Osa tegevust toimub "meie" maailmas, kus teismeline nooruk politsei eest põgenedes leiab augu paralleelmaailma. Seal kohtab ta Lyra-t ja nad seiklevad koos edasi "vahepealsetes" ja "meie" maailmas.
(romaan aastast 1997)
eesti keeles: «Inglite torn»
Tallinn «Tiritamm» 2004
Ja mitte ainult sellepärast, et lastest. Ei vaidle vastu - raamatut on põnev ja ladus lugeda ja tõepoolest on taust (eriti just filosoofilise) kallal meeldivalt palju tööd tehtud, samas aga kaob tõsiseltvõetavus mingil hetkel ära, kui üks äärmiselt ebatõenäoline sündmus teise otsa kuhjatakse.
Ning järelsõna osas ei saa teisiti kui 100% nõustuda eelarvustajaga.
Imetlust väärib, kuivõrd kaugele ette on triloogia läbi mõeldud ja kui palju autoril pidevalt veel varuks on. Ja millise kindla metoodilise käega ta süzheed ja mõistatusi valitseb. Ei pelga ta lasteraamatusse tuua seksi ja vägivalda, ei karda ta nähtavasti üldse mitte mingite ringkondade kriitikat. Julge ja vaba inimene! Ning selline peab olema ka Pullmani lugeja.
Eestikeelse variandi puhul väärivad hämmastust kaks asja. Eelkõige ülisoolane hind ja teiseks küündimatu, juhm ja sõge järelsõna, mis kenasti illustreerib haritlaste ja semiootikute üleproduktsiooni ohte ja kindlasti mitte seda raamatut ennast. Parafraseerides järelsõna autorit Tiit Kuuskmäed: järelsõna kirjutab kõigest muust aga mitte romaanist endast.
Jälle 1 tühikirjandusteos, mis üritab ulmeks maskeeruda. Oh jah, maailmalõpp on ka, üleujutus.
Jälle 1 selline raamat, et hakkad lugema ja justkui väga halb ei olegi... Et jutt jookseb ja natuke on pinget üleval ja tegelased ka mitte kõige hullemad...
Ainult et natukese aja pärast tekib tunne, et miks ma seda jura lugema pean? Mis see mulle annab? Nagu öeldud, pole raamat halvasti kirjutatud, vastu lugemine ei hakka, aga... igav ja usutamatu. Ma olen neid maailmalõpulugusid lugenud rohkem kui tarvis; mida annab juurde 1, kus pole isegi vaevutud seletama, mis õieti juhtus – lihtsalt kõik läheb perse ja mõnedel läheb pisut paremini, kuivõrd nad üldse on elus seda lugu jutustama. Oli see millegi suhtes hoiatuseks? Mille küll? Et kõik võib perse minna? Nagu see kellelegi uudiseks oleks... Ja kuidagi nagu selgelt on tunda, et teos on naise kirjutatud, kes on terve elu olnud lumehelbeke lisaks – et kõik surevad leplikult ära ja nad saavad käia üleujutatud külas rahulikult soomust tegemas...
Ehk raamat ei küüni kuidagi üle tavalisest suhtedraamast, mis viidud ebatavalistesse (loe: usutamatutesse) oludesse. Mul on ta tegelaste saatusest suht ükskõik ja kui ma ei leia raamatust mitte üht kildu või mõttetera, mis kuidagigi ajusagaraid positiivselt paitaks, siis... taas – mille kuradi pärast ma seda jura lugema pean?...