Kasutajainfo

Philip Pullman

19.10.1946-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials: Northern Lights

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Kuldne kompass»
Tallinn «Tiritamm» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.684
Arvustused (19)

Päris hea algus triloogiale, kus tegevused toimuvad praegusele maailmale paralleelsetes universiumites.

Tegu on (hilis)teismelistele lugejatele suunatud kirjandusega, kuid selles leidub ka sügavamat sisu, mis kõlbab ka hilisemas eas lugeda. Omapäraseks teeb sarja see, et päris karmilt kritiseeritakse kristlikku usku ja kiriku rolli ühiskonnas. Üllatav on seda näha justnimelt noorematele mõeldud raamatus

Esimeses osas toimub tegevus paralleelmaailmas, kus maailmajaod-riigid-rahvad sarnanevad meie maailmaga, kuid elatakse veidi tehniliselt väiksema arenguga: lennuvahendid on dirizhaablite tasemel, autosid on vähem, tehnikateadus lonkab küll tasapisi edasi, kuid füüsika fundamentaaluuringud kannavad nimetust "praktiline teoloogia". Väga suur omapära meie maailmaga on see, et inimeste hinged on "näha" inimesega pidevalt kaasas oleva looma näol.

Raamatu tegevus algab sellega, et noor tüdruk Lyra kistakse kaasa fundamentaaluuringutega kaasnevatesse salapärastesse toimingutesse...
Teksti loeti eesti keeles

Maailmakuulsa triloogia esimene osa, mille tõlkimine annab märku, et ka meie kirjastajad end veidi rohkem tegeliku maailmaga tahavad kursis hoida. Kurb ainult, et meedia tahab märgata ainult Potteri ilmumisi. Igaljuhul vajaks “Kuldne kompass” tunduvalt rohkem promo, et sihtgrupini jõuda, et Tolkieni-Potteri barjäärist läbi murda.

Triloogia kangelanna on teismeline tüdruk Lyra. Ta elab Oxfordis, ta on teadlaste kasvatada jäetud orb. Maailm on umbes nagu meie oma, ainult et tehniliselt mahajäänum, Euroopat valitseb Shveitsis asuv Kirik, kuid mis põhiline - igal inimesel selles maailmas on daemon - teda igavesti saatev loomakujuline “hing”. Laste daemonid võivad kuju vahetada, täiskasvanuks saades jäävad aga daemonid kindlasse kujju püsima. Lyra saab teada mingist kohutavast saladusest, milles ta ise kuidagi osaline on. Üritades päästa röövitud sõpra ja ka ise oma vaenlaste eest põgenedes satub ta Põhjalasse, kus lapimaal on nõidade riik ja Tervamägedel valitsevad mõistuslikud jääkarud. Nii et lugeja teeb läbi imelise reisi selles kummalises maailmas.

Romaani on keeruline kuidagi liigitada. Ühest küljest on see muidugi lastekirjandus, ainult et seesugune, kus on ülimalt palju karmi vägivalda ja helgeid toone peaaegu üldse mitte. Mõned süzheeliinid viitavad Hayao Miyazakile, pöörane fantaasiatulv sobiks tõepoolest mõnda heasse jaapani multifilmi. Tsitaate on sii ka Anderseni “Lumekuningannast”, ehkki kunstmuinasjutuks ei passi samuti “Kuldset kompassi” pidada. Mis kõige enam lööb on ehk pidev lugeja shokeerimine, seda on rohkem kui lastekirjanduses kombeks.

Veel tuleks märkida, et tegu on sedalaadi looga, millest täiskasvanud leiavad omad plaanid ja lapsed omad. Romaan on väga tugevalt antikristlik ja kõik religiooniga seotud plaanid jäävadki ehk lastel tabamata. “Viie” annan kõhklemata ja pean üheks olulisemaks 2003. aastal ilmunud tõlgitud ulmeromaaniks.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane! Aurupungilik paralleelmaailm on äärmiselt huvitav. Õhustik sarnaneb 19. sajandile, ent Aafrika jne. uurimise asemel on tähelepanu keskpunktis Arktika. Näib, et kirjeldatud maailmas pole kristlik kirik jagunenud eri harudeks, vaid säilitanud ühtsuse, mistõttu ta mõjuvõim on ka tükk maad tugevam. Kristlike riikide vahel erilisi naginaid olevat ei paista, hädaohuks on hoopis tatarlased, kes ähvardavad sellegi suhteliselt vähearenenud Lääne tsivilisatsiooni alistada. Tatarlased, muide, ei ole moslemid, vaid tunnistavad mingeid oma jumalaid. Idee panna mustlased merd sõitma on geniaalne! Üldiselt võib romaani tõesti pidada üheks parimaks möödunud aasta eestikeelseks ulmeraamatuks, ütlen " üldiselt" , sest pole veel kogu mullust ulmesaaki läbi lugenud. Tegu on kindlalt ˛anriulmega, ehkki mis vanusele, jääb tõesti mõistatuseks. Norida võib vaid pisiasjade kallal, a la kas lord Asriel ja ta armukese mees pidasid duelli või rüselesid niisama, ent sel pole tegelikult mingit tähtsust. Soovitan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates on teoses palju hästi välja mõeldud sündmusi ja tegelasi, kes sind endaga kaasa kisuvad. Eriti meeldisid Daemonid ja see, et äkki on Põhjavalguses tõesti uus linn??
Teksti loeti eesti keeles

Tubli tükk ja tõend selle kohta, et noortekirjandus ei pea kindlasti mitte olema lame ja moraliseeriv.. Rääkimata sellest, et tegelasedki ei pea olema lamedad ning igavad. Kasuks tuleb ka see, et ei ole ei üdini positiivseid ega ka negatiivseid tegelasi. Ma ei tea kuis ülejäänutele, aga mulle meeldib, kui ma usun tegelaste käitumist ja ka nende motiive.
Mina ei leidnud raamatust kristliku kiriku kriitikat. No ajasin lausa tikutulega taga, aga ei leidnud. Nojah, oli kirik, oli. Nojah, meenutas oma subordinatsioonilt kritlikku. Mis siis? Väidaks, et krijanik hoopis vihjab, et vaimulik ja maine võiks olla kenasti lahus, nii et siis tuld rohkem ikka riigikirikute (olenemata sellest, keda kummardatakse) pihta.
Sõnaga - oli loeatav, oli hea ja sügavust jagus tal kah nii, et võis isegi ujuda kartmata kõhtu ära lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle oli juba pikka aega tehtud reklaami, et see arvustatav teos on väga hea. Lõpuks siis otsisingi teose raamatukogu lasteosakonna riiulilt "Pipi Pikksuka" ja muude toredate teoste vahelt välja. Raamatukoguhoidja tegi suured silmad, kuuldes, et hakkan raamatut ise lugema ja eks ma ise ka suhtusin teosesse ettevaatusega. Lugemist lõpetades pidin aga nentima, et tegu on väga nauditava teosega, sobib teine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Seega soovitan kõigile, kel see lastekirjanduseks tembeldamise tõttu (mida ta siiski ka on) kahe silma vahele jäänud. Tegu on minu viimaste aegade suurima avastusega, ning loen huviga Pullmani teoseid ka edaspidi, kui kätte satuvad. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle väga meeldis, kuigi kristlasena tekitasid mõningane suhtumine kristlusesse opositsiooni. Kuigi nõustun suuremalt jaolt Pullmani esitatud kriitikaga kiriku vastu (kristluse ajalugu vastandub paraku peaaegu täielikult kristluse tegelikule vaimsusele), siis inimesele, kes kristlusest vähe teab, võib selline ühe külje näitamine eksitavalt mõjuda.Lugesin raamatut naudinguga ja leidsin sealt palju põnevaid mõttekäike. Minu jaoks oli selline lähenemine uudne ning jäin kannatamatusega ootama järgmist osa. Eestikeelset aga ei jõudnudki ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles

Daemonide (tõsi, oleksin parema meelega näinud, et neid oleks nimetatud "hingeloomadeks" - daemon kõlab paljude jaoks siiski deemonina ja deemonil on eesti kõrva jaoks üsna kindel tähendusvarjund) süsteem on andekas ja põhjalikult läbi tunnetatud - ntks, et hingeloom suudab muutuda lapsel ja võtab kindla kuju murdeeas, jne. Sellise süsteemi abil saaks hõlpsasti kirjeldada mitmeid vaimuhaigusi, mis meie maailmas tänapäeval levinud :-)
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei suutnud see teos siiski päriselt "lastekirjanduse" barjäärist läbi murda. Süžee tundus liiga sirgjooneline ja lihtsustatud ning kui peategelase teele kerkisidki mingid probleemid siis kippusid need kahtlaselt mängleva kergusega lahenema. Erilise fantaasiapuuduse all Pullman siiski õnneks ei kannata ja see kompenseerib mõnevõrra. Tulemuseks tugev keskmine hinne ja isiklikult ma sarja edasi lugema eriti ei kibele.
Teksti loeti eesti keeles

Mh, sai siis inglise keelne läbi puuritud ja olen täitsa nõus kõigi kiitustega, mis sellele kaela on valatud. Pullmani jutt on ladus, keelekasutus huvitav (kohati raske, kuid sellest saab loogika või sõnaraamatuga üle), tegevust küllaga ja ka oma teaduslikuid seisukohta suudab üpris kenasti selgitada. Nõnda, et kohati usub, kuid kohati täitsa ei usu kah. Igatahes täitsa magedaks ei läind seletustega.

Kirikut natuke mõnitati, kuid ei leia, et see midagi eriti hullu oleks olnud. Okey, ise kaldun rohkem ateismi, kui usu poolele, nii et mind eriti ei hõõru kah see kiriku laimamine (arvestades mu noorust peaks ju mulle eriti veel selline mässumeelsus peale minema). Eriti hüva tundus Pullmani kirjeldused. No muidugi inglise keele kraadiga jagub tal ka sõnakesi, mida sinna kirjelduseks laduda, et pilt ilusamini vaataja silme ette manada.

Ning kui olidki mingid jaburad pääsemised Lyral, kus probleemid lihtsustatult ja naiivselt lahenesid ja mida enne mainiti, jäid need mul küll märkamata. Oli ju ka Lyral valusid ja kaotusid (ei loe ju kergeks pääsemiseks kaaslaste surmi ja piina). Ning pääsema ta ju pidi - triloogia vaja täis kirjutada. Kui peategelane esimeses osas ära sureks jääks triloogia ju nati õhukeseks.

Nüüd tuleb vaid oodata, millal järgmise osa hind alla tõmmatakse, kuna nõnda hea fantasy sari lausa peab riiulis olema ... või no vähemalt minusugusel fantasy fännil.

Teksti loeti inglise keeles

Üle pika aja esimene fantasy, mis mulle tõsiselt meeldis. Olen alati uskunud, et noorematele lugejatele mõeldud kirjandus ei pea olema loll ja nõme ning see raamat on selle ilmselge tõestus. Huvitav ning detailne maailm, üsna keerulised ja mitmetahulised tegelased ning teemad, mida tavaliselt käsitletakse ainult täiskasvanutele suunatud teostes, moodustavad terviku, mis on äärmiselt nauditava ja põnev. "Tema tumedate ainete" esimene osa on raamat, millele pole praktiliselt mitte midagi etteheita. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles