Kasutajainfo

Gene Wolfe

7.05.1931-14.04.2019

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gene Wolfe ·

The Fifth Head of Cerberus

(romaan aastast 1972)

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)

See kuulus koondromaan on õigupoolest nagu puzzle või Rubiku kuubik, mida päris tavalise lugemisega ei saagi lahendada. Romaani kallal tuleb tööd teha, seda peab lahendama nagu võrrandit. Kolm lühiromaani oleks nagu omavahel seostamata, ent kõigis on mingeid seoseid, motiive, lõike ja vihjeid, mida lugeja peab hakkama omavahel sobitama ja analüüsima, kõrvutama ja võrdlema, et läbi deduktsiooni lahenduseni jõuda. Kõik on krüptitud ja ühelegi küsimusele ei anta otsest vastust. Väga originaalne, tugev ja kirjanduslikult meisterlik teos, ehkki teine (ja kõige lühem osa) langeks nagu veidi ansamblist välja. Mis terviklikkusesse ja mõistetavusesse puutub, siis tuleb meeles pidada, et see on ikkagi Wolfe nii et üsna paljud küsimused jäävad lugeja enda kujutlusvõime hooleks. Mis aga päästab ja hinde nii kõrgeks kergitavad, on Wolfe’i stiilitunnetus (I-s osas võiks seda nimetada isegi viktoriaanlikuks või gootilikuks), karakteriseerimisoskus ja atmosfääri loomine.

Kui üritada leida romaani temaatikale mingi ühine nimetus, siis oleks see identiteediotsing... ja sellega seostuv kaksikolemus (II-s osas leiab abo noormees oma kadunud kaksikvenna (klooni?) ja kohtub mitte päris reaalselt eksisteerivate inimestega). Niminovellale järgneb üsnagi imelik II osa, mis oleks nagu John V. Marschi ilukirjandulik ettekujutus abode elust Sainte Anne’il enne inimeste saabumist. Selles vihjab ta ka ideele, et inimkond Maal on üldse pärit Sainte Anne’i esimesest kõrgtsivilisatsiooni kolonisatsioonist. II osa ei ole kuigi suure naudinguga loetav, tegelasi on raske eristada, neil on sellised indiaani nimed. Abode folkloorne muinasjutt ehk siis Marschi ettekujutus, kuidas abod võib-olla elasid.

III osa jällegi palju loetavam, sest vähemalt pealispinnal toimuv on selge ja arusaadav. Siin annab Wolfe oma müstilise ja natuke õudse loo lahendamiseks viimased vihjed. Väga selgeid vastuseid ei maksa oodata. Ulmeklassikasse kuulub “Kerberos” kindlasti oma originaalsuse, komplitseerituse ja stilistika poolest. Samas, on ikkagi niminovella kõige tugevam osa ja täiesti eraldi loetav. Ei oska öelda, kas Wolfe’il järgneva kohta ka oma 100% skeem olemas on või peabki iga lugeja oma versiooniga hakkama saama. Aga soovitaks küll, ega seda asjata üheks ulmeajaloo väljapaistvamaks romaaniks ei peeta.

Teksti loeti inglise keeles

The Fifth Head of Cerberus on kolmest eraldiseisvast loost koosnev ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määratlemata tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedaste kosmoselendude abiga koloniseerinud hulga planeete.
 
Selliste hulgas on ka kaksikplaneet Sainte Anne ja Sainte Croix, mille asustasid algselt prantslased. Hiljem (peale loos ainult põgusalt mainitud sõja kaotust) võtsid juhtrolli üle inglased. Suures plaanis on aga tegemist pigem hüljatud kolkaga.
 
Esimene lugu on ühe poisi jutustus oma lapsepõlvest ja kasvamisest Sainte Croix planeedil. Tema isa on pealinnas lõbumajapidajaks, kuid tema põhitegevuseks on salapärased teaduslikud eksperimendid. Ühel päeval aga saabub linna antropoloog planeedilt Maa, kes on huvitatud ühest hüpoteesist seoses kaksikplaneedi kadunud põliselanikega...
 
Teine lugu on sama antropoloogi üleskirjutus põliselanike müüdist, mis pärineb planeedilt Sainte Anne. See kirjeldab peategelase Liivalkõndija unenäoretke ja kohtumist salapärase Varjulaste liigiga. Kolmas lugu aga koosneb sama antropoloogi korraldatud ekspeditsiooni märkmete segapudrust, mida loeb üks sõjaväeametnik pärast tolle arreteerimist...
 
Ma pean ütlema, et Wolfe'i teostega ei ole ma seni eriti sama lainepikkust leida suutnud. Esimene lugu seda muljet ei muutnud, kuigi ma võin hinnata autori head 19. sajandi lõpu ülemerekolooniate vaimu tabamist (kohati oli täitsa Camus' lugude tunnet). Siiski kuhjas autor jälle kokku hulga vihjeid, sümboleid ja allteksti - ning lugu ise kadus sinna vahele ära.
 
Teist ja kolmandat lugu lugedes aga paranes mu arvamus märgatavalt. Nimelt täiendavad ja tugevdavad need nii mõndagi mõtet, mida esimeses loos ainult muuseas pillatakse. Põhiline on muidugi teooria, mille alusel olid põliselanikud kujumuutjad, kes suutsid inimkoloniste täiuslikult matkida. Teises loos aga näiteks ka mõte, et inimkolonisatsioone on olnud ka ammuunustatud minevikus.
 
Kujumuutjate mõtet on kasutanud ka üks Ray Bradbury "Marsi kroonikate" lugudest, kus Maalt saabunud raketi meeskond leiab Marsilt eest oma lapsepõlvekodud ja lähedased. Muidugi, ka ilma selle spetsiifilise mõtteta oleks päris ilmne leida mõlemast loost süüd kolonialismi eest. Siiski on Wolfe ka selles mõttes selgelt eristuv.
 
Nimelt on Wolfe'i kahetsusel mingi eriline katoliiklik värv, mida võiks võrrelda ehk kuulsa Inglise katoliku autori G. K. Chestertoniga. Nii on kolmas lugu kirjeldusest hoolimata vähem kafkalik ja rohkem viimase autori müstilise teose "Mees, kes oli Neljapäev" moodi. Mitte täiesti minu meele järele, kuid siiski täiesti loetav ja märkimisväärselt huvitav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2021
jaanuar 2021
detsember 2020
november 2020
oktoober 2020
september 2020

Autorite sildid: