Kasutajainfo

Philip Pullman

19.10.1946-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

eesti keeles: «Udu»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 2)

Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
11
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (20)

Minu ilmne lemmik. Siin puudub see tohutu vahutamine (loe: seebine tellisemaania), mis kuningale sedavõrd omane on.

Sisu ise on lihtne. Mingi loovisik istub oma naise ja pojaga järvekaldal (neil on seal maja). Tuleb suur torm, hulk puid murtakse maha... pärast purustusi on vaja minna lähimasse supermarketisse varusid täiendama. Naine jääb koju ning üsna ausalt öeldakse ka kohe ära, et rohkem peategelane teda ei näinud. Enne kui issi pisipojaga linna sõitma hakkab märkavad nad teispool järve (kummalist) udu tõusmas. Selleks ajaks, kui nad linna jõuavad on kadunud nii raadioside, kui ka elekter. Udu aina tõuseb. Isa-poega jõuavad supermarketisse, aga välja pole neil enam mõtet minna (nagu ka ülejäänul sajakonnal isikul). Väljas on paks udu ning udust kostab karjeid...

Varsti selgubki, et koos uduga saabusid ka monstrumid... Tavaliselt õudukas midagi ei seletata, aga siin siiski antakse mõned põgusad vihjed, et justkui töödanuks üks lähedalasuv sõjaline objekt selle kallal, et luua ühendust paralleelmailmadega ning nagu oleks torm seal miskit kihva keeranud. Kas see ka nii on?.. Igatahes poovad kaks sõjaväelast sellelt objektilt kibekähku end poelaos üles.

Põhiliselt ongi teksti sisuks inimeste tegevuse ja selle motiivide näitamine segases (loe: õudsas) olukorras. Meeldib ka see, et King väldib siin üsna edukalt (moosist) happy endi.

Võiks veel mainida, et see oli kolmas Kingi romaan, mis vene keeles ilmus ning esimene puhas horror. Lugesin ka ise seda kõigepealt järjejutuna ajakirjas «Vokrug sveta». Hiljem sattus kätte ka Kingi ingliskeelne kogu «Skeleton Crew» (1985), kus see tekst samuti sees on.

Teksti loeti vene ja inglise keeles
TVP

Paberilt pole _kahjuks_ lugenud, aga seda Eesri Raadio järjejuttu kuulasin ma küll suure huviga ja närisin järgmist osa oodates küüsi. See on King oma parimal tasemel. Kollid olid igatahes andekad, eriti meeldisid mulle need ämblikud :)
Teksti loeti eesti keeles

Mõned asjad on lihtsalt niivõrd stiilsed, et maksimumpunktid võibvälja panna juba enne, kui süzhee või tegelaste hindamiseni üldsejõuadki. The Misti lugedes mõtled tahes-tahtmata kogu aeg, et justniisugune peabki üks tõeline õudukas olema. Ma ei taha üldse midagi ette heita süzheele või tegelaskujudele. Needon täiesti tasemel ja teeksid ka omaette mistahes teosele au. Aga kumbki neist ei ole see põhiline, mille pärast The Mist on minu jaoksseni loetutest üks paremaid Kingi asju. Peamine on just see, mida maparema sõna mitteteadmise tõttu kirjeldan kui stiilsust. Ehe horror`at its best`. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, kui lugesin neid eespoolseid kommentaare, panid need mu õlgu kehitama...Tegu on küll kena looga, aga siiski natuke liiga tüüposadest koosnev, midagi säravalt uut seal justkui ei olnud.Ütleks, et on rohkem hinge minevaid Kingi jutte, aga see konkreetne on minu jaoks esimene Kingi loomingust loetu/kuuldu, omal ajal ( Nii umbes 12 a. poisina) jättis see küll väga sügava mulje. Nii et väga tugev neli, kümnepallisüsteemis paneksin vist üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et ehkki ma pole just Kingi austaja, leidsin ka mina, et see teos on igati oma olemasolu tõestanud. Lühidalt, selgelt, ei mingit ülearust "pläkutamist", mis muidu Kingi teostes olemas on. Suhteliselt korralikul tasemel õudukas, parajalt salapärane, parajalt pinget. Minu isikliku arvamuse alusel on tegu ühe parima looga selle kirjaniku sulest, ehkki tuleb tunnistada, et eriti palju pole ma teda lugenud. Aga ehk tuleks?
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid Kingi asju, mida lugenud olen. Paraku on sedagi maximumhindeks vähe. No suudab siin King oma tavalist vahutamist vältida, ent teeb seda raskustega - igal väiksemalgi võimalusel näikse tal sõrmed lippama olevat hakanud - enne kui meenus, et kirjutab lühiromaani.

Saamislugu. Kirby McCauly antoloogia "Dark Forces" jaoks sai see asi kirjutatud. Algul olnud Kingil plaanis jutt. Kirjanik helistas siis iga nädala tagant toimetajale, et läheb pikemaks ja pikemaks - kuni lõpuks oligi lühiromaan.

Nagu Kingile kohane puudub tekstis salapära. Deivikopperfiidlikult hakatakse kõike algusest üksipulgi lahti harutama, et mis kellelgi seljas oli, jne. Tõmbaks ühe ebakohase paralleeli, et Strugackid oleks alustanud alles kaubamajast ja eelnenut salapäraste vihjetega seletanud.

Põnevaks lähebki alles viimasest kolmandikus - siis, kui leitakse end ülespoonud sõdurid. Lõpp on kah hea! Tõesti oli ÕUDNE. Vahepeal kruviti pinget peamiselt selle nõiamoori ümber ja sugugi mitte asjata. Ameeriklastele on selline kultuslik käitumine igati kohane ja omane.

Seega, olnuks see udujutt kolmandiku võrra lühem, saanuks ta viie. Aga need haigutused, mis algust lugedes mind nii painasid süzhee asemel...
Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan ausalt - see on ko~ige o~udsam asi, mida olen oma elus eal lugenud vo~i kuulnud. See teos oli ehtne unetapja. Mäletan, kuidas ko"ssitasin radiaatori ja kapi vahel, julgemata liikuda - ja samas ko~rvu kikitades, et mitte miski seal minust mo"o"da ei lipsaks.Siis ma ei teadnud, et see on Stephen King - see jäi minu jaoks tundmatu autori tundmatuks teoseks, meelde jäi vaid loo nimi - "Udu". Alles hiljem, Tartus, leidsin selle ingliskeelsena, ja sain teada, et ennäe - on nagu tuttav nimi, seesama isand, kes "The shiningu" kirja pannud. Udu ise, oma teravapiirilisusega nii kujuteldamatu, pahaendelisuse aura enne kaubamajja jo~udmist, kaubamajas valitsev ohu ootus ja samas uskmatus, et seee seal ikka nii ebardlik v2rdjalikkus, ja mitte miski muu... Ja lisaks veel need kollid - alguses suhteliselt po~hjalikult kirjeldatud, aga hiljem vaid vihjetena, vihjetena sellele, mis kogu maailmas toimumas, ja siis veel see yksik - ehk isegi näilik katkeke raadiost lootuse kohta... See viimane tuletas meelde legendi Pandora laekast - kuhu viimasks surutud lootus enamikus sisse jäi...Mis ehk ko~ige rohkem meeldis, oli peategelaste superkangelaslikkus: see, et nad taolistes tingimustes yldse ellu jäid ja mingid hädapääseteed leidsid. Lausa naljakas tundus see k2rbsetapmisvahenditega kollide tapmine - aga samas oli see ka ju usutav, kuna kollidel inimdieedi vastu midagi ei olnud, ja maa o~hk ning bakteridki neile lausa suurepäraselt istusid. Aga hoolimata kogu oma o~udust äratavast o~hustikust kippus mulle hiljem aiva pähe mo~te - et kas oli see ikka see horror vo~i hoopis hoiatus, katastroofilyhiromaan Wyndhami vaimus, ainult et parem, kiirem, tormilisem ja surmavam...Ainus asi, mis ehk selle udujutu juures veidrana tundus, oli see, et kolle tuli igast uksest ja aknast, ja et neid jagus piisavalt ka inimso"o"jalikesse mastaapidesse. Aga mine sa tea - ehk oli neil piisavalt toitu ja inimesed maitsesid neile no¤da, et nad lausa hoidusid kaubamaja ymbrusesse, oodates, mil konservikarp avaneb ja mil nad saavad maiustama hakata.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Lugenud polegi, aga raadiost kuulduna andis külle elamuse. Arvatavasti loetuna polekski nii hea tundunud.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Esimesed 32 lehekülge olid kuratlikult head. Kuidas inimsipelgad posserdavad oma igapäevaste käiguradade ümber sel ajal, kui nad peaks juba ammu autos istuma ja gaasipedaali põhja vajutama... See, kui tahate minu arvamust teada, oli õudne. Edaspidine oli lihtsalt lahe madin.

Raamat paistab ülejäänud "Sündmuste horisondi" kõrval silma professionaalse kaanekujundusega.

Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt mulle King väga ei meeldi. Ta on küll kirjutanud mõned väga head asjad, kuid tema ülejäänud loomingut saab kokku võtta ainult ühe sõnaga - kommerts. Samuti pole tema filmiadaptsioonid tihtipeale kõige õnnestunumad - üsna vähesed kannatavad vaadata ning veel vähesemad on tõepoolest head. Millalgi 2007. aastal linastunud "The Mist" valmistas igatahes väga positiivse üllatuse. Loomulikult tekitas see huvi ka raamatu vastu, teatud reservatsioonidega muidugi. Kingile meeldib liiga palju lobiseda ja mulle ei meeldi seda lugeda. Üllataval kombel on ta aga sel korral oma tungi suutnud talitseda ning lõpptulemus pole sugugi paha. Kena ja kompaktne, piisavalt kiire tempoga ning selgelt tajutava õhustikuga. Lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et vael tasub oma eelarvamused ka kõrvale jätta. Võib positiivselt üllatuda. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Kaubamaja piiramisest lugedes oli pidevalt tunne, nagu vaataks mingit(apokalüptilist) Hollywoodi õudukat... samas oli see kõik päris tempokalt ja sümpaatselt kirja pandud. Ka tõlge oli hea, ehkki mõningaid apse hakkas silma, eriti kohanimede Norway ja Naples tõlkimine.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vastakad tunded valdavad peale eestikeelse tõlke lugemist, nimelt mäletan ma `Udu` raadiost kuuldud järjejutuna, millele lapsena kogemata peale sattusin (kusjuures loo algust kuulmata ja horrorist ning Kingist suurt midagi teadmata). Lugu lummas. Mäletan selgelt, kuidas raadio ees istudes ihukarvad püsti tõusid ja pilk aknast järjest tihedamini välja libises... Mäletan ka seda magusat kõhedust, mis veel aastaid seda kogemust meenutades tekkis.
Ja kui nüüd `Udu` tõlkeraamatuna meie lettidele ilmus, tekkis vastupandamatu soov seda närvikõdi uuesti kogeda. Kahjuks...
Kas on tegu halva tõlke, täiskasvanuks saamise, jutustaja sugestiivse hääle puudumise, etteteada sündmuste käiguga või hoopis liiga kõrgete ootustega, ei tea, aga nüüd oli lugu lame ja mittehirmus ja igav.

Hinde panin puhtalt lapsepõlvemälestuse rasva pealt, võttes ühe palli alla praeguse pettumuse märgiks.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti ootustele vastav King ängimeister. "Udu" kraapis midagi lahti minu alateadvuses, sest süžee-elemendid tungisid unenägudesse mitu ööd järjest. Iga raamat seda saavutada ei suuda. Mulle meeldis, et King polnud põrguvaeva näinud udu tekkepõhjuste lahtiseletamisega. Ulmeliste tuumafüüsika eksperimentide kirjelduste asemel esinesid siin-seal elegantsed viited: kuulujutud "Nooleotsa" projektist ja teistmoodi aatomitest, sõdurid jms.. Samuti oli mõjus kripeldusvürts naise saatus, kes lahkus poest oma laste juurde. Ja muidugi ka lahenduseta lõpp...Teadmatus aitas paremini samastuda loo kangelastega ja süvendada ängielamust.
Teksti loeti eesti keeles

Kingi "Udu" juures häiris mind enim see, et olen kirjapandut korduvalt filmides "Day of the Dead" ja selle kloonides juba näinud. Toimub mingi kirjeldamatu katastroof, ringi hakkavad taaruma hiidämblikud, zombid, tulnukad etc. Ellujäänud kogunevad kuskile kindlustatud punkti. Tekivad konfliktid ning lõpuks põgeneb mingi väike osa ellujäänuid edasi. Kas pole mitte juba tüütuseni tuttav plot? minule vähemalt on.

Kingi sõnaosavus päästis vähemalt hullemast. Emotsioonid olid kirjapandud ehedalt ja oli pinev lugeda ning tegelased on usutavad. Aga ainult hea kirjaoskusega mind ära ei osta. Süzee peab ka huvitav olema. Seetõttu tuleb "Udul" leppida hindega "tugev kolm" - "nõrk neli".
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles
x
Hal Sien
04.08.1977
Kasutaja rollid
Viimased 14 arvustused:

Eelnevate kriitikate kohta oskan öelda ainult, et olen suht nõus. Kohati nagu lohises jutt, aga alla 5 ei saa panna kuna oskan hinnata seda pingutust mis selle triloogia loomiseks on läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas on lugeda arvustusi, et 80-nendate Asimov on teistsugune. Minu meelest, see just tema hilisemate raamatute juures võluv ongi. Inimene on kirjanikuna vanemaks ja küpsemaks saanud (ja suudab mahukaid tekste kirjutada), kuid samas on IA siiski jäänud endaks. Tema stiil lööb eredalt välja ka tema hilisemate romaanide juures, mitte ainult tema 50-nendate kuldajastul.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles

Minupoolne kummardus tagantjärgi autorile sellise mahuka teose loomise eest. Aga siiski jääb peale raamatu läbilugemist kummitama mind isiklikult teoses kasutatud kohati liigne julmus. Kuigi ma pole isiklikult kunagi sõjaväes käinud, usun ma siiski et nii karm see elu seal ka nüüd pole. Isegi mitte eriüksulaste juures. Kuigi teos oli mahukas ja kippus kohati lohisema oli see siiski huvitav kogemus minu jaoks. Kui see julmus välja jätta siis mulle isiklikult teos meeldis. Süzee poolest annab ka alati kritiseerida, sest tänapäevaks on juba ulmekirjanduse ja filminduse vallas palju ideid ära kasutatud, ning uute ideedega on raske lahedale tulla. Millalgi raamatu esimeses pooles hakkas mulle meenuma film Starship Troopers, vahepeal meenutas teos mulle lõike raamatust Patriandide Ülestõus, mis on Star Treki üks osa ja kirjutatud Simon hawke poolt, ja siis kui zoore hakati rohkem mainima siis hakkas teos mulle meenutama teleseriaali Stargate SG-1 kus gould`id olid ka parasiitlikud eluvormid.
Teksti loeti eesti keeles

Pean siinkohal täielikult nõustuma Andreiga kuna lugenud läbi esimesed kaks osa ei mallanud ma oodata kolmanda tõlget ja soetasin endale inglise keelse raamatu. Kahe esimese osa tekitatud uudsus ja pinge hajusid kohe esimese 100 leheküljega kolmandas osas kui tegevus hakkas lohisema ja muutus väga uduseks ning laialivalguvaks. Ja samuti juhtus ka mul nagu eelkommenteerijal et raamat jäi vahepeal mitmeks päevaks isegi mitmeks kuuks minu puhul seisma kuna ei kiskunud lugema. Siiski närisin läbi end kolmandast osast ainuüksi selleks et teada saada lõpplahendust, mis ka valmistas pettumuse.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia teine osa mis viib taseme kõrgemale, tuues endaga kaasa uusi tegelasi kes rikastavad seda raamatut. Minu meelest siiski ei saaks ei eelnevat kui ka seda raamatut liigitada laste raamatute kategooriasse, kuna siiski kumab läbi kahe osa noorele mõistusele väga raskesti arusaadav religiooni teema ning samuti kohati vägivald mida ikka lasteraamatutes ei leidu.
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles