Lühiromaani algus meenutab mõnd Stephen Kingi teost, eelkõige "Surmahotelli" ja "Salaakent, salaaeda". Mingi läbikukkunud ameerika ärimees passib kuskil metsade keskel (ilmselt tegu Kesk-Lääne osariikidega) ja ootab oma naist ning kolme last külla. Naisega on suhted hapuks läinud ja vaja asjad lahutuse kohta selgeks rääkida. Karm talv ja lumi muudavad elu metsakolkas küllaltki ebameeldivaks, ning nagu sellest vähe oleks, hakkavad maja lähedal mingid kummalised kurikaelad tegutsema. Püssi ja kirve vargusele järgneb peategelase ühe kaksikutest tütre vangistamine. Tüdruk vahetatakse auto vastu, vabastamise käigus saab peategelane ka kergelt tina nuusutada ning üldse näib, et kurjamid, kes algul paistsid poisikeste ning seejärel naistena, pole päris maist päritolu. Eriti kuna vabastatud tüdruku ajataju on lootusetult sassis ja ta räägib viibimisest mingis Vana-Mesopotaamia-laadses tsikuraadis...
Loole on iseloomulik mingi ängistav õhustik ja ilmselgelt on minategelane Emery Bainbridge vaimuhaige, mis muudab läbi tema silmade nähtud sündmustiku äärmiselt imelikuks ning küsitavaks. Depressiivne Bainbridge plaanib enesetappu, ta käitumine on ebaloomulik ja imelik. (Mida teeb mees, kes avastab, et ta poeg on õues kirvega maha löödud? Algul helistab matusekorraldajale, siis, nagu muuseas, politseile, jätab laiba välja külmuma ning keskendub kättemaksu haudumisele pluss kulinaarsetele teemadele). Erinevalt mainitud Kingi tekstidest on selle loo näol tegu siiski teadusliku fantastikaga, ehkki vahepeal tehakse vihjeid keldi jt. mütoloogiatele. Rohkem sisust ei räägikski, lühiromaan on eesti keeles olemas, kes tahab, võib ise lugeda.