Kasutajainfo

Daniel Keyes

9.08.1927-15.06.2014

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Daniel Keyes ·

Flowers for Algernon

(romaan aastast 1966)

Hinne
Hindajaid
6
2
2
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (10)

Tõenäoliselt on iga kohalik ulmefänn lugenud juttu «Lilled Algernonile» (Flowers for Algernon)... jutt sai aasta parima tekstina ameerika ulmefännide auhinna Hugo ning andis ka nime ühele kohaliku ulmelugeja kultusraamatule.

Siinmail on aga vähem teada fakt, et autor kirjutas jutu samanimeliseks romaaniks ning sai romaaniga ameerika ulmekirjanike aastaauhinna Nebula. Väheviljaka, kuid suurepärase autori sünnipäev on just põhjus, miks ma seda romaani arvustama hakkan...

Tegelikult on põhjus ka selles, et romaan on lihtsalt suurepärane lugemisvara... kui võrrelda samanimelise jutuga, siis jutt saaks viie kõigi mõeldavate plussidega... aga romaani viis on selline tavaline viis, kuhu plusse/miinused sappa mõelda pole vaja.

Raamatu sisust pole põhjust rääkida, sest midagi eriliselt teistmoodi pole... autor on asja lihtsalt rohkem lahti kirjutanud. Hämmastav on hoopis see, et kuigi lõpp on ju teada, on lugemine siiski täielik nauding. Soovitan!!!

Väike kiitlev lisainfo kah. Esmakordselt lugesin ma raamatut inglise keeles ning see eksemplar oli autori pühenduse ja autogrammiga... kummaline on vaid see, et ma täpselt enam ei mäleta, kas see raamat oli Tartu Ülikooli raamatukogu fondist pärit, või oli see kellegi isiklik eksemplar – raamatu andis mulle lugemiseks üks ülikoolikaaslane. Vene keeles on romaan vaid ühes trükis ilmunud – tõlge on võrratu, kuid raamat ise näeb välja kui mingi uroloogia uusimaid trende tutvustav broshüür.

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Samanimeline jutt on ehk perfektne, aga nagu selgub, on ka perfektset teost võimalik täiendada. Ja täiendada on õnnestunud nii, et tulemuseks on mitte sugugi halvem teos.

Romaan keskendub Charlie elu tahkudele, millest jutu lugejaile suurt aimu ei antud, nagu Charlie lapsepõlv ja hilisemad arvestatavad suhted vastassooga. Charlie taaskohtub romaani lehekülgedel vanematega, kes ta hülgasid ja õega, kes selle põhjuseks oli, kusjuures tema peamiseks motiiviks on näidata, kelleks ta saanud on, kuid on sunnitud sellest kavatsusest loobuma, sest muutunud on nii ta ise kui ka teised inimesed. Esimene moment, kus tulid sisse Charlie ajusse salvestunud mälestused ja tekst lahknes loo aluseks olnud jutust, mõjus pisut võõrastavalt, kuid seda aktsepteerides oli tegu suurepärase raamatuga.

Teksti loeti inglise keeles

Niisiis on Daniel Keyes oma suurepärase lühijutu pikemaks kirjutanud. Tavaliselt suhtun ma taolistesse katsetesse natuke ettevaatlikult, ei suuda ju kõik sellega korralikult hakkama saada, kuid Keyes on suutnud suurepäraselt lühijutu taset hoida.

See romaan kulgeb enam-vähem lühijutust tuntud rada mööda, juurde on toodud ja pikemalt on peatutud Charlie lapsepõlve mälestustel ning tema suhetel teiste inimestega, ka vastassooga. Ta külastab oma vanemaid ja õde, üritab suhteid sisse luua naistega, mis küll kulgevad väga vaevaliselt, kuna ema tekitatud kompleksid istuvad ikkagi tal sügaval sees. Ta üritab ka sotsiaalselt seltskonda sulanduda, kuid ei saa ka sellega korralikult hakkama.

Kuigi lühijuttu olen ma mitu korda lugenud, ning üldjoontes on romaani sisu sama, oli teda ikkagi kuni lõpuni nauditav ja põnev lugeda. Seega soovitan. Kindel viis!

Teksti loeti inglise keeles

Tundub, nagu oleksin ma mingit teist raamatut lugenud... Jutt on muidugi "5", kuid ilmselt olen ma kuidagi eriliselt juhm, sest mina ei leidnud siit midagi, mis selle jutust paremaks oleks teinud. Jah, naissuhted... noh, olgu, see tõesti lihtsalt ei mahtunud juttu, kuid mille kuradi pärast ja kellel on tarvis ta lapsepõlve ja seda kõike muud jura? Mis see juurde annab? Täpsemalt, mis eristab seda tuhandest ja veel teisest sajast tuhandest ameerikamaa eluolu-tilulilust? Kusjuures see on ju fiktsioon, eks ole... Ausalt öeldes jätsi ma raamatu pooleli. Juba aastaid tagasi tegelikult. Nüüd lehitsesin, et... kuidas seda öelda... et ühele pooleli asjale joon alla tõmmata. Et minust õigesti aru saadaks -- see ei ole halb raamat. Kindlasti mitte. Aga nauditavat ma sellest ei leidnud -- jutust oleks piisanud.
Teksti loeti inglise keeles

«Burt võtis kella välla avas ukkse ja üttles läkks Algernon iir nuuskis 2 või 3 korda ja pistis punuma.»

Ma ei tea, see on üks selliseid lauseid, mis tekitab minus mingeid kummalisi erutus- ja härdusvärinaid ja toob silma kummalise läike. Harduspisar silmast pühitud, asume asja juurde ja vaatleme «Algernon iirt» pisut lähemalt.

Õieti vajus mu alumine lõualuu multifilmi või koomiksi kombel raamatupoe uudiskirjanduse riiuli ees seistes pikalt rippu, kui seda punavalget kaant esmakordselt märkasin. Esimene mõte oli, et kas ma olen ajamasinaga 1970ndatesse aastatesse sattunud? Teine mõte oli, et miks mina sellise geniaalse müügihiti avaldamise peale pole tulnud?

Igatahes on kirjastus Ersen varemgi geniaalseid müügivalikuid teinud ja ma olen Salme Reek kui see raamat (Eesti oludes suhteliselt) hästi müüma ei hakka. Sel lihtsal põhjusel, et sõnapaaril «Lilled Algernonile» on Ain Raitviiru samanimelise legendaarse tippantoloogia ja seal ilmunud Daniel Keyesi jutustuse tõttu Eesti ulmelugejate seas minu hinnangul parajalt irratsionaalne tähendus.

Ma ei pea silmas, et romaan vaid kriitikavaba kiitust pälvima hakkaks, aga pigem seda, et see teos võib kujuneda üsna alateadlikuks ja spontaanseks raamatuostuks. Ersenit tuleb veel kiita ka ääretult stiilse ja maitseka kaanekujunduse pärast, mis konkureerib edukalt õnnestunuimate angloameerika kaantega.

Sarnaselt angloameerika suurkirjastustega on Ersengi ära õppinud pisikese sohitegemise, sest väidab punasel kaaneplärakal enesekindlalt, et _see raamat_ on võitnud Hugo ja Nebula ja selle põhjal tehtud film Oscari. Tegelikult võitis romaan siiski vaid Nebula auhinna, Hugo pälvis vaid samanimeline jutustus kuus aastat varem ning 1968. aasta film «Charly» sai Oscari kõigest parima meespeaosa (Cliff Robertson) rolli eest.

Ma ei usu, et eksisteerib inimest, kes ei teaks Keyesi jutustuse «Lilled Algernonile» sisu, mistõttu sellest rääkima hakkamine oleks lugejate solvamine. Ütleme vaid, et romaan on jutustuse laiendatud versioon. On loomulik, et jutustuse-versioon on kõigile fännidele armsam jne ning enamiku hindajate positsioon ongi selline, et tipptasemel jutustusest on kirjanik teinud lihtsalt väga hea romaani.

Mina arvan teisiti. Loomulikult meeldis ka mulle jutu-versioon omal ajal väga, tõi pisara silma jne, aga ometi ei jäänud «Algernon iire» lugu Raitviiru antoloogiast kõige säravamana meelde, selleks oli ta liiga selline pehme ja vaikne ja tagasihoidlik. Sellised raskekaallased nagu Heinleini «Enese ees ja järel», Asimovi «Inetu poisike», Leinsteri «Uurimismeeskond», Andersoni «Kõige pikem merereis», Simaki «Suur eesõu», Sheckley «Tont nr 5» või Aldissi «Kes suudaks asendada inimest?» jätsid mõjusama ja fantastilisema, ulmelisema mulje.

Ilmselt seetõttu ei tabanud mind ka kunagi viimase kümnekonna aasta jooksul, mil ma kirjastamis-toimetamismaailmas tegev olen olnud, mõte Keyesi romaani väljaandmisest. Müügiedu olnuks muidugi garanteeritud. Aga siin pole koht mõttetuks kahetsemiseks, see raamat on väga kenas pakendis nüüd eesti keeles olemas. See loeb.

Olen vist üsna üksi oma arvamusega, et 300-leheküljeline romaan on parem kui 30-leheküljeline jutustus. Lugesin romaani soojenduseks üle ka lühema versiooni ning see tundub mulle nüüd liiga skemaatilise ja kohati poolikuks jäänud arendustega teos. Ses mõttes, et Keyes on juba lühiversiooni soovinud sisse panna mitmeid elemente, mis seal paratamatult mahu tõttu korralikult käsitlemata jäävad ning alles 7 aastat hiljem romaanis on mõistlikus mahus lahti kirjutatud. Mu meelest on just romaan väga täpselt doseeritud ja mingit «üleliigset seepi», mida osa arvustajaid on tauninud, mina siin ei täheldanud.

Metakirjandus ütleb meile, et see romaan pole neljakümne viie aasta jooksul kordagi trükist kadunud, temast on välja antud ainuüksi Ameerikas üle 30 trüki, seda on müüdud üle viie miljoni eksemplari, raamat on tõlgitud ligi 30 keelde ja avaldatud enam kui 30 riigis. Seda tarvitatakse koolides õppevahendina, aga võltsmoraali kindlaimas kaitsetornis – Ameerikas – on raamatut ka vahelduva eduga raamatukogudes ära keelata püütud ja keelatudki. Saatus, mida igatseks oma loomingule ilmselt iga kirjanik.

Kõik see algas aga hoopis aprillis 1959, mil kirjanduslikult kõrgtasemel ulmet väärtustavas ajakirjas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» ilmus aprillinumbri kaaneloona jutustus «Lilled Algernonile», mida kõik huvilised saavad Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes nautida eelmainitud Ain Raitviiru koostatud antoloogiast. Naljaka vahemärkusena, et Keyesi jutule järgnes tolles ajakirjanumbris Anton Tšehhovi 1883. aasta novell «Lendavad saared» (tõlkisin praegu pealkirja inglise keelest, eesti- ega venekeelset Tšehhovi bibliograafiat pole hetkel käepärast).

Sujuvalt tõlke juurde jõudnuna pean tõdema, et ega Kaplinskile on raske vastu saada. Sestap tundubki Marja Liidja eestindus alguses väga võõrik ja harjumatu. Ta on valinud arengupeetusega Charlie Gordoni vigase jutu edasiandmiseks lihtsalt teistsuguse versiooni. «Aru anne» on nüüd «Etu rapport», «mõdlen» on «mõttlen» jne. Põhimõtteliselt on see maitse asi ja valikute küsimus ning tuleb tunnistada, et Liidja tõlkega harjusin ma kümnekonna lehekülje järel kenasti ära ja edasi enam probleemi polnud.

Eks ta vähe tobe on, et sellist asja tänapäeval eraldi mainima peab, aga raamat on väga hästi toimetatud ja korrektuuritud, sest vigu praktiliselt ei hakanudki silma. Kokkuvõttes – üks viimaste aegade meeldivamaid raamatuoste ja nauditavamaid lugemiselamusi.

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Võibolla mitte nii pakatav globaalsetest probleemidest, kuid see-eest tõstatab raskekaaluliselt küsimusi inimlikkusest, meie suhtumistest teistesse, õigusest mängida Jumalat, probleemidest, mis võivad tekkida, kui lastakse endaga manipuleerida.

Kirjanduslikust aspektist teeb teose minu jaoks väärtuslikuks vaatepunkti valik: kirjutajaks on kodanik, kelle peal katse läbi viidi. Vormiks on nn. eduraportid, aruanded. Tegelikult meenutavad mõneti tänapäevast blogi (mille eelkäijaks oligi vihikusse kribatud päevik). Omaette väärtuseks teose juures on keelekasutus. Kummardus tõlkija ees.

Lõppematult kurb lugu.

PS. Ei ole lugenud seda juttu Arlgernon iirest.
Teksti loeti eesti keeles

Daniel Keyes kirjutas algul samanimelise lühijutu, mis 1976 aastal ka eesti keeles ilmus anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumikus nimega - üllatus-üllatus - "Lilled Algernonile". Kaheksa aastat peale lühijuttu kirjutas Keyes lühijutu romaaniks ümber.

Kes on omal ajal lühijuttu lugenud selle jaoks ei ole romaan vast midagi üllatavat - Charlie Gordoni lugu on pikemaks ja sügavamaks lahti kirjutatud ning saab rohkem aimu, mis toimub piinatud geeniuse peas. Kes ei ole lugenud siis: vaimselt alaarenenud lihttööline Charlie Gordon läbib eksperimentaalse ajuoperatsiooni ning IQ 68 kolmekordistub. Mis toob kaasa nii võlusid kui valusid - kas geeniused on õnnelikud? Kas su vanad sõbrad suhtlevad sinuga ka siis kui sa oled täiesti teine inimene? Kuidas elada enda ja teiste elu siis kui kukud tipust alla (peale õnnetust ratastooli jäänud inimeste lugusid oleme me kõik kohanud)? Hoolimata kergest ulmemaigust on tegu pigem inimsuhetele keskenduva teosega, tähtsalt kohal on võimumängud, kus katsealune võimu enda kätte haarab. Samuti nõuab libiido oma osa.

Raamat on üles ehitatud päeviku vormis ning kulgeb ladusalt. Lühijutt meeldis mulle mõnes mõttes enda kontsentreerituses isegi rohkem, samas romaan aitab mõnda tahku Charlie elus paremini mõista. Väärt lugemine igaljuhul ning pigistab endiselt silmast pisara välja.
Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud parem kui lühijutt. Ei olnud. See, mis oli lisatud (seksijutud, psüühilised traumad, emotsionaalne vägivald, psühholoogiline urgitsemine) tegi loo minu jaoks viletsamaks. See ei ole see, mida ma kirjandusest otsin.Lisaks oli tõlge nõrgem kui Kaplinskil lühijutu puhul.Aga idee ja algne kondikava oli nii tugev, et loetav oli siiski ka romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles

Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
 
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
 
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
 
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
 
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
 
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
 
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
 
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Flowers for Algernon on psühholoogiline ulmelugu. Peategelaseks ja jutustajaks on Charlie Gordon, 32-aastane vaimse puudega mees, kes valitakse esimeseks inimkatsealuseks meditsiinilises eksperimendis intelligentsuse tõstmiseks.
 
Seni on seda ravi katsetatud vaid loomadel ja läbimurre on saavutatud Algernoni-nimelise valge laborihiirega, kes on suutnud kõrge intelligentsi hiljem püsivalt säilitada. Charlie lugu esitatakse tema aruannete kaudu, kus nagu päevikus on näha mitte ainult tema edusammud vaid ka tema muutuv suhe maailmaga...
 
Ma usun, et väga paljudele on sama lugu tuttav maakeeles 1976ndal aastal ilmunud legendaarsest ulmejuttude kogumikust "Lilled Algernonile", kus selle romaani aluseks olev lühijutt on loetav Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes. Jutuna on see tõesti võimas - kogumiku nimi, ma usun, ei olnud valitud juhuslikult.
 
Käesolev, jutu põhjal kirjutatud romaan on sõna otseses mõttes laiendatud jutustus, kuna see algab ja lõppeb täpselt samades kohtades. Juurde on eelkõige kirjutatud vahepealset osa, kus Charlie on saavutanud juba normaalse intelligentsustaseme ning kus ta tõuseb sealt edasi geeniuseks.
 
Iseenesest on see targasti tehtud, sest see annab võimaluse just sellele etapile, mis algses loos napiks jääb. Samuti on autoril täiesti õigus selle osas, et intelligentsi kasv võib olla lihtne, aga emotsionaalne tasakaal on palju raskemini saavutatav.
 
Eraldi tahaksin välja tuua selle, et autor on kasutanud seda kui võimalust üldse pikemalt rääkida vaimse puudega inimestega töötamisest (hiljem vaatasin, et tal on selle osas isiklik kogemus, mis mõjutas teda algset juttu kirjutama). Teatud mõttes võtab ta selle lõpuks ka moraalina kokku - intelligents ilma empaatiata on tühi ja kõle.
 
Siin aga tahaksingi lõpptulemust veidi kritiseerida. Nimelt, mis tegi algse lühijutu minu jaoks võimsaks oli sisu ja vormi täiuslik kooskõla. Päevikuvorm või epistolaarne stiil üldse on minu arvates miski, mida on keeruline hästi kasutada. Halvimal juhul on see totter ja segav, kuid parimal juhul on see miski, ilma milleta poleks lugu võimalik.
 
Algne lugu on näide just teisest juhtumist. Siin romaanis aga kaob see kooskõla kuskil kolmandiku peal ära ning loost saab lihtsalt... jutustus. Vahest polnudki võimalust sama võtet nii palju pikemas vormis kasutada? Siiski on siin tegemist juhtumiga, kus algse jutu valguses tundub tegelikult ka tugev romaaniversioon nõrgem kui muidu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Transfigurations on antropoloogiline ulmelugu. Millalgi lähemas tulevikus on (ilmselt) avastatud valgusest kiirem kosmoselennu-tehnoloogia ning inimkond teeb oma esimesi samme galaktilise lähiümbruskonna uurimiseks ja koloniseerimiseks.
 
Üks äsjaavastatud planeete nimega BoskVeld tundub aga väga kummaline. Seal puudub igasugune putukatest kõrgem maismaaloomastik - välja arvatud veider ahvitaoline liik, keda on hakatud kutsuma Asadideks. Need olendid tunduvad olevat arengult vaevalt Maa inimahvide tasemel, kuid samas leidub džunglis veidraid varemeid, mis oleks nagu kõrgtsivilisatsiooni töö.
 
Loo esimeses osas on planeedile saabunud antropoloog Egan Chaney koos oma abilise Thomas Benedictiga. Chaney otsustab proovida lähimat Asadi-karja üksinda kohapeal vaadelda. Kuude möödudes hakkab ta märkama olendite erinevaid veidraid rituaale kuni lõpuks on ta tunnistajaks millelegi, mis paneb teda oma mõistuses kahtlema. Varsti pärast seda kaob ta jäljetult...
 
Loo teises ja pikemas osas saabub planeedile kuus aastat hiljem Chaney tütar Elegy Cather. Kohe pärast Chaney kadumist pani Benedict tema märkmetest kokku monograafia ja lasi selle Maal avaldada. Kuigi enamus teadlasi peab selle sisu haigeks sonimiseks, on Cather hankinud granti uuringu jätkamiseks ja tal on plaan mitte ainult mõistatuse lahendamiseks vaid ka oma isa leidmiseks...
 
Ma ise leidsin lugedes päris palju sarnaseid teemasid Bishopi teise ja kuulsama hiljuti loetud romaaniga "No Enemy but Time", nagu ürgkultuuride uurimine neis osalejana ja küsimused mõistuslikkuse ja inimlikkuse ulatusest. Samas, kui varemloetu jäi mulle nõrgaks, siis siin pani vähemalt esimene lugu (mis on ka eraldi lühiromaanina ilmunud) mind küll vaimustuma.
 
Nimelt koorivad antropoloog Chaney märkmed järk-järgult lahti Asadide eksistentsi ajastute pikkust argiõudust, millele on suurepäraseks lisandiks tema enda sealjuures lagunev mõistus. Selles kannibalistlikus jubeduses on midagi indrekharglalikku. Samuti on väga tore, et rõhk on antropoloogilistel kirjeldustel, tausta osas spekuleerimine on jäetud peamiselt lugejale.
 
See ongi ehk teise osa suurim nõrkus, et tegelased on seal valmis hetkega olematutel alustel hiigelteooriaid püstitama. See läheb vastuollu esimese osa tundega - teadlaste asemel oleks nüüd mängus nagu jutuvestjad. Üldse tundub siis juba, nagu loeks mingit variatsiooni Pierre Boulle'i kuulsa "Ahvide planeedi" teemal - iseenesest mitte halb, aga pärast nii head esimest osa siiski tuntav langus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Timescape on ajarännu-ulmelugu, mis jookseb mööda kahte põhiliini. Ühes neist on aasta 1998 ning maailmal on läinud praegusest oluliselt hullemini - väetiste ja taimemürkide tekitatud kuhjuvad ahelreaktsioonid ähvardavad kogu biosfääri kokkuvarisemisega. Samas on Cambridge'i ülikoolis õpitud juhtima tahhüone, meile vaid teoreetilisi elementaarosakesi, mis liiguvad valgusest kiiremini.
 
Nõnda pakuvadki teadlased John Renfrew ja Gregory Markham välja hullumeelse projekti - kuna tahhüonid liiguvad valgusest kiiremini, ulatub nende mõju ka ajas minevikku. Tänu Ian Petersonile, kriisiga võitleva Maailmanõukogu ühele liikmele, saavad nad vajaliku rahastuse ning suunavad tahhüonid aastasse 1962, kus nad teavad, et tehakse esmakordselt katseid pooljuhist indium-antimoniidiga.
 
Nimelt on indium-antimoniid üks väheseid asju, mis suudab tahhüonide mõju registreerida. Nõnda hakkabki aastal 1962 San Diego ülikoolis töötav teadlane Gordon Bernstein nägema oma eksperimendis seletamatut müra, mis üles kirjutatuna sarnaneb morsekoodiga. Tema kolleegid aga laidavad sellise tõlgenduse maha kui ilmselgelt jabura...
 
Ma pean ütlema, et selle teose mahu täitsid kaks üsna erinevat teemat. Üks neist oli loomulikult füüsikaline - mida tähendaks tahhüonide eksisteerimine, mis on üldse aeg ja kuidas see töötab, mismoodi lahendavad füüsikaseadused ajarännust tulenevaid paradokse, kas ja mismoodi eksisteerib multiversum ja nii edasi. See teema ning selle lahendamine mulle meeldisid.
 
Küll aga oli teosele lisatud veel mahukas suhtedraama. Iseenesest ei olnud 1962. aasta liin halb, kuna Bernsteini pingutused teadlaskonna veenmiseks, tagasilöögid ja kõik muu oli selgelt teemaga seotud. Tema isiklikud probleemid tüdruksõbraga aga oli pigem raisatud leheruum. Ning naistevihkajast seelikuküti Petersoni suhteseiklustest aastas 1998 ei leidnud ma mitte midagi ajaväärilist.
 
Ökoloogilise kollapsi kujutluspilt oli muidugi ka täna lugedes ajakohane, kuid selle sisus oli huvitavat retrolikkust, mis tundus tõukuvat näiteks 1970ndate DDT-paanikast. Positiivsena tooks välja ka selle, kui sünge ja lohutu 1998. aasta lõpplahendus oli (kuigi seda eraldi ei mainita, usun ma, et teadlased võisid seda ka ise ette näha).
 
Siiski oli suhtedraama osa minu arvates ülemäära suur. Isaac Asimov oleks füüsikalise poole samast loost suutnud tõenäoliselt lahendada 200 leheküljega. Laenan siin raamatust endast San Diego professorite nalja ja tõden ka, et teos oli nii huvitav kui ka originaalne - kuid huvitavad osad polnud eriti originaalsed ja originaalsed osad polnud eriti huvitavad.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
7.2020

The Book of the New Sun: Volumes III and IV (Sword & Citadel) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Sword of the Lictor ja The Citadel of the Autarch, mis moodustavad teise poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Kolmandas raamatus (Sword) jätkub Severiani jutustus kohast, kus ta on jõudnud Thraxi linna ja asunud seal timuka ametikohale, nagu nägi ette tema pagendamiskäsk esimeses raamatus. Peagi on ta aga sunnitud sealt allumatuse tõttu põgenema. Ta suundub mägedesse, et otsida Peleriinide naisordut, kellele ta tahab tagastada müstiliste võimetega kivi - kuid ta ei oska aimatagi õudusi, mis teda ees ootavad...
 
Neljandas raamatus (Citadel) on Severian jõudnud rindepiirkonda, kus käib pidev sõda talle tuttavate maade Ühenduse ja põhjapoolse Ascia riigi vahel. Ta taaskohtub lõpuks Peleriinide orduga ja viib ühe ülesande lõpuni, misjärel liitub ta Ühenduse poolel võitlevate palgasõdurite grupiga. Pärast ühte lahingut aga taaskohtub ta Ühenduse valitseja Autarkiga, keda ta esmakordselt teises raamatus näinud oli...
 
Selle kogumiku hindamine oli minu jaoks ehk veidi lihtsam kui esimest kahte raamatut koondava köite oma. Tugevused on siin jätkuvalt samad: põhjalik maailmaloome, nauditav arhailine sõnavara, taju ja tähenduse paljud erinevad tasemed tekstis. Teisest küljest aga kadus mul lugejana selle kõige sügavamates keermetes teinekord jälle järg ning tekstist sai lihtsalt "jutt täis hälinat ja raevu".
 
Ma tahaks küll eraldi esile tõsta kolmandat raamatut (Sword), sest selles laskub Wolfe puhtasse õudusesse. Oma ohvrite olemusi endas säilitava koletise alzabo kontseptsioon kannab näiteks mingit erilist assimilatsiooni-jubedust. Kahepäine surnust tõusnud imperaator Typhon on peategelase kiusajana nagu evangeeliumi-kuradi kuju. Lõpuks veel hull teadlane oma lossis - pööre, mis tuli mulle täiesti ootamatult.
 
Neljas raamat (Citadel) oli jällegi minu jaoks tagasiminek. Parim osa selles oli lugude jutustamine sõjaväe laatsaretis (Ascia sõdur nimega Lojaalne Seitsmeteistkümne Grupile ja eriti tema jutustus olid täiesti geniaalsed). Sõjakirjeldused olid aga tuimad ning aeglaselt end lahti keriv lõpplahendus oli tegelikult juba üsna pikalt ja nähtavalt varem ette vihjatud (kuigi skaalalt oli see muljetavaldav).
 
Tervikuna tahaks muidugi põhimõtteliselt kiita tetraloogiat kui tervikut. On põnev, kuidas esimene raamat alustab fantaasiana, teine raamat muutub mingiks kafkalikuks painajaks, kolmas on koletistest pungil õudus ja neljas lõpetab tegelikult puhta SF nootidega. Kui lisada sellele autori vaieldamatu sõnameisterlikkus, siis ei vaidle ma kindlasti vastu neile, kes seda nelikut ulmekirjanduses omamoodi monumendiks peavad.
 
Minu enda jaoks oli kõike seda arvestades kogu sellel teekonnal siiski kuristikke tippudest rohkem. Nii veider kui see ka poleks, soovitaks ma huvilistel esimesena lugeda just kolmandat raamatut (Sword), sest siin paneb autor välja minu arvates parima tasakaalu. Kui see tundub geniaalne, siis võib kohe minna tagasi esimese raamatu juurde. Kui see aga vastu hakkab, pole vaja pingutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Earth Abides on postapokalüptiline ulmelugu. Peategelane, geoloogia üliõpilane Isherwood Williams (hüüdnimega Ish) töötab ühel kevadel üksinda Sierra Nevada eraldatud mägionnis, et oma lõputöö jaoks andmeid koguda. Välitöödel hammustab teda aga lõgismadu ning ta jääb pikaks ajaks voodisse põdema. Kui ta ükskord jälle terveneb, ei ole tal enam kui kuu aega tsivilisatsiooniga kokkupuudet olnud.
 
Lähimasse külasse sõites näeb Ish, et see on inimtühi. Ta sõidab edasi linna ja ka see on elutu. Viimaseid laialipillatud lendlehti lugedes saab ta aru, et maailma on tabanud ülimalt nakkav ja uskumatult surmav viirus, mis on välgukiirusel minema pühkinud kuni 99,9% inimkonnast. Kiiresti paneb ta kokku varustuse ning sõidab matkaautoga Ühendriikidele ringi peale tegema, et näha, mis veel üldse järel on...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on igal juhul märkimisväärse teosega. Kui Stephen Kingi "The Stand" on ilmselt kuulsaim pandeemia-maailmalõpu romaan, siis see siin on haarde poolest kohati hämmastavalt sarnane (hiljem vaatasin, et King on ise kinnitanud siit mõjutuste saamist). Erinevalt aga Kingi teose õuduse ja religioosse müstitsismi teemadest on see raamat siin kirjutatud professori ja akadeemiku poolt, mida on lugedes ka selgelt näha.
 
Üks aspekt on usk ühiskonna headusesse. Peategelane avastab, et rahvas on hukkunud ühiselt võideldes - pole olnud märkimisväärset hulka rüüstamisi, tapmisi ega muid hirmutegusid. Surnuidki on viimase hetkeni koristatud ja maetud, laibakuhjasid on näha vaid haiglate juures, mis langesid selles lahingus viimastena. Kuna enamus hilisemast apokalüpsise-kirjandusest on palju nihilistlikum, oli tegemist väga värskendava lähenemisega.
 
Teine on see, et autorit huvitavad (vahest ajaloolase-tausta tõttu) karakteritest rohkem suured taustateemad. Kui kiiresti surevad kodu- ja kariloomad? Mis liikidel õnnestub taasmetsistuda? Millised populatsiooniplahvatused (ja kollapsid) toimuvad muude loomade hulgas maailmas, kui inimene hetkega kaob? Ning lõpuks - mis saab ellujäänud inimestest ja tsivilisatsioonist laiemalt?
 
Eriti just viimase küsimuse juures tuleb ilmsiks autori läbinägelikkus. Meie tsivilisatsioon on sündinud lõputust valikute jadast, kuid iga valikuga kasvab ka nõudmiste hulk, mida see inimestele esitab. Populaarteaduslike raamatute autor Jared Diamond on välja toonud, et küttide-korilaste ühiskonnad on hämmastavalt stabiilsed, võides püsida pea muutumatuna kümneid tuhandeid aastaid. Ja milleks neile kirjutamine või arvutamine?
 
See ongi peategelase jaoks keskne konflikt, mille ta surnud tööstustsivilisatsiooni kõrgelt haritud liikmena läbi peab tegema. Tõde on, et inimesi tõukab ainult vajadus ning lapsed ei kuula täiskasvanuks saades reeglina enam oma vanemaid, ammugi siis vanavanemaid. Kui ta seda lõpuks mõistab, õnnestub tal lõpuks rahu leida (ning välja mõelda ka midagi, mida ta siiski saab edasi anda).
 
Kui välja tuua ka midagi negatiivset, siis on kirjutise enda stiilis kohati tunda kuiva akadeemilisust, mis ei ulatu selle iluni, mida ilukirjanduselt ootaks. Samuti jääb suurele pildile antud tähelepanu kõrvalt napiks tegelastele määratud leheruum - peategelane Ish on ainuke päris karakter, kogu tema ümber hiljem kogunenud seltskond on pigem visandlik. Teose suurema väärtuse kõrval on need siiski pigem väikesed vead.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Sarah Canary on piiripealne ulmelugu. Tegevus toimub Ühendriikide läänerannikul aastal 1873 ning läheb käima, kui Northern Pacific raudteed ehitavate Hiina tööliste laagrisse saabub ühel kibekülmal öösel veider valge naine. Tema kingad ja kleit on kallid, kuid ta on igasugustest inimasustustest kaugel ja räägib arusaamatut keelt.
 
Noor tööline Chin Ah Kin tunneb, et tegemist võib olla vaimolendiga Hiina mütoloogiast ning läheb temaga kaasa. Nii algab kummaline teekond Spokane ja Seattle kaudu San Franciscosse, kus nendega liituvad ka hullumajast põgenenud BJ ja ringirändav sufražett Adelaide Dixon - kuid neid jälitab Kodusõja veteran ja friikide väljanäitusega raha teeniv Harold...
 
Ma ütleks, et eelkõige ongi see lugu unenäoline teekond täis kummalisi juhtumisi. Tegemist pole küll päris Dorothy teekonnaga võlur Ozi juurde, sest toimub see ikkagi ajaloolisel taustal ja midagi eriti erakordset ei juhtu. Unenäolise efekti annab siin pigem vaatepunkti nihutamine koos mõningase sellest tuleneva musta huumoriga.
 
Nimelt on kogu peamine seltskond kokku tulnud ühiskonna äärtelt (hiinlane, lihtsameelne ja naisõiguslane), ning nad peavad orienteeruma õhkkonnas, mis on erinevatel viisidel ühe või enama vastu neist vaenulik. Kummalisel naisel, kelle lihtsameelne BJ ristib Kanaarilind Sarah'ks, aga näib puuduvat igasugune mõtestatud side reaalsusega, mis raskendab asjaolusid veelgi.
 
Samas, kui autori idee on olnud märkimisväärne, jätab teostus minu arvates kõvasti soovida. Enamus loost liigub praktiliselt teosammul ning midagi eriti köitvat tegelastega ei toimu. See ongi muidugi olnud autori valik - aga mulle meeldiks sellise mõtte juures näha pigem vonnegutiliku satiirivindi kõvemat peale keeramist.
 
Minu jaoks hoidis mingit lugemishuvi siin üleval ainult põhjalik ja detailne ajalootaust. Samas tuletas see meelde näiteks Isabel Allende raamatut "Fortuna tütar", kus oli palju sarnaseid elemente (osaliselt aeg ja koht Läänerannikul, perspektiivid Tšiili naiselt ja Hiina mehelt), aga lisaks sellele oli ka kandev lugu olemas.
 
Kanaarilind Sarah' müsteerium on tegelikult täiesti arusaadavalt hiinlase Chini lõpukirjutisega kokku võetud ning autori mõte ja eesmärk on üsna selged. Lõpptulemust ei julge ma siiski soovitada muu kui ainult ajaloolise tausta poolest ning ainult neile, keda see spetsiifiline element huvitada võiks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Inverted World on eksistentsialistlik ulmelugu. Loo peategelaseks on Helward, noormees Maailma-nimelisest linnast, mida haldab hulk gilde. Enamus linnaelanikke veedab kogu oma elu linna sees ning väljapoole lähevad ainult vastavaid töid tegevate gildide liikmed.
 
Kuna Helwardi isa on Maamõõtjate gildist, võetakse ka tema õpipoisiks. See tähendab, et ta peab töötama mõnda aega kõigi tähtsamate väljaspool käivate gildide juures. Juba esimesel päeval, kui ta Rööpaseadjate juurde tööle läheb, näeb ta seda, et päike taevas tundub olevat täiesti vale kujuga.
 
Nagu Helward teada saab, seisab kogu Maailma-linn rööbastel, mida võetakse lõputult linna tagant lahti ja seatakse ette, linna samas tohutute vintsidega edasi tõmmates. See on vajalik, et püsida võimalikult lähedal pidevalt edasi liikuvale optimaalpunktile (aga miks, seda talle ei seletata).
 
Pärast pikka tööd erinevate gildide juures saab Helward viimase ülesande enne gildiliikmeks saamist - ta peab linna läbitud teed mööda tagasi eskortima kolm naist. Sellel teekonnal saab ta lõpuks teada hirmsa tõe, miks linn igavesti liikuma peab ja milline on maailm, kus nad paiknevad...
 
Selle raamatu lugemine oli huvitav kogemus. Stiili poolest oli lugu asimovlikult lihtne ja sirgjooneline, mis tundus huvitav valik "Uue laine" hulka kuuluva teose kohta, aga see võis olla autori valik linna ümbritseva jäätmaa ängistuse-tunde rõhutamiseks.
 
Tore oli see, et alguses võib see lugu tunduda olevat petlikult lähedal YA-düstoopia tüüpi asjale. On valitsev gildisüsteem, mis hoiab saladusi, on noor peategelane ja tema noor südamedaam, kellest eriti viimasel on tugevaid kahtlusi asja mõistlikkuse osas.
 
Umbes poole teose peal tõmbab autor sellel kõigel geniaalselt vaiba alt (kuigi vahest kui ma oleks matemaatik, oleks ma asjast aru saanud juba siis, kui peategelane esimest korda päikest näeb). Linna olukord tuleb lihtsalt võitlusest kõige armutuma jõuga universumis - loodusseadustega.
 
Lõppu aga on autor pannud veel ühe pöörde. Selles... pettusin ma paraku, kuna see ei haakunud kõigi varem toodud faktidega ja lisaks jättis natuke kunstliku mulje. Võrdleksin seda John Crowley "The Deep" lõpuga, kus eelnev lugu oli rohkem logisev aga pööre suurepärane - siin on see täpselt vastupidi. Naljakal kombel teose pealkirjale vastavalt.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
 
Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
 
Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
 
Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
 
Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
 
On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
 
Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
 
Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
 
See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dreaming in Smoke on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub planeedil T'nane, kuhu põlvkonna eest saabus koloonialaev Maalt. Kahjuks avastati aga kohale jõudes, et tingimused planeedil on oluliselt halvemad kui esialgsed mõõtmised näitasid ning koloonia pidi meeleheitlikult võitlema, et üldse ellu jääda.
 
Peategelaseks on Kalypso, noor mustanahaline tütarlaps, kes kuulub esimesse planeedil sündinud põlvkonda. Ta on ametis koloonia keskarvuti Ganesha juures "turvajana", jälgides ja hoides virtuaalreaalsuses töötajaid (viimast protsessi kutsutakse "unenägemiseks"). Üldiselt peetakse koloonias Kalypsot suurepäraste eeldustega aga päriselus läbi kukkunud isikuks.
 
Ühel päeval turvab Kalypso statistik Azamati. Vanemast, Maalt pärit põlvkonnast Azamat on töötanud juba aastaid probleemi kallal, kuidas panna pea kogu planeeti katvat orgaanilist suppi meenutavat ookeani rohkem hapnikku tootma. Ootamatult läheb kõik valesti, simulatsioon jookseb kokku, keskarvuti läheb hulluks ning Azamat kaob teadmatult...
 
Minu jaoks oli see raamat üsna tüütu. Positiivseid asjaolusid nagu oli, aga üldmulje taustal jäid need vaid kergeteks sähvatusteks. Näiteks on koloonias näha mõjusid Afro-Kariibi kultuurist (IT-spetsialiste kutsutakse "nõidarstideks"), aga võrreldes näiteks sama temaatikat kasutava Nalo Hopkinsoni teostega jääb sellest ehtsuse-tunnet puudu.
 
Orgaaniline ookean, mille teatud omadusi koloonia kasutab, aga mida tervikuna mõista ei suudeta, tuletab meelde Stanisław Lemi "Solarist". Sullivan aga paneb selle aspekti osas siin kaugelt liiga palju rõhku tehnomulinale, mis ei panusta loosse - algus ja lõpp on arusaadavad kuid vahepealse aja jooksul keerutatakse pigem stiilis "see probleemne probleem on väga problemaatiline".
 
Kui midagi positiivset välja tuua, siis koloonia maailmaehitus oli andekas. Esimene, Maalt lahkunud põlvkond oli kergelt matriarhaalne - naised valiti sinna juhtimis- ja planeerimisomaduste järgi, mehed kannatlikkuse ja detailitäpsuse järgi. Teises põlvkonnas sellist eristust enam pole, aga mingid stereotüübid on ikka säilinud (mehi kutsutakse näiteks läbivalt "töömesilasteks").
 
Terviku jaoks jääb sellistest kildudest aga väheseks. Vahest võiks see raamat rohkem meeldida küberpungi-žanri suurematele austajatele, kes otsivad tavapärasest pisut erinevat taustaga lugu. Arthur C. Clarke'i auhinna andmisest sellele teosele aga ei saa ma kuidagi aru.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Where Late the Sweet Birds Sang on postapokalüptiline ulmelugu, mille teemaks on inimeste kloonimine. See lugu esitatakse kolme üksteisele järgneva jutustusena, kolme erineva põlvkonna poolt.
 
Esimese loo peategelasteks on David ja Celia, jõuka Virginia osariigi suguvõsast. Nagu ilmneb, siis on nende hõimkond juba ammu lugenud märke peagi saabuvast ülemaailmsest katastroofist. Ühel päeval varisebki maailmakord hirmuäratava kiirusega kokku.
 
Tänu eraldatusele ja investeeringutele (eriti põllumajandus- ja meditsiinitehnoloogiasse) püsib suguvõsa mõnesaja-liikmeline seltskond Shenandoah' orus elus. Aga siis selgub, et globaalkatastroof on haiguste, mürkide ja radioaktiivsusega muutnud kõik kõrgemad loomakooslused maailmas steriilseks. Viimases hädas pöörduvad ellujäänud kloonimise poole...
 
Teises loos kasvab kloonide väike ühiskond jõudsalt. Nad toodavad end nelja-kuue liikmelistes rühmades, mille "vennad" või "õed" omavad kerget telepaatilist sidet. Peategelasteks on esimese loo Davidi ja Celia kloonirühmadest pärit Molly ja Ben, kelles ärkab ühe ekspeditsiooni käigus individuaalne alge, mis nad probleemidest hoolimata kokku viib...
 
Kolmanda loo peategelaseks on Mark, teise loo Molly ja Beni poeg ning ainus aastakümnete jooksul reaalselt sündinud inimene. Klooniühiskond kasvab küll jätkuvalt, kuid neis ilmnevad puudujäägid algatusvõimes, loovas mõtlemises ja detailitähelepanus. Samal ajal on kliima pöördunud ja põhjast läheneb uus jääaeg...
 
Esimene osa oligi minu arvates kõige tugevam - toimunud globaalse katastroofi kirjeldus oli ka tänasel päeval lugedes hirmutavalt relevantne. Davidi ja Celia armastuslugu andis sellele lisaks mingi sügavusega inimliku liini, mida jälgida.
 
Teine osa oli jällegi suures osas nõrk. Päris pikalt läks aega klooniühiskonna olemuse selgitamisele, mis oli paraku pigem igav. Mingis mõttes oli see vajalik, et seletada Molly ja Beni erilisust. Siiski tundus veidi, et autor soovis kirjutada kolm ühepikkust juttu, aga teise jaoks jäi sisu väheks.
 
Kolmas osa algas sama nõrgalt, aga tõmbas end natuke rohkem käima, kui jõuti klooniühiskonna probleemideni. See langes küll maagilisse mõtlemisse (pole otsest teaduslikku alust, et kloonidega nii minema peaks), aga mingis mõttes ongi see lugu eelkõige fantaasia. "Armastus kolme põlvkonna kaudu", mis kõigi lugude peategelastes avaldub, on samuti ju pigem maagiline teema.
 
Tore on selle loo juures autori loodusarmastus, mis võib küll segada lugejat, kes ei armasta lehekülgede kaupa kirjeldusi põlismetsade ilust. Siin on selgelt näha 60-70ndate looduskaitse-liikumise teemade mõju (näiteks Rachel Carson ja tema "Hääletu kevad"), mis on hetkel küll natuke retrolikud, aga ikkagi hea kandejõuga.
 
Paljude punktide osas sarnaneb see romaan pisut kaasaegse YA-žanri näidetele. Siiski on selles ilusat siirust, mis on ehk natuke naiivne, aga kindlasti parem kui mainitud žanrile omane maksimaalselt poleeritud keskpärasus.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Mission of Gravity on planeediseikluse-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on Barlennan, ekspeditsioonimeeskonna ja kaubalaeva kapten, kes on ühtlasi ka põliselanik planeedil Mesklin, kus tegevus toimub. Välimuselt on ta umbes poole meetri pikkune putukataoline tegelane, midagi sajajalgse ja skorpioni vahepealset.
 
Barlennan teab, et maailm on nagu kauss. Selle põhjas, kus enamus tema rahvast elab, on raskusjõud normaalne, kõrgemale minnes aga väheneb see järsult ja ääre peal on kõik asjad nii kerged, et võivad kergesti olematusesse lennata. Seetõttu sõidavadki sinna ainult hulljulged kasumijahtijad, nagu tema.
 
Ühel päeval aga kohtab ta äärealadel veidrat soomushiiglast, kes liigub väga vaevaliselt. See räägib talle, et maailm on hoopis kera ning "äärest" üle minnes jõuaks Barlennan teisele poolele. Hiiglasel on vaja abi millegi äärmiselt väärtusliku teiselt poolt ära toomiseks ning vastutasuks lubab ta Barlennanile mida iganes ta ette kujutada oskab...
 
Mulle meeldis see lugu päris mitmes mõttes. Maailmaehitus on siin ühtaegu fantastiline ja kõvade füüsikaseaduste järgi täiesti võimalik, mis on haruldane kombinatsioon. Mesklin on nimelt hiigelplaneet, mis lisaks pöörleb uskumatu kiirusega. Nõnda on planeet litsutud ovaalseks ja raskusjõud seal kohati väga erinev - ekvaatoril Maaga võrreldes kolmekordne ja poolustel uskumatu 700-kordne.
 
Väga tore oli ka loo jutustamine meie mõistes tulnuka vaatepunktist. Barlennan, kuigi sisuliselt kiviaegse kultuuri esindaja, on intelligentne aga ka kaval. Ta ei lase inimhiiglaste imelistel võimetel enda pead segi ajada ning olgugi heatahtlik, peab ta alati silmas, et sellest ohtlikust ja raskest ülesandest eelkõige talle ja ta meeskonnale kasu sünniks.
 
Ülesehituselt oli lugu pigem lihtne, selline klassikaline julesverne'ilik seiklus, kus meeskonnal on vaja jõuda punktist A punkti B, tee peal ohtusid trotsides ja probleeme lahendades. Ilma planeet Mesklini imelise taustata ei oleks see tõenäoliselt eriti huvitav olnud - näiteks meeskonna kokkupõrked tundmatute hõimudega olidki pigem trafaretsed.
 
Üldiselt aga on see lugu väga hea näide rõõmsameelsest "maailma avastamise" seiklusest, kus täiuslikult kõva SF taustal ületatakse raskusi nutikuse ja teaduse kombinatsiooniga. Peategelane Barlennan on küll praktiliselt ainus sügavam tegelane aga tänu sellele kujuneb ta reisi käigus nii sümpaatseks kui üks intelligentne sajajalgne putukas üldse olla saab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Island of Doctor Moreau on õudus-ulmelugu. Jutustajaks on Edward Prendick, kes satub Vaiksel ookeanil merehätta ja kelle korjab üles üks väiksem laev, mille lastiks on hulk eksootilisi loomi. Olles oma katsumusest tervenenud, hakkab Prendickile tunduma, et midagi on seletamatult valesti.
 
Nimelt on loomade järele valvav arstiteadlane Montgomery napisõnaline ja rusutud. Tema mustanahaline teener M'ling näeb välja moondunud ja ebardlik ning tekitab laevameeskonnas arusaamatut õudust. Laevakapten on pidevast alkoholideliiriumist pöörane ning viskab sihtkohaks olnud saare juurde jõudes üle parda mitte ainult Montgomery "kuratliku lasti", vaid ka merehädalisest Prendicki.
 
Prendicki õnneks kostab Montgomery tema eest ning saare valitseja, kes tutvustab end kui doktor Moreau, lubab Prendickil nende juurde jääda. Tema enda turvalisust põhjuseks tuues ei lubata Prendickil siiski minna ei Moreau laboratooriumisse ega ka saare peale uitama. Laboratooriumist pidevalt kostvad loomade valukarjed aga käivad Prendickile nõnda närvidele, et ta põgeneb metsa jalutama...
 
Minu jaoks oli see teine lugemine, esimest korda võtsin selle raamatu ette maakeeles ja üle kahekümne aasta tagasi. Tollest ajast oli mul positiivne mälestus ja nüüd originaalkeeles üle lugedes ei pidanud pettuma. Ma usun, et seda võiks vabalt lugeda Wellsi teoste hulgas paremuselt vähemalt teiseks ning on natuke kahju, et see on tema "suure neliku" hulgast tõenäoliselt kõige vähem tuntud.
 
Põhjus on selles, et minu jaoks langeb Wells natuke liiga tihti läbinähtavasse moraalilugemisse, millele on ülejäänud lugu pigem kergeks dekoratsiooniks peale riputatud. The Island of Doctor Moreau kannab endas muidugi märkimisväärset hulka allteksti (kolonialism! teaduseetika! inimolemus!), aga eelkõige on see lugu, mille tõlgendamine on lugejale jäetud suhteliselt vabaks.
 
Ülesehituse osas on huvitav, kuidas esimesed 30-40% raamatust kruvib aeglaselt ja asjatundlikult jubedust nagu klassikaline õuduslugu. Neile, kes loo sisu ei tea, on seal ka väike pööre. Saladuse selgumisest alates aga muutub lugu hoopis teistsuguseks - mulle tuli siis võrdluseks ette Joseph Conradi "Pimeduse süda" (mis on küll paar aastat hilisem ja vahest ise Wellsist mõjutatud).
 
Lõpuks kuulubki see lugu kategooriasse "hea klassika", mis on ka praegu, 125 aastat hiljem meeldivalt tugev ja värske. Ei ole vaja teha mööndusi ajastu, teerajamise või muude tekstiväliste aspektide pealt. Lugemiskogemuse osas on sellise asja avastamine (või taas-avastamine) puhas rõõm.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Sirius on ulmelugu inimmõistusega koerast. Geniaalne teadlane Thomas Trelone on terve elu töötanud intelligentsuse füsioloogiliste alustega ja katsetanud oma meetodeid loomade peal. Segavereline lambakoer Sirius, kellel on tõeline mõistus, on tema suur õnnestumine, mida ta hiljem enam kahjuks korrata ei suuda.
 
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
 
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
 
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
 
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
 
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Behold the Man on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor juut Karl Glogauer, kes saabub kohe esimestel lehekülgedel Rooma Juudamaa provintsi umbkaudsel aastal 28. Tema masin puruneb ja ta ise langeb ajarännu-stressist segasena ühe väikse seltskonna või sekti kätte...
 
Sellest põrutavast algusest edasi hakkab lugu jooksma kahes liinis. Üks neist näitab seda, mismoodi Karl minevikus hakkama saab. Teine algab kaugelt tema lapsepõlvest ning seletab ajapikku elusündmusi mööda liikudes ära tema iseloomu veidrused. Eriti oluline on tema huvi religioonide vastu (mis seletab ka seda, kuidas ta oskab kaldea, ladina ja heebrea keeli).
 
Ma pean kõigepealt märkima, et huvitav oli seda lühikest romaani ülestõusmispühade-nädalavahetusel lugeda. Kristuse-legend ja selle ajalooline taust on ääretult rikas ja põnev temaatika, mis võiks minu arvates ka usuleigele lugejale korda minna. Selle mõju meile kõigile ei ole võimalik kuidagi alahinnata.
 
Kuigi tegevuses toimub nii mõnigi pööre, siis otseselt midagi üllatavat siin ette ei tule - autor viitab lõpplahendusele juba teises peatükis. Huvitavam on see lugu minu arvates hoopis just peategelase isiksuse ja selle lahkamise poolest. Lõpptulemuse osas on sellel sügavam mõte kui esialgu arvata võiks.
 
Nimelt on Karl Teise maailmasõja ajal Austriast põgenenud juutide poeg, kes kasvab üles Inglismaal. Ta kasvab pidevas identiteedikriisis, seda nii isiksusena ja oma suhetes, kui ka erinevate religioonide ja filosoofiate vahel mõtet ja mõistmist otsides.
 
Üldiselt on autor teemaga targalt ümber käinud. Kuigi selle teema valik toob kergelt kaasa süüdistusi pühaduseteotuses, siis oskab hea kunstnik oma mõtteid edasi anda niimoodi, et selliste süüdistuste esitajad ise narriks jäävad. Meelde tuli kohe film "Life of Brian", mille lähenemises samale teemale just sellist tarkust on.
 
Siin aga tõmbangi ma autoril natuke punkte maha, sest hoolimata sellest, et pea terve teos sellist vaimu järgis, ei saanud ta ilmselt vastu kiusatusele panna sisse paar punkti, mille ainus eesmärk näis olevat lihtsalt uskujaid ärritada. Stseenid Joosepi ja eriti Maarjaga olid just sellised, ilma milleta oleks tegemist tõesti kõrgema klassi tööga.
 
Ma ise märgiks selle loo peaaegu alternatiivajalooks, sest selle järgi on terve meie ajalugu teatud mõttes alternatiivajalugu. Ja teatud mõttes ka mitte, sest nagu ka raamatu moto Johannese evangeeliumi järgi ütleb: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal."
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Engine Summer on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määramata tulevikukauguses, kus maailmalõpust on möödas vähemalt mitu sajandit, vahest isegi paar aastatuhandet. Maailmalõpu-eelsest ühiskonnast on säilinud vaid muistendid ja legendid.
 
Lugu ise on esitatud jutustusena peategelaselt (noormees nimega Rush that Speaks) kellelegi kuulajale, kes aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi esitab ja kogu juttu salvestab. Jutustaja olukord, kuulaja olemus ja loo salvestamise põhjus on algselt teadmata, kuid need asjad saavad jutustuse käigus kuni lõpplahenduseni järk-järgult selgeks.
 
Sisu poolest on see jutustus nagu kujunemislugu - peategelane alustab ajast, kus ta oli veel väike laps, kirjeldab oma kasvamist kommuunis nimega Warren, armumist tüdrukusse Once a Day ja soovi teda otsima minna, kui tüdruk kodunt kaob. Paralleelselt on peategelasel ka soov otsida sellest maailmast seletusi küsimustele, mida ta isegi vaevalt sõnastada oskab...
 
Minu arvates on selle loo põhiline väärtus jutustuse kujus ja vormis. Sisu on selgelt nõrgem, peategelase otsing on aeglane ja sihitu, nagu sügisene puuleht tuule käes. Samuti langeb enamus õnnestumisi talle pea pooljuhuslikult sülle. Natukene on see muidugi seotud loo enda filosoofiaga, kus Õige Tee on midagi sellist, mida saab otsida pigem tunde kui tahtega.
 
Jutustus ise aga on aga õrn ja lüüriline, loodus- ja tundepiltide kujutamisel isegi sarnane 19. sajandi romantikutele - lausa kummaline oli midagi sellist 70ndate ulmest leida. Ka tegevus on sellele vastavalt malbe ja siivas, vihas tõstetud kätt ega üle keevat kirge siit ei leia. See pole ka halb, maailmalõpu järgne elu ei peagi olema madmaxilik möll.
 
Mingis mõttes on see teos sarnane Ursula K. Le Guini kuulsale eksperimentaalromaanile "Always Coming Home", kus ammu unustatud apokalüpsise järel on peale kasvanud mitmes mõttes tervem ühiskond. Siin on tugevamalt näha hipiliikumise ideede mõju (erinevad psühhoaktiivsed ained on jutustuses päris olulised) aga sarnasemalt jälle taoismi-filosoofia kaja.
 
Terviktulemusena ei tõuse Crowley romaan aga päris sellisele kõrgusele. Hea on see kindlasti ka sellisena nagu see on. Selles on lihtsalt palju põnevaid kilde, mis lubaks nagu enamat, kui lihtsalt üks lüüriline unelus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
3.2020

A Case of Conscience on allegooriline ulmelugu, mis koosneb kahest üsna erinevast osast. Taustaks on 21. sajandi keskpaik, kus Külm sõda on rahumeelselt lõppenud ja maailm ühendatud ÜRO valitsuse alla. Avastatud on ka valguse kiirust ületav kosmoselendude-tehnoloogia. Loo sündmused lükkab käima aga asjaolu, et esmakordselt leitakse ilmaruumist üks intelligentse elu ja kultuuriga planeet.
 
Loo esimene pool jälgib nelja teadlast, kes on saadetud planeedile nimega Lithia kohalikke olusid uurima ja selle alusel raportit koostama. Lithia kliima on mahedalt ja rahulikult lähistroopiline ning planeedi reptiililaadne intelligentne liik ja selle kultuur on samuti sügavalt rahumeelne ja ratsionaalne. Ühele teadlasele, jesuiidist bioloogile Ramon Ruiz-Sanchezile hakkab aga tunduma, et kõik selle kultuuri juures oleks nagu teadlikult kujundatud risti vastupidiselt katoliku kiriku dogmadele...
 
Loo teine pool toimub pärast tagasi Maale jõudmist. Ruiz-Sancheze lithialasest sõber Chtexa on andnud talle kullese kujul kaasa oma poja, kes omaenda rahvast mitte kunagi nägemata kasvab nüüd üles inimeste kultuuris. Samal ajal pole aga Maal sugugi kõik korras, sest Külma sõja pärandina tekkinud maa-alune varjendielu mõjub halvasti inimeste vaimsele tervisele. Eriti just noorema põlvkonna rahulolematusest haarab kinni seesama lithialane nimega Egtverchi, kellest saab prohvetlik kihutuskõneleja...
 
Ma tahaks need kaks poolt just eraldi välja tuua, kuna lugemiskogemus oli nende puhul erinev nagu öö ja päev. Esimene pool oli oskuslikult kokku pandud ja viis kõik otsad andekalt kokku põhiosani, milleks oli nelja teadlase debatt selle planeedi ja kultuuri olemuse ja tuleviku osas. Kuigi katoliiklikku doktriini ma nii hästi ei tunne, et Ruiz-Sancheze loogikale vastu vaielda (kuigi tahaks), oli ideid religiooni ja ratsionalismi vastandlikust mõjust ühiskondades huvitav jälgida.
 
Teine pool oleks võinud olla see osa, kus need teemad lahendatakse. Kahjuks aga viskas autor praktiliselt kõik esimese osa huvitavad mõtted kõrvale ja alustas otsast peale, et teha... ei teagi täpselt mida. Korraks oli tunne, et see võib olla midagi Robert A. Heinleini "Võõrana võõral maal" sarnast (aga ei olnud). Siis tundus, et see on antikristuse-allegooria (aga ka nagu ei olnud). Lõpplahendus ei aidanud mõistmisele sugugi kaasa, kuigi see oli vähemalt üsna lõplik.
 
Nagu pärast vaatasin, siis avaldati esimene osa algselt lühiromaanina. Sinna tegelikult olekski autor võinud asja jätta, sest retro-Hugo ulmeauhind on selle eest täiesti ära teenitud. Romaaniks laiendatud versioon aga minu arvates küll enam 1959. aastal võidetud Hugo auhinda ei vääri - praktiliselt kõik väärtuslik on esimeses osas ning teine osa pole enam muud kui kasutu ballast. Kokku ei saa teos nii rohkem kui napilt positiivset hinnet.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rogue Moon on psühholoogiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kuuekümnendatel, kuid kahe erinevusega: Kuu-võidujooksus on ameeriklased raketitehnoloogias venelastest selgelt maha jäänud, aga samal ajal on nad avastanud transporteri-tehnoloogia, millega saab mateeriat energiasignaali abil teise kohta teleporteerida (algse objekti hävitamise hinnaga).
 
Transporterite abil on ameeriklased loonud Kuu tagaküljele salajase baasi. Kuid baasi lähedalt leitakse kohe mingisugune tulnukate ehitatud struktuur või artefakt. Uurimismeeskonnad, kes struktuuri sisenevad, surevad sealsete lõksude või fenomenide tõttu mõne minutiga. Lõpuks tuleb üks projekti juhtidest mõttele, et olukorra lahendamiseks on vaja ühte väga erilist meest...
 
Alustuseks tuleb öelda, et kui see kõik kõlas ühe hoogsa seikluse moodi, siis tegelikult on raamat sellest üsna kaugel. Enamuse loost moodustavad peategelaste psühholoogilised võimumängud. Juhtivteadlane Edward Hawks keskendub rangelt tulemusele, personalijuht Vincent Connington on amoraalne manipulaator ja seikleja Al Barker soovib domineerida kõike ja kõiki enda ümber.
 
Alguses meeldis see mõte (ja ka teostus) mulle väga - ma kindlasti ei oodanud seda, aga üllatus oli tore. Kahjuks aga hakkas see mulje edasi lugedes järjest maha käima. Pärast seda, kui algne pilt on paika pandud, käib see lugu keskkohast kuni lõpuni natuke nagu tühikäigul ringi ja ringi, ilma mingi edasiminekuta. Kuigi lõpplahendus tõmbab loo taas käima, on tühja auru loo mahtu arvestades siiski liiga palju.
 
Ma usun, et see lugu on andnud päris palju inspiratsiooni. Müstilise Kuu-artefaktiga seonduv tuletas meelde vendade Strugatskite teost "Väljasõit rohelisse" (teadlane spekuleerib isegi, et see struktuur võib olla kõigest äravisatud konservikarp). Uurijaid tappev ehitis esineb Alastair Reynoldsi sarnases lühiloos "Teemantkoerad". Transporteriga seonduv peegeldub Christopher Priesti raamatus "The Prestige".
 
Samas tundus mulle, et käesolevat lugu oli venitatud palju pikemaks, kui sisu poolest annaks. Hiljem vaatasin, et sellest eksisteerib ka peaaegu poole lühem lühiromaani-tüüpi versioon, ning usun ka ilma lugemata, et see võib palju parem olla. Vahest oli mu esialgne positiivne emotsioon liiga suur ja seetõttu ka hilisem pettumus suurem, kuid üle napilt positiivse hinde see teos siiski ei saa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

A Fire Upon the Deep on tohutu haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Selles ettekujutuses on meie galaktika puupüsti täis erinevaid mõistuslikke olendeid ning kirjapandud ajalugu ulatub miljardite aastate kaugusele minevikku. Kogu seda süsteemi raputab aga põhjalikult sündmus, kus ühe inimeste koloonia liikmed kuskil kadunud planeedi iidsetes arvutisüsteemides tuhnides päästavad valla kurja tehismõistuse, millesarnast veel nähtud pole.
 
Asjaolusid komplitseerib autori üsnagi geniaalne fantaasia sellest, et galaktika erinevates piirkondades toimivad füüsikaseadused erinevalt. Tuumale lähedal ei tööta enam isegi tavaline mehhaanika, samas kui kaugemal väljaspool on võimalikud imeasjad, nagu valguse kiirust ületav side- ja reisimiskiirus. Äärtest päris kaugel eksisteerivad juba mateeria endalt maha raputanud mõistusolendid, kes on peaaegu pooljumalate sarnased.
 
Selline ülesehitus teebki loo võimalikuks. Pärast kurja tehismõistuse äratamist saab üks inimeste laev põgenema, kandes endaga kaasas midagi üliolulist. Hädalised peidavad end pimesi galaktika sügavikku, kuhu on kõrgemal tehnikal väga raske jõuda. Tundmatul planeedil tehtud hädamaandumises satuvad kaks ellujäänut, teismeline tüdruk ja vaevalt kooliealine poiss aga kohe hädaohtu. Planeedi mõistuslik liik on umbes keskaegsel tasemel ning lapsed röövitakse võistlevate kuningriikide poolt.
 
Sellel lool on märkimisväärne hulk tasemeid. Kõige madalamal on hunditaoliste grupimõistusega olendite keskaegne võimuvõitlus planeedil, seejärel tulevad erinevad osapooled, kes kosmoselaevadega planeedi poole kihutavad, et peidetud saladus kätte saada, kõrgemal arutab kogu selle teema üle internetisarnane ülikirju tsivilisatsioonide võrgustik, ning kõige kõrgemal on enda teel tohutuid tähesüsteeme õgiv kuri tehismõistus (ja teiste olemasolevate supermõistuste vaevalt mõistetavad plaanid).
 
Ma pean ütlema, et see oli minu teine lugemine - esimest korda võtsin selle ette umbes kaheksa aastat tagasi, kui see maakeeles ilmus. Toonasega võrreldes on nii mõnigi asi nüüd originaalkeeles lugedes klaarimaks läinud - kuid üldine tunne on kummaliselt sarnane. Seda, natuke vastandlikku tunnet on nüüd ainult lihtsam sõnadesse panna.
 
Nimelt tahan kõigepealt kõrgelt kiita autori maailmaehitust, kuna ma arvan, et mõni ei kujuta ka terve elu jooksul ette sellist hulka ideid, nagu siin ühte raamatusse mahutatud on. Isegi planeedipõhine suhteliselt lihtne troonide mäng on imeliselt omanäoline sealse liigi grupimõistusliku iseärasuse tõttu. Kõrgel nende pea kohal käib aga juba tõsiselt kirju kosmoseooper, kus oluline roll on näiteks puutaolistel, ratastel sõitvates elektroonilistes pottides istuvatel patsifistlikel tulnukatel.
 
Mulle tundub aga, et natuke paradoksaalselt on see teos sellise sisu jaoks ühteaegu liiga pikk ja liiga lühike. Nagu ka esimesel lugemisel, tundus mulle jälle, et ainus osa mis tõesti südamesse läks, oli planeedil toimuv. Kuskil kaugemal toimuv päikesesüsteemide hukk, miljardite mõrvamine ja kurja mõistuse ähvardus terve galaktika neelamiseks tundusid... kuidagi õõnsad. Kuigi autor ilmselgelt proovis (näiteks tähelaevastike lahingus), siis ei suutnud ta minu arvates sellele osale õiget hinge sisse puhuda.
 
Selle saavutamiseks olekski vahest olnud vaja mitut sama suurt raamatut - nagu näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sari. Või siis oleks võinud kärpida kosmose osa ning jätta planeediseiklus selgeks põhiteemaks? Kindlasti on ka praegusel kujul tegemist tohutu tööga, mis on näide väga intelligentsest kosmoseooperist. Jääb ainult natuke kripeldama, et see kõige kõrgemast klassist nõnda väikese sammu tahapoole jääb.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Slow River on küberpunk-tüüpi ulmelugu, kerge biotehnoloogilise kallakuga. Kuskil lähimas tulevikus toimuva loo peategelaseks on bakteritööstuse miljardäri-dünastia van der Oestide noorim tütar Lore, kes satub inimröövi ohvriks. Tal õnnestub enda vangistajate käest põgeneda, kuid erinevate kahtluste ja hirmude tõttu otsustab ta jääda Spanneri-nimelise pisisuli ja häkkeri juurde, kes ta tänavalt üles korjas...
 
Lugu ise on jaotatud kolmeks paralleelselt jooksvaks tegevusliiniks. Üks neist vaatab Lore kasvamist oma ülirikkas perekonnas, kus tundub, et kõik pole päris korras. Teine kirjeldab tema pool-kriminaalset elu koos Spanneriga ja kolmas tema katset ise hakkama saada, kui tema suhted Spanneriga (alguses teadmata põhjusel) halvaks on läinud.
 
Ma pean alustuseks ütlema, et kiiret seiklust siit oodata ei maksa. Küberpunk annab sellele loole eelkõige tausta ja õhkkonna, selle tuttava kõrgtehnoloogia ja agulielu segu, mis on siin päris hästi teostatud. Autor on ka olnud maailmaloomes meeldivalt hillitsetud ja realistlik, erinevalt nii mõnestki teisest punkautorist, kes kasutavad seda žanri puhta fantaasia pillerkaarideks.
 
Kuigi seda võiks lugeda ka kui müsteeriumikirjandust (igal tegevusliinil on oma saladus), on see lugu sisuliselt siiski eneseotsingu-rännak. Griffith järgib siin klassikalist võtet (mida olen tema juures varemgi tähele pannud), kus ta laseb peategelasel põrgust läbi käia, et too jõuaks lõpuks teadmisele, kes ta on ja mida tahab.
 
Kahjuks on vähemalt osa sellest rännakust minu peale pigem raisatud, kuna eneseotsing ei ole lihtsalt teema, mis minus enam kui kerget huvi tekitaks. Lisaks tundub peategelane natuke liiga tihti uskumatult rumal (mis on küll noorusega vabandatav). Kui lõpuks selgubki, et tal oli mitmes asjas õigus, siis tuleb see ainult ebamäärasest kõhutundest ja vedamisest, mis ei ole eriti rahuldustpakkuv lahendus.
 
Ma olen tegelikult üsna veendunud, et Griffith on hea kirjanik, sest tema keelekasutus on kaunis ning ta oskab luua meeldejäävaid stseene ja tegevusliine. Kõva SF sildi kannab ta samuti ausalt välja. Kellegi teise jaoks, keda teos rohkem kõnetaks, võiks lõpptulemus olla veel mitme kraadi võrra kõrgem.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Demolished Man on kriminaal-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi sajandite kauguses tulevikus ja keskendub peamiselt kahe mehe vastasseisule. Üheks neist on Ben Reich, hiidkorporatsiooni Monarch juht ja üks rikkamaid inimesi Päikesesüsteemis. Teiseks on Lincoln Powell, politseiülem ja esimese klassi telepaat.
 
Kõige suurem erinevus tavamaailmaga tulebki sellest, et mingil hetkel on esile kerkinud telepaatiavõimetega inimesed (ise nimetavad nad end esperiteks). Oma võimete tõttu on nad ülimalt hinnatud igat sorti tippspetsialistide ametikohtadel. Ühe kõrvalefektina on kuritegevus peaaegu kadunud, sest telepaadid tabavad tavainimeste kriminaalseid mõtteid ja annavad nendest teada, mistõttu praktiliselt kõik sellised ettevõtmised ennetatakse.
 
Kuid Reich, kelle korporatsioon on ärivõitluses oma suurimale võistlejale D'Courtneyle alla jäämas, tuleb hulljulgele mõttele mõrvata D'Courtney kartelli juht ja kasutada järgnevat segadust tema äri üle võtmiseks. Kavalate võtete ja oskusliku planeerimise abil lähebki tal korda sooritada esimene mõrv peaaegu sajandi jooksul.
 
Juhtumi enda kätesse võtnud politseiülem Powell saab tugevaima võimaliku telepaadina muidugi kohe aru, et süüdi on Reich. Kuid siis peab ta hakkama tegelema kordades raskema ülesandega - tema meeskond peab kokku panema objektiivse tõendusmaterjali, mis tagaks selle, et Reich ka kohtus süüdi mõistetaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks üllatavalt tugeva teosega. Hoolimata ulmetaustast oli sisuliselt tegemist kriminaalromaaniga - lisaks veel suhteliselt haruldase tüübiga, kus kurjategija on lugejale teada juba algusest peale ning politseile praktiliselt kohe peale kuriteo toimepanemist. Põnevus tuligi eelkõige sellest, kuidas Reich oma kuritegu ette valmistas ja hlisemast võitlusest Powelli ja Reichi vahel asitõendite kogumiseks/hävitamiseks.
 
Erinevalt nii mõnestki ulmeteosest, mis on sidunud telepaatia erinevate totalitaarsete ühiskondadega (Philip K. Dick on seda võtet korduvalt kasutanud), võttis Bester siin minu arvates realistlikuma lähenemise. Nimelt on telepaatidel inimeste peades sorimine ilma loata keelatud ning eriti oluline on see, et telepaatilisel teel saadud info on igal juhul kohtus kasutuskõlbmatu. Nõnda pidigi politsei tööd tegema traditsioonilisel viisil.
 
Eraldi tahaks kiita teose õhkkonda. Besteri loodud kriminaalloos oli selget Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti teoste sarnast noir-hõngu. Samuti meenutas selle raamatu üldine ühiskonnakujutis F. Scott Fitzgeraldi teoseid USA 1920-ndate aastate metsikust kapitalismist. Tegelaste osas oli meeldejääv see, et nii Reich kui Powell, kuigi muidu täielikud vastandid, lähtusid eelkõige mingist isiklikust moraalikoodeksist, millest nad isegi võitmise nimel üle ei astunud.
 
Kui tahta ka negatiivsemat poolt välja tuua, siis minu jaoks oli autor mitmes kohas liiga palju end freudismist inspireerida lasknud (loos mängitakse läbi nii Oidipuse kui ka Elektra kompleks). Noir-tüüpi teostele omaselt on tegelastele ka matšolikkust antud suurema kühvlitäiega ning sellesse suhtutakse läbivalt täiesti siiralt. Mõni irooniline pööre sellel teemal oleks teost tervikuna veel kõrgemale tõstnud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles