Kasutajainfo

Philip Pullman

19.10.1946-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials III: The Amber Spyglass

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Vaigust kiiker»
Tallinn «Tiritamm» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
5
4
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (14)

Tundub, et sari hakkab venima: sarja teise ja kolmanda osa oleks võinud vabalt kokku panna üheks raamatuks.

Tulemas on võimas lahing taevaste ja maapealsete vägede osalusel. Vaenuvägede jaoks on ülimalt tähtis saada kontrolli alla (või mulla alla) tähtsate artefaktide omanikud Lyra ja Will. Nemad aga tegutsevad omapäi....
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin selle raamatu teisena läbi, sest see lihtsalt sattus mulle ootamatult kätte. Mind ei häirinudki eriti, et teine osa vahelt lugemata, sest kolmandas osas selgitati nii mõndagi. Selles raamatus leidsid asjad oma lõpplahenduse ning seetõttu muidugi oli seda eriti põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia kaks esimest osa meeldisid mulle väga aga kolmas valmistas täieliku pettumuse. Peamiseks põhjuseks on vist see, et romaan on ropult venitatud. Kusjuurees see venitatud pole saavutatud mitte tuiamiste ja jahvatamisega, vaid peaasjalikult lõputult jätkuva tegevustikuga ja pingutatud seikluslikkusega. Ma ei oska öelda, kas põhjuseks on see, et Pullman oli kahe esimesega romaaniga maailmakuulsaks saanud ja pidi triloogia lõpetama sellise grandisoosse questiga, nagu tänapäeval kombeks, või milleski muus. Igatahes on see romaan haiglaselt igav, ülekirjutatud ja venitatud. Eelmiste osade originaalsus ja põnevus on kadunud, ilmselt sellepärast, et suurem osa tegevustikku toimub kusagil udustes ja ähmastes maailmates, mitte kindlalt identifitseeritavates, nagu eelmistes osades. Kui kahes esimeses osas olid kõige intrigeerivamad just paraleelmaailmate iseärasused ja kogu müsteeriumi enda salapära, siis siin on lõivu makstud teatavale mastaapsusele ja üritatud saladusi ettevaatlikult ja pikkamööda lahendada. Noh, minu jaoks olid kõik lahendused kuidagi abitud ja mõttetud, jäi mulje, et Pullman ei tea isegi, millist kontseptsiooni ta õigupoolest eelistab ning Põrmu ja muude mõistatuste lahendused tulid sellised pooletoobised. Ent venitamist ei andesta miski. Ligi 500 lehekülge väiksekirjalist peiperbäkki, millest tugeva poole oleks saanud kärpida. Muutunud on kõik kirjaniku lähenemisviisid ainesele. Hoogsa ja põneva jutustamisstiili asemel on siin pikad looduskirjeldused ja veelgi pikemad kirjeldused näiteks rauasulatamistehnoloogiast või sellest, kuidas Mary Malone oma pikksilma meisterdab. Lyra retk Surnutemaailma on lausa surmavalt tüütu. Pärast kõigi konfliktiosaliste lahingut, kus enamik tegelasi oma otsa leiab, ja mis igati finaalina mõjub... sellele järgneb veel 100 lehekülge Willi ja Lyra teineteiseleidmist ja unelemist mulefade maailmas. Ja kui lõpuks tulevad lahendused, siis tahaks kirjaniku lausa kohtusse kaevata, et midagi paremat ei suutnud välja mõelda. Huvitavat on selles romaanis ca neljandiku jagu ja seda on täpselt niipalju, et üks hädine “kolm” pika miinusega välja teenida. Aga kindlasti annab “The Amber Spyglass” kohalikele semiootikutele ainest lollakate järelsõnade kirjutamiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Pean siinkohal täielikult nõustuma Andreiga kuna lugenud läbi esimesed kaks osa ei mallanud ma oodata kolmanda tõlget ja soetasin endale inglise keelse raamatu. Kahe esimese osa tekitatud uudsus ja pinge hajusid kohe esimese 100 leheküljega kolmandas osas kui tegevus hakkas lohisema ja muutus väga uduseks ning laialivalguvaks. Ja samuti juhtus ka mul nagu eelkommenteerijal et raamat jäi vahepeal mitmeks päevaks isegi mitmeks kuuks minu puhul seisma kuna ei kiskunud lugema. Siiski närisin läbi end kolmandast osast ainuüksi selleks et teada saada lõpplahendust, mis ka valmistas pettumuse.
Teksti loeti inglise keeles

Kohalikud semiootikahuvilised pidid seekord pettuma, romaani eestikeelse tõlke ainsaks järelsõnaks on autori enda tänuavaldused. Eelmistele osadele jääb tõesti alla. Seda, et ühe triloogia peab lõpetama mastaapne armagedon, mille käigus head ja pahad lõplikult arved klaarivad, teame juba "Sõrmuste Isanda" põhjal. Kui "Inglite torn" pakkus rohkelt üllatusi ja tõi sarja tegevusse uskumatuid ja etteaimamatuid pöördeid, siis "Vaigust kiikri" sisu on umbes selline, nagu eelmise osa põhjal aimata võis. Ka on siin vähem seda hõrku ja minutaolisele umbkeelsele nii kättesaamatut aurupungi-õhustikku-ilmselt Indrek Hargla mainitud põhjusel-maailmade kirjeldamisele on autor käesolevas romaanis märksa vähem tähelepanu pööranud kui eelmistes. Aga iseenesest on tegu ju päris põneva romaaniga ja nukker lõpplahendus mõjus isegi minutaolisele paljulugenud inimesele liigutavalt. Ka mina ei saanud aru, millepoolest Will ja Lyra nii olulised olid-eriti, kui arvestada lõpplahendust. Kui ma üritan triloogiat tervikuna enda jaoks mingil kombel defineerida, kujuneb see küllalt raskeks-liialt erinevad romaanid, liiga pikk vahe lugemises-rohkem kui kaks aastat pärast esimese köite ilmumist on sari tervikuna lõpuks maakeelde jõudnud...
Teksti loeti eesti keeles

Ega see kolmas osa nüüd nii kehv ka ei olnud. Esimese ja teise osaga võrreldes natuke jamam muidugi, seda küll, aga lõppkokkuvõttes siiski üle keskmise. Kirjeldusi oli muidugi palju, aga nad ei olnud absoluutselt tüütavad. Võrreldes mõnede teiste ulmekirjanikega, kelle arvates on ulme see, kui mõelda välja kõikvõimalikke olevusi ja kirjeldada neid siis üksikasjaliselt, nii et lugeja igavusest hulluks minemas on (tüüpiline esindaja: Le Guin), on Pullmani fantaasia ikka palju lennukam ja sulejooks märksa nobedam. Mis aga puutub 100 leheküljelisse pingelangusesse raamatu lõpus peale suurt lahingut, siis on selle otstarve ju vägagi arusaadav. Tegelastele on vaja nimelt kohad leida. Ei ole eriti just nooremaid lugejaid silmas pidades teab mis mõttekas lõpetada raamat sellega, et pahad saavad surma ja head keset lahinguvälja lollakalt töllerdama. Kui nüüd meelde tuletada, siis vanameister Tolgi ilmakuulsa triloogia viimane osa suuremas jaos selline apokalüptilise lahingu järgne maailmakorrastamine oligi. Pullmanil võtab see lihtsalt aega 100 lehekülge. Pakutud lahenduste loogilisuse ja mõttekuse üle ei hakka ma siin arutlema; triloogia viimane osa kaldus esimesest ja teisest osast erinevalt ikka tunduvalt lastekirjanduse kanti.

Korralik "neli". Lugeda võib, eriti kui eelmised osad tuttavad, aga eelmistele osadele jääb natuke alla küll.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on Indrek tõesti kõik vajaliku ära öelnud, nagu eelpoolgi täheldatud. Segane andmine, pinguldatud konflikt ja siis kuidagi mehaaniliselt on suur hulk tegelasi maha tapetud. Tõepoolest on raske leida midagi igavamat kui see surnutemaa ja lahendus ei kannata kriitikat. See raamat oleks küll võinud olemata olla. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Oli halb. Ikka tõsiselt halb, kui arvestada sarja eelmiseid osasid, kuid siiski mitte kõige halvem. Mind häiris ka kohutavalt see pikk ja igav seiklemine. Polnud seal ei kübetki uudsust ja originaalsust. Samuti jätsid lõpplahendused kõvasti soovida. Peale esimeste osade tõsist settingut, siis ei saa ma aru, mida autor mõtles. Võib-olla tõesi tundis ta kuulsuse survet, kuulis kristlaste kiunumist (keda tema romaanid ikka tõsiselt ärritavad) ning otsustas kolmanda osa tahtlikult p...sse keerata. Nõrga kolme veab välja, aga ei midagi enamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles