Kui üritada leida romaani temaatikale mingi ühine nimetus, siis oleks see identiteediotsing... ja sellega seostuv kaksikolemus (II-s osas leiab abo noormees oma kadunud kaksikvenna (klooni?) ja kohtub mitte päris reaalselt eksisteerivate inimestega). Niminovellale järgneb üsnagi imelik II osa, mis oleks nagu John V. Marschi ilukirjandulik ettekujutus abode elust Sainte Anne’il enne inimeste saabumist. Selles vihjab ta ka ideele, et inimkond Maal on üldse pärit Sainte Anne’i esimesest kõrgtsivilisatsiooni kolonisatsioonist. II osa ei ole kuigi suure naudinguga loetav, tegelasi on raske eristada, neil on sellised indiaani nimed. Abode folkloorne muinasjutt ehk siis Marschi ettekujutus, kuidas abod võib-olla elasid.
III osa jällegi palju loetavam, sest vähemalt pealispinnal toimuv on selge ja arusaadav. Siin annab Wolfe oma müstilise ja natuke õudse loo lahendamiseks viimased vihjed. Väga selgeid vastuseid ei maksa oodata. Ulmeklassikasse kuulub “Kerberos” kindlasti oma originaalsuse, komplitseerituse ja stilistika poolest. Samas, on ikkagi niminovella kõige tugevam osa ja täiesti eraldi loetav. Ei oska öelda, kas Wolfe’il järgneva kohta ka oma 100% skeem olemas on või peabki iga lugeja oma versiooniga hakkama saama. Aga soovitaks küll, ega seda asjata üheks ulmeajaloo väljapaistvamaks romaaniks ei peeta.