Jutt kubiseb õõnsatest utoopilise kommunismi teemalistest loosungitest, tegelased on miskid lamedad skeemid, kes vahetpidamata üksteisele miskit olulist ja globaalset seletavad jne. Kogu jutu sotsiaalsus (armastab/ei armasta; kas on õigus läbi viia miskit eksperimenti) mõjub nürida vormitäitena, et muidu ei peeta seda ideed populariseerivat teksti kirjanduseks.
Võimalik, et see teaduslik idee pakub kellelegi ka huvi, aga antud lühiliugu EI OLE SIHUKESEL KUJUL KINDLASTI KIRJANDUS.
Kurb... iseäranis seetõttu, et sama autori teine maakeelne jutt «Krabisaar» (Krabõ idut po ostrovu) on hoopis teisest puust lugu. Kummaline on ka see, et «Kangelastegu» võitis miski auhinna sotsialismimaade tehnikaajakirjade ulmejutu konkursil... olles lugenud teisi sama konkursi laureaate, võin öelda, et enam-vähem samasugune saast olid ka need ülejäänud lood... tõsi oli paar meeldivat erandit (Ilja Varshavski, Stefan Weinfeld, Ion Hobana), aga see pole öeldud nüüd küll Dneprovi jutukese õigustuseks.
Hosianna teaduse kõikvõimsusele mõjub selles jutus kui manatarga loits: seda lugu eile öösel üle lugedes sain ääretult hästi aru, et miks Anatoli Dneprov nimetas Stanislaw Lemi romaani «Tagasitulek tähtede juurest» (Powrot z gwiazd) säravaks utoopiaks. Näib, et Dneprovi jaoks on iga teaduslik avastus a priori hea ja inimkonnale kasutoov...!?