Kasutajainfo

Philip Pullman

19.10.1946-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials II: The Subtle Knife

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Inglite torn»
Tallinn «Tiritamm» 2004

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

Paralleelmaailmade vahelised tõkked on murtud ja mitmete aukude kaudu saab nende vahel liikuda.

Osa tegevust toimub "meie" maailmas, kus teismeline nooruk politsei eest põgenedes leiab augu paralleelmaailma. Seal kohtab ta Lyra-t ja nad seiklevad koos edasi "vahepealsetes" ja "meie" maailmas.
Teksti loeti eesti keeles

Pullmani suurepärase triloogia teine osa nüüd siis eesti keeles, millegipärast küll "Inglite torni" nime all. Kui esimeses osas toimus tegevus meie omaga sarnases paralleelmaailmas, siis siin liigutakse maailmade vahel juba päris vabalt. Kvaliteet pole langenud, pigem tõusnud. Pullman suudab jätkuvalt hämmastada oma mitmekihilisusega; raamatut võivad edukalt lugeda kõik vanuseklassid alates teismelistest. Esimeses osas meeldivalt üllatanud antikristlus on käesolevas muutunud otseseks vastasseisuks ja autor ei varja, kummale poole tema sümpaatia kuulub. See ja samuti küllaltki otsekoheselt kujutatud vägivald teevad raamatu päris noorele lugejale võibolla pisut keeruliseks. Igal juhul väga hea raamat, üks selle aasta tõlkekirjanduse pärleid. Asja rikub natuke aga ära kirjastuse poolt lisatud küündimatu, võhiklik ja raamatust möödarääkiv järelsõna teose lõpus. Pullmani hindele see loomulikult ei mõju, ent järelsõna tasuks võimaluse korral vältida.
Teksti loeti eesti keeles

Lasteraamat.

Ja mitte ainult sellepärast, et lastest. Ei vaidle vastu - raamatut on põnev ja ladus lugeda ja tõepoolest on taust (eriti just filosoofilise) kallal meeldivalt palju tööd tehtud, samas aga kaob tõsiseltvõetavus mingil hetkel ära, kui üks äärmiselt ebatõenäoline sündmus teise otsa kuhjatakse.

Ning järelsõna osas ei saa teisiti kui 100% nõustuda eelarvustajaga.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei usu, et ebaloogilisus teeks ühest raamatust lasteraamatut. Pealegi seletab Pullman juba esimeses osas kõike toimuvat fatalismi abil, nii et rafineeritud loogikat on "Tema tumedatest ainetest" suhteliselt mõttetu otsida. See selleks, aga suurepärane raamat oli! Sugugi mitte kehvem, kui esimene! Sellest romaanist selgub, mis värk õieti käib, mis on Asrieli eesmärgid jne. Ei tahaks palju ette ära rääkida, lugege ise, asi on seda väärt! Parim raamat, mida olen lugenud pärast sama autori "Kuldset kompassi" . Jään kolmandat osa ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa on eelmisest veelgi parem, kuigi esmapilgul oli raske näha, kust otsast ta parem võiks üldse olla. Aga mõni kirjanik saab ületada ainult iseennast. Suuresti kehtib kõik I osa kohta öeldu – väga mitmeplaaniline ja töötab lastele ja täiskasvanutele erinevat moodi. Siiski näib, et Pullman tunneb end järjes pisut kindlamalt, fabuleerib ja fantaseerib veelgi julgemini ja ütleb ka mitmeid kordi välja oma loojakreedo. Vaba inimese ja vaba maailma eest ja ristiusu vastu.

Imetlust väärib, kuivõrd kaugele ette on triloogia läbi mõeldud ja kui palju autoril pidevalt veel varuks on. Ja millise kindla metoodilise käega ta süzheed ja mõistatusi valitseb. Ei pelga ta lasteraamatusse tuua seksi ja vägivalda, ei karda ta nähtavasti üldse mitte mingite ringkondade kriitikat. Julge ja vaba inimene! Ning selline peab olema ka Pullmani lugeja.

Eestikeelse variandi puhul väärivad hämmastust kaks asja. Eelkõige ülisoolane hind ja teiseks küündimatu, juhm ja sõge järelsõna, mis kenasti illustreerib haritlaste ja semiootikute üleproduktsiooni ohte ja kindlasti mitte seda raamatut ennast. Parafraseerides järelsõna autorit Tiit Kuuskmäed: järelsõna kirjutab kõigest muust aga mitte romaanist endast.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates on Pullman välja mõelnud tõeliselt põnevad karakterid ja tegelased. Ka sündmused ja toimumiskoht on huvitavad ja kaasakiskuvad!Väga meeldib!
Teksti loeti eesti keeles

Selle osa lugesin viimasena läbi ning seetõttu ma ähmaselt teadsin, mis toimuma hakkab. Ent ometi oli see minu jaoks paljude sõlmede lahtiharutamine ning kuigi see polnud ehk enam nii kaasakiskuv kui kolmas osa, siis ometigi naelutas see mind pikkadeks tundideks raamatu taha.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia teine osa mis viib taseme kõrgemale, tuues endaga kaasa uusi tegelasi kes rikastavad seda raamatut. Minu meelest siiski ei saaks ei eelnevat kui ka seda raamatut liigitada laste raamatute kategooriasse, kuna siiski kumab läbi kahe osa noorele mõistusele väga raskesti arusaadav religiooni teema ning samuti kohati vägivald mida ikka lasteraamatutes ei leidu.
Teksti loeti eesti keeles

Sellest raamatust algab tegelikult sarja allakäik. Kui esimene osa oli hästi põnev ning uskumatult mitmekihiline, siis selles keskendutakse juba rohkem lihtsale seiklemisele. Veel on detailid paigas ja sündmused huviga jälgitavad, kuid kõik see annab juba aimu, millise suuna kolmas raamat võtab. Autoril on ilmselgelt head ideed otsa saanud ning raha maitse suus sunnib teda edasi kirjutama. Kahju kui sellised asjad juhtuvad. "Inglite torn" saab oma nelja kätte, kuid väga napilt.
Teksti loeti eesti keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpplahendus valmistas mulle pettumuse. Selline tunne oli, et loo ladumiseks kasutati rohkem telliseid, kui neid pärast üldse vaja oli. Lugesin igaks juhuks läbi ka eelnevad arvustused ja veendusin, et (vist) mitte midagi mulle arusaamatuks ei jäänud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes tundus nagu tegu oleks näidendi käsikirjaga. Dialoogil oli palju suurem roll, kui tegelaste tegevustel (või pigem tegevusetusel).
Loo oleks kergesti saanud palju paremaks sellega, et kui oleks keskendatud väiksemale arvule tegelastele ja leitud mingi sügavam süzhee. Kirjutada autor justkui täiesti oskas.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles