Kasutajainfo

Jim Grimsley

1955-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Artur Räpp ·

Kollased silmad öös

(jutt aastast 2019)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kollased-silmad-oos

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 91 (aprill 2019)
Hinne
Hindajaid
1
0
1
1
0
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (3)

Kuskil planeedil on mingid jubedad elukad, kes inimesi söövad, aga kelle eest saab varjuda, jäädes liikumatuks – peategelane kaotab oma sõbra neile elukatele. Päris jube jutt...

On planeet, on elukad, on mees, naine (lapseootel), on pingeline situatsioon, nagu mingi lõpp oleks ka... Selle loo (või siis situatsioonikirjelduse, sest tegelikult on olemuselt siiski tegu kõigest natuke tummisema laastuga) põhilisteks tugevusteks ongi meeleolu, õhustiku loomine. Selles mõttes on see paine, hirm ja pinge täitsa edukalt välja tulnud. Mis stiililiselt vajaka jääb, on see alguse põiklemine mineviku ja oleviku vormi vahel. Nõus - on tekste, kus autor ongi valinud selle võtte, et pinge kruvimise hetkel läheb minevikult üle olevikule ja kui jälle sündmustik maha rahuneb, läheb minevikule tagasi. Siin alustab autor mineviku vormis, läheb siis üle oleviku vormile ja jääbki selle juurde, ka siis kui loos tulevad hetked, mil toimub justkui pinge leevendus.

Kui ma püüan kokku võtta jutu suurimad plussid enda jaoks, siis veelkord – õhustik. Õudust on neetult raske kirjutada, nii et see oleks õudne ka kellelegi, kes on – ütleme vanem kui 5-6 aastat. Kõik need tondid, kummitused, poltergeistid ja deemonid – phähhh... No pole õudne! Ei saa parata. Aga kui õudus tuleneb mingist SFi butafooriast: elukad, tulnukad, pinge, teadmatus, ootamine, õudse ja ebameeldiva lõpu ootus, siis see mõjub.

Suurim miinus on jutul see, et terviku loomiseks oleks vaja rohkem tausta, rohkem detaile, rohkem tegevust. Hetkel võibki mõistatama jääda, et mis värk siis lõpuks oli. Natuke nagu läbi uduse klaasi antakse seda asja.    

Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles

Samanimelise pikema romaani (vt.)  "scale model", ja kindlasti on sel lühiduse väärtus. Lahingu kirjeldus on täitsa loetav, kuigi bojevikud mulle väga ei istu.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnusalt optimistlikul jutul on kõrvalefekt. Nimelt räägib minategelane loo alguses, kuidas esimese sputniku stardi ajal tema oli Kapustin Jaris miski väike elektroonika- või programmeerimismutter. Ega sellest polekski midagi, ainult et venelaste esimene kosmosepolügoon Kapustin Jar oli salastatud, mistõttu nõukogude kodanikud sellest midagi teada ei tohtinud.
Kuid kui 65. aastal ilmus Clarke'i kogumik "Lunnaja põl", oli salastatud nimi käesoleva jutu tõlkes sees mis sees. Vaesed tsensorid...
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid  samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine.
Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist.
Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ei ole fantastika ega isegi mitte ulme ;) Tõlke eest tuleb lisapunkt, kuivõrd ma loodan, et berkeeliumi moondumine bekreeliumiks on toimetaja saavutus.
Teksti loeti eesti keeles

Loen taas kord üle ja leian ikka, et üks selline lugu on väärt paarisada dramaatikast ja soolikatest kubisevat õudukat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles