Kasutajainfo

Daniel Keyes

9.08.1927-15.06.2014

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Daniel Keyes ·

Flowers for Algernon

(romaan aastast 1966)

Hinne
Hindajaid
6
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (9)

Tõenäoliselt on iga kohalik ulmefänn lugenud juttu «Lilled Algernonile» (Flowers for Algernon)... jutt sai aasta parima tekstina ameerika ulmefännide auhinna Hugo ning andis ka nime ühele kohaliku ulmelugeja kultusraamatule.

Siinmail on aga vähem teada fakt, et autor kirjutas jutu samanimeliseks romaaniks ning sai romaaniga ameerika ulmekirjanike aastaauhinna Nebula. Väheviljaka, kuid suurepärase autori sünnipäev on just põhjus, miks ma seda romaani arvustama hakkan...

Tegelikult on põhjus ka selles, et romaan on lihtsalt suurepärane lugemisvara... kui võrrelda samanimelise jutuga, siis jutt saaks viie kõigi mõeldavate plussidega... aga romaani viis on selline tavaline viis, kuhu plusse/miinused sappa mõelda pole vaja.

Raamatu sisust pole põhjust rääkida, sest midagi eriliselt teistmoodi pole... autor on asja lihtsalt rohkem lahti kirjutanud. Hämmastav on hoopis see, et kuigi lõpp on ju teada, on lugemine siiski täielik nauding. Soovitan!!!

Väike kiitlev lisainfo kah. Esmakordselt lugesin ma raamatut inglise keeles ning see eksemplar oli autori pühenduse ja autogrammiga... kummaline on vaid see, et ma täpselt enam ei mäleta, kas see raamat oli Tartu Ülikooli raamatukogu fondist pärit, või oli see kellegi isiklik eksemplar – raamatu andis mulle lugemiseks üks ülikoolikaaslane. Vene keeles on romaan vaid ühes trükis ilmunud – tõlge on võrratu, kuid raamat ise näeb välja kui mingi uroloogia uusimaid trende tutvustav broshüür.

Teksti loeti inglise ja vene keeles

Samanimeline jutt on ehk perfektne, aga nagu selgub, on ka perfektset teost võimalik täiendada. Ja täiendada on õnnestunud nii, et tulemuseks on mitte sugugi halvem teos.

Romaan keskendub Charlie elu tahkudele, millest jutu lugejaile suurt aimu ei antud, nagu Charlie lapsepõlv ja hilisemad arvestatavad suhted vastassooga. Charlie taaskohtub romaani lehekülgedel vanematega, kes ta hülgasid ja õega, kes selle põhjuseks oli, kusjuures tema peamiseks motiiviks on näidata, kelleks ta saanud on, kuid on sunnitud sellest kavatsusest loobuma, sest muutunud on nii ta ise kui ka teised inimesed. Esimene moment, kus tulid sisse Charlie ajusse salvestunud mälestused ja tekst lahknes loo aluseks olnud jutust, mõjus pisut võõrastavalt, kuid seda aktsepteerides oli tegu suurepärase raamatuga.

Teksti loeti inglise keeles

Niisiis on Daniel Keyes oma suurepärase lühijutu pikemaks kirjutanud. Tavaliselt suhtun ma taolistesse katsetesse natuke ettevaatlikult, ei suuda ju kõik sellega korralikult hakkama saada, kuid Keyes on suutnud suurepäraselt lühijutu taset hoida.

See romaan kulgeb enam-vähem lühijutust tuntud rada mööda, juurde on toodud ja pikemalt on peatutud Charlie lapsepõlve mälestustel ning tema suhetel teiste inimestega, ka vastassooga. Ta külastab oma vanemaid ja õde, üritab suhteid sisse luua naistega, mis küll kulgevad väga vaevaliselt, kuna ema tekitatud kompleksid istuvad ikkagi tal sügaval sees. Ta üritab ka sotsiaalselt seltskonda sulanduda, kuid ei saa ka sellega korralikult hakkama.

Kuigi lühijuttu olen ma mitu korda lugenud, ning üldjoontes on romaani sisu sama, oli teda ikkagi kuni lõpuni nauditav ja põnev lugeda. Seega soovitan. Kindel viis!

Teksti loeti inglise keeles

Tundub, nagu oleksin ma mingit teist raamatut lugenud... Jutt on muidugi "5", kuid ilmselt olen ma kuidagi eriliselt juhm, sest mina ei leidnud siit midagi, mis selle jutust paremaks oleks teinud. Jah, naissuhted... noh, olgu, see tõesti lihtsalt ei mahtunud juttu, kuid mille kuradi pärast ja kellel on tarvis ta lapsepõlve ja seda kõike muud jura? Mis see juurde annab? Täpsemalt, mis eristab seda tuhandest ja veel teisest sajast tuhandest ameerikamaa eluolu-tilulilust? Kusjuures see on ju fiktsioon, eks ole... Ausalt öeldes jätsi ma raamatu pooleli. Juba aastaid tagasi tegelikult. Nüüd lehitsesin, et... kuidas seda öelda... et ühele pooleli asjale joon alla tõmmata. Et minust õigesti aru saadaks -- see ei ole halb raamat. Kindlasti mitte. Aga nauditavat ma sellest ei leidnud -- jutust oleks piisanud.
Teksti loeti inglise keeles

«Burt võtis kella välla avas ukkse ja üttles läkks Algernon iir nuuskis 2 või 3 korda ja pistis punuma.»

Ma ei tea, see on üks selliseid lauseid, mis tekitab minus mingeid kummalisi erutus- ja härdusvärinaid ja toob silma kummalise läike. Harduspisar silmast pühitud, asume asja juurde ja vaatleme «Algernon iirt» pisut lähemalt.

Õieti vajus mu alumine lõualuu multifilmi või koomiksi kombel raamatupoe uudiskirjanduse riiuli ees seistes pikalt rippu, kui seda punavalget kaant esmakordselt märkasin. Esimene mõte oli, et kas ma olen ajamasinaga 1970ndatesse aastatesse sattunud? Teine mõte oli, et miks mina sellise geniaalse müügihiti avaldamise peale pole tulnud?

Igatahes on kirjastus Ersen varemgi geniaalseid müügivalikuid teinud ja ma olen Salme Reek kui see raamat (Eesti oludes suhteliselt) hästi müüma ei hakka. Sel lihtsal põhjusel, et sõnapaaril «Lilled Algernonile» on Ain Raitviiru samanimelise legendaarse tippantoloogia ja seal ilmunud Daniel Keyesi jutustuse tõttu Eesti ulmelugejate seas minu hinnangul parajalt irratsionaalne tähendus.

Ma ei pea silmas, et romaan vaid kriitikavaba kiitust pälvima hakkaks, aga pigem seda, et see teos võib kujuneda üsna alateadlikuks ja spontaanseks raamatuostuks. Ersenit tuleb veel kiita ka ääretult stiilse ja maitseka kaanekujunduse pärast, mis konkureerib edukalt õnnestunuimate angloameerika kaantega.

Sarnaselt angloameerika suurkirjastustega on Ersengi ära õppinud pisikese sohitegemise, sest väidab punasel kaaneplärakal enesekindlalt, et _see raamat_ on võitnud Hugo ja Nebula ja selle põhjal tehtud film Oscari. Tegelikult võitis romaan siiski vaid Nebula auhinna, Hugo pälvis vaid samanimeline jutustus kuus aastat varem ning 1968. aasta film «Charly» sai Oscari kõigest parima meespeaosa (Cliff Robertson) rolli eest.

Ma ei usu, et eksisteerib inimest, kes ei teaks Keyesi jutustuse «Lilled Algernonile» sisu, mistõttu sellest rääkima hakkamine oleks lugejate solvamine. Ütleme vaid, et romaan on jutustuse laiendatud versioon. On loomulik, et jutustuse-versioon on kõigile fännidele armsam jne ning enamiku hindajate positsioon ongi selline, et tipptasemel jutustusest on kirjanik teinud lihtsalt väga hea romaani.

Mina arvan teisiti. Loomulikult meeldis ka mulle jutu-versioon omal ajal väga, tõi pisara silma jne, aga ometi ei jäänud «Algernon iire» lugu Raitviiru antoloogiast kõige säravamana meelde, selleks oli ta liiga selline pehme ja vaikne ja tagasihoidlik. Sellised raskekaallased nagu Heinleini «Enese ees ja järel», Asimovi «Inetu poisike», Leinsteri «Uurimismeeskond», Andersoni «Kõige pikem merereis», Simaki «Suur eesõu», Sheckley «Tont nr 5» või Aldissi «Kes suudaks asendada inimest?» jätsid mõjusama ja fantastilisema, ulmelisema mulje.

Ilmselt seetõttu ei tabanud mind ka kunagi viimase kümnekonna aasta jooksul, mil ma kirjastamis-toimetamismaailmas tegev olen olnud, mõte Keyesi romaani väljaandmisest. Müügiedu olnuks muidugi garanteeritud. Aga siin pole koht mõttetuks kahetsemiseks, see raamat on väga kenas pakendis nüüd eesti keeles olemas. See loeb.

Olen vist üsna üksi oma arvamusega, et 300-leheküljeline romaan on parem kui 30-leheküljeline jutustus. Lugesin romaani soojenduseks üle ka lühema versiooni ning see tundub mulle nüüd liiga skemaatilise ja kohati poolikuks jäänud arendustega teos. Ses mõttes, et Keyes on juba lühiversiooni soovinud sisse panna mitmeid elemente, mis seal paratamatult mahu tõttu korralikult käsitlemata jäävad ning alles 7 aastat hiljem romaanis on mõistlikus mahus lahti kirjutatud. Mu meelest on just romaan väga täpselt doseeritud ja mingit «üleliigset seepi», mida osa arvustajaid on tauninud, mina siin ei täheldanud.

Metakirjandus ütleb meile, et see romaan pole neljakümne viie aasta jooksul kordagi trükist kadunud, temast on välja antud ainuüksi Ameerikas üle 30 trüki, seda on müüdud üle viie miljoni eksemplari, raamat on tõlgitud ligi 30 keelde ja avaldatud enam kui 30 riigis. Seda tarvitatakse koolides õppevahendina, aga võltsmoraali kindlaimas kaitsetornis – Ameerikas – on raamatut ka vahelduva eduga raamatukogudes ära keelata püütud ja keelatudki. Saatus, mida igatseks oma loomingule ilmselt iga kirjanik.

Kõik see algas aga hoopis aprillis 1959, mil kirjanduslikult kõrgtasemel ulmet väärtustavas ajakirjas «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» ilmus aprillinumbri kaaneloona jutustus «Lilled Algernonile», mida kõik huvilised saavad Jaan Kaplinski suurepärases tõlkes nautida eelmainitud Ain Raitviiru koostatud antoloogiast. Naljaka vahemärkusena, et Keyesi jutule järgnes tolles ajakirjanumbris Anton Tšehhovi 1883. aasta novell «Lendavad saared» (tõlkisin praegu pealkirja inglise keelest, eesti- ega venekeelset Tšehhovi bibliograafiat pole hetkel käepärast).

Sujuvalt tõlke juurde jõudnuna pean tõdema, et ega Kaplinskile on raske vastu saada. Sestap tundubki Marja Liidja eestindus alguses väga võõrik ja harjumatu. Ta on valinud arengupeetusega Charlie Gordoni vigase jutu edasiandmiseks lihtsalt teistsuguse versiooni. «Aru anne» on nüüd «Etu rapport», «mõdlen» on «mõttlen» jne. Põhimõtteliselt on see maitse asi ja valikute küsimus ning tuleb tunnistada, et Liidja tõlkega harjusin ma kümnekonna lehekülje järel kenasti ära ja edasi enam probleemi polnud.

Eks ta vähe tobe on, et sellist asja tänapäeval eraldi mainima peab, aga raamat on väga hästi toimetatud ja korrektuuritud, sest vigu praktiliselt ei hakanudki silma. Kokkuvõttes – üks viimaste aegade meeldivamaid raamatuoste ja nauditavamaid lugemiselamusi.

Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. Võibolla mitte nii pakatav globaalsetest probleemidest, kuid see-eest tõstatab raskekaaluliselt küsimusi inimlikkusest, meie suhtumistest teistesse, õigusest mängida Jumalat, probleemidest, mis võivad tekkida, kui lastakse endaga manipuleerida.

Kirjanduslikust aspektist teeb teose minu jaoks väärtuslikuks vaatepunkti valik: kirjutajaks on kodanik, kelle peal katse läbi viidi. Vormiks on nn. eduraportid, aruanded. Tegelikult meenutavad mõneti tänapäevast blogi (mille eelkäijaks oligi vihikusse kribatud päevik). Omaette väärtuseks teose juures on keelekasutus. Kummardus tõlkija ees.

Lõppematult kurb lugu.

PS. Ei ole lugenud seda juttu Arlgernon iirest.
Teksti loeti eesti keeles

Daniel Keyes kirjutas algul samanimelise lühijutu, mis 1976 aastal ka eesti keeles ilmus anglo-ameerika kirjanike ulmelugude kogumikus nimega - üllatus-üllatus - "Lilled Algernonile". Kaheksa aastat peale lühijuttu kirjutas Keyes lühijutu romaaniks ümber.

Kes on omal ajal lühijuttu lugenud selle jaoks ei ole romaan vast midagi üllatavat - Charlie Gordoni lugu on pikemaks ja sügavamaks lahti kirjutatud ning saab rohkem aimu, mis toimub piinatud geeniuse peas. Kes ei ole lugenud siis: vaimselt alaarenenud lihttööline Charlie Gordon läbib eksperimentaalse ajuoperatsiooni ning IQ 68 kolmekordistub. Mis toob kaasa nii võlusid kui valusid - kas geeniused on õnnelikud? Kas su vanad sõbrad suhtlevad sinuga ka siis kui sa oled täiesti teine inimene? Kuidas elada enda ja teiste elu siis kui kukud tipust alla (peale õnnetust ratastooli jäänud inimeste lugusid oleme me kõik kohanud)? Hoolimata kergest ulmemaigust on tegu pigem inimsuhetele keskenduva teosega, tähtsalt kohal on võimumängud, kus katsealune võimu enda kätte haarab. Samuti nõuab libiido oma osa.

Raamat on üles ehitatud päeviku vormis ning kulgeb ladusalt. Lühijutt meeldis mulle mõnes mõttes enda kontsentreerituses isegi rohkem, samas romaan aitab mõnda tahku Charlie elus paremini mõista. Väärt lugemine igaljuhul ning pigistab endiselt silmast pisara välja.
Teksti loeti eesti keeles

No ei olnud parem kui lühijutt. Ei olnud. See, mis oli lisatud (seksijutud, psüühilised traumad, emotsionaalne vägivald, psühholoogiline urgitsemine) tegi loo minu jaoks viletsamaks. See ei ole see, mida ma kirjandusest otsin.Lisaks oli tõlge nõrgem kui Kaplinskil lühijutu puhul.Aga idee ja algne kondikava oli nii tugev, et loetav oli siiski ka romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles

Kuuekümnendatel aastatel avaldati Venemaal huumorikogumik "Fiziki šutjat" ja pisut hiljem selle järg "Fiziki prodolžajut šutit". Ma oma tookordses õrnas eas, olles esimese isu täis irvitanud, hakkasin teost tuttavate hulgas levitama. Ja avastasin (vist esmakordselt), et mõnedele inimestele ei läinud need naljad üldse peale. Mõningane statistiline analüüs näitas, et "mittepealeminemine" toimus nende hulgas, kes koolipõlves matemaatika ega füüsikaga eriti läbi ei saanud.
Võtsin avastuse oma edasises tegutsemises arvesse.
Nüüd satusin kõigepealt lugema Martin Jaanuse jutu "Kes kurat..." arvustust ning alles seejärel juttu ennast. Mille järel jõudsin arvamusele, et jutt kuulub rubriiki "Fiziki...".
Mõnus jutt on. On nalja nalja pärast. On irooniat praeguse võrgupandeemia teemal. On kurba tõdemust, et need, kes teevad, surevad vaikselt välja ning alles jäävad need, kes klikivad (või hõõruvad pöialdega või tõmbavad oma ajusse järjekordse jupi intelligentsisurrogaati -- vahet pole).
Pisut kohmakas on vormistus, ja korraks mõtlesin selle eest "nelja" panna. Kuid et vähemasti Baasis on tegu autori debüüdiga, anname pool palli avanssi. Ja ootame järgmisi lugusid. Ja et need täis-viie välja teeniksid, või muidu magnetiseeruvad kõik taasesituspead jäädavalt!
P.S. Ma nimelt kirjutasin jutu pealkirja komadeta. Sest kui selline lause põhjusega välja hõigatakse, kuidas saab siis aega olla komade rõhutamiseks?
 
Teksti loeti eesti keeles

Noh, kui loos vähemalt puänt on, siis on lugu ikka midagi väärt. Paljudes lugudes pole sedagi...
Teksti loeti inglise keeles

Igavesti mõnus iba, suurepärane keelekasutus a la Bornhöhe (või varasemgi). Veidi mõtlesin, kas panna "neli" või "viis", kuid naiivne esituslaad kergitas hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Kuid eks seda või võtta ka kui hoiatusjuttu sellest, mis juhtub, kui mõistet "vabadus" liigselt ja ühesuunaliselt võimendada... Märke näeme praegugi.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle meenus seda juttu lugedes Boris Kaburi "Kosmose rannavetes", kuigi need teosed tunduvad nii erinevatena kui vähegi saab olla. Ent minule paistab neis ühine joon: vene režiimi hammasrataste vahele jäänud autorid kirjutasid midagi "inimkonna helgest tulevikust", et uut hammasrataste vahele sattumist vältida.
Ja siin näen mina, et see mees, kes nende hammasrataste vahele tõsisemalt jäi (ehk laagrisse sattus), kirjutas vähem pugejaliku loo.
Ja sellepärast saab käesolev teos oma hinde. Kuigi temast saadud kirjandusliku elamuse järgi võiks sama palju anda.
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et kui tööliste ja talupoegade krahv oleks selle raamatu vähemalt kaheks, kui mitte kolmeks jaganud -- jõulise printsi ja dekadentliku printsessi Romeo-ja-Julia-lugu, ettevõtlike kommunistide tegutsemine revolutsiooni eksportimisel ja (või siiski parem mitte, vaadates, kuidas see välja kukkus) planeetidevahelise reisi kirjeldus -- oleksid osad saanud ehk kõrgema hinde kui tervik praegu saab.
Hüperboloid on suurusjärgu võrra parem. Kas või Zoja pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Aitäh, kaasarvustaja Raux, tähelepanu juhtimast! On tõesti muhe jutt, ja saksakeelsus on täiendav pluss. Inglise keeles ehk poleks nii lõbus olnud. Seal kõlavad igasugu nõmedused palju autoriteetsemalt kui teistes keeltes, vt. kas või keskmise poplaulu sõnu.
Teksti loeti saksa keeles

Nojah, kui jutt Baasis üles kerkib ja lausa "nelja" saab, siis võiks ju lugeda? Krt, ei võiks. Tegu on mingi viletsa point-and-shoot-arvutimängu kirjeldusega. Selle eest paneks "kahe", kuid nüüd tulevad tüsistused.
 
  Esiteks kirjeldatakse lähteolukorda, jutustades tegelastele (kes on olukorraga ammmuuuu põhjalikult tutvunud) seda lapsikult ümber. Midagi hullemat ei saa fantastikas olemas olla. Isegi Martõnovi kuulsa raamatu sissejuhatus pole nii kole. Palun, "ulmekirjanikud", lugege hakatuseks Strugatskite "Ponedelnikust" seda osa, kus Saška Privalov imemasinaga tulevikku sõidab. Lühidalt ja konkreetselt saate teada, kuidas ei tohi lähteolukorda tutvustada.  
 
Teiseks unustatakse see sissejuhatus imekähku ära. Suurest koloniseerimisprojektist pole haisugi, ainult mingi delirioosne Aleksei kargab ringi... Ei, tänan.  
 
P.S. Puänt? Missugune puänt?  
Teksti loeti eesti keeles

 Nonii, veidi enne Hea Doktori 70. sünnipäeva (ja tema 50 kirjanikuaasta täitumise puhul)  kutsus kodanik Greenberg kõik ulmekirjanikud vaibale ja ütles, et tuleb teha sünnipäevakingitus, ja et igaüks peaks Asimovi teoste või maailmade teemal ühe jutu kirjutama. Ja et siis tema, Martin H., paneb need kõik ühiste kaante vahele ja vaadaku lugeja, kuidas sellest supist sotti saab. Arvutasin just välja, et keskmiselt olen selle kogumiku lugudele andnud hinde 3,18. Mis tundus endalegi päris õiglane ;). Kuid tervik on osade summast pisut suurem ja saab seetõttu "nelja".  
Teksti loeti inglise keeles

Sõnade "Trantor", "Hari Seldon", "Asum" jne. kasutamine ei tee sellest jutust ulmet ega muuda seda loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis Jüri Kallase arvustust. Mistõttu olen üpris kindel, et ükski lihtsurelik ei saa iial teada, keda või mida Harrison siin parodeerib.  Ja on tõesti säärane naerukiskuja jutt. Ühekordseks lugemiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hal Clementi jutud mulle üldiselt meeldivad -- see on ehe teaduslik fantastika. Kuid selles loos ei paistnud autoril selget eesmärki olevat.
Nädalakese järele mõelnud, tõstan hinnet siiski palli võrra.
Teksti loeti inglise keeles

 Ei ole fantastika, ega isegi mitte ulme. Mõningane uba lühijutuna siiski on.
P.S. Kas teie oskate une pealt tähtede spektriklassid üles lugeda -- kuumemalt külmemale? Õige vastus on
O, B, A, F, G, K, M
Kui olete jutu läbi lugenud, siis võite uurima hakata, miks need on nii lihtsad meelde jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Sheckley: mida, lühem, seda parem. Mulle hirmsasti meeldivad praktiliselt kõik tema lühijutud. Ja ma ei ole veel leidnud ühtki tema romaani, mida suutnuksin lõpuni lugeda.
See lugu on seal vahepeal. Algab ja mõnda aega ka jätkub Sheckleyle omase lustaka ibaga, kuid siis märkab lugeja, et autor pole taibanud õigel ajal retrorakette käivitada... ja siis läheb pisut igavaks. 
Kuid ainult pisut, ja antud "neli" on mõningane karistus selle liigpikkuse eest. Võiks ka "viie" panna, kõlbab süüa küll.
Teksti loeti inglise keeles

Asimovist valgusaastate kaugusel, pole autor mõistnud teadusliku maailmavaate olemust (mida psühhoajalugu ikkagi esindab) ega osanud oma heietusi ka mõistlikult kokku võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Meistrit tunned tema sulest ... või siis juba klaviatuurist?
Arvan, et lugu ümber jutustada ei ole hea mõte, kuid Powelli-Donovani sarja see klapib.
Teksti loeti inglise keeles

Stephen Byerley on selle mehe nimi, kelle Tim ... hävitama ... peab.
Ei olnud minu maailm, kuid hästi kirjeldatud siiski.
Teksti loeti inglise keeles

 Teate, kui mõni asi on erakordselt hästi kirja pandud (Asimovi "The Dead Past"), siis ei maksa samal teemal enam halamisest koosnevat teksti levitama hakata, eks?
Võib-olla lõpus midagi head tuli, kuid ma sinnani pingutada ei suutnud.
Teksti loeti inglise keeles

Kõikusin "nelja" ja "viie" vahel ning otsustajaks sai jutu lõpp. Ehk küll see oli õige pisut ülearu puust ja punaseks.
P.S. Naljalooga siin tõesti midagi pistmist ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Kui neiu Maureeni lugude austaja olla, siis tuleb hinne muidugi kõrgem, kuid praegu läheb see sinna, kuhu läheb, peamiselt seepärast, et seos Asimovi loominguga on juurde tõmmatud mõne firma ComeUp valiku ülemise otsa vintsiga.
Kuid lugeda oli üpris kerge.
Teksti loeti inglise keeles