Kasutajainfo

Philip Pullman

19.10.1946-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials III: The Amber Spyglass

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Vaigust kiiker»
Tallinn «Tiritamm» 2005

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
5
4
1
0
Keskmine hinne
3.857
Arvustused (14)

Tundub, et sari hakkab venima: sarja teise ja kolmanda osa oleks võinud vabalt kokku panna üheks raamatuks.

Tulemas on võimas lahing taevaste ja maapealsete vägede osalusel. Vaenuvägede jaoks on ülimalt tähtis saada kontrolli alla (või mulla alla) tähtsate artefaktide omanikud Lyra ja Will. Nemad aga tegutsevad omapäi....
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin selle raamatu teisena läbi, sest see lihtsalt sattus mulle ootamatult kätte. Mind ei häirinudki eriti, et teine osa vahelt lugemata, sest kolmandas osas selgitati nii mõndagi. Selles raamatus leidsid asjad oma lõpplahenduse ning seetõttu muidugi oli seda eriti põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia kaks esimest osa meeldisid mulle väga aga kolmas valmistas täieliku pettumuse. Peamiseks põhjuseks on vist see, et romaan on ropult venitatud. Kusjuurees see venitatud pole saavutatud mitte tuiamiste ja jahvatamisega, vaid peaasjalikult lõputult jätkuva tegevustikuga ja pingutatud seikluslikkusega. Ma ei oska öelda, kas põhjuseks on see, et Pullman oli kahe esimesega romaaniga maailmakuulsaks saanud ja pidi triloogia lõpetama sellise grandisoosse questiga, nagu tänapäeval kombeks, või milleski muus. Igatahes on see romaan haiglaselt igav, ülekirjutatud ja venitatud. Eelmiste osade originaalsus ja põnevus on kadunud, ilmselt sellepärast, et suurem osa tegevustikku toimub kusagil udustes ja ähmastes maailmates, mitte kindlalt identifitseeritavates, nagu eelmistes osades. Kui kahes esimeses osas olid kõige intrigeerivamad just paraleelmaailmate iseärasused ja kogu müsteeriumi enda salapära, siis siin on lõivu makstud teatavale mastaapsusele ja üritatud saladusi ettevaatlikult ja pikkamööda lahendada. Noh, minu jaoks olid kõik lahendused kuidagi abitud ja mõttetud, jäi mulje, et Pullman ei tea isegi, millist kontseptsiooni ta õigupoolest eelistab ning Põrmu ja muude mõistatuste lahendused tulid sellised pooletoobised. Ent venitamist ei andesta miski. Ligi 500 lehekülge väiksekirjalist peiperbäkki, millest tugeva poole oleks saanud kärpida. Muutunud on kõik kirjaniku lähenemisviisid ainesele. Hoogsa ja põneva jutustamisstiili asemel on siin pikad looduskirjeldused ja veelgi pikemad kirjeldused näiteks rauasulatamistehnoloogiast või sellest, kuidas Mary Malone oma pikksilma meisterdab. Lyra retk Surnutemaailma on lausa surmavalt tüütu. Pärast kõigi konfliktiosaliste lahingut, kus enamik tegelasi oma otsa leiab, ja mis igati finaalina mõjub... sellele järgneb veel 100 lehekülge Willi ja Lyra teineteiseleidmist ja unelemist mulefade maailmas. Ja kui lõpuks tulevad lahendused, siis tahaks kirjaniku lausa kohtusse kaevata, et midagi paremat ei suutnud välja mõelda. Huvitavat on selles romaanis ca neljandiku jagu ja seda on täpselt niipalju, et üks hädine “kolm” pika miinusega välja teenida. Aga kindlasti annab “The Amber Spyglass” kohalikele semiootikutele ainest lollakate järelsõnade kirjutamiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Pean siinkohal täielikult nõustuma Andreiga kuna lugenud läbi esimesed kaks osa ei mallanud ma oodata kolmanda tõlget ja soetasin endale inglise keelse raamatu. Kahe esimese osa tekitatud uudsus ja pinge hajusid kohe esimese 100 leheküljega kolmandas osas kui tegevus hakkas lohisema ja muutus väga uduseks ning laialivalguvaks. Ja samuti juhtus ka mul nagu eelkommenteerijal et raamat jäi vahepeal mitmeks päevaks isegi mitmeks kuuks minu puhul seisma kuna ei kiskunud lugema. Siiski närisin läbi end kolmandast osast ainuüksi selleks et teada saada lõpplahendust, mis ka valmistas pettumuse.
Teksti loeti inglise keeles

Kohalikud semiootikahuvilised pidid seekord pettuma, romaani eestikeelse tõlke ainsaks järelsõnaks on autori enda tänuavaldused. Eelmistele osadele jääb tõesti alla. Seda, et ühe triloogia peab lõpetama mastaapne armagedon, mille käigus head ja pahad lõplikult arved klaarivad, teame juba "Sõrmuste Isanda" põhjal. Kui "Inglite torn" pakkus rohkelt üllatusi ja tõi sarja tegevusse uskumatuid ja etteaimamatuid pöördeid, siis "Vaigust kiikri" sisu on umbes selline, nagu eelmise osa põhjal aimata võis. Ka on siin vähem seda hõrku ja minutaolisele umbkeelsele nii kättesaamatut aurupungi-õhustikku-ilmselt Indrek Hargla mainitud põhjusel-maailmade kirjeldamisele on autor käesolevas romaanis märksa vähem tähelepanu pööranud kui eelmistes. Aga iseenesest on tegu ju päris põneva romaaniga ja nukker lõpplahendus mõjus isegi minutaolisele paljulugenud inimesele liigutavalt. Ka mina ei saanud aru, millepoolest Will ja Lyra nii olulised olid-eriti, kui arvestada lõpplahendust. Kui ma üritan triloogiat tervikuna enda jaoks mingil kombel defineerida, kujuneb see küllalt raskeks-liialt erinevad romaanid, liiga pikk vahe lugemises-rohkem kui kaks aastat pärast esimese köite ilmumist on sari tervikuna lõpuks maakeelde jõudnud...
Teksti loeti eesti keeles

Ega see kolmas osa nüüd nii kehv ka ei olnud. Esimese ja teise osaga võrreldes natuke jamam muidugi, seda küll, aga lõppkokkuvõttes siiski üle keskmise. Kirjeldusi oli muidugi palju, aga nad ei olnud absoluutselt tüütavad. Võrreldes mõnede teiste ulmekirjanikega, kelle arvates on ulme see, kui mõelda välja kõikvõimalikke olevusi ja kirjeldada neid siis üksikasjaliselt, nii et lugeja igavusest hulluks minemas on (tüüpiline esindaja: Le Guin), on Pullmani fantaasia ikka palju lennukam ja sulejooks märksa nobedam. Mis aga puutub 100 leheküljelisse pingelangusesse raamatu lõpus peale suurt lahingut, siis on selle otstarve ju vägagi arusaadav. Tegelastele on vaja nimelt kohad leida. Ei ole eriti just nooremaid lugejaid silmas pidades teab mis mõttekas lõpetada raamat sellega, et pahad saavad surma ja head keset lahinguvälja lollakalt töllerdama. Kui nüüd meelde tuletada, siis vanameister Tolgi ilmakuulsa triloogia viimane osa suuremas jaos selline apokalüptilise lahingu järgne maailmakorrastamine oligi. Pullmanil võtab see lihtsalt aega 100 lehekülge. Pakutud lahenduste loogilisuse ja mõttekuse üle ei hakka ma siin arutlema; triloogia viimane osa kaldus esimesest ja teisest osast erinevalt ikka tunduvalt lastekirjanduse kanti.

Korralik "neli". Lugeda võib, eriti kui eelmised osad tuttavad, aga eelmistele osadele jääb natuke alla küll.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on Indrek tõesti kõik vajaliku ära öelnud, nagu eelpoolgi täheldatud. Segane andmine, pinguldatud konflikt ja siis kuidagi mehaaniliselt on suur hulk tegelasi maha tapetud. Tõepoolest on raske leida midagi igavamat kui see surnutemaa ja lahendus ei kannata kriitikat. See raamat oleks küll võinud olemata olla. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Oli halb. Ikka tõsiselt halb, kui arvestada sarja eelmiseid osasid, kuid siiski mitte kõige halvem. Mind häiris ka kohutavalt see pikk ja igav seiklemine. Polnud seal ei kübetki uudsust ja originaalsust. Samuti jätsid lõpplahendused kõvasti soovida. Peale esimeste osade tõsist settingut, siis ei saa ma aru, mida autor mõtles. Võib-olla tõesi tundis ta kuulsuse survet, kuulis kristlaste kiunumist (keda tema romaanid ikka tõsiselt ärritavad) ning otsustas kolmanda osa tahtlikult p...sse keerata. Nõrga kolme veab välja, aga ei midagi enamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Lindpere
05.10.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Üks parimaid romaane, mida olen lugenud. Stephenson kirjutab ikka väga hästi -- kuigi sõnakasutus ja lauseehitus ei ole just päris sama hea kui näiteks Gibsonil, siis kohati esineb ikka päris korralikke pärle ja mulle meeldis üldiselt rohkem kui Gibson.
Lõpp oli aga kehv.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei tea kas asi on tõlkes või on see lugu tõesti nii lihtsakoeline ja lihtlausetes kirja pandud. Härjapõlvlaste kaitseala jättis igatahes kordades parema mulje Simakist. Lõpupoole läks minu jaoks natuke huvitavamaks aga päris nelja ei taha panna nende lihtlausete pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Sattusin just vaatama intervjuud autoriga kus ta räägib, et teda on tüüdanud fantasy üksluisus ja paistab suht veendunud, et ta ise suutis teha "something different". Njah, minu arust oli siin klišeesid küll, aga mingi omapära selles raamatus on. Õnneks pole ma Rowling`ut lugenud, võib-olla seepärast nägin vähem klišeesid kui teised. Maailma päästmiseni lugu igatahes ei jõudnud, loodetavasti ei jõua ka järgmistes osades, mida kavatsen igatahes lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

See on esimene Abercrombe raamat, mida lugesin. Meeldis igal juhul rohkem kui Martin. Martini künism hakkas tegelikult juba natuke tüütama. Abercombe esimene teos on vaheldusrikkam ja humoorikam, kuigi ka jõhkram; ta ei võta ennast nii tõsiselt (ja see on hea).
Teksti loeti inglise keeles

Viit ei tõuse käsi panema põhiliselt selle pärast, et tean kui pikk see seeria on, kuigi lugemisel on alles kolmas osa. Suhteliselt väiksemastaabilistest sündmustest -- võrreldes teiste sama žanri romaanidega -- suudab Robert Jordan kuidagi ülipikalt ja detailselt kirjutada. Lugemise ajal see ei häiri ja kohati on isegi päris mõnus, küll aga tundub tagantjärele, et eriti midagi olulist nagu ei toimunudki ja Randi ja tema kaaslaste loo lõpplahendusele pole väga oluliselt lähemale liigutud.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Pikkusest hoolimata oli romaan päris tempokas, eriti lõpu poole, kui Caemlynis kõik jälle kokku said, ei toimunud mingit venitamist, mis oli meeldivalt üllatav.Tolkieniga mõjutused on täiesti tuntavad, aga siiski pole tegu koopiaga. Päris Tolkieni põhjalikkust ja süstemaatilisust siin ei tunne, küll on aga maailm meeldivalt keerulisem -- eriti hea ja kurja piiride suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

Olen natuke nõus Andreiga. Venimise tunne oli küll ja vahepeal jäi raamat mitmeks päevaks seisma, kuigi esimene osa põhjustas unepuudust. Lõpp ei meeldinud. Jäi ka natuke arusaamatuks, miks just Lyra ja Will nii olulised olid ("mother of all" jne.).
Teksti loeti inglise keeles

Lugemist alustades lappasin kohe raamatut edasi, et vaadata millal siis Aslevjali saarele jõutakse. Ei rõõmustanud eriti, et alles 280. leheküljel. Ei rõõmustanud ka see, et sealt lahkumine toimus alles 300 lk. pärast. Terve selle triloogia juures häirib mind, et iga üksik raamat on keskendunud ainult ühele tähtsale sündmusele, kuigi vahepeal toimub palju väiksemaid Fitzi jaoks olulisi asju. Farseeri seeria puhul see päris nii ei olnud.Lõpp tundus kuidagi liiga läila, ja viimased leheküljed rikkusid terve triloogia ära. Teisest küljest mulle meeldis, et kunagi ei suutnud kõike ära arvata, mis ikkagi edasi juhtub. Alati segas Fitz-Changer vahele ja tegi midagi teisiti.Kokkuvõttes päris hea; kuna ma süvenesin raamatutesse ja vast ka samastusin Fitziga rohkem kui ühegi teise raamatutegelasega kunagi varem, siis ärritasid ka mõningad vead rohkem kui kunagi varem.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Farseeri triloogia on selle raamatuga saanud üheks minu lemmikutest. Keskmine osa on kahjuks veel küll lugemata (kolmas jõudis enne kohale ja ei jõudnud oodata).Triloogia on minu vähese lugemuse jaoks paljuski mõttes väga erinev kõigist muudest fantasy romaanidest. Siin kirjeldatakse sama palju seda, mis peategelase peas toimub, kui seda mis temaga juhtub või mida ta teeb. See vist ongi, mis muudab ka kõik kirjeldused huvitavaks, kuigi need on vahel päris pikad.Päev tagasi lõpetasin lugemise, aga siiani hõljub see maailm veel pidevalt kuskil mu mõtetes ringi.Kahte asja heidaks ette. Esiteks draakoneid, kuigi nende käsitlus vähemalt tundus mingil määral originaalne. Teiseks läks, nagu enne juba teised on maininud, mägedesse saabumise ja Verity leidmise vahepeal natuke igavamaks. Aga hinnet see alla ei kisu -- just siis kui tundus päris käest ära minevat tuli mingi uus pööre ja läks jälle huvitavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin väga 5 panna, aga esimene osa tundus mõttetult pikaks venitatud sissejuhatusena. Üldse ei meeldinud. Aga õnneks lugesin edasi ja teine ning kolmas osa olid tõesti tunduvalt paremad, viie väärilised. Kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Paar lugu olid nõrgapoolsed, aga Pan Grpowski tegelaskuju on väga hea ja enamik juttudest samuti. Täiesti võrreldav Agatha Christiega minu arvates.
Teksti loeti eesti keeles