Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

The Songs of Distant Earth

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Kauge maa laulud»
Tartu «Fantaasia» 2009 (Sündmuste horisont)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.222
Arvustused (18)

Päike oli koguni kustunud, nagu tänapäeva teadlased on ennustanud. Kosmoselaev “Magellan” viib Maa viimaseid elanikke SAGAN Teisele. Kosmoselaeval läheb vaja jääd ning ta peatub üheks aastaks Thalassa nimelisel planeedil. Viimane on peaaegu veega kaetud, seal on vaid kolm saart ning neil inimkoloonia. Teose plusspoolele võib kanda vaakumenergia kasutamise idee kosmoselaeva jõuallikana. Põnev on mõelda, et tavalises hõõglambis olevas vaakumis on nii palju energiat, et see hävitaks kogu meie galaktika. Aga nii see on. Me ei suuda kõike seda energiat kunagi kasutada, kuid teoreetiliselt on võimalik osa sellest... Selle teose teadusepoole olin ma 1992 üles märkinud, pidasin tähtsaks. Sellepärast alla 3 anda ei saa. Loetud soome keeles.
Teksti loeti soome keeles

Kui hinnata ainult Science`i, saaks raamat puhta "5", muuga on natuke viletsamini. Kirjeldatud maailm on täiesti usutav ja läbimõeldud, aga sellega kõik piirdubki, autor pole suutnud või tahtnud luua pingestatud juhtumuste jada, ehk siis seikluslugu. Raamatus ei juhtu midagi intrigeerivat või põnevat, rääkimata ootamatust, ja lahedat teksti või vaimutsemist ei ole ACC-lt ka oodata. Aeg-ajalt on mul tunne, et ACC kardab minna suurte sündmuste keskele - näiteks kirjeldab ta Maa viimaseid päevi paaril leheküljel, samas kui keegi teine oleks sellest suurepäraselt katastroofihõngulisest hävingumaailmast raamatujagu võimsat teksti tekitanud. Niisamuti on välja mängimata kogu see suurte ideede ja igaveseks lahkumiste epopöa - jälle millised võimalused kirjeldada, kuidas tekib üks inimsuhete maailm ja kuidas see siis hävib - selle asemel on (tõesti vabandan) napid read, et tegelasel oli väga kurb meel... Ehk ei ole see viga? Kuipaljud ideed surevad mõttetute "inimsuhete" otsa, mis loole ümber kleebitud. Halvim on vast need poolintelligentsed krabid - ootasin hirmuga, et millal nad rääkima hakkavad, aga õnneks sai ACC ise poolel teel pidama. Kuigi raamat oleks ilma selle täiesti asjatu liinita ainult parem olnud. Kokkuvõttes - ei kahetse, et lugesin, aga vähemalt esimeseks tutvuseks ACC-ga ei soovita.

Kaks aastat hiljem tõstsin hinnet ühe palli võrra 3 -> 4. Võib-olla on asi Mike Oldfieldi muusikas ;-), aga selle raamatu ideestik ja meeleolu on mul elavalt silme ees (samas kui paljude loetud teoste puhul suudan ju vaid ähmaselt meenutada, et loetud vist jah sellist).

20.10.2009:
Olen nüüd siin käinud iga paari aasta tagant hinnet tõstmas. Esimese hooga, nagu öeldud, jäi raamatust kesine mulje -- et järjekordne Clarke`i kuiv teadusromaan, ja panin lausa "3". Paraku olen ikka ja jälle selle raamatu juurde tagasi jõudnud ja iga korraga hakkab see mulle rohkem meeldima.

Teksti loeti inglise keeles

Ma olen vist ma ei tea kes, aga Clarke´i armastan ma endiselt. See raamat on taas üks rahumeelne tulevikuvisioon. Ma nautisin seda ja eriti nauditavaks tegi kogu loo see, et sama raamatu põhjal on Mike Oldfield loonud muusika (plaadil "The Songs of Distant Earth"). Tegelikult ei teadnudki ma algul, et Mike Oldfield´i muusika on mõne raamatu, eriti veel Clarke´i raamatu põhjal loodud. Raamatut lugesin ma tunduvalt hiljem. Igaljuhul koos selle muusikaga loob see raamat minus taas eriliselt hea tunde. Igaljuhul annan mina talle hea maksimumhinde...
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla peaksin ka Oldfieldi kuulama. Ilma selleta siit mingit lugemiselamust igatahes ei saa. Ühinen Ants Milleri hinnanguga - hulk hambutut teksti. Kõige muljetavaldavam osa kogu teosest on pealkiri.
Teksti loeti inglise keeles

Positiivset: Raamatu meeleolu oli hea, rahulik ja mittemillegile pretendeeriv. Meenutas veidi "Hüperioni" "Tõotatud Maui" peatükki, mistõttu käis peast mõte läbi, et ehk on Simmons pisut spikerdanud. Samuti oli huvitav jälgida Clarke tehnoloogilisi visioone, sest mõned tema ideed on ajale vägagi hästi vastu pidanud ja rakendust leidnud.

Negatiivset: Lugu ei püsinud hästi koos ja ei sisaldanud mitte mingisugust episoodi, mida võiks puändiks pidada. Samuti tõmbab hinnet alla teadmine, et Clarke`lt on palju paremaid asju ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Teaduslik pool tundub olevat autorile peamine ja ta on igati usutavat teaduslikku tausta püüdnud luua. Samas lugu ise on kuidagi, kuidas nüüd täpsemini väljenduda....kuidagi tuim. Kohati tundub, et emotsioon hakkab juba tekkima, aga samas killitakse see teemavahetusega kohe ära. Kirge on vähe, asjale on püütud väga mõistusega läheneda. Samas, paljudele lugejatele just see võibki meeldida, mine võta kinni.
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine Clarke`i loomingusse on selline, et "Linn ja tähed" oli ikka väga võimas asi, muud tema ettesattunud raamatud mitte nii väga. Originaalis pole ma tema raamatuid lugenud, see-eest aga kõiki eestikeelseid tõlkeid.

Eelmised arvustused ei jätnud raamatust eriti positiivset muljet ja seda meeldivam oli üllatus. Eriti seikluslik raamat tõesti pole, ent soe ja päikeseline tegevusmaailm on meeleolukalt kirjeldatud. Üldiselt mõjuvad sellised hedonistlik-patsifistlikud maailmad lõpptulemusena stagneerunult ja tüütult (heaks näiteks Silverbergi Majipoor), ent Clarke`il on õnnestunud seda vältida.

Suhteliselt ebaharilikud on ka süžee ja kompositsioon-lihtsalt kirjeldatakse ühe kosmoselaeva meeskonna viibimist ühel planeedil aasta vältel. Mis puutub Päikesesüsteemi hävingu teemalisse emotsemisse, siis sellest ma puudust ei tundnud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et "Linna ja tähtede" järel seni enimmeeldinud Clarke`i raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ühel ilusal päeval saabub kenale suvituskuurortit meenutavale planeedile, kus juba pikemat aega on rahus ja sõpruses elanud väike inimkoloonia, suur kosmoselaev. Selgub, et laeval on viimased elus inimesed Maalt, kes enne Päikese plahvatamist sealt ära tulid. Järelejäänud maalased ei taha kolooniasse jääda, vaid ainult teha kaheaastase peatuse, et oma laevale ookeaniveest uus jääkilp ehitada. Et vahepeatus kuurortis, pärast mida sõidab laev edasi ühe suurema planeedi poole, kuhu kaasasolev rahvahulk hästi ära mahuks.

Raamat koosneb mosaiigikilde meenutavatest lühipeatükkidest, milles räägitakse Maa ajaloost ja saatusest, filosofeeritakse rannal, tehakse pisike mässukatse, leitakse kohalikud krabid, kelles on tärkava intelligentsuse märke, ja lõpuks minnakse sõpradena. Mingit tavapärast konfliktist kantud lugu siin ei ole, aga väga tore poeetilis-nostalgiline lugemine on see igal juhul.

Tänu valitud vormile on Clarke vabanenud kohustusest oma tulevikuajalugu korralikult lahti kirjutada. See, kuidas 20. või 21. sajandi teadlased avastavad, et Päike aastal 3700 plahvatab, on ära jutustatud kahel ja poolel leheküljel. See, kuidas viimased lahkujad oma laeva pardalt läbi maha jäetud kaamerate nägid viimaseid hetki elust Maal, on samuti kõrvalmärkusena. Hirmus põnevana visandas Clarke, milliseks muutus ühiskond, kes teadis aasta pealt, kui kaua neil oma koduplaneedil elada on jäänud. Eriti viimaste aastakümnete ranged sünnipiirangud. Igast peatükist saaks eraldi raamatu. Aga mul on tegelikult hea meel, et Clarke seda ei teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kord juba sattusin Asimovi ja Clarke`i järjest lugema... ACC plussiks on (veidi) sügavamad tegelaskujud ning äärmusliku optimismi puudumine: asjad võivad untsu minna, inimesed ei pruugi päris kõike teada, mõni suurejooneline plaan võib ebaõnnestuda ka eheda inimrumaluse või tundeelu tõttu. ACC miinus vähemalt selle raamatu puhul: postmodernistlik ebamäärasus peatükkide vormistamisel.

Teaduse populariseerijad muidugi mõlemad. IA ehitab teksti üles krimkana, kus on suht õigustatud, et detektiiv võtab kellelgi nööbist ja nõuab: nüüd räägi mulle kõik, mida sa sellest tead. Ja pudenebki süžeeliselt olulise kõrval miskeid taustateadmisi. ACC ilmselt taipas, et tema jutustamisviisi puhul mõjuksid teaduse ajaloole pühendatud vestlused ebaloomulikult ning nii ta viskabki neutriino avastamise ja muu imho tarbetu häbenematult autoritekstis lugeja ette. Mis ei ole just hea kirjanduse tundemärgiks.

Või siis vastupidi – ma ei välista võimalust, et teatud ähmasus ja ebamäärasus on teadlikult sisse kirjutatud. Et lugejal tekiks paari päeva või kuu või aasta pärast samasugune tunne nagu neilsinastel kolonistidel sihtpunkti jõudes: vist juhtus vahepeal midagi, oli üks ilus koht ja palju lahkeid naisi, aga täpselt ei mäleta.

Teksti loeti eesti keeles

Pean tunnistama, nagu ka juba üks eelarvustaja märkis, et selle raamatu puhul on kõige muljetavaldavam selle pealkiri, mis on kuidagi poeetiline ja nukker. Sisu kahjuks sellele päris ei vasta. On käimas komas aastatuhat - Maa on hävinenud ning inimesed tähtedele siirdunud. Asutatud on juba mitmeid kolooniaid, millele peaks veel lisa tulema. Saabubki siis ühel päeval ühe asunduse, maalilise ookeanimaailma, orbiidile inimkonna koduplaneedilt viimasena lahkunud kosmoselaev, et oma ressursse täiendada. Sellega ka kogu põnevus piirdub. Clarke`ile meeldib kirjutada võimalustest, mida teadus pakub. Sellepärast on tehniline pool tema loomingus enamasti ka küllaltki hästi läbi mõeldud. Paraku ei saa seda öelda inimeste kohta. Need on pigem vahendid autori seisukohtade esitamiseks, mitte elavad ja hingavad olendid. "Kauge maa laulud" on Clarke`ile iseloomuliku kirjutamistiili ilmekas näide. Imeõhukesed tegelased ning mõjuv ideede kaskaad. Talutavaks muudaks selle põnev sisu, kuid mida pole, seda pole. Raamatus ei ole pinge raasugi. Kõik kulgeb lausa uimerdavas tempos ning see vähenegi põnevus, mis tekkida võiks, kaob lõputu seletamise käigus ära. Clarke suudab paremini ka. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Fabuleerimisoskusega on Clarke`il, nagu eelpool juba öeldud, kehvasti. Kosmoselaeva meeskonnaliikmete käärimisi ja nende ees seisvaid valikuid on palju paremini kujutanud näiteks Ursula K. LeGuin oma lühromaanis "Paradises Lost" ja eks see olegi rohkem antropoloogi kui füüsiku rida.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan saab üsna hõlpsasti „viie“ kätte, sest nii nagu Clarke selle teostas, sellele ei oska ma midagi ette heita. Et miks mitte selline läbilõige inimsuhetest (või noh, misasi tegelikult ei ole inimsuhted, eksole) võimsa tulevikunägemuse taustal, mille kohal lehvib traagika ja lahkumiste vari. Traditsioonilisem viis oleks olnud panna rõhk vähematele tegelastele ja kirjutada nende lugu, Clarke valis teise tee ja mina ei oska sellele suurt midagi ette heita. Romaani suur boonus on teaduslik külg, ehkki aastal 2011 kirjutaks Clarke seda juba teistmoodi, on see huvitav ikkagi. Mis on kummaline, et romaanist jääb pigem meelde üldine tonaalsus ja situatsioon – „istutatud“ inimeste ja viimaste pärispõgenike kohtumine, kodutu inimkonna lugu ja miski ebamäärane lootuskiir selle kõige vahel – kui detailid ja konkreetsed situatsioonid. Ja tõepoolest pole tegu põnevusromaaniga, tegelasi on täpselt niipalju arendatud, kui neid sellise loo jaoks vaja on. Et ma olen üpris kindel, et Clarke teadis väga hästi, mida ta teeb. Oldfieldi muusika ja albumi ülesehitus saab selgeks alles pärast raamatu läbilugemist. Kõrgemat hinnet väärivad mõlemad.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke nimi on mulle tuttav kunagi Mirabiilias ilmunud "Linn ja tähed" järgi, samuti jättis sügava mulje "Lapsepõlve lõpp".

"Kauge maa laulud" on mu jaoks meeleolu poolest "Lapsepõlve lõpu" järg kuigi tegemist on kahe täiesti eraldi seisva raamatuga. Mõlemale on omane kerge melanhoolia.

Tegevus toimub tulevikus - aastal 3600 +/-75 muutub päike noovaks kuid inimkond ei istu käed rüpes. Inimesed rändavad Maalt välja ning seavad end Thalassa planeedile sisse. Täpsemalt saadeti teele automatiseeritud seemiklaev, mis võttis Maalt kaasa kõik eluks vajaliku + inimeste DNA, millest Thalassal uus inimkond üles ehitati. Napilt enne Maa lõppu õppis aga inimkond kasutama vaakumenergiat mille abil õnnestus viimastel Maa elanikel põgeneda. Raamatu peamine osa käsitlebki Thalassa põhielanike ning Maa viimaste inimeste kohtumist ning erinevate kultuuride ristumist. Ühtepidi on tegu ulmega aga tegelikult on teema igihaljas - kuidas käituda "pärismaalastega" ning kui palju on lubatud sekkuda "vaimust vaeste" ellu.

Ma ei hakka raamatu sisu ümber kirjutama kuid mõne huvitava kohta toon välja. Nimelt ehitati Thalassa inimkond üles võimalikult puhtana - näiteks jäeti välja kõik, mis puudutab religiooni ning rõhutati looduslähedust. Mis tähendab, et Maa algupärasest kirjandusest pandi kaasa murdosa,et Thalassal ei korrataks neid vigu, mida Maa peal religioon põhjustas.

Clarke oskab nappide kirjeldustega edasi anda nii raamatu sci-fi elementi kui joonistada silme ette maapealse paradiisi Thalassa näitel. Maailm, kus puuduvad mitmed mured, mis meid kimbutavad kuid kus ometi pole elu ei igav ega haigumatapanev.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles