja on ülejäänud lood, mis on kõik mõnuga loetavad ja moodustavad tippude vahele asjaliku sidusaine. Igas antoloogias on mõned tipud ja liiga palju superkraami kokku ahmides jääksid mõned asjad teisi varjutama. Selles raamatus on kõik tasakaalud nagu paigas. “Aphra” on sama meeldejääv raamat, kui “Lilled Algernonile”, ja kui ta ei saavutagi samasugust resonantsi, siis ilmselt sellepärast ajastu on lihtsalt teine.

“Aphras” teevad eestikeelse debüüdi Vance, Collins, Willis ja Wolfe ning ka vist Zelazny lühiproosa on eesti lugejale tundmatu. Juba autorite nimistu veenab, et lugeja on heades kätes ja rahulolu garanteeritud. Kui see oli koostaja eesmärk, siis minu vajadus Vance’i ja Wolfe’i teoste vastu igatahes kasvas. Kaks nõrgimat pala on Leinonen ja Willis aga kuna muud head materjali on nii palju, siis ka see ei sega. Minule pole Willise jutud kunagi istunud, aga ilmselt on see maitseküsimus ja miks mitte eesti lugejale tuvtustada kõige rohkem ameerika auhindu võitunud kirjanikku.

Antoloogia keskmine tonaalsus on selline kenasti klassikalise sf’i ja õuduse vahele jääv. Siin pole liigliteratuuritsevat hämarulmet ega “Analogi” kruvisid ja mutreid. Enamik lugusid on mõistetavad ka ulmet mitte tarbivale publikule ja ilmselt suudab see raamat ulmet Eestis ka kõvasti legitimiseerida ja polulariseerida. Just selline raamat võib paljudele selgeks teha, et ulme pole tähesõjad ja tolkinismus.

Kui rääkida vormistuslikust küljest, siis tahaks mainida, et jagunemine kahte ossa eraldi alapealkirjadega tundub pisut tarbetuna. Tähendab, see ei riku midagi, aga samas ei häälesta ka eriti mingile lainele. Keskmise lugemusega ulmehuviline võiks samasuguste alapealkirjadega antoloogiaid kokku seada kümneid... aga mis mõte sellisel katalogiseerimisel ikka oleks? Koostaja mõte on selgemini tuntav muidugi “Armastuse ja seksuaalsuse” osas... “Lummavad maailmad” on pisut laialivalguvam. Aga kui näiteks need alapealkirjad ära jätta ja esitada need lood suvalises järjekorras? Ei muutuks sellest minu arvates mitte midagi - ikka oleks päris hea antoloogia. Nii et see jaotus mõjub pisut kistuna, kui nagu öeldud, ei riku samas midagi. Kuigi võib-olla oleks hittide hajutamine teiste lugude vahele veidi parema efekti andnud. Mis küll hinnet ei mõjuta (küll aga müüginumbreid ja antoloogia retseptsiooni) on ilmselt see, et vähemteadlikuma ulmehuviliseni jõudmine on raskeks tehtud. Antoloogia on tõepoolest salaseltslikult vormistatud - mingi lühike saatesõna oleks võinud kas või tagakaanel ikkagi olla. Ja ainus aspekt, milles “Aphra” kõvasti “Lilled Algernonile” alla jääb on muidugi illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene võrdlus, mis tuli kohe pähe, kui olin paar esimest juttu läbi lugenud: tegu on kogumiku «Lilled Algernonile» õigusjärglasega. See mulje süvenes kuni teise osani. Küsimus on puhtalt aga maitses. Kui kogu esimene pool koosnes täiuslikest ning nauditavatest juttudest ja jutustustest jne, siis teine pool ei olnud mu jaoks enam see. Jah, ka seal on tugevad tekstid, meisterlikud, kuid ma ei ole kunagi aru saanud isegi koomilisse võtmesse pandud räigustest. Jah, nad mõjuvad täpselt nii, nagu on oletatavalt mõeldud. Kolm korda üle vindi ja naljakas on ka. No ei ole seda soolikat, ei ole. Kuigi just teises osas on antoloogia nimijutustus «Aphra». Lugu on lummav oma perverssuses ja pretsedenditus ihas ilusa järele. Kõik sõltub sellest, mis on konkreetse inimese jaoks ilus. Ja samuti on just teises osas see teismelise libahundi lugu.

Kogu esimene osa aga on selline, mida ma episoodiliselt jäängi lugema mitmeid kordi üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea antoloogia ning "Skarabeuse" järjekordne õnnestumine. Aitäh, Arvi Nikkarev! Olen lugusid üksikult arvustanud ning kuigi ei pea kõiki neist suuremaks asjaks, on üldmulje siiski tore.

Eelarvustajad on võrrelnud "Aphrat" legendaarse antoloogiaga "Lilled Algernonile". Loomulikult jääb "Lilled Algernonile" unikaalseks oma ilmumisaja tõttu... Sest oli ju LA peale lihtsalt väga hea antoloogia olemise ka see üks ja ainus. LA-l on siiski peale illustratsioonide üks oluline omadus, mida käesoleval kogumikul vähem on. Selleks on stiiliühtsus. LA koondab SF-i kuldajastu tipplugusid aastatest 1940-1961. "Aphra" võinuks olla sarnane kogumik konkreetselt uue laine jaoks ning piirduda 15-20 aasta pikkuse perioodiga. Siis vast tõesti oleks mõtet rääkida väärikast järglasest "Lilledele Algernonile". Praegu aga on "Aphra" siiski vaid üks hea antoloogia teiste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne sellele kogumikule on kahtlemata "5". Kas seda julgeb just LA järglaseks pidada, näitab aeg, kuid naeruväärne ei ole see trooninõudlus kindlasti mitte. Väga palju on eelmistes arvustustes ära öeldud, nii et raske on olla kordamata, samas paneksin (kasvõi enda jaoks) kirja muljed, mille jutud jätsid:
Martin "Risti ja lohe tee" -- korrata jääb vaid LL arvustust -- jälle see tüütu ristiusu panteon -- who gives a shit? Häälestab kogu raamatu suhtes negatiivselt, kuid õnneks oli kõige viletsam esimeseks.
Newman "Übermensch!" meenutas mulle pisut Spinradi "Terasunelmat" -- sama vabandava muigega serveeritud nilbe hüperkorrektsus, mille seedib ära vaid hästi teostatud ja üsna vaimutiheda teksti tõttu.
"Valkeida lankoja" ilmumist siin teiste seas saab seletada vaid Arvi huviga Soome ulme vastu -- viletsavõitu kohalik ümberjutustus "X-files"-i tüüpi urban legend-ist; olgu, üsna meisterlik, kuid ikkagi annab signaali, et põhjanaabrite ulmest tuleks pigem hoiduda.
Järgmist 4 lugu tahaks kunagi eraldi arvustada ja nende eest kogumik hinde saabki -- jääb vaid korrata AG arvustust selles osas. Huvitav muide, ma ei teadnudki, et Vance`i ja Wolfe`i varem eesti keeles ei ole... ei ole vist jah. Nojah, neid kahte jõledat karuvanaema, Collinsit ja Willist ka... Väitleks vaid ehk LL-ga Zelazny koha pealt -- Bradbury "Marsi kroonikad ja tuhat teist teost, olgu või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", on tänapäevaks selgelt vananenud info baasil kirjutatud, ent see ei vähenda nende väärtust. Nojah, antud konkreetse loo mõistmiseks tuleks muidugi kasuks, kui Koguja raamat läbi loetud.
Bloch "Model" on lihtsalt tore meelelahutus. Jällegi väitleks LL-ga -- minule oli lugu ainult naljakas; ilmselt kuulun seda tüüpi meeste hulka, kel istub sees sügav alateadlik veendumus, et riist on soomustatud :-}}}
Wolfe "It`s very clean" ja Collinsi "Aphra" on igasuguste lühikeste televersioonidega lõputult äralörtsitud lood (teate küll neid "Twilight zone" või "Strange tales" tüüpi juppe, mida lastakse hilisõhtul inimestele, kel pole und, sest nad pole päeval midagi sellist teinud, mis aju väsitaks, ja kus iga idee on surutud 40-ne minutiseks, et koos tiitrite ja reklaamiga tund kokku tuleks -- ideede vanadekodu, krematoorium otse üle õue...)
Charnas "Boobs" --pretensioonitu libahundilugu, ei midagi erilist, kuid üldse mitte halb.
Willis "Kõik mu tütred" -- kah tore lugu, selline armsalt perversne. Autoril on üldse sellised toredalt õelad lood, kahju vaid, et see eriti ei mõjunud, sest vint oli nii üle keeratud, et see ainult nalja tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, jälle üks suurepärane kogumik Skarabeusilt. Seekord küll mitte ainult ühele autorile pühendatud, vaid teatud teemadele. Kogumiku üldmulje on igati positiivne. Ligi pooled jutud (Moonmoth, Passangers, Cerberus jne.) valmistasid tõelise lugemuselamuse. Samas oli ka paar tugevat pettumust (Aphra, Boobs, It`s Very Clean), mis panid parimal juhul õlgu kehitama, halvimal ajasid lausa vihale. Loomulikult võib vaielda juttude valiku üle, kuid üldiselt oli terve antoloogia taseme poolest üsna ühtlane. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Rikun ilusa rea ja panen kirja teistsuguse arvamuse ning hinde.

Enamikku kogumiku lugusid iseloomustas minu jaoks mitte kuhugi jõudmine - lugeda oli nauding aga pointi ei leidnud.

Kogumiku 12-ne jutu hulgas leidus minu jaoks ainult üks väga hea lugu ning kaks lihtsalt head juttu - vastavalt siis Silverbergi "Reisijad" ning Vance`i "Kuukoi" ja Wolfe`i "See on väga puhas". Ülejäänud lood olid keskmised (ei liha ega kala) ning Blochi "Modell" isegi õudusjuttude kategoorias allpool igasugust arvestust.

Illustratsioonide kohta on üleval juba mainitud, lisaks oli kogumiku esimeses pooles veel ka küljenduslikke apsakaid valedesse kohtadesse sattunud tühjade ridade näol.

Kokkuvõtteks on "Aphral" kindlasti koht minu raamaturiiulis, aga see on selgelt kehvem koht kui kogumikul "Lilled Algernonile".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
 

Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
 

Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
 

Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
 

Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
 

Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
 

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
 

Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
 

Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
 

Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
 

Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
 

Mis niiväga ei istunud:

Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
 

George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
 

Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles