Kasutajainfo

Angela Carter

7.05.1940-16.02.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Angela Carter ·

The Bloody Chamber and Other Stories

(kogumik aastast 1979)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

Tõeliselt nauditav raamat. Carter kirjutab vanu tuntud muinasjutte ymber fantasy- või horrorilugudeks, säilitades muinasjuttudele omase lihtsa poeesia, kuid lisades oma igati fantaasiarikaste tõlgendusega vanadele lugudele värskust ning sygavust. Tema tõlgendused võivad lyhidalt kokkuvõetuna tunduda tiba koomilisedki, nagu näiteks Carteri Sinihabeme kehastus võõramaise rikka seksuaalmaniakina, kuid loos endas ei olnud kybetki koomilisust, tegemist oli eheda õuduslooga iidses feodaalilossis, kus keelatud ukse taga oli peidus piinakamber... ja selle ohvrid ;). Niisamuti muutusid Carteri töötluses stiilseteks hirmulugudeks teisedki tuntud muinasjutud, muuhulgas ka Punamytsike (mõelda vaid sellele pikale pimedale teekonnale läbi öise metsa...;). Kogu oma eheduse juures ei muutunud ta lood võikaks, mida hirmukatega mõnikord juhtub, vaid jäid kusagile muinasjutulaadi piirimaile. Hirmulugudele lisaks oli kogus mitmeid niisama-fantaasiaid tuntud teemadest, igati kaunid ning sygavad, stiilsest kirjaviisist rääkimata. Kirjanik kindlasti nähtus omaette ning väärib lugemist.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on jutukogu, sisuks on mitmete tuntud muinasjuttude ümbertöötlused, kaasaegsed versioonid. Võinoh, kaasaegsed siis algupärandi mõttes, tegevus toimub üldiselt pigem 20. sajandi esimeses pooles, raamatuna ilmunud aastal 1979. Kui paljud muinasjutud ongi juba algselt üsna jubedad, siis Angela Carter keerab teinekord veelgi rohkem vinti peale, seega saabki seda teost siin vaadata kui ka "õudukat".

Seda teost on väga palju käsitletud feminismi võtmes, naiste tegelaskujud on mingis mõttes teineteistest eristamatud, st loost loosse sulanduvad kokku ning samal ajal on ka temaatika sarnane - on naised, kes üritavad selles mehises maailmas hakkama saada, kes mingis mõttes võitlevad meessoost karakteritega. Angela Carter ise on gooti õuduse fänn, seda on ka siin raamatus kohati tunda kuna niigi algselt õudsad lood on tihtipeale veel detailsemaks keeratud ning kohati nõretavad verest. Kohati on ka ulme-elemente - aga neid on üldjoontes pigem vähe, stiililiselt läheb pigem maagilise realismi alla, kus kogu tegevus on siiski rohkem "päris" - välja arvatud detailides, kus siis pole. Näiteks Sinihabeme loos ei õnnestu maagilist võtit mitte kuidagi verest puhastada.

Kui algmaterjal on ikkagi üldiselt selline, kus toimub tegevus, kus eesmärk on vesta mingi lugu, siis Angela Carter kirjeldab päris palju. On see siis nauditav õhustiku loomine või hoopis tüütu sõnamulin, jäägu see juba lugeja otsustada. Minu jaoks oli näiteks kõige pikem lugu (raamatut avav "Sinihabemel põhinev" "Verine kamber") oma kuuekümne leheküljega sutsu liigpikk, kus kena poeetilist keelekunsti ju jagus. Ehk kui meeldivad pikemad mõtisklused siis on kõik hästi, pealegi ei ole antud juhul tegu algmaterjalitruu teosega, pigem avab autor omapoolseid vaatenurki. Igaljuhul oli mul huvitav lugeda... ühe korra. Rohkem - ei ole kindel.

Kui natuke minna detaili:

"Härra Lyoni kosjalugu" tugineb "Kaunitaril ja koletisel". On Kaunitar, on ta Isa, on Koletis. On mingi tegevus, siis mingi hetk tuleb välja, et Koletis on tegelikult inimene ning nad elavad õnnelikult edasi. Üksikuna võttes üsna mittemidagiütlev pala, koos teistega lisab pildikese nimetu koondpeategelase maailma.

"Tiigrimõrsja" - kah samalaadne lugu, ka "Kaunitari ja koletise" põhjal. Samamoodi jättis õlgu kehitama, jäi igavaks.

"Saabastega kass" - selline klassikaline lugu teenrist, kes on peremehest märksa nutikam. Ilukõneline ja omamoodi üleva stiiliga, kiidan autorit proovimise eest, eriti eelmise kahe loo taustal täitsa kobe lugemine. Aga nii universaalsel skaalal pigem kehvik-keskmine.

"Haldjakuningas" - metsas jalutav neiu kohtub haldjakuningaga, kellel on Kuri Plaan (tm). Neiu avastab selle ja tapab haldjakuninga. Ok, selge.

"Lumelaps" - lühim, paarileheline laast, räägib siis sellest, kuidas mees tahab last, ta kaasa ei tule selel sooviga üldsegi mitte kaasa. Mehe soov saab ühel hetkel täidetud, seejärel... oot, misasja?! Seda peab ise lugema, mul oli ikka väga #midakuradit hetk. Igaljuhul mu jaoks oli see kogumik tipp.

"Armastuse koja emand" - magava kaunitar üks versioonidest.

Viimased kolm lugu on kõik mingil määral "Punamütsikesega seotud", üsna... veidrad sellised. Alustab "Libahunt", jälle üks laastuke. Ning pagana hea! Seda peab ise lugema, ei saa jällegi sisust rääkida. Edasi tuleb "Huntide seltsis" ning lõpetab "Hundi-Alice", mis on mingis mõttes üks häirivamaid jutte selles raamatus.

Kui rääkida üldisest lugemiselamusest siis üksikuna on lood pigem lahjemapoolsed. Aga teate, raamatut lugedes tekib selline omamoodi rütm ning kokkuvõttes on summa suurem, kui liidetavad tuimalt kokku lüües kokku annaksid. Angela Carter punub päris mõnusa meeleolu taustale, kummastav ning jah, vahel ka õudne. Tasus lugeda, jäin rahule.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2021
veebruar 2021
jaanuar 2021
detsember 2020
november 2020
oktoober 2020

Autorite sildid: