Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Songs of Distant Earth

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Kauge maa laulud»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.222
Arvustused (18)

Päike oli koguni kustunud, nagu tänapäeva teadlased on ennustanud. Kosmoselaev “Magellan” viib Maa viimaseid elanikke SAGAN Teisele. Kosmoselaeval läheb vaja jääd ning ta peatub üheks aastaks Thalassa nimelisel planeedil. Viimane on peaaegu veega kaetud, seal on vaid kolm saart ning neil inimkoloonia. Teose plusspoolele võib kanda vaakumenergia kasutamise idee kosmoselaeva jõuallikana. Põnev on mõelda, et tavalises hõõglambis olevas vaakumis on nii palju energiat, et see hävitaks kogu meie galaktika. Aga nii see on. Me ei suuda kõike seda energiat kunagi kasutada, kuid teoreetiliselt on võimalik osa sellest... Selle teose teadusepoole olin ma 1992 üles märkinud, pidasin tähtsaks. Sellepärast alla 3 anda ei saa. Loetud soome keeles.
Teksti loeti soome keeles

Kui hinnata ainult Science`i, saaks raamat puhta "5", muuga on natuke viletsamini. Kirjeldatud maailm on täiesti usutav ja läbimõeldud, aga sellega kõik piirdubki, autor pole suutnud või tahtnud luua pingestatud juhtumuste jada, ehk siis seikluslugu. Raamatus ei juhtu midagi intrigeerivat või põnevat, rääkimata ootamatust, ja lahedat teksti või vaimutsemist ei ole ACC-lt ka oodata. Aeg-ajalt on mul tunne, et ACC kardab minna suurte sündmuste keskele - näiteks kirjeldab ta Maa viimaseid päevi paaril leheküljel, samas kui keegi teine oleks sellest suurepäraselt katastroofihõngulisest hävingumaailmast raamatujagu võimsat teksti tekitanud. Niisamuti on välja mängimata kogu see suurte ideede ja igaveseks lahkumiste epopöa - jälle millised võimalused kirjeldada, kuidas tekib üks inimsuhete maailm ja kuidas see siis hävib - selle asemel on (tõesti vabandan) napid read, et tegelasel oli väga kurb meel... Ehk ei ole see viga? Kuipaljud ideed surevad mõttetute "inimsuhete" otsa, mis loole ümber kleebitud. Halvim on vast need poolintelligentsed krabid - ootasin hirmuga, et millal nad rääkima hakkavad, aga õnneks sai ACC ise poolel teel pidama. Kuigi raamat oleks ilma selle täiesti asjatu liinita ainult parem olnud. Kokkuvõttes - ei kahetse, et lugesin, aga vähemalt esimeseks tutvuseks ACC-ga ei soovita.

Kaks aastat hiljem tõstsin hinnet ühe palli võrra 3 -> 4. Võib-olla on asi Mike Oldfieldi muusikas ;-), aga selle raamatu ideestik ja meeleolu on mul elavalt silme ees (samas kui paljude loetud teoste puhul suudan ju vaid ähmaselt meenutada, et loetud vist jah sellist).

20.10.2009:
Olen nüüd siin käinud iga paari aasta tagant hinnet tõstmas. Esimese hooga, nagu öeldud, jäi raamatust kesine mulje -- et järjekordne Clarke`i kuiv teadusromaan, ja panin lausa "3". Paraku olen ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi jõudnud ja iga korraga hakkab see mulle rohkem meeldima.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen vist ma ei tea kes, aga Clarke´i armastan ma endiselt. See raamat on taas üks rahumeelne tulevikuvisioon. Ma nautisin seda ja eriti nauditavaks tegi kogu loo see, et sama raamatu põhjal on Mike Oldfield loonud muusika (plaadil "The Songs of Distant Earth"). Tegelikult ei teadnudki ma algul, et Mike Oldfield´i muusika on mõne raamatu, eriti veel Clarke´i raamatu põhjal loodud. Raamatut lugesin ma tunduvalt hiljem. Igaljuhul koos selle muusikaga loob see raamat minus taas eriliselt hea tunde. Igaljuhul annan mina talle hea maksimumhinde...
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla peaksin ka Oldfieldi kuulama. Ilma selleta siit mingit lugemiselamust igatahes ei saa. Ühinen Ants Milleri hinnanguga - hulk hambutut teksti. Kõige muljetavaldavam osa kogu teosest on pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Positiivset: Raamatu meeleolu oli hea, rahulik ja mittemillegile pretendeeriv. Meenutas veidi "Hüperioni" "Tõotatud Maui" peatükki, mistõttu käis peast mõte läbi, et ehk on Simmons pisut spikerdanud. Samuti oli huvitav jälgida Clarke tehnoloogilisi visioone, sest mõned tema ideed on ajale vägagi hästi vastu pidanud ja rakendust leidnud.

Negatiivset: Lugu ei püsinud hästi koos ja ei sisaldanud mitte mingisugust episoodi, mida võiks puändiks pidada. Samuti tõmbab hinnet alla teadmine, et Clarke`lt on palju paremaid asju ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Teaduslik pool tundub olevat autorile peamine ja ta on igati usutavat teaduslikku tausta püüdnud luua. Samas lugu ise on kuidagi, kuidas nüüd täpsemini väljenduda....kuidagi tuim. Kohati tundub, et emotsioon hakkab juba tekkima, aga samas killitakse see teemavahetusega kohe ära. Kirge on vähe, asjale on püütud väga mõistusega läheneda. Samas, paljudele lugejatele just see võibki meeldida, mine võta kinni.
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Clarke`i loomingusse on selline, et "Linn ja tähed" oli ikka väga võimas asi, muud tema ettesattunud raamatud mitte nii väga. Originaalis pole ma tema raamatuid lugenud, see-eest aga kõiki eestikeelseid tõlkeid.

Eelmised arvustused ei jätnud raamatust eriti positiivset muljet ja seda meeldivam oli üllatus. Eriti seikluslik raamat tõesti pole, ent soe ja päikeseline tegevusmaailm on meeleolukalt kirjeldatud. Üldiselt mõjuvad sellised hedonistlik-patsifistlikud maailmad lõpptulemusena stagneerunult ja tüütult (heaks näiteks Silverbergi Majipoor), ent Clarke`il on õnnestunud seda vältida.

Suhteliselt ebaharilikud on ka süžee ja kompositsioon-lihtsalt kirjeldatakse ühe kosmoselaeva meeskonna viibimist ühel planeedil aasta vältel. Mis puutub Päikesesüsteemi hävingu teemalisse emotsemisse, siis sellest ma puudust ei tundnud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et "Linna ja tähtede" järel seni enimmeeldinud Clarke`i raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel ilusal päeval saabub kenale suvituskuurortit meenutavale planeedile, kus juba pikemat aega on rahus ja sõpruses elanud väike inimkoloonia, suur kosmoselaev. Selgub, et laeval on viimased elus inimesed Maalt, kes enne Päikese plahvatamist sealt ära tulid. Järelejäänud maalased ei taha kolooniasse jääda, vaid ainult teha kaheaastase peatuse, et oma laevale ookeaniveest uus jääkilp ehitada. Et vahepeatus kuurortis, pärast mida sõidab laev edasi ühe suurema planeedi poole, kuhu kaasasolev rahvahulk hästi ära mahuks.

Raamat koosneb mosaiigikilde meenutavatest lühipeatükkidest, milles räägitakse Maa ajaloost ja saatusest, filosofeeritakse rannal, tehakse pisike mässukatse, leitakse kohalikud krabid, kelles on tärkava intelligentsuse märke, ja lõpuks minnakse sõpradena. Mingit tavapärast konfliktist kantud lugu siin ei ole, aga väga tore poeetilis-nostalgiline lugemine on see igal juhul.

Tänu valitud vormile on Clarke vabanenud kohustusest oma tulevikuajalugu korralikult lahti kirjutada. See, kuidas 20. või 21. sajandi teadlased avastavad, et Päike aastal 3700 plahvatab, on ära jutustatud kahel ja poolel leheküljel. See, kuidas viimased lahkujad oma laeva pardalt läbi maha jäetud kaamerate nägid viimaseid hetki elust Maal, on samuti kõrvalmärkusena. Hirmus põnevana visandas Clarke, milliseks muutus ühiskond, kes teadis aasta pealt, kui kaua neil oma koduplaneedil elada on jäänud. Eriti viimaste aastakümnete ranged sünnipiirangud. Igast peatükist saaks eraldi raamatu. Aga mul on tegelikult hea meel, et Clarke seda ei teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kord juba sattusin Asimovi ja Clarke`i järjest lugema... ACC plussiks on (veidi) sügavamad tegelaskujud ning äärmusliku optimismi puudumine: asjad võivad untsu minna, inimesed ei pruugi päris kõike teada, mõni suurejooneline plaan võib ebaõnnestuda ka eheda inimrumaluse või tundeelu tõttu. ACC miinus vähemalt selle raamatu puhul: postmodernistlik ebamäärasus peatükkide vormistamisel.

Teaduse populariseerijad muidugi mõlemad. IA ehitab teksti üles krimkana, kus on suht õigustatud, et detektiiv võtab kellelgi nööbist ja nõuab: nüüd räägi mulle kõik, mida sa sellest tead. Ja pudenebki süžeeliselt olulise kõrval miskeid taustateadmisi. ACC ilmselt taipas, et tema jutustamisviisi puhul mõjuksid teaduse ajaloole pühendatud vestlused ebaloomulikult ning nii ta viskabki neutriino avastamise ja muu imho tarbetu häbenematult autoritekstis lugeja ette. Mis ei ole just hea kirjanduse tundemärgiks.

Või siis vastupidi – ma ei välista võimalust, et teatud ähmasus ja ebamäärasus on teadlikult sisse kirjutatud. Et lugejal tekiks paari päeva või kuu või aasta pärast samasugune tunne nagu neilsinastel kolonistidel sihtpunkti jõudes: vist juhtus vahepeal midagi, oli üks ilus koht ja palju lahkeid naisi, aga täpselt ei mäleta.

Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, nagu ka juba üks eelarvustaja märkis, et selle raamatu puhul on kõige muljetavaldavam selle pealkiri, mis on kuidagi poeetiline ja nukker. Sisu kahjuks sellele päris ei vasta. On käimas komas aastatuhat - Maa on hävinenud ning inimesed tähtedele siirdunud. Asutatud on juba mitmeid kolooniaid, millele peaks veel lisa tulema. Saabubki siis ühel päeval ühe asunduse, maalilise ookeanimaailma, orbiidile inimkonna koduplaneedilt viimasena lahkunud kosmoselaev, et oma ressursse täiendada. Sellega ka kogu põnevus piirdub. Clarke`ile meeldib kirjutada võimalustest, mida teadus pakub. Sellepärast on tehniline pool tema loomingus enamasti ka küllaltki hästi läbi mõeldud. Paraku ei saa seda öelda inimeste kohta. Need on pigem vahendid autori seisukohtade esitamiseks, mitte elavad ja hingavad olendid. "Kauge maa laulud" on Clarke`ile iseloomuliku kirjutamistiili ilmekas näide. Imeõhukesed tegelased ning mõjuv ideede kaskaad. Talutavaks muudaks selle põnev sisu, kuid mida pole, seda pole. Raamatus ei ole pinge raasugi. Kõik kulgeb lausa uimerdavas tempos ning see vähenegi põnevus, mis tekkida võiks, kaob lõputu seletamise käigus ära. Clarke suudab paremini ka. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Fabuleerimisoskusega on Clarke`il, nagu eelpool juba öeldud, kehvasti. Kosmoselaeva meeskonnaliikmete käärimisi ja nende ees seisvaid valikuid on palju paremini kujutanud näiteks Ursula K. LeGuin oma lühromaanis "Paradises Lost" ja eks see olegi rohkem antropoloogi kui füüsiku rida.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan saab üsna hõlpsasti „viie“ kätte, sest nii nagu Clarke selle teostas, sellele ei oska ma midagi ette heita. Et miks mitte selline läbilõige inimsuhetest (või noh, misasi tegelikult ei ole inimsuhted, eksole) võimsa tulevikunägemuse taustal, mille kohal lehvib traagika ja lahkumiste vari. Traditsioonilisem viis oleks olnud panna rõhk vähematele tegelastele ja kirjutada nende lugu, Clarke valis teise tee ja mina ei oska sellele suurt midagi ette heita. Romaani suur boonus on teaduslik külg, ehkki aastal 2011 kirjutaks Clarke seda juba teistmoodi, on see huvitav ikkagi. Mis on kummaline, et romaanist jääb pigem meelde üldine tonaalsus ja situatsioon – „istutatud“ inimeste ja viimaste pärispõgenike kohtumine, kodutu inimkonna lugu ja miski ebamäärane lootuskiir selle kõige vahel – kui detailid ja konkreetsed situatsioonid. Ja tõepoolest pole tegu põnevusromaaniga, tegelasi on täpselt niipalju arendatud, kui neid sellise loo jaoks vaja on. Et ma olen üpris kindel, et Clarke teadis väga hästi, mida ta teeb. Oldfieldi muusika ja albumi ülesehitus saab selgeks alles pärast raamatu läbilugemist. Kõrgemat hinnet väärivad mõlemad.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke nimi on mulle tuttav kunagi Mirabiilias ilmunud "Linn ja tähed" järgi, samuti jättis sügava mulje "Lapsepõlve lõpp".

"Kauge maa laulud" on mu jaoks meeleolu poolest "Lapsepõlve lõpu" järg kuigi tegemist on kahe täiesti eraldi seisva raamatuga. Mõlemale on omane kerge melanhoolia.

Tegevus toimub tulevikus - aastal 3600 +/-75 muutub päike noovaks kuid inimkond ei istu käed rüpes. Inimesed rändavad Maalt välja ning seavad end Thalassa planeedile sisse. Täpsemalt saadeti teele automatiseeritud seemiklaev, mis võttis Maalt kaasa kõik eluks vajaliku + inimeste DNA, millest Thalassal uus inimkond üles ehitati. Napilt enne Maa lõppu õppis aga inimkond kasutama vaakumenergiat mille abil õnnestus viimastel Maa elanikel põgeneda. Raamatu peamine osa käsitlebki Thalassa põhielanike ning Maa viimaste inimeste kohtumist ning erinevate kultuuride ristumist. Ühtepidi on tegu ulmega aga tegelikult on teema igihaljas - kuidas käituda "pärismaalastega" ning kui palju on lubatud sekkuda "vaimust vaeste" ellu.

Ma ei hakka raamatu sisu ümber kirjutama kuid mõne huvitava kohta toon välja. Nimelt ehitati Thalassa inimkond üles võimalikult puhtana - näiteks jäeti välja kõik, mis puudutab religiooni ning rõhutati looduslähedust. Mis tähendab, et Maa algupärasest kirjandusest pandi kaasa murdosa,et Thalassal ei korrataks neid vigu, mida Maa peal religioon põhjustas.

Clarke oskab nappide kirjeldustega edasi anda nii raamatu sci-fi elementi kui joonistada silme ette maapealse paradiisi Thalassa näitel. Maailm, kus puuduvad mitmed mured, mis meid kimbutavad kuid kus ometi pole elu ei igav ega haigumatapanev.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Raamat oli kobe, kuid lõpp valmistas ka mulle pettumuse.
Suht arusaamatu on, kuidas Zurgutt suutis seda raamatut lugeda audioraamatuna: kirjanik kasutas ülemäära igasuguseid väljamõeldud kentsakaid sõnu, teooriad ja nimesid, mida oli isegi kirjapildis raske jälgida.
Lisaks häiris ka raamatu enda sisemises loogikas olnud aps: tähelaeva 4 erinevat rassi peaksid olema väljasuremise protsessis, kõige vanem rass kõige ennem. Põhjuseks "õigete" mateeriate segunemine "valede" mateeriatega, mis entroopia mõjul oleks tähelaevas pidanud aastasadade juures juhtuma. Esimeses järjekorras näiteks hapnik. 
Teksti loeti inglise keeles

Istunud kord Kunnas, Veskimees ja Berg maha ning hakanud juttu vestma. Õhtu edenedes ja õlle vähenedes läks vaidlus teravamaks ning igaüks proovis tõestada, et ta on parim militaarulme kirjutaja. Lõpuks otsustati küsimust lasta lahendada vahekohtunikul. Ouija laud oli Bergi tõttu nagunii olemas ja seetõttu kutsuti kohtunikuks Castaneda. Castanedat militaristika ei huvitanud, kuid kolmiku jutustamisoskus avaldas talle siiski muljet, ning ka mõnede kirjanike ligipääs füüsilisele maailmale ei teinud tema arust paha. Seetõttu C. tegi ettepaneku, et võiks kirjutada hoopis koos ja ta tuleb ka ise kaasautoriks. Joodud õlle mõjul hakkas Kunnasele, Bergile ja Veskimehele see idee meeldima. Kamba peale otsustati võtta pseudonüümiks "Markus Vetemaa". Ja näete nüüd, mis sellest välja tuli....
 
Raamatut lugedes tundus mulle, et Castaneda mõju käis heas mõttes tublisti kolmikust üle ja kaasautorite militaristlikust retoorikast jäi järgi vaid peategelase taust, mälestused ja mõningane ellusuhtumine. Lisaks tuli raamatusse sisse ka väga palju romantilisi keerdkäike ja oli täiesti arusaamatu, et kellelt see pärines. (Äkki on mõni kaasautor siin veel lisaks?).  Castaneda mõjul hargnes kogu raamat mitmeteks eri reaalsuses toimuvateks süzheeliinideks ja muutis lugemise tõsiseks vägitükiks, mida on ka eelmine arvustaja kurtnud.
 
Lugesin raamatu kaks korda läbi. Teisel lugemisel  suutsin kõiki teemasid enam-vähem jälgida ja (vist) ei jäänudki selles loos minu jaoks mitte ühtegi lahtist otsa :) . Üldmulje oli ülimalt positiivne. Kui see raamat oleks olnud mul Stalkeri hääletuse ajaks loetud, siis oleksin ma hääletanud selle raamatu kindlalt esikohale.  Ainuke kehv detail raamatus: kasutati liiga palju väljendit "muigama". Pikapeale hakkas see kõvasti häirima, kuid hindele mõju ei avaldanud.  Igatahes viin raamatu kohe varsti raamatukokku tagasi, maksan viivise (seda on päris mitme kuu jagu!) ja ostan poest uue.  
 
Väike spoiler: kui raamatu viimane lehekülg veidi arusaamatu tundub, siis tasub üle lugeda ka leheküljed CCCLXVIII ja CDXXXV ja mõtelda veidi ka nimede etümoloogiast ja metafooriast.
Teksti loeti eesti keeles

Sulesepp taob väsinult külmaks jahtunud rauda ja üritab sellele vinte peale väänata. Tagatipuks selgub, et alasi on valmistatud kuivatatud seenest.
 
Teksti loeti eesti keeles

Muhe lugu. Võiks kusagil ajalehes avaldada :)
Loo ainuke viga võib aga olla see, et ma ei suutnud seda teist korda üle lugeda, kuigi väga tahtsin.
 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, kuid palju vigu. Eelarvustajad on enamikke vigu juba kirjeldanud, kuid lisaks veel ühe: Üks peategelastest suudab liiga kergesti kokku ajada mitu tuhat mässajat, kuigi kõigile osalejatele on selge, et eesmärgiks on kollektiivne enesetapu-missioon. 
 
Teksti loeti eesti keeles