(jutt aastast 1962)
eesti keeles: «995. pühak»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965
Esiteks on mulle igasugused kirikutegelased reeglina üsna vastuvõetamatud ning selles loos saab kirik läbi aegade pilada: alates ususõdadest ning lõpetades kanoniseerimisega. Lisaks veel see mõnus ja muhe pajatav jutustamislaad ning teravalt kirja pandud detailid, mis loole veelgi mahlakust lisavad, kasvõi see rääkiv papagoi. Ka see indulgentside ostmine ning sellele järgnev tegevus loo alguses oli viimsepeal...
Minu arust võrratu ulmehumoresk!
Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.
Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.