Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Krew elfow

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Geralti saaga esimene köide: poolakad peavad (sageli) neid kahte eelnevat jutukogu mingiteks nullköideteks. Ning need viis romaani on tegelikult üksainumas pikk lugu.

Mis eristab romaane juttudest?
Monstrumeid on vähem... ning allesjäänud monstrumid on (enamvähem) kõik inimnahas. Poliitilisi intriige on rohkem. Sündmused keerlevad Geralti ja temale ettemääratud tüdrukutirtsu Ciri ümber.

Järsku selgub, et kõigile on seda plikanatti vaja... õnneks on Geraltil veel pisut aega... Ciri saab tapakunsti alase ettevalmistuse Geralti ja tema kambajõmmide käest ning maagiaalased eelteadmised Yenneferi käest.

Põhiliselt ongi romaan Ciri kasvamise ja kasvatamise lugu. Geralt tegeleb põhiliselt sellega, et notib Ciri võimalikke püüdjaid ning ajab taga kedagi Riensi – Nilfgraadi käsilast ning muidu lurjust.

Raamat on suhteliselt masendava alatooniga: suur inimeste ja vanema rahva ühtsus on lagunemas: metsades tegutsevad elfidest röövlibrigaadid (nn. «oravad»), linnades korraldatakse aga aegajalt pogromme paiksete vanema rahva esindajate vastu. Valitsejate ja maagide sõprus hakkab taas ümber saama. Näib, et kõik on unustanud Soddeni lahingu... Nilfgraad aga kogub jõudu.

Ärev avatakt kõigele mis on tulemas... aga tulemas on palju!

Raamat võitis aasta parima poola romaanina hulga auhindu: fändomi poolt väljaantava Janusz A. Zajdeli nimelise auhinna, aga samuti ka mingi lugejate auhinna SFINKS ning sai ka Tshehhi Science Fictioni, Fantasy & Horrori Akadeemia aastaauhinna kui parim tõlge mitte angloameerika keelest.

Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et sedapuhku meeldisid mulle sarja esimest kahte osa moodustavad jutukogud rohkem kui käesolev romaan. Geniaalsete mõttekildude kontsentratsioon on (kahes esimese romaanis - sarja III ja IV osa) tähelepandavalt väiksem kui juttudes. Seda kyll kaugeltki mitte sel määral, et romaan mult viite ei saaks. Kui jutukogud olid olid omamoodi mõtlik-mõnus-lõbusad, siis romaanide õhustik meenutab Strugatskite lugu "Raske On Olla Jumal".
Teksti loeti vene keeles

Ülesehituselt on tegu kaheksa pikema episoodidga paariaastasest tegevusest, mil Ciri wiedzmini- ja maagiakunsti õpib; taustal saame üht-teist teada tema Ettemääratuse ning vahekorra kohta Vanema verega - krew elfow. Ühtlasi käivituvad sündmused ja põhjused, miks Cirit taga aetakse. Üsnagi lõdvalt seotud lugu...ei saa romaanikaanonite järgi hästi hinnata. Avalöök, proloog, tähiste mahamärkimine ja kaardistamine; ilmselt tulevaste tegelaste tutvustamine. Pole puänti ega ühte kandvat tegelast. Kord on kaamera Ciri juures, siis Triss Merigoldi, Geralti, Lauliku või hoopis muude tegelaste man.

Sellest ei maksa järeldada, et romaanile midagi otseselt ette heita saaks. On mõnu ja põnevusega loetav; kuigi ka minule meeldisid eelnenud jutukogud veidi enam. Siin Sapkowski nagu väga ei üllata - on lihtsalt oma heal tasemel, kuigi see kõik on ka juttudes juba olemas. Oluliselt midagi rohkem juurde ei tule.

Veidi sisust: Geralt on Nilfgaardi rünnaku käest päästnud Ciri, tema sugulased kõik tapetud; tüdruk viiakse wiedzminite treeninbaasi, kus ta saab algväljaõppe. Selgub, et tal on maagivõimeid ja Geralt pöördub tuttavate võlurinnade poole Ciri olemuse selgitamiseks.

Kui tüdruk Melitele kloostris Yenniferi hoole all, suundub Geralt ise Ciri jahtijaid jahtima...ja nendest juba puudus ei ole. Tagaplaanil tutvustatakse ka pisut neid, kel veel Cirit vaja - mõnel elusana, mõnel ainult surnuna. Ühtlasi rullub geopoliitilisel maastikul ettevalmistus suuremaks sõjaks Nelja Kuningriigi ja Nilfgaardi vahel; paralleelselt inimeste uus ofensiiv Vanema Rahva vastu. Laulik tegutseb teatava topeltagendina; Oxenfurti Akadeemias pesitseb spionaazhikeskus; tapeldakse merekoletistega; teleporteerutakse... Lugemist kuipalju.

Ciri on jõudnud teismeliseikka; tekivad esimesed intiimprobleemid, mida ta Geralti ja Yenniferi traagiliste suhete taustal lahti mõtestab.

Kuigi ei kahtle, et edaspidi läheb sari paremaks, pole põhjust alla "viie" panna.

Teksti loeti vene keeles

Eelmisi jutukogusi pole lugenud ja sellepärast vist pole ka eriti eufoorilist suhtumist. Tegevust eriti ei toimu, pinget ei ole, Cirit õpetatakse ja kogu lugu. Väheke nagu igav ma ütleks, muud masendavat selles raamatus polegi kui et ootus oli lugema asudes kõrge ja lõpetades madalam kui muru. Jääb nagu segaseks kuidas mõtles Geralt selle veekolli ära tappa kui too napsas pardalt kähku inimese ja läinud oligi, kuidagi mannetu mulje jäi tema kollitapmise oskustest peale seda kiitlemist mutatsioonide ja kõige muu alal. Üldiselt tunduski kogu värk nagu keskaega pandud kosmosejutt: geenid ja mutatsioonid ja muu tark kõnepruuk, ilusti muidugi kokku sobitatud ja näitab, et keskajal elasid targad inimesed aga tegevusest mis asjasse põnevust tooks jäi puudu. Kõvasti.
Teksti loeti vene keeles

Natuke meeldis isegi rohkem kui "witcher" novellikogumik. Imelik tunne fantaasiat lugedes: pseudokeskaeg ja tänapäev oleks nagu segatud. Ei tea millest see tunne tekkib, natuke sama fiil nagu Strugatski "Raske on olla jumal". Keegi vist seda juba märkis.2010 ilmub inglise keeles järgmine osa. Ei jõua ära oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Väheke imelik romaan. Koosnes 7st peatükist ja kõik need peatükid rääkisid jumal teab millest, mingit raskuspunkti või keset nagu polnudki. Ühelt poolt olid nagu witcher Geralti seiklused metsades ja jõe peal, teiselt poolt jälgiti tüdruk Ciri väljaõpet, kolmandalt poolt tegutsesid mitmed erinevad kõrvaltegelased, kellest vist enim aega pühendati Dandilionile ja Triss Merigoldile, lõpus nihkus esiplaanile ka Yennefer. Romaaniks on seda tõesti raske nimetada: polnud siin mingit intriigi, õiget algust ega õiget lõppu. Lihtsalt selline maailma tutvustav mosaiik.

Jutukogus võitles Geralt igas loos erineva peletisega. "Romaanist" olid peletised kuhugi kadunud, v.a. see jõeelukas ja rohkem tegeleti ähvardava sõjaga. Läbi peatükkide ajas Geralt taga - või õieti ajas teda ennast taga Nilfgaardi agent Rience, aga seegi liin ei viinud ka õieti kuhugi, Rience kadus läbi portaali kuhugi minema ja jättis lugeja pettunult ootele. Selliseid poolikuid lahendusi oli teisigi, seega ei ole see romaan tegelikult eriti iseseisev. Maailm oli võrdlemisi läbimõeldud ja tõi kõige rohkem silme ette Steven Brusti Vlad Taltose - samasugune teaduse ja tehnika ja fantasy segu. Sapkowski oma on siiski kuidagi süngem ja paneb rohkem järge ootama.

Hindeks tuleb "neli" ja see on veel avansina antud, kui lugeda korüfeede kiidulaulu nii sellele Geralti-sarja avaosale, kui järgmistele romaanidele. Ootame ära.

Teksti loeti inglise keeles

«Ainus hea elf on surnud elf.»

Need marssal Milan Raupennecki sõnad on küll motoks romaani neljandale peatükile, aga väljendavad üsna hästi Neljas kuningriigis valitsevat meelsust Vanema Rahva suhtes.

Andrzej Sapkowski wiedzmin Geralti saagale ei saa kunagi kiitust ülearu. Kahte kogumikku koondatud 12 jutustusest koosnevale tsüklile, kus Geralt madistas suures osas erinevate poolüleloomulike monstrumite ja koletistega, järgneb viiest romaanist koosnev wiedzmini saaga, millele Sapkowski esikromaan «Elffide veri» ärevaks avataktiks on, nagu arvustajad varemgi juba märkinud.

Romaanipentaloogia keerleb Cintra kuninganna Calanthe tütretütre Ciri kujunemise ümber. Tüdrukul on erilised võimed, ta on Allikas, ta on Saatus. Geralti saatus ja talle määratud juba enne oma sündimist. Esimese romaani alguses on Geralt päästnud väikse Ciri Cintra okupeerinud Nilfgaardi vägede käest ning viinud ta wiedzminite kantsi nende elukutset õppima, hiljem saab tüdruk veel Yenneferilt Melitele kloostris võlukunsti alast koolitust.

Ehk siis kui ühest küljest on tegu Ciri kasvamise ja enese tundmaõppimise looga, siis teisalt näitab romaan järjest ära kõik need, kes Cirile eri põhjustel jahti peavad, lisaks kaardistab Sapkowski siin üsna hästi ära kogu tegevuspaiga poliitilise ja etnilise geograafia, faunaga oleme kursis juba jutukogudestki :)

Mulle meeldis väga, et tegevust eri peatükkides eri tegelaste kaudu näidati, see kaameramehe positsiooni muutumine mõjus hea vaheldusena, kuigi romaani kompositsiooni see terviku mõttes ehk pisut lõdvendas. Samas ei ole kindlasti tegu sellise lugemismaterjaliga, mida võiks kerge vaevaga mitmeks päevaks pooleli jätta. Pigem on see ikka raamat, mis loeb ennast ise.

Poola ja kogu Mandri-Euroopa ilmselt populaarseima fantaasiakirjaniku Sapkowski Geralti-maailm on selline pseudokeskaegne ja poliitiline, et tõesti meenutab paljuski vendade Strugatskite meistriteose «Raske on olla jumal» tegevuspaika Arkanari, nagu on osutatud.

Lisaks mõnusalt süngele, ängistavale ja justkui äikese-eelsele maailmamiljööle tuleb Sapkowski suureks plussiks ja oluliseks uuenduseks fantasykirjanduses lugeda sellisel määral sisse toodud küüniliste, sarkastiliste ja irooniliste - ning tihti omakasupüüdlike et mitte rohkem öelda... - tegelaste hulka. Olgu, juba 1970. aastate lõpust ja olulisel määral 1980. aastail muutsid fantaasiakirjandust ses suunas juba ka Stephen R. Donaldson ja Glen Cook, näiteks...

Aga kui new fantasy loojateks peetakse suuresti siiski Robin Hobbi, George R. R. Martinit ja Steven Eriksoni, siis tegelikult tõi mitmeid neid elemente, mille lisamise ja kokkusulatamisega nimetatud autorid 1980. aastateks ära kopitanud ja suhte- ning rännakuseebiks muutunud fantasyžanri 1990. aastail reanimeerisid ning 21. sajandi alguseks moodsaks ning elujõuliseks kirjandusliigiks voolisid, žanrisse tegelikult 1990. esimesel poolel just poolakas Andrzej Sapkowski.

Igatahes kui Martin suudab oma 800-leheküljelise romaani kohta luua umbes ühe küünilise ja poolteist iroonilist tegelast ning kolm sarkastilist nalja ning Robin Hobb osalt siiski «tädikirjanduse» (Varrak, noh :)) esindajana on sellest patust hoopis puhas, siis alles 1999. aastal debüteerinud Steven Erikson suutis ingliskeelsesse fantaasiakirjandusse tuua selles kontsentratsioonis julmküünilist ja kuivkibedat huumorit, millega Sapkowski euroopa keeltes juba mitmeid aastaid vabalt žongleeris.

Sapkowski romaani meeldejäävaimad tegelased on igatahes küünilised, iroonilised, sarkastilised, sapised ja teravkeelsed naisvõlurid Yennefer ning Triss Merigold - kes mõlemad on sunnitud oma südames Geralti kõrvale ruumi tegema ka Cirile. Igatahes viimaste aastate lugemusest nii lahedaid naistegelasi õieti ei mäletagi.

«Elffide vere» headus on igati äraproovitud - romaan on ilmunud lisaks mitmele poolakeelsele väljaandele tšehhi (1995), vene (1996), hispaania (2003), leedu (2006), bulgaaria (2008), prantsuse (2008), saksa (2008) ja inglise (2008 Suurbritannias ja 2009 USAs) keeles. Teisi tõlkekeeli ei tea, aga vene keeleski on teosest ilmunud mitu trükki. Inglise keeles on romaan olemas brittide kõvakaanelise, suure pehmekaanelise ja keskmise pehmekaanelise ning ameeriklaste taskuformaadis pehmekaanelisena, mida minagi lugesin.

Moraaliks võiks vist öelda, et hea asi tuntakse lõpuks ära ning võtab aega, mis ta võtab, aga see jõuab teenitud tunnustuse ning tänulike lugejateni.

Romaani on ka rohkelt auhinnatud - alates ilmumisjärgselt võidetud poolakate Janusz A. Zajdeli auhinnast aasta parimale ulmeromaanile ning tšehhide ulmeakadeemia tõlkekategooria auhinnast kuni nüüd ingliskeelsesse ulmeruumi jõudnuna (lugejahääletuse tulemusel!) saadud David Gemmelli Legendi auhinnani 2008 aastal. Muide, finaalhääletusel alistas Sapkowski siin näiteks Joe Abercrombie, Brent Weeksi ja Brandon Sandersoni - kolm uue põlve menukirjanikku!

Igatahes kui vene keelt lugevate eesti ulmefännide seas puhkes Sapkowski-buum eelmise sajandi lõpuaastail, mil siin jõudsid müügile Geralti-seeria kogumikud ja romaanid Jevgeni Vaisbroti (1923-2006) väga heas tõlkes, siis nüüd on võimalik ka kõigil ainsa võõrkeelena inglist valdavail fantasyfännidel Sapkowski suurepärase maailma ja jutuvestmisoskusega Danusia Stoki täitsa heas tõlkes tutvust teha. Muide, Sapkowski hindas Vaisbroti tõlkeid ja teda nende kaudu ka kirjaniku pöörasele venemaisele menule kaasaaitajana sedavõrd, et pühendas tema surma järel ilmunud romaani «Lux perpetua» just Vaisbroti mälestusele.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldisid ka lühijutud veidi rohkem. Millegipärast jõudsin Sapkowski lugemiseni alles nüüd, kuigi Witcheri mängud mitu korda läbi mängitud. Hea teada, et ka teisted on kõrgelt hinnanud, mitte pole ma mängude fännina väga erapoolik.Sapkowski stiil meeldib -- kirjeldused on piisavad aga mitte liigsed ja rohkelt dialoogi.Sari läheb tegelikult veel paremaks, kuigi antud romaani järg on veidi igav.
Teksti loeti inglise keeles

Alustaks tõdemusest, et minu jaoks on see esimene sellelaadne kogemus-lugeda poola kirjaniku sarja algul eesti ja siis inglise keeles. Eks see veidi kummaline tunne on, sest keel annab tekstile mingile omalaadse, kohati tabamatu ja defineerimatu õhustikulise varjundi, mistõttu tõlkekeele vahetus jätab lugemismuljele tugeva jälje. Üks huvitav detail-luuletajast Jaskierist (kelle nimi peaks poola keeles "tulikat" tähendama), oli ingliskeelses tõlkes saanud Dandelion (Võilill).

Ei ütleks, et "Krew elfow" kuidagi kahele jutukogule alla jääks, "Ettemääratuse mõõgast" meeldis see mulle tegelikult rohkemgi. Jah, tegevusliine on tõesti üsna mitmeid ja osad neist ei vii käesoleva romaani jooksul õieti kuhugi, ent tegu ongi ju viieköitelise sarja esimese raamatuga. Ka on Ciri kasvatamisele vast liiga palju tähelepanu pööratud, ent see tendents pidi kuuldavasti järgmistes köidetes muutuma. Romaani sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud, minu poolt saab see igatahes kindla "5" ja ma jätkan Wiedzmini-sarja inglise keelde tõlgitud köidete lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles