Kasutajainfo

Vladimir Malov

1947-

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Komarr

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (11)

Lois McMaster Bujold on üks väheseid ulmekirjanikke, kelle uue raamatu ma silmipilgutamata hardcoveris ostan. Tema Miles Vorkosigani lood on kõik tõesti tasemel, vaimukad, põnevad ja sisukad. Nii ka uusim raamat, Komarr, mis USA raamatupoodidesse jõudis sel nädalal. Miles Vorkosiganil, emaüsas saadud mürgituse tõttu lühikest kasvu ent ülienergilisel Barrayari aadlisoo järeltulijal pole seni õnnestunud naist leida. Ükski senine girlfriend pole nõustunud temaga Barrayarile tulema, mis on suhteliselt konservatiivne planeet. Siin loos saabub nüüdne Imperial Auditor Miles koos ühe vanema Auditoriga Komarri planeedile, mis on teatavasti üks Barrayari impeeriumi sõltlasi. Nimelt on Komarri päikesepeeglitega juhtunud õnnetus, kahtlustatakse sabotaazhi ning terroriste. Miles peatub Komarril tolle teise Auditori õelapse peres. Nii ilmub areenile Ekaterin, 30-aastane pikk, rahulik ja kaunis koduperenaine. Ekaterini mees on Komarril üks kõrgemajärgtu administraator, neil on ka armas 9-aastane poeg Nikolai. Bujold oskab lapsi hästi kujutada, Nikolai tegelaskuju on loodud tõelise soojusega. Ekaterin on ennastohverdav abikaasa ja ema, hingepõhjani lojaalne ja aumeelne. Esmapilgul tundub, et Ekaterin on täiesti erinev kõigist Milesi senistest kiindumustest -- nood on üldiselt olnud naissõjaväelased ja ohvitserid, võimukad ja suhteliselt enesekindlad naised. Kõik pole Ekaterini elus korras -- ta abikaasa Tien on geneetilise mutatsiooni kandja, mida Tien ei taha tunnistada, sest see lööks tema kui Barrayari aadliku au pihta. Ka Nikolai on pärinud sama mutatsiooni. Ons mutatsioon aga Tieni põhiline probleem? Tempokas ja põnev nagu Bujoldi lood alati, Komarris kohtab lugeja tervet plejaadi uusi ja huvitavaid tegelasi. Bujoldi huumorimeel on tõeliselt nakkav (Komarri viimane lehekülg on üks vahvamaid, mida kunagi lugenud), ta raamatud on korraga seikluslikud ja mõtlemapanevad. Bujoldi lugude üks põhiteemasid on, mulle tundub, inimese identiteedi küsimus. Barrayaris näiteks näeme me Milesi ema Cordelia identiteedi nihkumist kosmoselaeva kaptenist emigrandiks, abielunaiseks ja emaks. Mirror Dance (minu lemmik Bujoldi raamatutest) on Milesi kloon-venna identiteedist (ta muutub Milesi teisikust iseseisvaks inimeseks) ja Milesi reaktsioonist vennale. Memory on Milesi enda identiteedi kriisist, muutusest palga-kosmoselaevastiku kindralist eraisikuks. Komarr on Ekaterinist, tema muutumisest sõltlasest iseseisvaks, lapsnaisest naiseks. Nüüd ei jää midagi muud üle kui oodata järgmist raamatut, teadajad ütlevad, et selle pealkirjaks saab ImpWed.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis see terroristide leiutisest tekkinud "segadus", kui ära arvati misasi see nimelt on... Üldiselt nõus kõige hüvaga, mis raamatust kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et esimest korda, kui ma selle raamatu kätte võtsin, ei teadnud ma Bujoldist mitte mõhkugi, või olin lihtsalt ära unustanud, kes ta on. Nimetet sündmus juhtus kindlasti mõni aasta tagasi, enne "Mälu", "Peeglitantsu", "Relvavendade" lugemist. Ning lugenud läbi paar esimest lehekülge, panin raamatu kõrvale - oli muudki teha. Nüüd, olin just raamatukokku tagasi viinud värskeima sõjasaagi, "Cetaganda", haarasin "Komarri" pikemalt mõtlemata kaenlasse. Alles kodus tuli kaanekujundus tuttav ette.

Ausalt, algus venib. Bujold on naiskirjanikuna osav kujundama kujuteldava(te) meesterahva(ste) sisemonolooge ja psühholoogilist plaani. Ta tabab ära just ootushorisondi; kas mehed just nii mõtlevad, ei oska öelda, ise kah õrnema soo esinedaja... aga mõjub, tõmbab kaasa, paneb lehekülg lehekülje järel raamatut läbi ahmima. Naispeategelase sisemaailm on muidugi sama läbitöötatud kui Milesi oma, kuid üksluiselt edasi antud - uimaselt, kontrastsusetult. Sisupool on juba isegi selline - mahasurutud isiksusega aadliprouake. Lühidalt öeldult, ei kanna välja.

Imperaatorliku Audiitori Miles Vorkosigani poolt läbi viidav jurudlus on tavapäraselt tihe ja huvitav, sekundeeriv professorist vana audiitor kuulub siin taustaelementide hulka. Raamatu seisukohalt, mitte juurdluses. Õnneks on autoril karakterite ja süþeeliinide arenduses tugevalt väljaarenenud mõõdutunne. Loo teine tasand ehk armastuskolmnurk saab oma lahenduse juba poolel distantsil. Daam lesestub üsnagi vastikul moel ning Milesi jaoks on tee vaba. Välja arvatud muidugi kohalik kosilane, kelle abieluettepaneku pealkuulamine Milesi poolt on "Komarri" üks säravama huumoriga kirja pandud kohti.

Lõppkokkuvõttes on "Komarr" siiski Milesi-seerija üks igavamaid, kuid mitte nõrgimaid lülisid.

Teksti loeti vene keeles

Täitsa kenakene romaan. Selgelt arendatud ja läbimõeldud süzhee, mõnus, vaimukas ja poeetiline keel. Teksti parema osa moodustavad siiski tegelaste psühholoogilised portreed, mis avanevad peamiselt nende sisevaatluste kaudu. Inimesed, kes ennast analüüsivad ja julgevad endale oma nõrkusi tunnistada, on usutavad ja sümpaatsed. Just karakterid koos kõigi oma vooruste, aga eriti puudustega, teevad "Komarrist" küllalt nauditava lugemise.

Samas ei suuda mind - nagu ikka - haarata kaugetest planeetidest, kosmoselaevadest ja võimuahnete tulevikuinimeste poliitilistest ideedest kubisev miljöö. Raamatu algus oli seetõttu küllalt raske, aga õige pea keskendub autor füüsikalt inimestele ja ka kriminullilaadsele suhteliselt põnevale tegevusliinile pole mul suuri etteheiteid. Igal juhul usun, et see mu esimene Bujold ei jää viimaseks.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mida 1998ndal aastal ei olnud muudmoodi kui kõvakaanelisena hunniku dollarite eest lunastada võimalik, oli 2002.-2003. a. ühes mitme teise Bujoldi uuema teosega "Allectos" ca 40 krooni eest müügil ja kui see ei ole progress, siis mis üldse on?

Pisut üllatav on see, et kui teised (Vorkosigani tsükli algusest pärit) Bujoldi raamatud mida ma lugenud olen, kuulusid valgustatud space opera valdkonda, siis käesolev teos on söakas samm Hard SFi poole. Üldiselt tundub aga, et kultusautor on karjääri arenenud faasis omaenda saba mäluma hakanud - stereotüüpsed (kogu see naispeategelase pereprobleemide kamm) või väga igavad (lausa purukuivad nii et pudiseb) tegelased (Miles neh) ning uimane kulgemine ühest kiretust stseenist teise ei ole see, mida ühest raamatust ihkaks. Ma ei loe raamatuid mitte selleks, et ennast, tuttavaid või oma/nende probleeme ära tunda ega oota ka fictionilt erilist elulähedust (mitte segi ajada usutavusega!). Sellest, millest Bujold antud raamatus viimast mahla välja pigistab, kubiseb meid ümbritsev elu niigi, ja lõppkokkuvõttes on selles laadis tegutsemiseks lausa omaette zhanr olemas.

Komarri naistepäraseks ajaviitekirjanduseks klassifitseerimises on raske eksida, nähes, kuidas naispeategelase pealtnäha veatu abielu hämaramaid tahke ükshaaval avatakse - küll ei räägi mees naisega, ei tegele lapsega ja tagatipuks on salaja kogu pere raha maha laristanud. Seksistseen, milles mees naist "jõhkralt" ära kasutab, on nagu viimane tilk tinti sule otsas millega kirjanik rahuldununa oma ettevõtmise õnnestunumises paljastuste jadale punkti paneb. Paraku jah, kuulub kogu see arsenal tolle teise zhanri raudvara hulka. Edasine meenutab romantikat nõukogude kirjanduses - Miles ja Leedi on üksteisest huvitatud, kuid suhe ei taha eriti käivituda - kumbki ei julge, elu pressib oma asjadega peale ja üleüldse... Kombinatsioon mis ühes varasemas teoses tundus veel õnnestunud leiuna - et ühest küljest Milesi füüsilised puudujäägid ja teisest tema hiilgav sünnipära - on nüüdseks samuti eneseparoodiaks muutunud. Kompleksikoorem pole kuhugi kadunud ja ega õigupoolest asjaolu, et see vähene mis Milesil õnnestub, õnnestub tal vaid tänu sellele, et ta kõiki tähtsaid isikuid lähedalt tunneb ja täielikke juurdepääsuõigusi omab, selle kadumisele ka kuidagi kaasa ei aita. Milesi isiksuses puudub lihtsalt igasugune areng.

Puht kirjanduslike võtete koha pealt käib närvidele kirjaniku ilmselt Jackie Collins Writers Workshopist õpitud võte Milesi ja naispeategelase sisekaemusi kaldkirjas esitada ja kui vastaspoole sõnade ja tegude pidev irooniline mõttes kommenteerimine on vaimukas huumor, siis elame ilmselt eri planeetidel.

Teksti loeti inglise keeles

Minu maitse jaoks oli selles Vorkosigani saaga 11. osas liiga palju "rauda". Komarri kosmosepeegli üksikasjaline mutrite ja poltide kirjeldus ei vasta mu ettekujutusele heast space operast, millega see sari siiani tuntuks on saanud. Õnneks umbes poole pealt kaldus tähelepanu rauakolalt tegelastele. Miles on nagu ikka oma ülesannete kõrgusel ja mõne hädise Komarri natsionalisti salaplaan, mis õnnestumise korral oleks Barrayari igaveseks isoleerinud muust universumist, hammustatakse läbi paari peatükiga. Päris lõpus paaril leheküljel olev Milesi ja Ekaterini vahelise vestluse käigus edasi antav ülevaade Milesi senistest naissuhetest kuulub sarja parimatesse kohtadesse koos ühes varasemas köites olnud, Brothers in Arms oli vist, Milesi ülekuulamisega vaenlaste poolt, kusjuures Miles pumbatakse silmini fast-pentat täis.

Korralik osa sarjast, aga ei kuulu tippude hulka.

Teksti loeti inglise keeles

Pärast Komarr`iga ühele poole saamist valdab mind nõutus...

Vorkosigani üledoos? Selles settimisesk peaks ehk andma aega ja näiteks lugema seda raamatut võibolla kunagi uuesti. Noh - igatahes on emotsioon olemas, aga paraku on selleks pettumus.

Mis on Komarr`is olemas:

1. Verivärske Imperaatorlik Audiitor Miles Vorkosigan, assisteerimas vanemaudiitor Professor Vorthys`i Komarril juhtunud tõsise õnnetuse uurimisel. Komarr on see maailm, millel oli õnnetuks saatuseks olla Barrayari ainsaks ussiurke-ühenduseks muu galaktikaga; Komarril endal oli kokko 6 taolist ühendust, mis Bujoldi loodud universumis muutis selle maailma automaatselt rikkaks, kaupmeeste maailmaks valitseva oligarhilise poliitsüsteemiga. Õnnetu saatus Komarri jaoks seisnes selles, et nad võimaldasid Cetagandal kasutada oma ussiurkeid Barrayari ründamiseks; vältimaks sarnaste sündmuste kordumist vallutas Barrayar Miles`i isa nooruspoolseil päevil (veel enne Shards of Honor tegevustikku) ja juhtimisel Komarri. Ei midagi emotsionaalset Barrayari jaoks, kõigest kaalutletud, juurteni ratsionaalne poliitiline otsus... Sündmus, mille tulemusena sai Aral Vorkosigan hüüdnimeks Komarri Lihunik oli tolle sõjaretke ajal aset leidnud veresaun, mida admiral ei suutnud vältida.

Seega oleks nagu olemas vajalik, vastuoludest ja sisemistest pingetest laetud taustsüsteem.

2. Komarr kui maailm ise: minu jaoks üllatus-üllatus, aga tegemist ei olegi ilusa õitsva ja rikka maailmaga. Hoopis kõle, külm koht, kus linnad on suletud kuplite alla, atmosfäär pole hingamiskõlblik ja mida komarrlased vaevaliselt püüavad maasarnastada. Siin on üks oluline erinevus varasemate Miles`i seikluste ja Komarr`i vahel: seekord ei ole teaduseks raamatus geneetika ja sellega seonduvad teemad, vaid ökoloogia; taustal on ühe maailma ökoloogiline kohendamine. Päikesepaneelid, millele põrutab otsa üks süsteemisisene lastilaev (õnnetusjuhtum, mida Audiitorid uurivad), on äärmiselt olulised planeedi temperatuuri tõstmiseks ja valgustamiseks.

3. Intriig. Ikka veel leidub neid komarrlasi, kes kvalifitseeruvad äärmuslasteks ja soovivad Barrayarile kätte maksta. Kuidas, see jäägu iselugemise hooleks.

Miks hinne kaks...

Kõige selle kirjapanemiseks, mis sisaldub eelmises kolmes lõigus, pean ma täna keskendunult mõtlema. Ja nagu eelpool kirja pandud arvustusi lugedes selgus, siis pole ma üksi. Komarr on veniv lugu sellest, kuidas Ekaterin Vorsoissoni abielu laguneb, kuidas üksilduses virelev Miles temasse armub, tõelist draamat (tragöödiat?) välistab see, et Bujold nende kahe jaoks võimaluse leiab. Emotsioon on olemas, ütlesin eespool. Jah - tunne, et autor lasi käest võimaluse kirjutada üks järjekordne geniaalne kosmoseooper, mis nõretaks teravmeelsusest, pingelisest ajaga võidujooksust, kus maailma ja inimeste saatused kõiguksid noateral, kus poliitika, majanduse, teaduse ja muu sekka oleks eksinud ka kahe inimese enese- ja teineteise otsingud.

Vot see võttiski hindest nõnda palju alla; tegemist on kehvapoolse tükiga muidu nii hea sarja sekka.
Teksti loeti inglise keeles

Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Komarri planeet oma eripäradega ja separatistide vandenõu üksikasjad olid päris põnevalt kirja pandud. Suhteseepi oli muidugi ka päris palju ja ehkki selle üleküllus kohati tüütuks läheb, suudab Bujold seda päris inimlikult ning soojalt kirjutada.
Kokkuvõttes pole "Komarr" eriline meistriteos, ent lugeda täitsa kõlbab. Hindeks mõninga kõhkluse järel "4-".
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles