Ulmekirjanduse BAAS - Gennadi Gor

Arvustused (16)

24.02.1998, kell 04:15

Gennadi Gori kogumik "Glinjanõi papuas" oli esimene ulmeraamat, mida vene keeles lugesin. Nii suur ulmeisu oli, et vene keeles lugesin! Ja vastavalt eesti rahva vanasõnale läks esimene vasikas aia taha. :-) Gor mulle ei meeldinud. Ka "Rändur ja aeg" ei suutnud muljet paranada. Võib-olla olin juba liiga palju lugenud, kuid tegevus paistis kuidagi stamplik.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

9.04.1998, kell 02:40

Hea romaan... hästi kirjutatud, aga kohutavalt igav ning üsna vanamoodne ja oma tehisprobleemikestes urgitsev. Lugesin suht suurte pingutustega kaks korda läbi, aga kolmandat korda seda vaeva näha ei soovi... maailmas on nõnda palju hulga paremaid raamatuid. Ka Gennadi Goril endal on mitu märksa tuumakamat teksti.

Aga see ränduri ja aja lugu on säherdune tavakirjaniku ulmekas, kus on miski oluline tera puudu... et kõik oleks justkui paigas, aga tekst mõjub tobedalt... Paneks kahe, aga paar kummastavat kohta on meelde jäänud... kolm enesetappu sooritava roboti ja selle tulnukaga vestluse eest.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Laur Salundi

6.11.1998, kell 19:06

Romaan on leidnud paiga ka Sergei Plehhanovi koostatud antoloogias Sovetskaja fantastika 50-70-h godov. Ju ta siis oli nõukogude ulmes kuidagipidi oluline teos. Algus oli isegi päris normaalne. Esimesed kümmekond lehekülge ei olnudki nagu viga midagi, aga siis hakkas see jobutamine pihta. Tõeline kannatuste rada. Annab muidugi pisukese jupikese nõukogude fantastika mosaiigile juurde küll aga see vist ka ainuke väärtus sellel lool. Tundub jälle sellise loona, kus autor mõtleb, et mida pikem teos seda parem, ja saabki mingi tigu valmis. Ilmselt enam sellist lugu küll närida ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Sõber

17.11.1998, kell 13:05

Kogumiku "Põgenemiskatse" kõige pikem lugu, mis kokkuvõttes jätab mulje, et autoril on sõnu vabalt käes olnud, aga mõtteid veidi napiks jäänud ja asjasse puutuva teksti asemel sähvivad mingid täiesti irrelevantsed tegelased: Tshemodanov, robotid, tioomlane ja lõpuks veel see imelik Gavrina.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

26.02.1999, kell 02:44

On õige, et liiga palju erinevat butafooriat ja münhausenlikke trikke on siia kokku kuhjatud, samas tundub mulle, et mõnede lehekülgede pärast võiks seda liigitada "Põgenemiskatse" tugevaimaks looks. Lõpp muidugi imalalt lehkav, ei kannata ma seda helge tuleviku laadi, kus kõik suht ilma konfliktideta läheb ja õnnelik lõpp peategelasele teed valgustab läbi autori haiglase mõistuse hämarate keerdkäikude. Tundub, et mingil hetkel said autoril süþee loogiliseks arendamiseks ideed otsa ja ta siis hakkas suvalist jahu pikkuse nimel vahele sogama (tioomlane jt). Aga sellest hoolimata - midagi siin ju on.

Teksti loeti eesti keeles

Tarmo Õuemaa

25.10.1999, kell 22:23

Uskuge või mitte, aga absoluutne lemmiklugu selles kogus. Lapsepõlves lugesin kümneid kordi ja siiani tuleb soe tunne, kui meenutan.Enamik eelarvustajaid on loo maha teinud, süüdistades seda venivuses, aga mulle see just meeldib. Vihale ajab, kui kirjanik loob mingi tulevikumaailma, mille vastu mul pea alati meeletu uudishimu tärkab, aga rahuldada seda ei saa, sest keskendutakse kangelasele ja tema seiklustele. Gennadi Gor on seda apsakat stiilipuhtalt vältinud ning peategelase sihitu tolgendamine tulevikus õnnestub pareminigi kui Lemi kangelasel Tagasitulekus tähtede juurest.Võite jalaga lüüa, aga mulle ilgelt meeldivad sellised põnevuseta ja konfliktideta helge ühiskonna kirjeldused, kunagi ei ütle ära ka näiteks mõne sotsrealistliku telliskivi läbilugemisest. Ausõna.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

4.11.1999, kell 13:05

Ei suhtu kõige soojemalt. Minu meelest oli ta ikka parajalt veniv ning tüütu, sisu kuidagi lohisev, tegelaskujud suhteliselt halvasti kirjeldatud. Lühidalt: palju parema teose oleks saanud teha. Pealegi oli kirjanik minu meelest tahtlikult üritanud asja võimalikult pikaks venitada, tuues juttu sisse igasugu veidraid tegelasi ning ebausutavaid sündmusi. Niisiis, kaks, ei rohkem ega vähem, sest mõned toredad kohad tal ju olid...

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

23.11.1999, kell 18:26

Romaanist on puudu otsene konflikt ja peategelase vastandumine millelegi. Puudub probleem, selleks ei kujune isegi kangelase kohandumine uude ilma. Heietav vorm on lubanud kirjanikul kasutada väga erinevaid teemasid, nagu surfaks ta hüplikult kogu ulme diapasoonis. Mulle oli "Strannik i vremja" järjekordne kinnitus sellest, et kui anglo-ameerika (ulme)kirjandus on eelkõige stoori ja vestern; siis slaavi oma poeem. Ja nelja "annan" tioomlase ühe tsitaadi eest, mis kõlas umbes nõnda, et igasugune religioon tähendab eelkõige hirmu ja soovimatust võtta maailma nii nagu ta on...

Võibolla hindan üle aga romaan jättis üldiselt sümpaatse mulje. Jah, oli küll igavavõitu, ent mitte nõmedalt tuim. Ja oma ideed tõi ju kirjanik kenasti välja.

Mingiks verstapostiks ta Vene ulmes või eesti tõlkeulmes muidugi ei ole.

Mulle meeldisid tegelikult rohkem need minevikustseenid. Tulevik läks liiga läilaks.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

15.06.2000, kell 19:13

Taavi Kalju aka Ghilderich

27.07.2001, kell 15:23

Pean nõustuma Jyrkaga. See jutt on küll hästi kirjutatud, aga kohutavalt pikk ja lohisev. Võiks õelda isegi, et igav.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

30.07.2001, kell 13:03

See on üks neist lugudest, mida võib kasutada umbes nagu elektritara vasikate puhul, kui eesmärgiks on inimest ulmest igaveseks eemale hoidma panna. Pikk sisutu grafomaanlik narisemine, täis risuhunnikuks kokku kuhjatud SF-stampe. Jube.

Teksti loeti eesti keeles

Eilish

22.03.2012, kell 15:14

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Sepp

21.11.2012, kell 13:07

Pikk, surmigav, jampsimiseni tüütu ja emotsionaalselt mitte mingeid emotsioone (peale tülpimuse) esilekutsuv kogumikku lõpetav romaan. Õudne, missugust asja inimesed 60ndatel lugesid ja kindlasti ka nautisid. Mingi vene halav jama. Ma näiteks ei suuda uskuda, kas keegi naist kes 6-aastase poja ja mehe vabatahtlikult ja igaveseks maha jätab suudaks üldse keegi mingi muu tundega kui kibestumusega segatud viha meenutada, peategelane aga puistab mõned fraasid iganenud tunneteülesest teadmistehimust ja kohusetundest Teaduse ees ja laseb end 300ks aastaks külmutada. No ega see isa muidugi ise parem ei olnud. 6-aastane poeg jäi ilma emata? Ah, pohhui, ärgu siis olgu isa ka, lasen end jäässe panna et armastatud naine ära oodata tähtedevaheliselt retkelt, mille õnnestumise tõenäosus on väike.

Mis tundlevad robotid? Robot kes tahab teha enesetappu enda ärauputamise teel? Mis kuradi emoromaanide autor tioomlane? Mis pagana müstiline, nägu varjav Tähtedevahelise Sadama adminn? Mis kuradi Baikali taga elav metsavaht kes käis 6000km. tagant tööl iga päev? Sellist soga oli päris mõnuga visatud ja kuigi loo jutustamine oli aeglaselt veerev, ilma eriliste tõusude ja langusteta, tõmbasid need niigi haleda narratiivi ikka kohati ohtlikult lähedale piirile, mis eraldab reaalsust ja sürrealismi.

Aga jah. Kes kogumiku "Põgenemiskatse" juba kätte on võtnud (nagu mina), eks see loeb ka seda lõpetavat romaani, kes aga pole lugenud - ega suuremat mõtet polegi, kui just ajaloolis-perversset huvi nõukogude ulme vastu pole.

Teksti loeti eesti keeles

Riho Välk

17.09.2019, kell 23:06

Lugesin seda lühiromaani vist 2 või 3 kuud. Et lugesin paarkümmend lehekülge ja siis lugesin vahepalaks mõne täispika romaani läbi ja siis närisin veel paarkümmend lehekülge läbi ning lõpusirge läks ikka hambaid risti surudes ja toore sihikindlusega, et ei, kui ma olen juba ülejäänud kogumiku ära lugenud, siis selle pean ka lõpuni lugema. Ei saa ju raamatut paarkümmend lehte enne lõppu riiulisse panna.
Midagi karjuvalt halba nagu ei olnudki, mis oleks kohe hamba all karjunud. Lihtsalt meeletu mämmerdamine ja venitamine ning sihikindlalt mittekuskile väljajõudmine.

Teksti loeti eesti keeles

Olev Toom

25.09.2019, kell 17:43

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Pärtel Riit

18.12.2021, kell 00:28

Üks liiga pikk heietus. Räägitakse asjast, aga kogu aeg kaldub jutt kõrvalistele detailidele ja kirjeldustele juskui oma elu loojangule jõudnud rauk pajataks katkendlikult oma elulugu viisakale inimesele, kes teeb näo, et kuulab huviga. Kokkuvõttes kujunebki selline saba ja sõrgadeta jutustus, mis sisemisest energiast just ei pakata. Lisaks veel see nõukogude ulmekirjanike kohustuslik tulevikuvisioon - tulevikus on kogu maailm kommunistlik ning kõik inimesed on "nii ilusad ja head". Imal.

Teksti loeti eesti keeles

Gennadi Gor

28.01.1907-6.01.1981

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gennadi Gor ·

Lisavahendid:

Gennadi Gor

28.01.1907-6.01.1981

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gennadi Gor ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: