Oijah...
Teine kokkupuude siis Bujoldi loominguga. Kindlasti üks neist autoreist, kel kalduvus lemmikuks saada...
Kui raamatust rääkida, siis minule tundus (taas kord), et raamatu algus oli veidike liiga vaoshoitud, ehk natuke liialt venitatudki. Esimesed mõnedkümned leheküljed olid ikka kaunis rasked, pidin end suisa sundima - ei leidnud sellist iva, mis hoiaks silmad raamatu küljes kinni ja südame erutusest värisemas. Õige hoo saavad asjad sisse alles äpardunud atendaadikatsest ning sellest alates tegin ise vaid ühe pausi sisse - nii kaasakiskuvaks osutus see alul veninud lugu.
Milles siis asi? Pärast (sarja eelmises osas) toimunud sündmusi on Barrayaril kujunenud uus poliitiline olukord. Võim on läinud uue, vaid viieaastase imperaatori kätte. Tegelikuks valitsejaks on regent Aral Vorkosigan. Poliitiline olukord on kaunis pingeline, ka teised oleks tahtnud riigipirukast osa saada. Nii fabritseeritakse paar intriigi, mis viivad ühe aadelkonna liikme dekaputeerimise ja sellest tulenevalt atendaadini imperaatorlikule regendile. Kasutades ära sogast vett ja paljude kalade ringiujumist selles organiseerib üks tähtsate esivanemate järeltulija riigipöörde, mis aga esialgu on nurjumisele määratud. Olukord on aga väga terav...
Ei hakkagi siinkohal rohkem rääkima, edasitoimuv on juba (minu arust) raamatu magusaim osa, selline hoogne ja haarav "hide & seek" lugu.
Kõik, kes aga veel kahtlevad teose headuses ja seetõttu ei loe - ei ole mõtet. Tegu on tõeliselt toreda raamatuga.