Raamat on jutukogu, sisuks on mitmete tuntud muinasjuttude ümbertöötlused, kaasaegsed versioonid. Võinoh, kaasaegsed siis algupärandi mõttes, tegevus toimub üldiselt pigem 20. sajandi esimeses pooles, raamatuna ilmunud aastal 1979. Kui paljud muinasjutud ongi juba algselt üsna jubedad, siis Angela Carter keerab teinekord veelgi rohkem vinti peale, seega saabki seda teost siin vaadata kui ka "õudukat".
Seda teost on väga palju käsitletud feminismi võtmes, naiste tegelaskujud on mingis mõttes teineteistest eristamatud, st loost loosse sulanduvad kokku ning samal ajal on ka temaatika sarnane - on naised, kes üritavad selles mehises maailmas hakkama saada, kes mingis mõttes võitlevad meessoost karakteritega. Angela Carter ise on gooti õuduse fänn, seda on ka siin raamatus kohati tunda kuna niigi algselt õudsad lood on tihtipeale veel detailsemaks keeratud ning kohati nõretavad verest. Kohati on ka ulme-elemente - aga neid on üldjoontes pigem vähe, stiililiselt läheb pigem maagilise realismi alla, kus kogu tegevus on siiski rohkem "päris" - välja arvatud detailides, kus siis pole. Näiteks Sinihabeme loos ei õnnestu maagilist võtit mitte kuidagi verest puhastada.
Kui algmaterjal on ikkagi üldiselt selline, kus toimub tegevus, kus eesmärk on vesta mingi lugu, siis Angela Carter kirjeldab päris palju. On see siis nauditav õhustiku loomine või hoopis tüütu sõnamulin, jäägu see juba lugeja otsustada. Minu jaoks oli näiteks kõige pikem lugu (raamatut avav "Sinihabemel põhinev" "Verine kamber") oma kuuekümne leheküljega sutsu liigpikk, kus kena poeetilist keelekunsti ju jagus. Ehk kui meeldivad pikemad mõtisklused siis on kõik hästi, pealegi ei ole antud juhul tegu algmaterjalitruu teosega, pigem avab autor omapoolseid vaatenurki. Igaljuhul oli mul huvitav lugeda... ühe korra. Rohkem - ei ole kindel.
Kui natuke minna detaili:
"Härra Lyoni kosjalugu" tugineb "Kaunitaril ja koletisel". On Kaunitar, on ta Isa, on Koletis. On mingi tegevus, siis mingi hetk tuleb välja, et Koletis on tegelikult inimene ning nad elavad õnnelikult edasi. Üksikuna võttes üsna mittemidagiütlev pala, koos teistega lisab pildikese nimetu koondpeategelase maailma.
"Tiigrimõrsja" - kah samalaadne lugu, ka "Kaunitari ja koletise" põhjal. Samamoodi jättis õlgu kehitama, jäi igavaks.
"Saabastega kass" - selline klassikaline lugu teenrist, kes on peremehest märksa nutikam. Ilukõneline ja omamoodi üleva stiiliga, kiidan autorit proovimise eest, eriti eelmise kahe loo taustal täitsa kobe lugemine. Aga nii universaalsel skaalal pigem kehvik-keskmine.
"Haldjakuningas" - metsas jalutav neiu kohtub haldjakuningaga, kellel on Kuri Plaan (tm). Neiu avastab selle ja tapab haldjakuninga. Ok, selge.
"Lumelaps" - lühim, paarileheline laast, räägib siis sellest, kuidas mees tahab last, ta kaasa ei tule selel sooviga üldsegi mitte kaasa. Mehe soov saab ühel hetkel täidetud, seejärel... oot, misasja?! Seda peab ise lugema, mul oli ikka väga #midakuradit hetk. Igaljuhul mu jaoks oli see kogumik tipp.
"Armastuse koja emand" - magava kaunitar üks versioonidest.
Viimased kolm lugu on kõik mingil määral "Punamütsikesega seotud", üsna... veidrad sellised. Alustab "Libahunt", jälle üks laastuke. Ning pagana hea! Seda peab ise lugema, ei saa jällegi sisust rääkida. Edasi tuleb "Huntide seltsis" ning lõpetab "Hundi-Alice", mis on mingis mõttes üks häirivamaid jutte selles raamatus.
Kui rääkida üldisest lugemiselamusest siis üksikuna on lood pigem lahjemapoolsed. Aga teate, raamatut lugedes tekib selline omamoodi rütm ning kokkuvõttes on summa suurem, kui liidetavad tuimalt kokku lüües kokku annaksid. Angela Carter punub päris mõnusa meeleolu taustale, kummastav ning jah, vahel ka õudne. Tasus lugeda, jäin rahule.
