Kasutajainfo

Gene Wolfe

7.05.1931-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gene Wolfe ·

The Claw of the Conciliator

(romaan aastast 1981)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Noor timukagildi sell Severian on armastuse tõttu eksinud oma gildi vastu. Teises köites ta rändab oma pagenduslinna poole. “Uue Päikese Raamat” ja ka see köide on täidetud ilu ja põnevusega. Selles mõttes siis “hea meelelahutus”. Esimeses köites on kirjeldatud kaunis armastuslugu Severiani ja piinatava naise vahel. Selles köites toimub müstiline inimsöömisrituaal ja Severian saab enesele armastatu mälu, mälestused. Kogu “Uue Päikese Raamat” sisaldab omapäraseid eluvorme, ajas rändajaid, kummalisi sündmusi ja lugusid lugude seas. Mõned sündmused saavad seletuse, osa jääb tetraloogia lõpuni mõistatuseks. Lugejal on võimalik ise põhjus välja mõelda. See köide sai Nebula auhinna.
Teksti loeti inglise keeles

Oijah - Raske on hinnata seesuguseid raamatuid...

Ühest küljest on Wolfe`i keel niivõrd lummav, et kuikord lugema hakkad, on raske raamatut lihtsalt niisama käest panna.Maailm on huvitav, võõrastav ja tihtipeale täiesti arusaamatu - ning viis kuidas seda kõike edasi on antud... Vaimustav!

Teisalt ei suuda ma aga kuidagi vabaneda tundest, et tegevus seisab paigal. Tõsi küll - olen siinkohal natuke ülekohtune, kuna The Claw jooksul teeb Severian siiski läbi üsna arvestatavahulga seiklusi, kuid mingil veidral põhjusel jääb raamatustsellegi poolest teatav ..ee.. nipernaadilik .. lõpetamata mulje...

Lubasin küll endale suure suuga, et kui see jorutamine, mis esimesesraamatus (The Shadow of the Torturer) algas paremaks ei muutu, annanjärgmisele (so. siis sellele) raamatule kolme aga ilmselt peanoma sõnu sööma - väike puhkus peale lugemist ja lühikeoma mõtete kirjapaneku test veenis siiski mind ennast, et olitäiesti loetav tükk ja võibolla võtan kunagi lähemastulevikus isegi veelkord ette. Seega siis ikka veel tubli neli...

Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks kõigub selle raamatu hinne "3" ja "4" vahel - ühelt poolt juhtus raamatus küllalt vähe ja seegi oli selline... noh, kandis kerget... ei ole vist õiglane öelda, et "läbimõtlematuse pitserit", pigem lihtsama vastupanu teed minekut (kolmeteistmeetrine näkk ojas jne). Algul arvasin, et ei saa paljust aru, kuna ilmselt ei ole just eriti mõttekas alustada lugemist sarja teisest osast (mul ainult see ongi), arvustusi lugedes aga paistab, et autori stiil (vähemalt selles sarjas) ongi sihuke - arusaamatuid vihjeid ja pealiiniga vaevuhaakuvaid tegelasi-stseene täis. Kõrgema hinde poole aga kallutab teksti üldine kvaliteet - GW kirjutab minategelase Severiani üsna elusaks, usutavaks. Vahelepikitud lõigud, meenutused jmt meenutavad teinekord pigem mõnd tavakirjanduse õnnestunumat teksti, nii et tervikuna küllalt hästi tasakaalustatud ulmelise elemendiga miksituna sünnib ütlemata nauditav tervik. (Pisut takistab lugemist autori sõnavara - ta kipub massiliselt kasutama haruldasi termineid ja sealjuures mittetraditsiooniliselt.) Nii et ühelt poolt nagu soovitada ei julge, teisalt aga üle keskmise tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Severianil näib olevat mitu eesmärki: tagastada raamatukokku raamat, mille ta Thecla kongist kaasa võttis; jõuda Thraxi linna ning asuda selle timuka kohale; tagastada peleriinidele konsiliaatori küünis; leida üles Dorcas, keda ta armastab. Temaga on kaasas Jonas, kes soovib üles leida Jolentat, Dr. Talose grupi kaunitari.

Ah et ei näi jätkuvat sealt, kus eelmine raamat lõpetas? Tõesti mitte. Kogu see osa on Kafkalik unenägu või vahepalade kogum, mis juttu ennast edasi ei näi viivat.

Severian töötab timukana kuskil külakeses. Agia meelitab ta võltsitud Thecla kirjaga lõksu, kus ta maa-aluseid kääbusmehi kohtab. Severian pääseb. Järgmisel päeval võtavad ta kinni Vodaluse mehed. Vandudes Vodalusele truudust, on ta sunnitud sööma Thecla liha koos mingi looma nõretisega, niiet ta kõik Thecla mälestused omastab. Ühtlasi saab ta ülesande minna Maja Absoluuti ja anda üle üks teade.

Peale mitmesuguseid segaseid ja absurdseid seiku ongi ta Majas. Ustav kaaslane Jonas osutub täheretkelt tagasipöördunud robotiks, kes end kuhugi remontima telepordib. Teade saab üle antud. Ning ta taasühineb Dr. Talose näidendiga.

Pikk ja segane näidend lõpeb veidi metsikult. Severian põgeneb. Kohtub põhjaviival teel taas teistega. Nad jagavad teenitud kullahunniku. Dr. Talos ja Baldanders lähevad oma teed, Severian ja Dorcas suunduvad Thraxi ning võtavad kaasa Jolenta, kelle Dr. Talos ära peletas.

Severian kogeb nägemust hiidudega, mis polegi päris nägemus. Jolenta tervis hakkab kiiresti halvenema ning ta ilu kaduma. Teelised jõuavad pampasse, sealt edasi lagunenud linna.

Kõige ootamatumal kombel kohtavad nad Vodaluse käskjalga, võtavad nägijanaise abil osa justkui ajarännust ning raamat lõpeb sellega, et hommikul ärgates on nad Dorcasega hobustest ilma ning Jolenta surnud.

Kogu raamat on täis vihjeid, et kirjutaja isik on nüüdseks ise Autarch. Ja kõik kohad on täis vihjeid mitmesugustele legendidele, mütoloogiale, aja- ja kosmoserändudele. Mis sel kõigel kõige muuga pistmist on, pole õrna aimugi. Pikk mõttetu kreeka legendi renderdus pluss kogu näidendi käsikiri - no milleks?

Näib, et seda sarja võiks lugema hakata kohe viimasest osast, kus kõik mingi lahenduse leiab - seejärel omandab ka kõik varasem mõtte.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustust:

Esimene osa ei anna ilmselgelt tervest triloogiast täit pilti ja seetõttu loen arvatavasti vähemalt ka teise osa ära. Lugu ise oli hästi kirjutatud.
Minu silmis ainuke kehv asjaolu oli see, et kogu raamat oli moderne koopia vanast heast "Armastuse Käsitöö"-nduslikust stiilist, millele on mul välja kujunenud sügav vastumeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et tegu on kõige kehvema Simakiga, mida eales lugenud. Kuid siis avastasin vasakust veerust (teoste nimekirjast) ka "Talismani vennaskonna" ...
Teksti loeti eesti keeles

"The Stormlight Archive" sarja kolmas teos jätkab sujuvalt sealt kus eelmine osa pooleli jäi. Seekord on raamatu fookuses Dalinar ja tema varasem elu. Muud vanad tuttavad (Shallan ja Kaladin) saavad samuti piisavalt tähelepanu.
 
Seekordse peategelase Dalinari varasem elu ja tegevus käiakse põhjalikult üle. Selgub, et "metsikus nooruses" oli ta elanud suhteliselt julma ja raju elu. Tehtud vigadest on ta võtnud õppust ja see peegeldub ka tema olevikus toimuvates otsustes ja tegevussuundades.
 
Põhjused, miks hindeks on „kolm”: Kõik romaani põhilised tegelaskujud, (Shallan, Kaladin, Dalinar jt.) on muutunud omaenese karikatuurideks. Nad käituvad nagu ühemõõtmelised tegelased, kuigi Shallan võib pretendeerida justkui kolmele mõõtmele. Autor on lihtsalt jäänud oma tegelaste algseisu kinni. Tegelaste arendamine on võrdsustatud nende võitlusoskuse (või maagia) arendamisega. Ja veel üks nüanss, mis on mind ärritanud erinevates fantasy raamatutes: kui mõni autor ei viitsi oma tegelasi viia mööda teid-riike-ja-linnu punktist A punkti B, siis kasutavad nad tihti sobivasse kohta tekitatud maaalust tunnelit või teist dimensiooni.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatud "Elderlingide maailmas" on:
 
The Farseer Trilogy: Assassin's Apprentice (1995) Royal Assassin (1996) Assassin's Quest (1997)
 
Liveship Traders Trilogy: Ship of Magic (1998) The Mad Ship (1999) Ship of Destiny (2000)
 
The Tawny Man Trilogy: Fool's Errand (2001) The Golden Fool (2002) Fool's Fate (2003)
 
The Rain Wild Chronicles: Dragon Keeper (2009) Dragon Haven (2010) City of Dragons (2011) Blood of Dragons (2013)
 
The Fitz and the Fool Trilogy: Fool's Assassin (2014) Fool's Quest (2015) Assassin's Fate (2017)
 
Ja lisaks veel üks eraldiseisev romaan ("The Willful Princess and the Piebald Prince (2013)") ja lühijutt ("Homecoming" (2003) )
 
Olen ise sellest maailmast kokku lugenud 16 raamatut ja tagantjärele tundub, et seda oli umbes 10 raamatut liiga palju. Esialgu tundub, et "Fool's Assassin" sulges niivõrd palju lahtiseid otsi, et rohkem pole siia midagi juurde vaja kirjutada. Loodan päris siiralt, et see nii oleks ja jääks.
 
Põhiline -- mis nii selle, kui ka paljude eelnevate raamatute puhul närvi ajas --  oli see, et kuidas kaks pehmet kivi (Fitz ja Fool) üritavad vilja jahvatada. Kumbki paistab pidevalt võistlevat sellel alal, et kui palju nad üksteist austavad-hoiavad-kaitsevad-ja-armastavad. Seda oli niivõrd masendav lugeda, et ma vahepeal tegin lugemises kolmekuulise pausi. Sellist reaktsiooni mul tavaliselt ei teki. Hinne ja eelnev jutt ütleb kõik olulise selle raamatu kohta ära.  
Teksti loeti inglise keeles

Peale esimese osa lugemist võis tunduda, et probleem on lahendatud ja Veenusele pagendatud. Paraku aga mitte. Mõni kuri geenius tahab ikka tulega mängida ja potentsiaalselt tervet inimkonda ohustada.
See osa saab hindeks samuti "4", kuigi veidi enam hakkasid häirima mõned autori arusaamatused keskkooli füüsikaga. Kaks näidet:
1) Kirjeldatakse Marsilt pärinevat musklis amatsooni: "She’d grown up in Martian gravity. She had to mass a hundred kilos at one g, easy."
2) Proovitakse püüda kinni (mitte hävitada) kosmosepiraate. Aetakse neid taga mugavalt tempoga 1,3g . Saaks ka väledamalt, kuid siis peaks ebamugavalt voodites lebama. Kosmosepiraatide vana küna suudab põgeneda tempoga 1g.....
Mis eelpool olevas kahes näites väga valesti on, jäägu igaühel endal nuputada.
Teksti loeti inglise keeles