Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Songs of Distant Earth

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Kauge maa laulud»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.222
Arvustused (18)

Päike oli koguni kustunud, nagu tänapäeva teadlased on ennustanud. Kosmoselaev “Magellan” viib Maa viimaseid elanikke SAGAN Teisele. Kosmoselaeval läheb vaja jääd ning ta peatub üheks aastaks Thalassa nimelisel planeedil. Viimane on peaaegu veega kaetud, seal on vaid kolm saart ning neil inimkoloonia. Teose plusspoolele võib kanda vaakumenergia kasutamise idee kosmoselaeva jõuallikana. Põnev on mõelda, et tavalises hõõglambis olevas vaakumis on nii palju energiat, et see hävitaks kogu meie galaktika. Aga nii see on. Me ei suuda kõike seda energiat kunagi kasutada, kuid teoreetiliselt on võimalik osa sellest... Selle teose teadusepoole olin ma 1992 üles märkinud, pidasin tähtsaks. Sellepärast alla 3 anda ei saa. Loetud soome keeles.
Teksti loeti soome keeles

Kui hinnata ainult Science`i, saaks raamat puhta "5", muuga on natuke viletsamini. Kirjeldatud maailm on täiesti usutav ja läbimõeldud, aga sellega kõik piirdubki, autor pole suutnud või tahtnud luua pingestatud juhtumuste jada, ehk siis seikluslugu. Raamatus ei juhtu midagi intrigeerivat või põnevat, rääkimata ootamatust, ja lahedat teksti või vaimutsemist ei ole ACC-lt ka oodata. Aeg-ajalt on mul tunne, et ACC kardab minna suurte sündmuste keskele - näiteks kirjeldab ta Maa viimaseid päevi paaril leheküljel, samas kui keegi teine oleks sellest suurepäraselt katastroofihõngulisest hävingumaailmast raamatujagu võimsat teksti tekitanud. Niisamuti on välja mängimata kogu see suurte ideede ja igaveseks lahkumiste epopöa - jälle millised võimalused kirjeldada, kuidas tekib üks inimsuhete maailm ja kuidas see siis hävib - selle asemel on (tõesti vabandan) napid read, et tegelasel oli väga kurb meel... Ehk ei ole see viga? Kuipaljud ideed surevad mõttetute "inimsuhete" otsa, mis loole ümber kleebitud. Halvim on vast need poolintelligentsed krabid - ootasin hirmuga, et millal nad rääkima hakkavad, aga õnneks sai ACC ise poolel teel pidama. Kuigi raamat oleks ilma selle täiesti asjatu liinita ainult parem olnud. Kokkuvõttes - ei kahetse, et lugesin, aga vähemalt esimeseks tutvuseks ACC-ga ei soovita.

Kaks aastat hiljem tõstsin hinnet ühe palli võrra 3 -> 4. Võib-olla on asi Mike Oldfieldi muusikas ;-), aga selle raamatu ideestik ja meeleolu on mul elavalt silme ees (samas kui paljude loetud teoste puhul suudan ju vaid ähmaselt meenutada, et loetud vist jah sellist).

20.10.2009:
Olen nüüd siin käinud iga paari aasta tagant hinnet tõstmas. Esimese hooga, nagu öeldud, jäi raamatust kesine mulje -- et järjekordne Clarke`i kuiv teadusromaan, ja panin lausa "3". Paraku olen ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi jõudnud ja iga korraga hakkab see mulle rohkem meeldima.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen vist ma ei tea kes, aga Clarke´i armastan ma endiselt. See raamat on taas üks rahumeelne tulevikuvisioon. Ma nautisin seda ja eriti nauditavaks tegi kogu loo see, et sama raamatu põhjal on Mike Oldfield loonud muusika (plaadil "The Songs of Distant Earth"). Tegelikult ei teadnudki ma algul, et Mike Oldfield´i muusika on mõne raamatu, eriti veel Clarke´i raamatu põhjal loodud. Raamatut lugesin ma tunduvalt hiljem. Igaljuhul koos selle muusikaga loob see raamat minus taas eriliselt hea tunde. Igaljuhul annan mina talle hea maksimumhinde...
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla peaksin ka Oldfieldi kuulama. Ilma selleta siit mingit lugemiselamust igatahes ei saa. Ühinen Ants Milleri hinnanguga - hulk hambutut teksti. Kõige muljetavaldavam osa kogu teosest on pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Positiivset: Raamatu meeleolu oli hea, rahulik ja mittemillegile pretendeeriv. Meenutas veidi "Hüperioni" "Tõotatud Maui" peatükki, mistõttu käis peast mõte läbi, et ehk on Simmons pisut spikerdanud. Samuti oli huvitav jälgida Clarke tehnoloogilisi visioone, sest mõned tema ideed on ajale vägagi hästi vastu pidanud ja rakendust leidnud.

Negatiivset: Lugu ei püsinud hästi koos ja ei sisaldanud mitte mingisugust episoodi, mida võiks puändiks pidada. Samuti tõmbab hinnet alla teadmine, et Clarke`lt on palju paremaid asju ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Teaduslik pool tundub olevat autorile peamine ja ta on igati usutavat teaduslikku tausta püüdnud luua. Samas lugu ise on kuidagi, kuidas nüüd täpsemini väljenduda....kuidagi tuim. Kohati tundub, et emotsioon hakkab juba tekkima, aga samas killitakse see teemavahetusega kohe ära. Kirge on vähe, asjale on püütud väga mõistusega läheneda. Samas, paljudele lugejatele just see võibki meeldida, mine võta kinni.
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Clarke`i loomingusse on selline, et "Linn ja tähed" oli ikka väga võimas asi, muud tema ettesattunud raamatud mitte nii väga. Originaalis pole ma tema raamatuid lugenud, see-eest aga kõiki eestikeelseid tõlkeid.

Eelmised arvustused ei jätnud raamatust eriti positiivset muljet ja seda meeldivam oli üllatus. Eriti seikluslik raamat tõesti pole, ent soe ja päikeseline tegevusmaailm on meeleolukalt kirjeldatud. Üldiselt mõjuvad sellised hedonistlik-patsifistlikud maailmad lõpptulemusena stagneerunult ja tüütult (heaks näiteks Silverbergi Majipoor), ent Clarke`il on õnnestunud seda vältida.

Suhteliselt ebaharilikud on ka süžee ja kompositsioon-lihtsalt kirjeldatakse ühe kosmoselaeva meeskonna viibimist ühel planeedil aasta vältel. Mis puutub Päikesesüsteemi hävingu teemalisse emotsemisse, siis sellest ma puudust ei tundnud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et "Linna ja tähtede" järel seni enimmeeldinud Clarke`i raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel ilusal päeval saabub kenale suvituskuurortit meenutavale planeedile, kus juba pikemat aega on rahus ja sõpruses elanud väike inimkoloonia, suur kosmoselaev. Selgub, et laeval on viimased elus inimesed Maalt, kes enne Päikese plahvatamist sealt ära tulid. Järelejäänud maalased ei taha kolooniasse jääda, vaid ainult teha kaheaastase peatuse, et oma laevale ookeaniveest uus jääkilp ehitada. Et vahepeatus kuurortis, pärast mida sõidab laev edasi ühe suurema planeedi poole, kuhu kaasasolev rahvahulk hästi ära mahuks.

Raamat koosneb mosaiigikilde meenutavatest lühipeatükkidest, milles räägitakse Maa ajaloost ja saatusest, filosofeeritakse rannal, tehakse pisike mässukatse, leitakse kohalikud krabid, kelles on tärkava intelligentsuse märke, ja lõpuks minnakse sõpradena. Mingit tavapärast konfliktist kantud lugu siin ei ole, aga väga tore poeetilis-nostalgiline lugemine on see igal juhul.

Tänu valitud vormile on Clarke vabanenud kohustusest oma tulevikuajalugu korralikult lahti kirjutada. See, kuidas 20. või 21. sajandi teadlased avastavad, et Päike aastal 3700 plahvatab, on ära jutustatud kahel ja poolel leheküljel. See, kuidas viimased lahkujad oma laeva pardalt läbi maha jäetud kaamerate nägid viimaseid hetki elust Maal, on samuti kõrvalmärkusena. Hirmus põnevana visandas Clarke, milliseks muutus ühiskond, kes teadis aasta pealt, kui kaua neil oma koduplaneedil elada on jäänud. Eriti viimaste aastakümnete ranged sünnipiirangud. Igast peatükist saaks eraldi raamatu. Aga mul on tegelikult hea meel, et Clarke seda ei teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kord juba sattusin Asimovi ja Clarke`i järjest lugema... ACC plussiks on (veidi) sügavamad tegelaskujud ning äärmusliku optimismi puudumine: asjad võivad untsu minna, inimesed ei pruugi päris kõike teada, mõni suurejooneline plaan võib ebaõnnestuda ka eheda inimrumaluse või tundeelu tõttu. ACC miinus vähemalt selle raamatu puhul: postmodernistlik ebamäärasus peatükkide vormistamisel.

Teaduse populariseerijad muidugi mõlemad. IA ehitab teksti üles krimkana, kus on suht õigustatud, et detektiiv võtab kellelgi nööbist ja nõuab: nüüd räägi mulle kõik, mida sa sellest tead. Ja pudenebki süžeeliselt olulise kõrval miskeid taustateadmisi. ACC ilmselt taipas, et tema jutustamisviisi puhul mõjuksid teaduse ajaloole pühendatud vestlused ebaloomulikult ning nii ta viskabki neutriino avastamise ja muu imho tarbetu häbenematult autoritekstis lugeja ette. Mis ei ole just hea kirjanduse tundemärgiks.

Või siis vastupidi – ma ei välista võimalust, et teatud ähmasus ja ebamäärasus on teadlikult sisse kirjutatud. Et lugejal tekiks paari päeva või kuu või aasta pärast samasugune tunne nagu neilsinastel kolonistidel sihtpunkti jõudes: vist juhtus vahepeal midagi, oli üks ilus koht ja palju lahkeid naisi, aga täpselt ei mäleta.

Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, nagu ka juba üks eelarvustaja märkis, et selle raamatu puhul on kõige muljetavaldavam selle pealkiri, mis on kuidagi poeetiline ja nukker. Sisu kahjuks sellele päris ei vasta. On käimas komas aastatuhat - Maa on hävinenud ning inimesed tähtedele siirdunud. Asutatud on juba mitmeid kolooniaid, millele peaks veel lisa tulema. Saabubki siis ühel päeval ühe asunduse, maalilise ookeanimaailma, orbiidile inimkonna koduplaneedilt viimasena lahkunud kosmoselaev, et oma ressursse täiendada. Sellega ka kogu põnevus piirdub. Clarke`ile meeldib kirjutada võimalustest, mida teadus pakub. Sellepärast on tehniline pool tema loomingus enamasti ka küllaltki hästi läbi mõeldud. Paraku ei saa seda öelda inimeste kohta. Need on pigem vahendid autori seisukohtade esitamiseks, mitte elavad ja hingavad olendid. "Kauge maa laulud" on Clarke`ile iseloomuliku kirjutamistiili ilmekas näide. Imeõhukesed tegelased ning mõjuv ideede kaskaad. Talutavaks muudaks selle põnev sisu, kuid mida pole, seda pole. Raamatus ei ole pinge raasugi. Kõik kulgeb lausa uimerdavas tempos ning see vähenegi põnevus, mis tekkida võiks, kaob lõputu seletamise käigus ära. Clarke suudab paremini ka. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Fabuleerimisoskusega on Clarke`il, nagu eelpool juba öeldud, kehvasti. Kosmoselaeva meeskonnaliikmete käärimisi ja nende ees seisvaid valikuid on palju paremini kujutanud näiteks Ursula K. LeGuin oma lühromaanis "Paradises Lost" ja eks see olegi rohkem antropoloogi kui füüsiku rida.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan saab üsna hõlpsasti „viie“ kätte, sest nii nagu Clarke selle teostas, sellele ei oska ma midagi ette heita. Et miks mitte selline läbilõige inimsuhetest (või noh, misasi tegelikult ei ole inimsuhted, eksole) võimsa tulevikunägemuse taustal, mille kohal lehvib traagika ja lahkumiste vari. Traditsioonilisem viis oleks olnud panna rõhk vähematele tegelastele ja kirjutada nende lugu, Clarke valis teise tee ja mina ei oska sellele suurt midagi ette heita. Romaani suur boonus on teaduslik külg, ehkki aastal 2011 kirjutaks Clarke seda juba teistmoodi, on see huvitav ikkagi. Mis on kummaline, et romaanist jääb pigem meelde üldine tonaalsus ja situatsioon – „istutatud“ inimeste ja viimaste pärispõgenike kohtumine, kodutu inimkonna lugu ja miski ebamäärane lootuskiir selle kõige vahel – kui detailid ja konkreetsed situatsioonid. Ja tõepoolest pole tegu põnevusromaaniga, tegelasi on täpselt niipalju arendatud, kui neid sellise loo jaoks vaja on. Et ma olen üpris kindel, et Clarke teadis väga hästi, mida ta teeb. Oldfieldi muusika ja albumi ülesehitus saab selgeks alles pärast raamatu läbilugemist. Kõrgemat hinnet väärivad mõlemad.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke nimi on mulle tuttav kunagi Mirabiilias ilmunud "Linn ja tähed" järgi, samuti jättis sügava mulje "Lapsepõlve lõpp".

"Kauge maa laulud" on mu jaoks meeleolu poolest "Lapsepõlve lõpu" järg kuigi tegemist on kahe täiesti eraldi seisva raamatuga. Mõlemale on omane kerge melanhoolia.

Tegevus toimub tulevikus - aastal 3600 +/-75 muutub päike noovaks kuid inimkond ei istu käed rüpes. Inimesed rändavad Maalt välja ning seavad end Thalassa planeedile sisse. Täpsemalt saadeti teele automatiseeritud seemiklaev, mis võttis Maalt kaasa kõik eluks vajaliku + inimeste DNA, millest Thalassal uus inimkond üles ehitati. Napilt enne Maa lõppu õppis aga inimkond kasutama vaakumenergiat mille abil õnnestus viimastel Maa elanikel põgeneda. Raamatu peamine osa käsitlebki Thalassa põhielanike ning Maa viimaste inimeste kohtumist ning erinevate kultuuride ristumist. Ühtepidi on tegu ulmega aga tegelikult on teema igihaljas - kuidas käituda "pärismaalastega" ning kui palju on lubatud sekkuda "vaimust vaeste" ellu.

Ma ei hakka raamatu sisu ümber kirjutama kuid mõne huvitava kohta toon välja. Nimelt ehitati Thalassa inimkond üles võimalikult puhtana - näiteks jäeti välja kõik, mis puudutab religiooni ning rõhutati looduslähedust. Mis tähendab, et Maa algupärasest kirjandusest pandi kaasa murdosa,et Thalassal ei korrataks neid vigu, mida Maa peal religioon põhjustas.

Clarke oskab nappide kirjeldustega edasi anda nii raamatu sci-fi elementi kui joonistada silme ette maapealse paradiisi Thalassa näitel. Maailm, kus puuduvad mitmed mured, mis meid kimbutavad kuid kus ometi pole elu ei igav ega haigumatapanev.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles