Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Isaac Asimov ·

Nine Tomorrows

(kogumik aastast 1959)

Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.467
Arvustused (15)

Asimovi ilmselt kõrgeima keskmise tasemega jutukogu. Kõik lood on suhteliselt head. Samas on kogus ka õige mitu päris tugevat juttu. Näiteks Profession, The Feeling of Power, The Dying Night, The Last Question ja The Ugly Little Boy. Kindlasti lugeda. Kasvõi juba seetõttu, et Pan Booksi väljaande kaanepilt on vingelt hea. Ega loodki palju halvemad pole.
Teksti loeti inglise keeles

Tõesti hea raamat: peamine headus on just selles, et annab ülevaate Hea Doktori loomingu erinevatest suundadest.

On üks paremaid juhukogumikke (st. pole mingile sarjale keskendutud), jättes samas üsna komplekse mulje.

Sisaldab ka kaks Isaac Asimovi luuletust... neid ei oska ma küll kuidagi hinnata, kuna ma ei pea ennast luules tugevaks.

Kes kätte saab, see lugegu kindlasti!!!

Teksti loeti inglise keeles

Asimovi kohta tugev kogumik. Siin on kaks väga head ('The Ugly Little Boy', 'Profession'), kaks korralikku ('The Dying Night', 'The Last Question'), neli mittemidagiütlevat lugu ('The Feeling of Power', All the Troubles of the World', 'Spell My Name With an S', 'The Gentle Vultures'), samuti üks tõeliselt ilge soperdis ('I'm in Marsport Without Hilda'). Valik on mitmekesine, kõik lood suhteliselt pikad. Väärib lugemist, andes üsnagi adekvaatse pildi kirjanikust.
Teksti loeti inglise keeles

Hirmus hea. Pole veel kohanud kedagi, kes saaks Asimovile vastu sellisel tasemel VISIOONIDE loomisel. Lisades sinna juurde Asimovi varasematele aegadele omase hoogsa ja kaasakiskuva stiili, julgen väita, et viiekümnendate aastate Asimov on tipus kõigi aegade ulmekirjanike hulgas. Mainitud kogumiku peaks aga iga ennast ulmefänniks pidaja kohustuslikus korras läbi lugema.
Teksti loeti inglise keeles

Valikuna Asimovi t88dest on see peaaegu et parim v6imalus, kuigi puudu on ehk m6ni robotilugu, mis ta ju tuntuks tegid. Ylevaate sellest kirjanikust saab selle kogumiku p6hjal k1ll kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles

Selles kogumikus on kolm head juttu. nendeks oleks "Profession", "The Last Question" ja "The Ugly Little Boy". Ülejäänud lood on sellised keskpärased. Aga lugeda tasub.
Teksti loeti inglise keeles

Mullegi meeldisid kõige rohkem "Profession" ja "The Ugly Little Boy." Kogumiku headus seisnebki just selles, et seal pole ühtki halba või kesise lõpuga lugu, kõik olid täiesti loetavad. Kaanepildi koha pealt jääb üle ainult nõus olla!
Teksti loeti inglise keeles

Pigem hea kui väga hea, aga kriipsu võrra parem kui keskpärane. Tõeliselt headeks võib pidada esimest ja viimast lugu. Hästi jutustatud ja korraliku ideega. "Viimane küsimus" ja "All the Troubles of the World" on ka veel head, kuid ülejäänud on pigem augutäide, kui tõsine kirjandus. Hea ülevaate annab see Asimovi varasemast loomingust küll, mis reeglina on parem kui tema hilisemad ponnistused. Korralik neli
Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi "Üheksa homset" on antoloogia, mille ma pidin põhimõtteliselt ostma. Sest see on ju Asimov.
Üldiselt ka ei kahetse, kuigi peale tugevat algust (jutud "Amet" ja "Võimutunne") tuli ära kannatada kaks üsna õudset krimilugu "Surelik öö" ja "Olen Marspordis ilma Hildata". See viimane oli ikka selline saast, et isegi minusuguse andunud Asimovi fänni käsi ei tõusnud sellele kõrgemat hinnet kui "üks" andma. "
Aga õnneks tulid peale seda taas head ja väga head lood. Lisaks juba mainitud "Ametile" meeldis mulle väga ka "Kõik maailma mured", mis oli minumeelest parem Multivaci lugu kui "Viimane küsimus" ja üleüldse oleks võinud ka sama pealkirja kanda. Ning loomulikult oli taas tore lugeda "Inetut poisikest", mis sest, et seda on omal ajal kogumikust "Lilled Algernonile" korduvalt loetud.
Kokkuvõtteks täitsa mõnus lühijuttude kogumik. Tore, et on nüüd maakeeles olemas.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna kõikuva tasemega kogumik, mis sisaldab nii väga häid ("Amet", "Hellad raisakotkad", "Viimane küsimus"), keskpäraseid kui ka päris halbu lugusid ("Surelik öö" oli minu jaoks kogumiku absoluutne põhi). Sarnaselt eelarvustajale pean kaht ulmekriminulli kogumiku kõige viletsamaks osaks, ehkki ilmselt mängib siin oma rolli ka mu suhtumine krimižanrisse tervikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik kus mõned lood paremad ja teised jälle kehvemad, ehk kokku okei lugemine aga samas ka kahtlemata mitte parim kogumik. Huvitav on ka see, et juttudest paistab kuidagi eriti tugevalt kas siis Asimovi või 50-ndate enda naiivsus. Nt esimene lugu (hea lugu, mulle meeldis) käib vastu minuarust inimloogikale. Inimene üldiselt kui on vähegi võimalus konkurenti edestada siis ta leiab selle idee, ehk selleks ei pea geenius olema, et lugemine taasavastada. Eriti kui mängus on suur kasum ja võit. Surev öö jäi mulle ka viletsaks (ilmetud karakterid, pastakast imetud konflikt) ning matemaatika teemaline naljalugu meenutas liiga palju Algernoni kogumikust juttu "Mees kes võitis sõja." ja polnud eriti naljakas. Kõige rohkem meeldis mulle üllatuseks eelviimane ja maailma tähtsaima küsimuse lugu. Isegi Inetu poisike jäi ülelugemisel selle varju. Loetavad olid üldiselt veel "Olen marsportis ilma hildata" ja ka Multivaci jutt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles