Philip Pullman

Ja mitte ainult sellepärast, et lastest. Ei vaidle vastu - raamatut on põnev ja ladus lugeda ja tõepoolest on taust (eriti just filosoofilise) kallal meeldivalt palju tööd tehtud, samas aga kaob tõsiseltvõetavus mingil hetkel ära, kui üks äärmiselt ebatõenäoline sündmus teise otsa kuhjatakse.

Ning järelsõna osas ei saa teisiti kui 100% nõustuda eelarvustajaga.

Imetlust väärib, kuivõrd kaugele ette on triloogia läbi mõeldud ja kui palju autoril pidevalt veel varuks on. Ja millise kindla metoodilise käega ta süzheed ja mõistatusi valitseb. Ei pelga ta lasteraamatusse tuua seksi ja vägivalda, ei karda ta nähtavasti üldse mitte mingite ringkondade kriitikat. Julge ja vaba inimene! Ning selline peab olema ka Pullmani lugeja.

Eestikeelse variandi puhul väärivad hämmastust kaks asja. Eelkõige ülisoolane hind ja teiseks küündimatu, juhm ja sõge järelsõna, mis kenasti illustreerib haritlaste ja semiootikute üleproduktsiooni ohte ja kindlasti mitte seda raamatut ennast. Parafraseerides järelsõna autorit Tiit Kuuskmäed: järelsõna kirjutab kõigest muust aga mitte romaanist endast.