Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Songs of Distant Earth

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Kauge maa laulud»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.222
Arvustused (18)

Päike oli koguni kustunud, nagu tänapäeva teadlased on ennustanud. Kosmoselaev “Magellan” viib Maa viimaseid elanikke SAGAN Teisele. Kosmoselaeval läheb vaja jääd ning ta peatub üheks aastaks Thalassa nimelisel planeedil. Viimane on peaaegu veega kaetud, seal on vaid kolm saart ning neil inimkoloonia. Teose plusspoolele võib kanda vaakumenergia kasutamise idee kosmoselaeva jõuallikana. Põnev on mõelda, et tavalises hõõglambis olevas vaakumis on nii palju energiat, et see hävitaks kogu meie galaktika. Aga nii see on. Me ei suuda kõike seda energiat kunagi kasutada, kuid teoreetiliselt on võimalik osa sellest... Selle teose teadusepoole olin ma 1992 üles märkinud, pidasin tähtsaks. Sellepärast alla 3 anda ei saa. Loetud soome keeles.
Teksti loeti soome keeles

Kui hinnata ainult Science`i, saaks raamat puhta "5", muuga on natuke viletsamini. Kirjeldatud maailm on täiesti usutav ja läbimõeldud, aga sellega kõik piirdubki, autor pole suutnud või tahtnud luua pingestatud juhtumuste jada, ehk siis seikluslugu. Raamatus ei juhtu midagi intrigeerivat või põnevat, rääkimata ootamatust, ja lahedat teksti või vaimutsemist ei ole ACC-lt ka oodata. Aeg-ajalt on mul tunne, et ACC kardab minna suurte sündmuste keskele - näiteks kirjeldab ta Maa viimaseid päevi paaril leheküljel, samas kui keegi teine oleks sellest suurepäraselt katastroofihõngulisest hävingumaailmast raamatujagu võimsat teksti tekitanud. Niisamuti on välja mängimata kogu see suurte ideede ja igaveseks lahkumiste epopöa - jälle millised võimalused kirjeldada, kuidas tekib üks inimsuhete maailm ja kuidas see siis hävib - selle asemel on (tõesti vabandan) napid read, et tegelasel oli väga kurb meel... Ehk ei ole see viga? Kuipaljud ideed surevad mõttetute "inimsuhete" otsa, mis loole ümber kleebitud. Halvim on vast need poolintelligentsed krabid - ootasin hirmuga, et millal nad rääkima hakkavad, aga õnneks sai ACC ise poolel teel pidama. Kuigi raamat oleks ilma selle täiesti asjatu liinita ainult parem olnud. Kokkuvõttes - ei kahetse, et lugesin, aga vähemalt esimeseks tutvuseks ACC-ga ei soovita.

Kaks aastat hiljem tõstsin hinnet ühe palli võrra 3 -> 4. Võib-olla on asi Mike Oldfieldi muusikas ;-), aga selle raamatu ideestik ja meeleolu on mul elavalt silme ees (samas kui paljude loetud teoste puhul suudan ju vaid ähmaselt meenutada, et loetud vist jah sellist).

20.10.2009:
Olen nüüd siin käinud iga paari aasta tagant hinnet tõstmas. Esimese hooga, nagu öeldud, jäi raamatust kesine mulje -- et järjekordne Clarke`i kuiv teadusromaan, ja panin lausa "3". Paraku olen ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi jõudnud ja iga korraga hakkab see mulle rohkem meeldima.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen vist ma ei tea kes, aga Clarke´i armastan ma endiselt. See raamat on taas üks rahumeelne tulevikuvisioon. Ma nautisin seda ja eriti nauditavaks tegi kogu loo see, et sama raamatu põhjal on Mike Oldfield loonud muusika (plaadil "The Songs of Distant Earth"). Tegelikult ei teadnudki ma algul, et Mike Oldfield´i muusika on mõne raamatu, eriti veel Clarke´i raamatu põhjal loodud. Raamatut lugesin ma tunduvalt hiljem. Igaljuhul koos selle muusikaga loob see raamat minus taas eriliselt hea tunde. Igaljuhul annan mina talle hea maksimumhinde...
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla peaksin ka Oldfieldi kuulama. Ilma selleta siit mingit lugemiselamust igatahes ei saa. Ühinen Ants Milleri hinnanguga - hulk hambutut teksti. Kõige muljetavaldavam osa kogu teosest on pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Positiivset: Raamatu meeleolu oli hea, rahulik ja mittemillegile pretendeeriv. Meenutas veidi "Hüperioni" "Tõotatud Maui" peatükki, mistõttu käis peast mõte läbi, et ehk on Simmons pisut spikerdanud. Samuti oli huvitav jälgida Clarke tehnoloogilisi visioone, sest mõned tema ideed on ajale vägagi hästi vastu pidanud ja rakendust leidnud.

Negatiivset: Lugu ei püsinud hästi koos ja ei sisaldanud mitte mingisugust episoodi, mida võiks puändiks pidada. Samuti tõmbab hinnet alla teadmine, et Clarke`lt on palju paremaid asju ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Teaduslik pool tundub olevat autorile peamine ja ta on igati usutavat teaduslikku tausta püüdnud luua. Samas lugu ise on kuidagi, kuidas nüüd täpsemini väljenduda....kuidagi tuim. Kohati tundub, et emotsioon hakkab juba tekkima, aga samas killitakse see teemavahetusega kohe ära. Kirge on vähe, asjale on püütud väga mõistusega läheneda. Samas, paljudele lugejatele just see võibki meeldida, mine võta kinni.
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Clarke`i loomingusse on selline, et "Linn ja tähed" oli ikka väga võimas asi, muud tema ettesattunud raamatud mitte nii väga. Originaalis pole ma tema raamatuid lugenud, see-eest aga kõiki eestikeelseid tõlkeid.

Eelmised arvustused ei jätnud raamatust eriti positiivset muljet ja seda meeldivam oli üllatus. Eriti seikluslik raamat tõesti pole, ent soe ja päikeseline tegevusmaailm on meeleolukalt kirjeldatud. Üldiselt mõjuvad sellised hedonistlik-patsifistlikud maailmad lõpptulemusena stagneerunult ja tüütult (heaks näiteks Silverbergi Majipoor), ent Clarke`il on õnnestunud seda vältida.

Suhteliselt ebaharilikud on ka süžee ja kompositsioon-lihtsalt kirjeldatakse ühe kosmoselaeva meeskonna viibimist ühel planeedil aasta vältel. Mis puutub Päikesesüsteemi hävingu teemalisse emotsemisse, siis sellest ma puudust ei tundnud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et "Linna ja tähtede" järel seni enimmeeldinud Clarke`i raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel ilusal päeval saabub kenale suvituskuurortit meenutavale planeedile, kus juba pikemat aega on rahus ja sõpruses elanud väike inimkoloonia, suur kosmoselaev. Selgub, et laeval on viimased elus inimesed Maalt, kes enne Päikese plahvatamist sealt ära tulid. Järelejäänud maalased ei taha kolooniasse jääda, vaid ainult teha kaheaastase peatuse, et oma laevale ookeaniveest uus jääkilp ehitada. Et vahepeatus kuurortis, pärast mida sõidab laev edasi ühe suurema planeedi poole, kuhu kaasasolev rahvahulk hästi ära mahuks.

Raamat koosneb mosaiigikilde meenutavatest lühipeatükkidest, milles räägitakse Maa ajaloost ja saatusest, filosofeeritakse rannal, tehakse pisike mässukatse, leitakse kohalikud krabid, kelles on tärkava intelligentsuse märke, ja lõpuks minnakse sõpradena. Mingit tavapärast konfliktist kantud lugu siin ei ole, aga väga tore poeetilis-nostalgiline lugemine on see igal juhul.

Tänu valitud vormile on Clarke vabanenud kohustusest oma tulevikuajalugu korralikult lahti kirjutada. See, kuidas 20. või 21. sajandi teadlased avastavad, et Päike aastal 3700 plahvatab, on ära jutustatud kahel ja poolel leheküljel. See, kuidas viimased lahkujad oma laeva pardalt läbi maha jäetud kaamerate nägid viimaseid hetki elust Maal, on samuti kõrvalmärkusena. Hirmus põnevana visandas Clarke, milliseks muutus ühiskond, kes teadis aasta pealt, kui kaua neil oma koduplaneedil elada on jäänud. Eriti viimaste aastakümnete ranged sünnipiirangud. Igast peatükist saaks eraldi raamatu. Aga mul on tegelikult hea meel, et Clarke seda ei teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kord juba sattusin Asimovi ja Clarke`i järjest lugema... ACC plussiks on (veidi) sügavamad tegelaskujud ning äärmusliku optimismi puudumine: asjad võivad untsu minna, inimesed ei pruugi päris kõike teada, mõni suurejooneline plaan võib ebaõnnestuda ka eheda inimrumaluse või tundeelu tõttu. ACC miinus vähemalt selle raamatu puhul: postmodernistlik ebamäärasus peatükkide vormistamisel.

Teaduse populariseerijad muidugi mõlemad. IA ehitab teksti üles krimkana, kus on suht õigustatud, et detektiiv võtab kellelgi nööbist ja nõuab: nüüd räägi mulle kõik, mida sa sellest tead. Ja pudenebki süžeeliselt olulise kõrval miskeid taustateadmisi. ACC ilmselt taipas, et tema jutustamisviisi puhul mõjuksid teaduse ajaloole pühendatud vestlused ebaloomulikult ning nii ta viskabki neutriino avastamise ja muu imho tarbetu häbenematult autoritekstis lugeja ette. Mis ei ole just hea kirjanduse tundemärgiks.

Või siis vastupidi – ma ei välista võimalust, et teatud ähmasus ja ebamäärasus on teadlikult sisse kirjutatud. Et lugejal tekiks paari päeva või kuu või aasta pärast samasugune tunne nagu neilsinastel kolonistidel sihtpunkti jõudes: vist juhtus vahepeal midagi, oli üks ilus koht ja palju lahkeid naisi, aga täpselt ei mäleta.

Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, nagu ka juba üks eelarvustaja märkis, et selle raamatu puhul on kõige muljetavaldavam selle pealkiri, mis on kuidagi poeetiline ja nukker. Sisu kahjuks sellele päris ei vasta. On käimas komas aastatuhat - Maa on hävinenud ning inimesed tähtedele siirdunud. Asutatud on juba mitmeid kolooniaid, millele peaks veel lisa tulema. Saabubki siis ühel päeval ühe asunduse, maalilise ookeanimaailma, orbiidile inimkonna koduplaneedilt viimasena lahkunud kosmoselaev, et oma ressursse täiendada. Sellega ka kogu põnevus piirdub. Clarke`ile meeldib kirjutada võimalustest, mida teadus pakub. Sellepärast on tehniline pool tema loomingus enamasti ka küllaltki hästi läbi mõeldud. Paraku ei saa seda öelda inimeste kohta. Need on pigem vahendid autori seisukohtade esitamiseks, mitte elavad ja hingavad olendid. "Kauge maa laulud" on Clarke`ile iseloomuliku kirjutamistiili ilmekas näide. Imeõhukesed tegelased ning mõjuv ideede kaskaad. Talutavaks muudaks selle põnev sisu, kuid mida pole, seda pole. Raamatus ei ole pinge raasugi. Kõik kulgeb lausa uimerdavas tempos ning see vähenegi põnevus, mis tekkida võiks, kaob lõputu seletamise käigus ära. Clarke suudab paremini ka. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Fabuleerimisoskusega on Clarke`il, nagu eelpool juba öeldud, kehvasti. Kosmoselaeva meeskonnaliikmete käärimisi ja nende ees seisvaid valikuid on palju paremini kujutanud näiteks Ursula K. LeGuin oma lühromaanis "Paradises Lost" ja eks see olegi rohkem antropoloogi kui füüsiku rida.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan saab üsna hõlpsasti „viie“ kätte, sest nii nagu Clarke selle teostas, sellele ei oska ma midagi ette heita. Et miks mitte selline läbilõige inimsuhetest (või noh, misasi tegelikult ei ole inimsuhted, eksole) võimsa tulevikunägemuse taustal, mille kohal lehvib traagika ja lahkumiste vari. Traditsioonilisem viis oleks olnud panna rõhk vähematele tegelastele ja kirjutada nende lugu, Clarke valis teise tee ja mina ei oska sellele suurt midagi ette heita. Romaani suur boonus on teaduslik külg, ehkki aastal 2011 kirjutaks Clarke seda juba teistmoodi, on see huvitav ikkagi. Mis on kummaline, et romaanist jääb pigem meelde üldine tonaalsus ja situatsioon – „istutatud“ inimeste ja viimaste pärispõgenike kohtumine, kodutu inimkonna lugu ja miski ebamäärane lootuskiir selle kõige vahel – kui detailid ja konkreetsed situatsioonid. Ja tõepoolest pole tegu põnevusromaaniga, tegelasi on täpselt niipalju arendatud, kui neid sellise loo jaoks vaja on. Et ma olen üpris kindel, et Clarke teadis väga hästi, mida ta teeb. Oldfieldi muusika ja albumi ülesehitus saab selgeks alles pärast raamatu läbilugemist. Kõrgemat hinnet väärivad mõlemad.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke nimi on mulle tuttav kunagi Mirabiilias ilmunud "Linn ja tähed" järgi, samuti jättis sügava mulje "Lapsepõlve lõpp".

"Kauge maa laulud" on mu jaoks meeleolu poolest "Lapsepõlve lõpu" järg kuigi tegemist on kahe täiesti eraldi seisva raamatuga. Mõlemale on omane kerge melanhoolia.

Tegevus toimub tulevikus - aastal 3600 +/-75 muutub päike noovaks kuid inimkond ei istu käed rüpes. Inimesed rändavad Maalt välja ning seavad end Thalassa planeedile sisse. Täpsemalt saadeti teele automatiseeritud seemiklaev, mis võttis Maalt kaasa kõik eluks vajaliku + inimeste DNA, millest Thalassal uus inimkond üles ehitati. Napilt enne Maa lõppu õppis aga inimkond kasutama vaakumenergiat mille abil õnnestus viimastel Maa elanikel põgeneda. Raamatu peamine osa käsitlebki Thalassa põhielanike ning Maa viimaste inimeste kohtumist ning erinevate kultuuride ristumist. Ühtepidi on tegu ulmega aga tegelikult on teema igihaljas - kuidas käituda "pärismaalastega" ning kui palju on lubatud sekkuda "vaimust vaeste" ellu.

Ma ei hakka raamatu sisu ümber kirjutama kuid mõne huvitava kohta toon välja. Nimelt ehitati Thalassa inimkond üles võimalikult puhtana - näiteks jäeti välja kõik, mis puudutab religiooni ning rõhutati looduslähedust. Mis tähendab, et Maa algupärasest kirjandusest pandi kaasa murdosa,et Thalassal ei korrataks neid vigu, mida Maa peal religioon põhjustas.

Clarke oskab nappide kirjeldustega edasi anda nii raamatu sci-fi elementi kui joonistada silme ette maapealse paradiisi Thalassa näitel. Maailm, kus puuduvad mitmed mured, mis meid kimbutavad kuid kus ometi pole elu ei igav ega haigumatapanev.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles