Nõrk! Panen "mitterahuldava". Miks? Süzhee polegigi nii paha, kuid autor ajab asja puntrasse. Puine mekk on asjal man. Aga võib-olla on maitseküsimus? Võimalik.
(lühiromaan aastast 1962)
eesti keeles: «Glegid»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965
Ühelt poolt justkui üsna klisheelik – tulevad õilsad maalased ning päästavad võimsa tsivilisatsiooni jäänused hävingust. Tõsi 1962. aastal polnud see kindlasti veel klishee vene nõukogude ulmes. Teisalt lummab inimlik ja samas üsna õel-õudne atmosfäär.
Ainuüksi selle jutu järgi võib öelda, et kirjutada Ariadna Gromova mõistis... olen ka ta teisi lugusid lugenud ning pean ütlema, et tal on ka märksa paremaid, kuigi mitte sedavõrd SFilikke.
Panengi nelja.
Tüütu jama. Algus meenutas veidi klassikalise "Diogenese laterna" avalugu, "Intelligentsi proovi" ja ainult selle asjaolu tõttu annan "kolme" ära.
Ulmet on, jah, niivõrd-kuivõrd – see ajarännuvärk. Aga käima läheb tegevus hooga, mis enne lõppu õnneks ka otsa ei saa. Millele aitab kõvasti kaasa muidugi see, et autor on tegevusaja ja –koha asjus välja uurinud enam-vähem kõik, mis uurida on. Seetõttu on lugejal lihtne tegevusse sisse elada.... ja sellega kaasa.
Eelarvustajad on raamatu tooni illustreerimiseks toonud doktor Nemgele näite. See nimi kergitas mul ühe suunurga muidugi üles, aga suhtekorraldaja Anti Lubrik juba mõlemad ja päris kõrgele. Samas on asi kaugel sellest, et raamat oleks läbinisti lõõp.
Mis puutub joonealuste ja sulusiseste kommentaaride paljususse, siis mind need ei häirinud (nagu ka saksa aadliku nimetamine kõiksugu nimedega). Vahel hakkasin mõtlema, et ehk autor kasutas veel viimast võimalust enne vihakõne seadustamist oma mõtteid avaldada.
Lugedes peategelase ajahüppe-eelsetest ettevalmistustest meenus mulle aga – ja väga eredalt – kellegi F. Nanseni teos „„Fram“ Polaarmeres“. Mida antud juhul tuleb võtta ülima kiitusena.
Relvaasjanduses on autor ilmselt vägagi kodus, nii et ma pean laskma ühel oma tuttaval jahimehel üht-teist endale kommenteerida, kui temagi selle teose läbi loetud saab.
Oh, mis ma ikka... Lugege ise. Ja kui eelarvustajad ütlesid „tugev neli“, siis ma lükkan komakoha pisut ülespoole ja panen „viie“. Ka sellepärast, et naudin kujutlust, kuidas need, kes on juba Lindgreni ja Christie teoseid pilastanud ning nüüd Dahli ja Flemingit kastreerivad, selle raamatu kallal vaeva nägema hakkavad.