(jutt aastast 1962)
eesti keeles: «995. pühak»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965
Esiteks on mulle igasugused kirikutegelased reeglina üsna vastuvõetamatud ning selles loos saab kirik läbi aegade pilada: alates ususõdadest ning lõpetades kanoniseerimisega. Lisaks veel see mõnus ja muhe pajatav jutustamislaad ning teravalt kirja pandud detailid, mis loole veelgi mahlakust lisavad, kasvõi see rääkiv papagoi. Ka see indulgentside ostmine ning sellele järgnev tegevus loo alguses oli viimsepeal...
Minu arust võrratu ulmehumoresk!
No on mul teatav sümpaatia vennakste Strugatskite vastu. Siiani on herr Kristjan seda hästi tabanud. Jajah, siia võib mõnedki teised kah juurde panna, teame, oskame (olgu või Gansovski), ent las nad jäävad. Oluline on siiski see, et Kristjan on tabanud (imho) ülihästi seda nn vene hinge traagikat. Kas see on iroonia või autor tunnebki umbes samal viisil, ei tea. Ei huvitagi. Kui on tehtud hästi, siis ei ole mõtet arutada, et kas ja mis.
Teos on mastaapne, hästi kirjutatud, suurepäraselt liigendatud ja läbi mõeldud. Jah, raamat on seda, ent maailm, kus tegevus toimub vist mitte. ˇEhk tuleb see jutuks järgnevates osades, aga mind hirmsasti segas asjaolu, et mitte sõnagi ei olnud tegelikult juttu ei paigapealse planeedi kosmogooniast ega ka tegelikult selle maailma ajaloost. Need kröömikesed, mida puistati, ei anna tegelikult mitte mingit aimu sellest, miks asjad on täpselt nii nagu nad on ja miks kogu tegelaskond koosneb suuremalt osalt lollidest, persevestidest või mõlemast korraga. Ausalt öelda oli nii mõnigi äärmiselt ebameeldiv tegelane samas ka nii loll, et lausa imetlusväärne, kuidas ta sellesse kombinatsiooni lämbunud ei olnud. Teistpidi oli ka hää ja õilis niiii kuradime naiivne, et ausalt öeldes oli mul sügavalt hää meel, kui tal radikaalselt juukseid lõigati pea kehast eemaldamise teel. Tjah, tegelikult kogu padikonast tegelastest võis leida ehk kolm-neli sellist, kelle surmast oleks pisutki kahju olnud. Ja hulgaliselt selliseid tegelasi, kelle ellujäämine tekitas sügavat nukrust ja masendust. Lühidalt öeldes - kõige halastavam oleks kogu see sletskond punti siduda ja allavett lasta.
Ometigi on see üks haaravamaid ja loetavamaid teoseid üldse, mis on kunagi ette jäänud. No pole erilist mõttesügavust, mis siis. Mõtlemist annab igapäine oleleminegi kapakaupa, kui ainult tahta. Ja mis salata - teinekord pole see sugugi reaalsus vähem vastik, kui "Troonides" kirjeldatu. Otsest vägivalda ehk pisut vähem, ent lolluse ja alatuse kontsentratrioon mitte oluliselt lahjem. Niisiis ei ole tegemist puhtakujulise eskapismiga, seda enam, et sellises sopas võib meilgi püherdada ja mitte ronida sinna, kus on klimaatilised olud kaunikesti ettearvamatud ja elanikkond endast vähemal või suuremal määral tõpraid kujutab.
Vägivald, seks ja söök. Need kõik on esindatud. Kui kaks esimest tavaliselt ei kutsu minus esile pöörast vaimustust, siis siin olid nad üsna õiges proportsioonis ja kolmas on asi, mida reeglina pisut ka fännan. Ja nii mõnedki pea naturalistlikud stseenid andsid omamoodi veel vürtsi juurde.
Sõnaga- tõesti hää raamat. Ent mitte ülihea. Ei välista hilisemat hinde tõstmist, oleneb järgedest. Igaljuhul on see esimene teos, mille lõpetamisel võtsin kätte ja ostsin e-bay`st ka kõik järjed :D.
Raamat asub (vähe)väärikasse ritta samasuguste saastadega, millisteks on "220 päeva tähelaevas", "Teekond homsesse", "Kuum maa" ja veel mõned. Tegelikult mitte väga mõned, pigem läheks jumalapäike enne looja, kui nimekirja lõpetatuks saaks lugeda. Sellest hoolimata on neid aeg-ajalt väga lõbus lugeda. Jah, on küll kahju puudest, mis nende raamatute trükkimiseks langetati, kuid samastki paberit oleks saanud veel jälgimate asjade kordasaatmiseks kasutada. Kuidagi südantsoojendav on lugeda täiskasvanud inimeste poolt tõsise näoga kirjutatud padulollusi. Ja keeldun aktsepteerimast ütlust, et "aeg oli selline". Laenates Artur Alliksaarelt sõnu "ei ole häid ega halvemaid aegu" ja eks ta nii ongi. Pigem on see vist sedaviisi, et sellise naiivse punase puudriga üle raputatud tähemärkide koguga (kurat, ei paindu sõrmed vabatahtsi selle asja kohta väärikat nimetust "romaan" või "teos" kirjutama) püüab autor taltsutada oma sisemist saatanat, kes püüab lauslollusi välja karjudes summutada loomulikku õglustunnet, mis paneb vägisi igatsema silma - kõrva arsti järele (kirjanik näeb oma ümber ilmselt hoopis muud, kui kuuleb).
Sellised mõtted tekkisid aga alles nüüd, täiskasvanuna lugedes. Kui poisikesena oleks hinnata tulnud, siis oleks "1" ikka väga kiire ja üldiselt ilma eriliste põhjendusteta (kui mitte kirjamusta ja trükivalgust mittekannatavaid väljendeid arvestada) tulnud. Nüüd aga oleks olnud tahtmine "rannavetele" lausa "hea" panna. 5-vääriline ei ole ta küll kindlasti mitte. Siiski jään esmase mulje juurde - võimalik et mõtlesin eelmises lõigus kirjeldatu lihtsalt välja, et mitte Kaburi haua peale häda õiendama minna.
Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.
Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.
Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.
Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).
Gaimani lühivorm on (vähemalt minu jaoks) mäekõrguselt üle tema romaanidest - kui jutud on lühikesed, hammustavad, karged, teravmeelsed, vahel ka hea maitse õhkõhukesel noateral balansseerivad ja sellest hoolimata surmapälgava näoga tõrvikutega zhongleerivad, siis romaanidele võiks ette heita tegelaste mõningast kahemõõtmelisust. Ehk siis toda, mis mulle ka ühe teatava Neal`i juures pisut vastu hakkab - koomiksina ehk head, raamatuna keskpärased. Hästi joonistatud, ent hingetud ja isegi jumalate või muude üleloomulike olevustena külmaks jätvad ja ebausutavad. Teen siinkohal erandi "Good omen..."`ile, mis eristub minu jaoks nii Gaimani kui Pratchetti loomingust positiivsemana, kui mõlemad eraldi. Ehk siis "Good omen`i..."`i puhul on selgelt näha - 1+1 ei pea olema sugugi 2, vaid ka näiteks 5.
Suur kisatus on neile, kes pole lugenud (ehk englishis ei loegi) natukenegi maitsta anda, millest nad ilma jäänud. Sestap:
"Nad nimetavad mind Cthulhu. Suur Cthulhu.
Keegi ei suuda seda õigesti hääldada.
Lugematuid ajastuid tagasi sigititati mind Khhaa’yngnaiih (ei, ma ei tea, kuidas kuidas see ortograafiliselt õige oleks, kirjuta nagu kuuled) mustqade udude keskel just kahanema hakanud kuu all vanemate poolt, kes teile ei kangastuks isegi halvimates luupainajates."
Olles need kaks lauset läbi lugenud, olin lootusetult konksu otsas. Õnnek (õnnetuseks?) on lugu 10 minutit pikk. Ja hea sellisena.
Alustagem algusest, jõudkem keskpaika ja siis lajataks lõpetusega.
Algaks sellest, et tagakaanel on Observer seda raamatut kirjeldanud kui "saravat segu teadusest, filosoofiast, okultismist, ajaloost ja religioonist". Selline rosolje juba iseenesest tekitab ettevaatust, sest koik mainitud on juba iseenesest nii laiad ja koike hõlmavad, et keskmisel inimesel on vaid ühegagi neist kursis olemiseks vaat` et täispaeva töö. Mainimata jättes asjaolu, et nimetatavad paljuski üksteisele häälekalt vastu röögivad, rääkimata teinetaisest üle karjumisest. Noh, olgu, mõeldud nind siiski lugema hakatud. Neli kuud. Neli kuradima pikka kuud aeg-ajalt nädalakese vahele jattes ja siis hambad ristis ikkagi edasi lugedes. Mingi kummaline masohhismi vorm võib-olla. Asoo, kapsast on 700 lk pocketsize, mis tahendab, et on mahult selline kaunikesti keskmine. Vist saaks isegi sisu kohta seda oelda. Kirjutamisoskus hästi katte õpitud, anne selline, noh, ma`i tia, kah ehk kusagile kõva Eesti jalka koonide tsenter. Mis aga vihastab, paneb piinlikkust tundma ja teeb kurvaks on valdkon(dade)na tundmine ja selle esitamine. Johhaidaa!!! Matemaatiliselt pirväärtusega perioodilise funktsiooni leidmist esitleda nagu vahemalt kahe ameerika leidmist, see on pisut liig. Loopides minged fraase ja võrdlusi filosoofiast ja siis neid täiesti süüdimatult täiesti suvaliste nimedega seostada (ok, tegu on vahemalt ligikaudu uheaegsete tegelastega), ajab mind aga marru. Siin ei tundu isegi, et autor lugejat alahindaks, pigem on ta ise terakene ignorantne. Okultismiga on nigu on - ma ei saa öelda, et kabbala mulle kunagi erilist huvi oleks pakkunud ja sestap ei võta sel kohal sona. Religioon? Seda oli nii näpuotsaga, et seal oleks isegi raske midagi puusse panna. Ometigi suudeti ka seda, meie armsa ristiusu jesuiitlikus vaimus. Mis räägib - sihikindla tegevuse korral on võimalik ka 1 ja 1 kokku pannes sada mingi jummlala suvaline vastus, andke ainult idioodi kätte.
Algatus on tehtud, liigume edasi. Liigume sisu juurde. Tegelt ei saa kuidagi öelda, et see puuduks. On olemas. Isegi mitu. Samal teemal. Ent oioi, kui kui klisheelik. Kõik neli. Neli jah, tegevusliine on 4 ja ma ei karda midagi spolida, sest juba alul on asi paika pandud. Ei mäleta tegelaste nimesid ja need pole ka tähtsad. Nimetame tinglikult ja me ei saa eksida - teadlane ja tema assistent, külma kõhuga föderaalagent, kergemeelne elumees ning fanaatiline usklik. 5 inimest, kelle käitumine, muuseas, on konteksti arvestades üsna adekvaatne. Väikese mööndusega - esimene paar (teadlane ja assistent - naine ja mees, just säändses järjekorras) oleks võind vastavalt soorollidele käituda. Ent ei, kussa, naisolevus (no ei paendu keel "naine" ütlema) peab ju olema see, kes teeb suure avastuse. Ikka SUURE. Tähtede suurusest jäi puudu, nii suur on avastus. Lühidalt - valemi tõestus, mis näitab võmalike paralleeluniversumite eksistentsi ja lubab ehitada generaatori, mis kallutab sündmusi kas parembaks või halvembaks. Samal ajal... Ajab raske lapsepõlvega kalasilmne föderaalagent potensiaalselt Walitsust huvitavate väheke vormistet ideede jälgi. Samal ajal... Ortodoksne juudi rabi avastab tamudist matemaatilise mustri, ehk shifri, mida töödeldes tulevad ette koonduslaagris (väidetavasti) koolnud juuditeadlse Joze Kobinski nimi ja väljendid "kohtumõismine", "viimnepäev" ja vastavad. Samal ajal... Üks ajakirjanik, kes töötab väljaandele, mis isegi eemalt vaadates käed kollaseks teeb, satub materjalidele, milles käsitletakse inimeste jäljetut kadumist ja kuidagi jookseb läbi nimi "Jozef Kobinksi". Intriig on punut. Tegevus algatet. Juhtund nii, et saand eelpoolmainit seötskond olulises geograafilises kohas kokku saand ja, kuna see on ju ammuteada fakt (võtke seda ironiseerimisena või kuiskit teisti), et esineb kohti, kus reaalsus on hõredam, kui mujal, siis läbi ruumi erinevatesse reaalsustesse pudisend. Siinkohal ehk küll mitte originaalne idee, ent korralik teostus - oletades, et meie maailm on 50-50 maailm, siis järelikult teised peavad kuhugi kaldus olema (ntx rabi sattus 30-70 (ja see 30 oli see meeldivam pool), agent 40 - 60, elumees 60 - 40 ja taibulanna+asjur 70 - 30 maailma). Ja et sattunud peavad olema kuidagi sattumise olema ära teeninud või siis arvanud, et see ongi see, mis vaja või kuidagi. Sõnaga - läbi mitmete seikluste jõuab meile tuntud seltskond lunastuseni - oma (meie) maailma tagasi. Nagu nipsti. Nagu oodata oli. Nagu peab. Olgu.
Just sai keskpaik läbi, sestap, nagu juba kooliajal õpit, jõuame kokkuvõtte juurde. Parak on juba sissevedamises juba liialt öeldud. Ent kaugeltki mitte kõike kokkutõmbeks. Kõkkukiskuvalt peab ütlema, et ma jätkuvalt usun soorollidesse ja sellesse, et naistetahvad käituvad pigem naiste kombel ja mehed siis jällegi teistmoodi. Olen tallanud kurat-teab-mitmeid koolitusi, kus lalisetakse "emotsionaalsest intellikõntsast" ja "empaatilisest juhmimisest". Olgu, ma ei andnud õnneks selle raamatu eest ühtegi senti välja (ja ka mitte eelmainitud pähetagumiste eest), aga mul on oma ajaga ka ilma tasuta PALJU asjalikumaid asju ete võtta.
Miinimumist kõrgem hinne tuleb selle tõttu, et sain siinkohal tublisti auru välja lasta. Täna jäävad nii naine, kui ka lapsed peksmata ;)
Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.
Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.
Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.
Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.
Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.
N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.
Ehk ei peaks, aga hirmsasti tahaks paar sõna ka sisust kirjutada. Kogu lugu keerleb ühe noormehe ümber, kes hangib endale poolkogemata sõbraks tuulehaldja Arieli. Jääb selgusetuks, kas tänu sellele või sellest sõltumatult hakkavad poisikese kujutelmad üsna realistlikku kuju omandama. See realistlik kuju ilmneb siniste kassidena, kellel peale ekstraordinaarse karavastiku värvi mitmeid muidki kummalisi omadusi. Ja neid kiisukesi saab olema palju. Nagu raamatu pealkirjastki võib aimata.
Eelnev ei olnud kindlasti mitte sisukokkuvõte, vaid pigem sissejuhatus. Üsna hingelähedane on teost läbiv mõte, et "mitte midagi ei ole olemas, kuid kõik, mis sa endale ettekujutad on tõsi. Sestap ole oma kujutlusvõimega ettevaatlik." Tasub lugeda nii endal kui ka poetada lapsukeste öökapi raamatuks. Loomkatsed on näidanud, et sobib nii poiss- kui tütarlasetele. East alates 12 - ...
Jutt käib Dilvishist ja tema tegemistest koos tema rauast suksu Black`iga (kes on pärit põrgust ja kes peale setukaks olemise oskab veel nii mõndagi huvitavat ja kasulikku). Dilvishil on kinnisidee ots pääle teha kurjamile, kes teda mõnda aega kivi kujul oli hoidnud. Kurjam aga on selle maailma kõige ägedam posija üldse. Kirjeldataksegi Dilvishi rännakuid ja otsimisi. Teel satub ta mitmesugustesse seiklusstesse ja ka madistab kaksjagu, aga ei saa öelda, et selles raamatus veri teab mis kõrge kaarega lendaks. Mis minu jaoks muudab teose eriti sümpaatseks. Kohatakse vanu jumalaid, võlureid, niisama huvitavat rahvast, noh nagu questid ikka. Hää ja osuta lugemine ja võib vist üsna rahulikult öelda ilma spoileriks muutumiseta, et romaani finaalis ei saab veel mitte lahendust. Sellegipoolest kõlbab tedalugeda ka üksikuna, ehkki minul oli võimalus kohe takkatraavi samast sarjast "The Changig Land" järgi lugeda. Mis siis muud, viieväärne raamat.
Ahjaa, minule kättejuhtunud raamatueksemplaris ei olnud juttudel pealkirjasid, mistap ma pidasin kogu lugu üheks terviklikuks romaaniks. Kuivõrd tegu on kogumikuga, siis saan ma nii mõnestki asjast palju paremini aru. Hinne aga jääb samaks.
