Kasutajainfo

Paul David Novitski

12.12.1950-

Teosed

· Olaf Stapledon ·

Last and First Men

(romaan aastast 1930)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
2
Keskmine hinne
2.8
Arvustused (5)

Uskumatult lohisev ja uskumatult igavalt kirjapandud oopus, milles autor kujutab oma sisekaemuse alusel inimkonna järgnevat ajalugu. Mulle on absoluutselt arusaamatu, miks seda kirjanduseks peaks pidama -- tegu on pigem ebaõnnestunud filosoofilise traktaadiga ning asja ei muuda, et autor ütleb eessõnas "this is a work of fiction" ja on sellele ka mingi hädise mõnelõigulise raamjutustuse ümber pungestanud. Lugeda on teost mõtet vaid fanaatilisest ajaloohuvist, sellise huvi puudumisel soovitan tingimata vältida!
Teksti loeti inglise keeles

Sama hinne. Raamatut lõpuni lugenud ei ole, aga see mida ma lugeda suutsin/jõudsin oli nii õudne, et seda meenutadeski paha hakkab.

Tegu ei ole tõesti ilukirjanduse vaid pikaleveninud esseega, seejuures on viimane täiuslikult kuivas akadeemilises stiilis ja keeles, võõrsõnad ja puha. Kui sellest n.-ö. eruditsioonikihist läbi muukida, avaneb lohutamatu pilt: autor on rida-realt kirja pannud uskumatuid lollusi ja visioone, mis mitte ainult et praegu rumalad ei tundu (osa ennustustest on reaalne ajalugu juba kummutanud), vaid pidid seda kindlasti olema ka kirjapanemise kaasajal.

Täesti võimalik on, et autor kirjutas oma "magnum opust" purujoobnuna või mingi muu droogi mõju all täispilves olles.Ilukirjandusele kõige lähemale jõuab Stapledon lõikudes, mis pretendeerivad müüdiloomele; needki on nii armetud, et lausa kahju hakkab.

Omamoodi "soovituseks" on ka kaanel või eessõnas toodud reklaamlaused, õigemini neid produtseerinud autorid: Stephen Baxter, Arthur C. Clarke, kes kõik väidetavalt raamatut lugedes ilmutusliku kogemuse saanud.

Teksti loeti inglise keeles

Paljuski olen eelarvustajatega nõus, aga olen halvemaidki raamatuid lugenud. Elav fantaasia, enesekindlus kõigi oma mõtetega lagedale tulla ning kõrgelennuline moraalitsev stiil annavad kokku teose, mis inglaste kõnekäänu järgi on nii halb et on lausa hea. Pakun välja, et Monthy Pythoni mehed said Stapledonilt idee, kuidas mingit ajaloostseeni totraks ilma puändita situatsioonikoomikaks pöörata. Sedasi häälestatud lugeja saab kõvasti naerda.Raamatu tugevam külg on autori selge ja terviklik filosoofiliste ja kosmoloogiliste vaadete süsteem. Natuke meenutab see Schelerlikku eksistentsialismi, kus kosmose traagika on väärtuste vaheline paratamatu võitlus, mille loogiline lõpp on vähemalt ühe poole häving. Stapledon annab ülevaate tulevikuajaloost. Seejuures, mida kaugemaks ja võõramaks maailm muutub, seda talutavam on raamatut lugeda. Või on see hoopis harjumise asi?Koos raamatuga "Star Maker" on Stapledoni mõju Baxterile, Clarkeile ja paljudele teistele ulmeautoritele ilmne. "Last and First Men" peaks huvi pakkuma neile, kes tunnevad huvi ulmekirjanduse ajaloo ja ulme filosoofia vastu.
Teksti loeti inglise keeles

Stapledoni raamat meenutab mulle Hesse klaaspärlimängu või kaleidoskoopi, milles erinevad kultuurilised ja bioloogilised elemendid üha uutes kombinatsioonides korduvad, segi raputatakse ja jälle kokku pannakse, kord kõrgemates, kord madalamates kombinatsioonides.

Ta kirjutab Ameerika maailmariigist, kus ringisebimine on vaga tegevus ja lendamine religioosne toiming. Ta jutustab kristluse arengu ja protestantismi eraldumise ümber muusika keeles. Jne. Jne.

Kuigi üksiktegelasi puudutatakse harva ja enamasti kirjeldatakse tervet inimkonda haaravaid ajahoovusi, on Stapledon suutnud kirjutada ladusa, rikka keele ja hea stiiliga mõtteselge teose, kus omavahel vastanduvad mitte erinevad inimesed, vaid elustunud ideed ja erinevad liigid. Mõne naiivse idee kõrval on kümneid, mis pikaks ajaks mõtlemisainet pakuvad. Loomulikult ei jõua ma siin käsitleda kõike, puudutan vaid mõnda mõtet, mis on olulised mulle või romaani sisemisele arengule.

"Last and First Men" esimestesse inimestesse puutuv osa, mis lõpeb Ameerika maailmariigi langusega, tuletas mulle meelde Swifti "Gulliveri reise". Tegu pole niivõrd võimaliku tuleviku kirjeldamisega, kui autori kaasaegse maailma, eriti ameeriklaste tõekspidamiste kohta käiva satiiriga. Eriti lähema tulevikuajaloo kirjeldustes on tunda psühhoanalüüsi mõju, mida võib samuti võtta satiirina. Järgmise seitsmeteiskümne inimliigi kirjeldustes on nii satiiri kui visionäärsust.

Stapledoni tehnoloogia ei tundu üllataval kombel naeruväärsena. Õnneks olid pea kõik masinad, mida igapäevaelus kasutame, 1920. aastate lõpus olemas: veevärk, telefon, raadio, televisioon, autod, lennukid, ulmekirjanduses kosmoselaevad. Suurim vahepeal toimunud uuendus on vast arvutite ja Interneti loomine.

Tema teadus on kohati naeruväärne, kohati aukartustäratav. Autor pidi kursis olema oma aja teaduse uusimate saavutustega, näiteks Diraci ideega, et elektronil on antiosake ja see on prooton (tegelikult positron), mida Stapledon kasutab tuumaenergia saamiseks. Printsiip on vale, aga tuumaenergia omadused on ikka samasugused. Ta võis tulla iseseisvalt mõttele, mis õnneks ei osutunud tõeks: et tuumareaktsioon võib levida kulutulena ja lasta õhku terve maailma.

Kuna kirjeldatakse uute inimliikide teket, on selle raamatu taustas oluline koht evolutsiooniteoorial. Paraku kaldub Stapledon lamarckismi: allakäigumeeleolud mõjutavad teise inimliigi "iduplasmat", nii et nad muutuvad sünnipärasteks pessimistideks. Õnneks toimub raamatus enamik muutusi siiski loodusliku valiku teel. Paaris lausa evolutsiooniteooria õpikusse sobivas lõigus kirjeldab ta, kuidas Maal järjekordselt enamik elusorganisme hävib ja kõik ökoloogilised nis^id väheste ellujäänud liikide järeltulijatega täituvad. (Tegelikus evolutsioonis on selle analoog näiteks kukkurloomade areng Austraalias, kus nii närilised, rohusööjad, kui kiskjad on kukruga.) Pealegi võtavad inimesed oma liigi bioloogilise arendamise "õige pea" (geoloogilises ajaskaalas) enda kätte.

Oma marslaste näol (uutest inimliikidest rääkimata) on Stapledon loonud midagi, mida ulmekirjanduses kahjuks õige vähe leidub: füsioloogiast tulenevalt erineva psüühika ja mõttemaailma, mida on adekvaatselt kirjeldatud. Kuna nad meenutavad üksteisega raadio teel suhtlevaid pilvi, mis tihti üksteisega kokku sulavad, pole neil inimfilosoofidele palju peamurdmist valmistanud dilemmat üldise ja üksiku vahel! (Ja see, et marslased inimeste asemel peavad Maa valitsejateks kedagi teist on hiilgav irooniline näide kahe liigi üksteisemittemõistmisest, mis hilisemas ulmes on nii omane teema Lemile.)

Raamat lõpeb müstilise maailma teadusliku kirjeldamisega, millest on nähtavasti saanud inspiratsiooni Clarke’i "Childhood’s End". Siin on oluline autori seisukoht või lootus, et füüsikaline ja psüühiline maailm on teineteisega lahutamatult seotud. Kuigi tänapäeval tundub üsna selge, et psüühikat on vähemalt põhimõtteliselt võimalik kirjeldada füüsikast võrsuvate mõistetega, on vastupidine nähtavasti vale. Psüühika avaldab maailmale mõju tehnoloogia kaudu, mitte otse. On võimalik, et Stapledoni mõtted ses vallas said toitu Niels Bohri väidetest, et kvantmehaanikas on vaja teadvusega vaatleja olemasolu. (Kuigi mõõtmisprobleem kvantmehaanikas on endiselt jäänud pähkliks, on nüüd selge, et kvantteooria saab konstrueerida ilma vaatleja olemasolu postuleerimata.) Stoitsismist kaldub raamat lõpuks vitalismi Jacques Monod’ formuleeringus (jämedalt öeldes: maailm peab olema hingestatud, et inimene end üksi ei tunneks). Kuid hoolimata sellest, kas lugeja tema seisukohtadega nõustub või mitte, on ta visiooni grandioossus jahmatamapanev.

Teksti loeti inglise keeles

Last and First Men on filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu, mis jutustab inimkonna ajalookäigust järgmise kahe miljardi aasta jooksul. Loo algus on 19. sajandil ning see võtab kõigepealt kokku lähituleviku (hetkel saab seda algust juba vaadata kui alternatiivajalugu) ning tõstab seejärel iga peatükiga tempot, nii et peagi möödub iga peatükiga kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid, miljoneid, ja lõpuks kümneid miljoneid aastaid.
 
Võib küll öelda, et tegemist on looga, sest raamatus jutustab kogu lugu Viimaste Inimeste esindaja (järjekorras kaheksateistkümnes inimliik), kes on end liigimälu kaudu ajas tagasi Esimeste Inimeste juurde sirutanud. Kindlasti ei ole see aga klassikalist tüüpi lugu. Individuaalseid tegelasi siin praktiliselt pole ning konkreetsete sündmuste asemel keskendutakse (väga) pikaajalistele trendidele.
 
Mul on sellele raamatule üsna raske hinnangut anda. Ühest küljest on selle lugemine kohati kohutavalt kuiv tegevus. Samuti on esimeste peatükkide lähituleviku visioonide juures veel tunda praegu üsna anakronistlikku 19. sajandi hõngu. Eriti ilmneb see siis, kui autor püüab laskuda üldajaloo juurest üksikisiku tasandile.
 
Teisest küljest aga on Stapledoni visioon uskumatult suure haardega ja samal ajalt täiesti hämmastavalt realistlik. Visioon tuumaenergiast, fossiilkütuste kiire otsasaamine ja erinevate taastuvenergiate kasutamine tulevikutsivilisatsioonides, samuti kosmoselendude piirdumine lähiplaneetidega on kõik füüsikaliselt andekad lahendused.
 
Samuti on hästi paigas evolutsiooni loogika - stabiilsed tingimused võivad hoida liiki muutumatuna miljoneid aastaid, ebastabiilsed tingimused loovad kiireid muutusi. Geneetiline modifitseerimine ja selle erinevad tipplahendused ja tupikteed on kõik paigas (esinevad ka näiteks hiigelajud masinates ja suhteliselt väikese intelligentsiga lendinimesed).
 
Omamoodi värvi annab kõigele veel autori isiklik filosoofia. Osaliselt on see seotud müstitsismiga (rassimälu, telepaatia, vaimne energia kui reaalselt kosmost mõjutav asi), teiselt poolt aga elu mõtte otsimisega. Iga järjekordne liik, kes on barbarismist pääsenud, püüab sirutada end viimase küsimuse poole - kas elul on üldse mingit suuremat mõtet või on see lihtsalt üürike säde lõputus pimeduses?
 
Stapledoni ajalugu on tsükliline, inimliigi pidev võitlus kõrgemale püüdleva tsivilisatsiooni, seda hävitavate katastroofide, järgneva barbarismi ja kohati loomade tasemele mandumise ja järjekordse tõusuga. Vahest parim asi, millega ma seda raamatut võrrelda oskan on Arnold Toynbee monumentaalne "Uurimus ajaloost".
 
Hinnang: 8/10 (kuigi kaalusin lugemise käigus vahepeal kõiki numbreid vahemikus 4-10)
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid
Viimased 22 arvustused:

The Deep on ulmelugu, mis segab oskuslikult fantaasia-, SF- ja õudusžanri elemente. Peategelaseks on veider nimetu ja sootu isik, kes leitakse halastajaõdede poolt keskaegset tüüpi maailma lahinguväljalt. Peahaava tõttu on ta mälu täielikult kaotanud, kuid terveneb peagi ning näitab seejärel välja uskumatut õppimisvõimet ja üliinimlikku jõudu.  
 
Selles maailmas toimub pidev võimuvõitlus kahe ülikusoo vahel, keda kutsutakse Mustadeks ja Punasteks (loo alguses kuulub troon Mustade kätte ja peategelane satub omakorda Punaste leeri). Lisaks sellele on oluliseks jõuks erapooletu Hallideks kutsutav õpetlaste gild ning kõiki eelnevaid kimbutavad püssidega rändhõimud, kes nimetavad end Õiglasteks.  
 
Peategelane arvab end mäletavat, et ta on pärit tähtede juurest. Selle maailma elanikud on aga kindlad, et maailm on lame ja seisab tühjusest (the Deep) tõusva samba peal. Rändhõimud, kes elavad just maailma äärealadel, räägivad lisaks sellele, et maailma all magab koletis Leviaatan, kes on end ümber samba põiminud. Peategelane tunneb selle koletise osas arusaamatut tõmmet ning läheb teda otsima, et vastuseid saada...  
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli parajalt maniakaalne teekond. Päris raamatu alguses õrritab autor korraks mõttega, et peategelane on mingit tüüpi tehisinimene, kuid jätab siis selle tahaplaanile ning hakkab tegelema peamiselt sealse maailma ja erinevate kohalike osaliste tutvustamisega.  
 
Siin ei raisata küll aega pikkade jutustustega, vaid pannakse võimuvõitluse mehhanism täistuuridel käima ja lugeja peab ise pingutama, et järele jõuda. Kuigi fantaasiamaailma ülesehitus tundub stamplik, pigistab autor siit siiski välja mitmekülgsed ja usutavad karakterid, tehes mõnekümne leheküljega seda, mille jaoks näiteks George R.R. Martin sadu lehti kulutab.  
 
Siiski hakkab seda mõõkade maru lugedes väsimus ligi hiilima - vahest tegevuse kiiruse pärast, vahest aga Punaste leeri (kus vaatepunkt peamiselt asub) tegelaste sarnaste nimede ühtesulamise tõttu. Jõudes tekstiga natuke rohkem kui poole peale, oli mu arvamus autori vaieldamatust osavusest hoolimata juba langustrendis.  
 
Siis aga lükatakse kõik muu tahaplaanile ning fookusesse tõuseb peategelase otsing. Ning see on koht, kus raamat eelnevat kuhjaga tagasi maksma hakkab. Seal on nii kõva SF virvendusi, "Alice imedemaal" tüüpi muinasjutu-sümbolismi kui ka lovecraftilikku õudust. Lõpplahendus annab veel võimaluse kõike eelnevat ümber mõtestada.    
 
Ilmselt tõmbaks objektiivsem hinnang sellelt loolt kitsaskohtade tõttu rohkem punkte maha - kuid targad lõpplahendused on mulle väga meeltmööda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Last and First Men on filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu, mis jutustab inimkonna ajalookäigust järgmise kahe miljardi aasta jooksul. Loo algus on 19. sajandil ning see võtab kõigepealt kokku lähituleviku (hetkel saab seda algust juba vaadata kui alternatiivajalugu) ning tõstab seejärel iga peatükiga tempot, nii et peagi möödub iga peatükiga kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid, miljoneid, ja lõpuks kümneid miljoneid aastaid.
 
Võib küll öelda, et tegemist on looga, sest raamatus jutustab kogu lugu Viimaste Inimeste esindaja (järjekorras kaheksateistkümnes inimliik), kes on end liigimälu kaudu ajas tagasi Esimeste Inimeste juurde sirutanud. Kindlasti ei ole see aga klassikalist tüüpi lugu. Individuaalseid tegelasi siin praktiliselt pole ning konkreetsete sündmuste asemel keskendutakse (väga) pikaajalistele trendidele.
 
Mul on sellele raamatule üsna raske hinnangut anda. Ühest küljest on selle lugemine kohati kohutavalt kuiv tegevus. Samuti on esimeste peatükkide lähituleviku visioonide juures veel tunda praegu üsna anakronistlikku 19. sajandi hõngu. Eriti ilmneb see siis, kui autor püüab laskuda üldajaloo juurest üksikisiku tasandile.
 
Teisest küljest aga on Stapledoni visioon uskumatult suure haardega ja samal ajalt täiesti hämmastavalt realistlik. Visioon tuumaenergiast, fossiilkütuste kiire otsasaamine ja erinevate taastuvenergiate kasutamine tulevikutsivilisatsioonides, samuti kosmoselendude piirdumine lähiplaneetidega on kõik füüsikaliselt andekad lahendused.
 
Samuti on hästi paigas evolutsiooni loogika - stabiilsed tingimused võivad hoida liiki muutumatuna miljoneid aastaid, ebastabiilsed tingimused loovad kiireid muutusi. Geneetiline modifitseerimine ja selle erinevad tipplahendused ja tupikteed on kõik paigas (esinevad ka näiteks hiigelajud masinates ja suhteliselt väikese intelligentsiga lendinimesed).
 
Omamoodi värvi annab kõigele veel autori isiklik filosoofia. Osaliselt on see seotud müstitsismiga (rassimälu, telepaatia, vaimne energia kui reaalselt kosmost mõjutav asi), teiselt poolt aga elu mõtte otsimisega. Iga järjekordne liik, kes on barbarismist pääsenud, püüab sirutada end viimase küsimuse poole - kas elul on üldse mingit suuremat mõtet või on see lihtsalt üürike säde lõputus pimeduses?
 
Stapledoni ajalugu on tsükliline, inimliigi pidev võitlus kõrgemale püüdleva tsivilisatsiooni, seda hävitavate katastroofide, järgneva barbarismi ja kohati loomade tasemele mandumise ja järjekordse tõusuga. Vahest parim asi, millega ma seda raamatut võrrelda oskan on Arnold Toynbee monumentaalne "Uurimus ajaloost".
 
Hinnang: 8/10 (kuigi kaalusin lugemise käigus vahepeal kõiki numbreid vahemikus 4-10)
Teksti loeti inglise keeles

Native Tongue on düstoopia-feministlik ulmelugu, kerge lingvistilise elemendiga. Tegevus toimub 22. sajandil ning tõukub peamiselt kahest suuremast muutusest 21. sajandil - esiteks on naised õiguslikult taandatud piiratud teovõimega  isikuteks (nagu alaealised); ning teiseks on loodud kontakt suurema hulga tulnukatega, kellega peetav kaubavahetus on Maa enneolematult jõukaks teinud.     
 
Majanduslikeks ja diplomaatilisteks suheteks vajaliku tulnukakeelte tõlkimise on aga enda kätte haaranud kolmteist lingvistide klanni. Suure koormuse ja pideva tööjõupuuduse tõttu on need klannid ainsad kohad, kus naised saavad vähemalt mingi võrdsuse alusel töötada. Raamat keskendubki eelkõige kahele asjale: peategelase Nazarethi, geniaalse lingvisti elule; ja naissoost lingvistide salaprojektile naiste keele loomiseks.     
 
Minu arvates on tegemist suhteliselt kehva raamatuga. Kuigi see on ilmunud varem kui sarnast teemat käsitlev Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" (võib-olla viimast ka inspireerides?), siis siinkohal sarnasused ka lõppevad. Atwood on hea kirjanik, kes on isegi moralistlikku lugu kirjutades võimeline huvitavaid nüansse lisama. Elginil pole selleks aga kas oskusi või tahet.     
 
Asi pole ainult selles, et mehed on teoses pea eranditult lihtsakoelised lurjused (ühe lingvistide klanni juht Thomas tuleb ehk erandile kõige lähemale). Ka mitte selles, et naised on vastandina kõik täiuslikult head (kui autor peab jutustaja häälega korduvalt vastupidist kinnitama, siis ei ole see tavaliselt hea märk).   
 
Pigem on probleem selles, et juba loo aluseks olevad kontseptsioonid on viletsad. Raamat lähtub selgelt soolisest olemuslikkusest (mis taandub autori käes lihtsalt hea-halb hinnanguks) ning sellest tõukuvaks separatismiks. Isegi ulme-lingvistika põnevam osa, Sapir–Whorfi hüpoteesi rakendamine (keelekasutuse mõju reaalsusele) pannakse lihtsalt sellesama mõtte teenistusse.  
 
See raamat võib ehk huvi pakkuda neile, kes tahavad tutvuda kõigi düstoopia-feministliku ulme näidetega. Kõigi teiste jaoks annab "Teenijanna lugu" teine või ka kolmas ülelugemine minu arvates kaugelt rohkem.  
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

The Best of Walter M. Miller Jr. on ulmejuttude kogumik, mis on küll algselt välja antud 1980ndal aastal (ja hiljem SF Masterworks seerias pealkirja "Dark Benediction." all), kuid sisaldab autori poolt ajavahemikus 1951-1957 kirjutatud jutte.
 
Jutud hindega 3/10
 
Blood Bank: veniv ja etteaimatava lõpuga galaktilise seikluse ulmelugu.
 
Jutud hindega 4/10
 
The Lineman: samuti veniv lugu ehitustöölistest Kuu peal, mitu erinevat ideed aga ükski neist ei jõua kuhugi.
 
Vengeance For Nikolai: tobe lugu fašistliku USA sõjast NSVL vastu, sinisärkide tervitus "America First!" oli ainus toredam tera.
 
Jutud hindega 5/10
 
You Triflin' Skunk!: naljaka lõpuga lugu, kus vaese üksikema laps sonib, et ta isa on tulnukas.
 
I, Dreamer: nukravõitu lugu sellest, kuidas kosmoselaevade tegemiseks kasutatakse inimbeebisid.
 
Dumb Waiter: postapokalüptiline lugu, kus peategelane püüab automatiseeritud linna uuesti tööle saada.
 
Big Joe and the Nth Generation: lugu sellest, kuidas Marsi koloonia on langenud eelindustriaalsele tasemele.
 
The Big Hunger: üsna toredalt luuleline lugu galaktika vallutamisest.
 
Jutud hindega 6/10
 
The Will: südamlik lugu vähki surevast poisist, kes paneb oma viimase lootuse ajarännu teooriale.
 
Crucifixus Ethiam: painava õhustikuga lugu Marsi terraformimisest.
 
7/10 Anybody Else Like Me?: nukker lugu keskealisest pereemast, kes avastab, et ta on telepaat.
 
Conditionally Human: üsna õudne lugu sellest, kuidas range sündivuskontrolli tõttu toodetakse inimeste hoolitsusvajaduse rahuldamiseks geenimuundatud loomi.
 
8/10
 
The Darfsteller. See on lugu endisest näitlejast, kes töötab uut tüüpi automatiseeritud teatris koristajana. Kümmekond aastat tagasi leiutati viis näitlejate salvestamiseks, mistõttu said kõige suuremad näitlejad oma oskused maha müüa, kõik ülejäänud jäid aga tööta. Lisaks heale ja jätkuvalt olulisele teemale, on põnev ka näidend, mida esitatakse (see räägib Nõukogude Liidu lagunemisest).
 
Dark Benediction. See on postapokalüptiline lugu haigusest, mis hakkab levima pärast veidrat meteoriidisadu. Peategelane satub ühte haigestunud tütarlast aidates saarele, kus haigestunud on loonud oma koloonia ja kultuuri. Teema on küll tavaline, aga jutustus- ja lahendusviis on väga hea ja siiani värske. Parem, kui sellele natuke sarnane "I Am Legend".
 
Kokkuvõttes on minu arvates tegemist heal tasemel kollektsiooniga. Walter M. Miller Jr. oskab kirjutada ning tihti on eriliselt tunda tema katoliku tausta mõju, mis annab osadele lugudele palju juurde. Kahjuks jääb enamus lugusid küll tasemele 5/10 või alla selle, aga tugevad lood on siin tõesti tugevad.
 
Hinnang jutukogule tervikuna: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Sea and Summer on kliimamuutuse-ulmelugu. Peamiselt toimub tegevus 21. sajandi keskpaiga Austraalias, kus õhusoojus on märgatavalt tõusnud ja sulav Antarktika on kergitanud merepinna rannikuäärseid linnu üle ujutama. Tegemist on lugu-loos tüüpi teosega, sest põhijutustust ümbritseb väike raamnovell, mille tegelased arutavad põhiloo üle umbes tuhat aastat hiljem, kui ebastabiilne kliima on pööranud järgmise jääaja suunas.
 
Põhilugu on esitatud paljude erinevate tegelaste kaudu ja otsene peategelane puudub. On üksteist vihkavad vennad Teddy ja Francis, kes langevad koos oma emaga ühiskonna töötavast kõrgklassist (slängis "Sweet") sotsiaaltoetustest elavasse alamklassi ("Swill"). On salapolitseiohvitser Nick, kelle juurde Teddy välja õppima pääseb ja kergelt korrumpeerunud juhtivametnik Nola, kes võtab tööle Francise. Ning kõige huvitavam karakter, kohalikke kõrghooneid kontrolliv jõuguboss Billy, kes armub vendade emasse Alisoni.
 
Ma pean ütlema, et raamat üllatas mind mitmes kohas üsna positiivselt. Kuigi kirjutatud mõnda aega tagasi, mõjub selle nägemus kliimamuutusest läbinägelikult ja ajakohaselt - selle võib vabalt panna ühte ritta näiteks Paolo Bacigalupi või Kim Stanley Robinsoni hiljutiste töödega samal teemal.
 
Ka maailmaloomesse oli mõtteid korralikult pandud. Esmapilgul veidi lapsik Sweet-Swill klassijaotus peidab tegelikult oluliselt rohkem pooltoone, mis lugemise käigus aegamööda välja tulevad. Valitsuse järkjärgulised reaktsioonid ja lahendused erinevatele kriisidele, mis selle maailmakorra tekitasid, on mõistetavad ja tõepärased. Vahest ainult salapolitsei-treeningu osa oli natuke üle pakutud.
 
Tegelaste välja joonistamisele on ka rõhku pandud. Vendadest tegelased on erineval viisil meeldivad ja ebameeldivad ja printsipiaalne salapolitseinik Nick ei ole lõpus enam päris selline. Eraldi tahaks veelkord kiita jõuguboss Billy tegelast, kes on vastuoluline (ja samas mõistetavalt) päris mitmes eri mõttes.
 
Kriitika seondubki mul pigem loo tegevuskäiguga. Kui teose maailmapilt raamatu algusega selgeks on saanud, siis tundub, et lool kaob idee natuke käest ära. Keskosa salapolitsei-treening ei sobi hästi ülejäänud jutustuse realistlikuma tooniga. Lisaks, kuigi raamatu teiseks pooleks leitakse uus teema põnevust ülal hoidma, siis selle lõpplahendus ei tundunud mulle eriti tugev.
 
Suures plaanis on tegu siiski hea ja läbinägeliku tööga päevakajalisel teemal.
 
Hinnang 7/10
Teksti loeti inglise keeles

No Enemy but Time on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor mustanahaline ameeriklane Joshua Kampa, kes on väikesest peale näinud uskumatult detailseid ja elavaid unenägusid pleistotseeni-aegsest Ida-Aafrikast, ajas ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Unenägudes on olulisel kohal lisaks tolleaegsele faunale ka inimeste varajane eellane - Homo habilis. 
 
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga... 
 
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega. 
 
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist. 
 
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider. 
 
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust. 
 
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles
8.2019

The Difference Engine on aurupunk-tüüpi ulmelugu. Ajalugu muutub aastal 1824, kui matemaatik Charles Babbage saab valmis meie ajaloos pooleli jäänud mehhaanilise arvuti (pealkirjas nimetatud diferentsimasin). See osutub üliedukaks ning arvutusvõimsuse lisamine juba täies hoos olevale tööstusrevolutsioonile võimendab seda täiesti uskumatul kombel.
 
Enamik loo tegevusest leiab aset aastal 1855. Viktoriaanlik Briti impeerium on tundmatuseni muutunud. Võimul olev Radikaalide partei oma juhi, lord Byroniga on minema pühkinud aristokraatia võimu ning sisse juhatanud täiemahulise kapitalismi. Aurumasinad on arendatud tehnilise täiuseni ja Babbage uuemad, perfokaartidega programmeeritavad arvutid on tekitanud inforevolutsiooni. Briti impeeriumil pole ühtegi võistlejat - Krimmi sõjas on purustatud Vene impeerium ja Ameerika on lõhestunud omavahel sõdivateks riikideks.
 
Lugu ise on esitatud fragmentidena, mida seob salapärane kast perfokaarte, mis on pärit Ada Byronilt (meie ajaloo Ada Lovelace), geniaalselt matemaatikult, keda kutsutakse "masinate kuningannaks". Esimese loo peategelane on Sybil Gerard, endise ludiitide liikumise ühe eestvedaja häbisse sattunud tütar. Teise ja kõige pikema loo peategelane on Edward Mallory, teadlane ja paleozooloog. Kolmanda loo peategelane on Laurence Oliphant, kirjanik ja salateenistuse agent. Raamatu lõppu on lisatud veel peotäis lühivorme selle maailma ja ajaloo erinevatest sündmustest.
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu tugevus on kindlasti maailmaloomes ja kirjutamisstiilis. Mõnele ei pruugi viktoriaanlik romaan sobida, kuid mulle oli ajastupõhine sõnavara, kõneviis ja släng väga meeltmööda - kohati oli tunne, nagu loeks Charles Dickensit ennast. Teises loos oli Jules Verne'i seikluslugude hõngu ja kolmas pööras otsapidi juba George Orwelli ja "1984" poole.
 
Kui sellel raamatul on nõrkus, siis on selleks aga tegelased. Kuigi neid käib lugeja eest läbi lisaks peategelastele veel hulgakaupa, siis ei ole ükski neist eriti köitev ega huvitav - salapolitseinik Ebenezer Fraser, kellel on suurem osa teises ja väiksem kolmandas loos, tuleb sellele ehk kõige lähemale. Selle tulemusena jääb ka tegevus natuke tühjaks - selle jälgimine on küll põnev, kuid midagi enamat sellest välja ei kooru.
 
Fragmenteeritus, mis teinekord võib loo puhul väga kasuks olla, teeb ka sellele raamatule pigem liiga. Esimene lugu on tõenäoliselt kõige vähem oluline, teine on moodustab enamuse raamatust ja on seikluslik, kuid mitte väga enamat. Kolmanda loo idee on ehk kõige huvitavam, kuid tekst jääb selle välja arendamiseks liiga lühikeseks. Kõiki lugusid siduv perfokaartide saladus ei ole ka piisava kaaluga, et nii erineva kuju ja suurusega asju ära ühendada.
 
Stiili on sellel lool kindlasti küllaga, ning erinevalt ersatsist, mida tihti aurupungi nime all toodetakse, tundub see siin täiesti ehtne. Mõlemad autorid, kes on küberpungi suurkujud, on siia pannud ka omajagu mõtet - kuid pole sellega kahjuks väga kaugele jõudnud. Vahest tõmbasid mõlemad neist vankrit eri suundades? Ei tea, aga lõpp-produktil on silmapaistvad nii tugevused kui ka nõrkused.
 
Hinnang (miinuseid arvestades) 6/10
Teksti loeti inglise keeles

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

 

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

 

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

 

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

 

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

 

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

 

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

 

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti inglise keeles

 

Always Coming Home on eksperimentaalne ulmelugu. Lugu polegi selle raamatu kohta vist kõige õigem öelda, pigem on see kogumik fragmente, mis moodustavad fantaasiapõhise antropoloogilise uurimuse, monograafia või teadusteksti ühest Keshi nimelisest rahvahõimust, nii kauges postapokalüptilises tulevikus, et kõik varasem on unustatud.
 

Keshi hõim elab Kalifornia orus, millest suur osa on selleks ajaks vee alla jäänud - üldiselt küll primitiivselt, aga samas on metallitehnoloogia täiesti säilinud ning tulirelvad ja elektritehnoloogia mingis ulatuses samuti. Suur osa sellest primitiivsusest tulebki pigem kommetest, traditsioonidest ja filosoofiast, mis selle kultuuri vorminud on.
 

Kõige suurem osa raamatust avab seda kõike tolle kultuuri erinevate kirjandus- ja folkloorivormide esitamisega, kuhu on lisatud selle kogu koostaja, etnograaf Pandora kommentaarid nende mõtte paremaks seletamiseks. Nendest vormidest kõige pikemat, ühte kindlat tüüpi autobiograafilist jutustust saab teatud mõttes pidada raamatu kandvaks looks (kuigi teose kogumahust moodustab see suhteliselt väikese osa).
 

Kõiki ülejäänud tekste iseloomustab uskumatu mitmekesisus. Siin on näiteks naljalugusid, muinasjutte, erinevate tegevuste juurde käivaid laule (tavalistest töödest kuni pühade riitusteni), pikemaid poeeme ja lüürikat, lühikesi näidendeid ja katkend pikemast romaanist. Raamatu lõpus lisab etnograaf veel puhtalt kirjeldava osa selle kultuuri keelest ja kirjaviisist.
 

Ma pean ütlema, et mulle võib aeg-ajalt väga meeldida teos, mis püüab teha midagi hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt võiks ning nihutab sellega selgelt neid piire, mida teatud žanri või tüübi juures võimalikuks peetakse. See raamat on just üks selliseid. Rahulolu selle lugemisest võib võrrelda sellega, kui ma kunagi ammu esimest korda Sõrmuste Isanda lisades peituvate sõnastike ja sugupuudeni jõudsin.
 

Teatud mõttes peab muidugi ütlema, et Le Guin on midagi sellist juba teinud oma parimas teoses "Pimeduse pahem käsi", kus tegevuspeatükkidele lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest aitasid nii maailma kui ka lugu selgitada ja mõtestada.
 

Kuid niimoodi kogu tervikteos kokku panna on juba iseenesest monumentaalne ettevõtmine. Õnneks on ka teostus täiesti filigraanne. Erinevad lood, laulud ja luuletused ei tekita kunagi ebakõla tundega, nagu võiks need päriselt eksisteerida. Kuigi mõjutused Ameerika põlisrahvaste erinevatest kultuuridest ja taoistlikust filosoofiast on tuntavad, ei näinud ma siin kuskil kehva kopeerimist, vaid kogu töö tundus originaalne ja värske. Tegemist pole ka lihtsakoelise utoopiaga vaid mitmekesise ja mitmetahulise kultuuriga.
 

Hinnang 9/10. Kahju, et ma seda varem pole lugenud.
 

Teksti loeti inglise keeles

Dhalgren on unenäoline ulmelugu. Bellona linnas Ameerika Ühendriikide täpselt defineerimata keskosas on toimunud kas õnnetus? eksitus? fenomen? (mingit selgitust ei anta ega isegi ei uurita), mis on linna ülejäänud maailmast ära lõiganud ja pannud seal toimuma üleloomulikke nähtusi. Enamik elanikke on linnast põgenenud, kuid kuna sinna on tekkinud seaduste ja reegliteta ala, püüavad osad inimesed ka sinna pääseda.
 
Peategelane, nimeta ja mäluta hulkur, kes hüüab end Kiddiks, on üks neid, kes kõnnib üle udusse mattunud silla, mis on Bellona ainus ühendus välisilmaga. Ta otsib oma kohta nende veidrate gruppide ja koosluste hulgas, mis valitsuseta alal tekkinud on, püüab kirja panna luuletuste ja lugude fragmente, mis talle pähe tulevad ja meenutab seosetuid kilde oma muidu unustatud minevikust...
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna raske lugemisvara. Kogu toimuvat tegevust peab tajuma ja mõtestama peategelase vaatepunkti kaudu, kuid kuna ta on pidevas segaduses ning kannatab mälukaotuse, tajuhäirete ja hallutsinatsioonide all, siis ei ole seda väga lihtne teha. Samamoodi on autor kasutanud samasuguse tunde süvendamiseks lugejas modernistlikut lause- ja fraasiehitust - teised on Dhalgreni võrrelnud näiteks James Joyce töödega, minul tulid võrdluseks ette pigem Hamsun ja Kafka.
 
Aga kuigi ma sellist kraami väikestes kogustes täitsa nautida suudan, siis Dhalgren on oma sisu kohta kohutavalt pikk. Lugedes lööb päris tihti ette tüdimus ja väsimus, mis sunnib pikki pause pidama. Päriselt ära lõpetada õnnestuski mul see raamat alles nüüd, vist üsna mitmendal hoovõtul.
 
Mis ei tähenda, et see kriitika väga autori pihta käiks. Ilmselgelt ongi ta kirjutanud selle raamatu täpselt nii, nagu see välja paistab. Samuti oli isegi minu jaoks siinse liivapuru hulgas ehtsaid kullateri. Näiteks väikekodanlik perekond, kes kogu muu kaose keske üritab teha nägu, et midagi pole muutunud, oli fantastiliselt hea osa. Samuti noogutasin ma kaasa erinevate gruppide tegevuse kirjelduse juures - seadusteta alal ei toimu suvaline röövimine ja lammutamine, vaid esindatud on erinevate filosoofiatega vabade ühenduste kogu spekter.
 
Aga siiski jäid positiivsed kohad alla frustratsioonile, mida kogu muust mudrust läbi tungimine tekitas. Võib-olla, kui mul oleks rohkem teadmisi Ameerika kontrakultuurilistest liikumistest 60ndatel ja 70ndatel, siis suudaks ma seda teost rohkem hinnata. Hetkel ei suutnud isegi mitmekesised seksistseenid (hetero-, homo-, kolmik-, grupi-) raamatut vähegi elavdada.
 
Hinnang: 3/10 (vähem ei saa panna, sest autor ise on ilmselgelt pädev)
Teksti loeti inglise keeles

China Mountain Zhang on alternatiivajalooline ulmelugu. Ajalugu muutub millalgi 1970ndatel, kus tegelikkuses toimunust oluliselt tugevam energiakriis hävitab Ameerika Ühendriikide majanduse ja ahelreaktsioonina kukub kokku ka kogu ülejäänud maailmamajandus, nii lääneriikide kui ka Nõukogude bloki oma. Ainus suurem võim maailmas, mis jääb kriisist puutumata, on maoistlik Hiina, kes algatab selle järel kohe maailmarevolutsiooni.
 

Raamatu tegevus toimub millalgi 21. sajandi alguses. Hiina on kogu maailma absoluutne võimukeskus ning hiinlased juhivad kõigis maailma riikides majandust ja tööstust maoistliku mõtte alusel (mis on küll aja jooksul natuke pehmenenud, lubatud on mingis väikeses ulatuses eraomandi ja eraettevõtluse pidamine). Raamatu peategelane, sotsialistlikes Ühendriikides sündinud Zhang Zhong Shan on hiina-puertoriiko päritolu homoseksuaalne insener, keda vaevavad selles süsteemis nii tema päritolu kui ka sättumus...
 

Raamat on üles ehitatud lühikeste juttude koguna, mis esitatakse ajas üksteise järel. Enamuses neist lugudest on jutustajaks peategelane Zhang (kusjuures pealkiri "China Mountain" tuleb tema eesnimede Zhong Shan kirjamärkide alternatiivsest tähendusest), aga osad neist on esitatud ka teiste, temaga rohkem või vähem kokku puutuvate tegelaste vaatenurgast ja hääle kaudu.
 

Teiste hulgas on jutustajateks Zhangi ülemuse tütar San-xiang, New Yorki tuulelohevõistluste lendur Angel ning Marsi koloonia asunikud Martine ja Alexi. Tegevus liigub New Yorkist Kanada põhjaossa Baffini saarele, Marsi kolooniasse, Nanjingi linna maailma keskuses Hiinas, ja lõpuks tagasi New Yorki.
 

Mulle meeldis raamatu juures see, kui põhjalikult realistliku loo autor kirjutanud oli. Kõik tegelased on täiesti tavalised inimesed, kes teevad oma igapäevaseid töid ja toimetusi selles teistsuguses maailmas. Isegi peategelase puhul, kelle areng raamatus kõige märkimisväärsem oli, jääb see selgelt tavalise piiridesse ja ei mõjuta otseselt teda ümbritsevat maailma ega süsteemi.
 

Sama võib öelda maailma kohta tervikuna. Kuigi autor kritiseerib selgelt mõningaid kommunismi ja eriti maoismi aspekte (viidatakse tihti selle maailma Ühendriikide versioonile Kultuurirevolutsioonist, niinimetatud Puhastavate Tuulte kampaaniale), ei ole maailm sugugi mingi hirmus düstoopia - lihtsalt teistsugune. Rassi ja seksuaalsusega seotud teemasid lahatakse siin samuti pigem targalt, ilma nüri moraliseerimiseta.
 

Ainsaks nõrgemaks teemaks ongi siin ehk asjaolu, et teose tõepärasus tõmbab midagi tagasi põnevuse osas. Siiski on tegemist huvitava eksperimendiga kujunemisromaanist, asetatud sellisele alternatiivajaloolisele taustale, mida ma ise varem kohanud pole. Kui lisada siia veel autori põhjalikud teadmised Hiina kultuurist ja teemade tark käsitlemine, siis on tulemuseks üks märkimisväärne teos.
 

Hinnang: 8/10

Teksti loeti inglise keeles

Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud.
 
Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda...
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib.
 
Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks.
 
Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.
 
Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.
 
Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Norstrilia on ulmelugu ülikaugest tulevikust 15 000 aasta kaugusel. Peategelane, Rod McBan, 151ne selle nime kandja on pärit planeedilt Old North Australia, või kohalikus dialektis Norstrilia. Selle elanikud on uskumatult rikkad, kuna ainult sellelt planeedilt on võimalik saada ülipikka elu andvat ainet strooni. Stroon kujuneb kohalike hiiglaslike mutantlammaste viirushaiguse kõrvalproduktina ja seda kunstlikult luua pole võimalik.
 

Kohalikud elanikud on aga juba ammu otsustanud sellel varandusel ennast mitte rikkuda lasta ning elavad üliranget spartalikku elu, mis on inspireeritud vana Austraalia farmeritest. Selle eluviisi juurde käib ka karm eugeenika rahvaarvu piiramiseks. Peategelane McBan ongi selle tõttu ohus, sest erinevalt enamusest kohalikest on ta ainult ebastabiilne telepaat.  

Teades, et tal on vaenlane, kes püüab teda igal juhul hävitada, otsustab McBan teha midagi erakordset - oma iidse superarvuti abiga mängib ta strooni-turul ning võidab lõpuks nii palju, et temast saab universumi rikkaim inimene. Kuna see viib ta joonelt veel suurematesse ohtudesse, saadetakse ta anonüümselt Vanale Maale peitu. Seal aga ootavad teda Alaminimesed, loomade põhjal loodud inimtaolised biorobotid, kes on juba ammu unistanud messiasest, kes neid orjusest päästaks...  

Ma pean ütlema, et see raamat oli põnevatest ideedest nii pungil, et sellesama loo oleks vabalt võinud kirjutada näiteks neljaks 800-leheliseks telliseks - millekski, nagu on Dan Simmonsi Hyperioni saaga. Mahutada kõike seda vähem kui 300 lehekülje peale on paras kunsttükk. Eriti veel arvestades, et kõik need kohati lausa jaburad ideed sobisid hästi kokku ning ei olnud tunnet, nagu hakkaks see universum peale vaadates kohe koost lagunema.  

Samas on see lühidus ka loo miinuseks. Kui loo esimeses pooles on veel aega ja võimalust detaile haarata, siis teises pooles kihutavad tükid nii kiiresti mööda, et see kaleidoskoop tekitab pigem kerge peavalu. Mul on autorist siinkohal kahju, sest kirjastused ei pidasid sedagi teksti avaldamiseks liiga pikaks (ilmus see algselt kahes osas). Oleks ta elanud ajal, kus 500 lehekülge pole mingiks küsimuseks...  

Kokkuvõttes jäi siiski positiivne tunne. Selle loo universum on haarav ja hästi läbi mõeldud. Autor oskab kirjutada teatava sünge huumoriga - minu arvates on heaks näiteks Vana Austraalia kirjeldused või erinevate loom-Alaminimeste käitumine. Sellist stiili tahaks ulmekirjanduses heameelega rohkem näha. Tekkis üsna arvestatav huvi ka teiste selles universumis toimuvate lugude vastu.  

Hinnang: 7/10, aga pigem tugevalt

Teksti loeti inglise keeles

The Body Snatchers on ulmelugu tulnukate sissetungist. Raamatu peategelaseks on Ameerika väikelinna noor perearst doktor Miles Bennell, kes on sealsamas paigas kunagi üles kasvanud. Ühel õhtul aga astub ootamatult tema praksisesse lapsepõlvesõber Becky Driscoll, kellel on pealtnäha hullumeelne lugu - tema nõbu Wilma on veendunud, et nende onu ei ole see, kes ta paistab olevat... 
 

Ma usun, et tulnukate sissetung on tõenäoliselt olnud üks populaarsemaid teemasid ulmežanris üldse. Selles suhtes ei paku see konkreetne lugu väga midagi originaalset. Mõned aastad sellest varem ilmunud Robert A. Heinleini "Nukkude isandad" on arvatavasti käesolevat juttu päris palju mõjutanud, eriti just kahtlustamise ja usaldamatuse teemade osas.  

Samas oskab autor siin väga hästi järk-järgult luua pingelist hirmuõhkkonda. Sellele tuleb pigem kasuks asjaolu, et praktiliselt kogu tegevus toimub sellessamas väikelinnas ning võimalust, kuidas erinevad tegelased suhtuksid väitesse, et kuskil asendatakse inimesi koopiatega, on väga tõelähedaselt käsitletud.  

See ongi aspekt, mis selle loo keskmisest pisut ülespoole sikutab ja annab talle tavalisest rohkem lugemisväärtust. Miinuspoolele kannaks ma selle, et kuigi asjadele püütakse teaduslikku seletust anda, siis eriti veenvalt see välja ei kuku. Kuni lõpuni on tegevus üsna sirgjooneline, kuid lahendus tuli mitu jaoks pigem üllatusena, ehkki mitte rahuldaval viisil. Kuigi, ma kujutan ette, et teatud mõttes võiks lahendust võtta kui kummardust kosmoseinvasioonide teema isale, H.G. Wellsi raamatule "Maailmade sõda".  

Lõpuks arvan ma siiski, et selle raamatu konkreetsest sisust suurem pärand on kultusfilmi "Invasion of the Body Snatchers" erinevate versioonide, eriti aga hinnatud 1978. aasta variandi inspireerimine.  

Hinnang: 5/10

Teksti loeti inglise keeles

Mockingbird on düstoopialik või postapokalüptilik ulmelugu. Inimkond on 25. sajandiks mandunud käputäieks idiootideks, keda laguneva tsivilisatsiooni tehnoloogia riismed veel kuidagi elus hoiavad. Planeedi suurimaks mõistuseks on robot nimega Robert Spoffort, ainus Üheksanda mudeli esindaja, kes on aga sajandite jooksul kõiges pettunud ja ihkab surma, mille tema programmeeritus talle kättesaamatuks jätab. Ühel päeval aga ilmub tema juurde mees, kes teatab, et ta on iseseisvalt õppinud lugema...
 
Kuigi episoodilistes osades on tegelasi veelgi, keskendub raamat peamiselt kolmele. Kõigepealt Spoffort, unikaalne robot, keda rõhub tema inimlaadne isiksus ning sajandipikkused teadmised. Seejärel Paul Bentley, iseõppijast mees, kelle järjekindlus aitab tal ületada seda piiratust, mille allakäiv ühiskond talle jätnud on. Lõpuks Mary Lou, hiilgava loomupärase mõistusega naine, kes on põgenenud raskete isiksuste töölaagrist ja sealjuures avastanud, et praktiliselt kogu süsteem on muutunud täiesti jõuetuks.
 
Ma pean ütlema, et raamatu maailmaloome on üsna eriline. Kuigi sarnaseid teemasid on varemgi korduvalt kasutatud (Ray Bradbury "451° Fahrenheiti" on ilmselt kõige kuulsam näide), siis siin on sellele veel paar huvitavat vinti lisatud, mis teeb klassifitseerimise raskeks. See pole päris tavaline düstoopia, sest kogu õudus on tekkinud imeväikeste vigade kuhjumisest, kus tehismõistused ei ole piisavalt head, et sellest aru saada ning inimesed lihtsalt enam ei suuda. Tsivilisatsiooni lagunevad varemed jätavad mulje postapokalüpsisest - kuid midagi pole veel möödunud, sõit lõpliku hävinguni läheb üha edasi ja pigem kiirenevas tempos.
 
Samas ehitab autor sellele taustale üles vastukaalu-loo individuaalsest iseseisvusest ja hakkamasaamisest inim-peategelaste poolt. Sellele vastandub robot-peategelane, kes suudab küll ikka veel oma võimekuse üle süsteemi käimashoidmise juures uhkust tunda, kuid kes ihkab üle kõige lihtsalt lõppu. Ja kui inimkond peab surema koos temaga, siis olgu nii.
 
On huvitav, et umbes poole raamatuni olin ma üsna kindel selles, mis edasi saab. Siis aga viskab üks peategelastest loole korraliku jõnksu sisse. See andis kokkuvõttes loole veel oluliselt juurde, kuigi kohati tundus, et selle käigu lahendamine läks natuke pikale.
 
Ma arvan, et sellest raamatust saaks väga hea indie-tüüpi filmi (midagi näiteks Ex Machina stiilis). Vaja pole mingeid efekte ega arvutigraafikat, lihtsalt kolme head näitlejat ja raamatu korralikku mugandust filmitekstiks. Selline filmitöö, individuaalse meisterlikkuse võidutsemine, teeks au mitte ainult raamatu sisule, vaid ka selle mõttele.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

 

The Book of Skulls on stiilipuhas õuduslugu. Neli meestudengit ühest USA idaranniku eliitülikoolist võtavad ette autoteekonna Arizona kõrbe. Selle põhjuseks on keskaegne käsikiri, mille üks neist on ülikooli arhiividest leidnud. Käsikiri nimega Kolpade raamat on kirjutatud ühe Kataloonia sekti poolt, mis lubab neljakesi saabunud liikmekandidaatidest kahele surma ja kahele igavest elu. Teekond võetakse ette, sest juhuslikult on üks neist näinud ka ajaleheartiklit Arizonas tegutsevast veidrast sektist, mis tundub olevat sarnane...
 

Lugu jutustatakse läbi nelja peategelase vaatepunkti ja sisemonoloogide, igas peatükis tegelast vahetades. Esimeseks on Eli, neurootiline juudisoost lingvist (kes oma uurimistöö käigus käsikirja avastas), Teiseks on Timothy, laisavõitu sportlane ülirikkast perekonnast, Kolmandaks Ned, iiri-katoliku päritoluga homoseksuaalne kirjanik. Lõpuks neljandaks Oliver, vaesest maakohast pärit arstitudeng, kes on end üles töötanud meeletu keskendumis- ja töövõimega.
 

Ma võin alustuseks öelda, et positiivseid tegelasi nende hulgas pole, kõik nad on rohkem või vähem ennasttäis mölakad. Kuigi mitte ehk väga rohkem kui meestudengid üldiselt või ka mina ise sellel eluetapil.
 

Samas on just karakteriloome selle loo uskumatuks tugevuseks. Arvestades, kui sarnased on peategelased üldiselt, on nende sisehääled nii selgelt eristuvad, et suvalisest peatükist paari lause lugemisest piisab jutustaja tuvastamiseks. See trikk on teostatud nii filigraanselt, et mul on raske millestki võrdväärsest enda loetud kirjanduse hulgas üldse näiteid tuua.
 

Päris pikk osa raamatust keskendubki just rännakule, mille käigus tegelased enda olemust sisemonoloogide kaudu lahti koorivad. Pikka aega piisab sellest huvi ülevalhoidmiseks küllaga. Siis aga, kui tundub, et see hakkab end ammendama, jõuavad nad kohale ja lugu võtab veel täiendava pöörde.
 

Ma pean ütlema, et Silverbergilt olin ma varem lugenud ehk kolme või nelja raamatut ning ei saanud seni päris hästi aru, miks teda ulmežanri suureks klassikuks peetakse. Nüüd aga saan küll.
 

Hinnang: 9/10 ja mitte kergekäeliselt.

Teksti loeti inglise keeles

 

Pavane on alternatiivajalugu, hästi väikese fantastilise elemendiga. Ajalugu muutub 1588. aastal, kui Elizabeth I sureb salamõrtsuka käe läbi ja Võitmatu Armaada purustab Inglise laevastiku. Inglismaa langemise järel hävitatakse ka Mandri-Euroopa reformatsiooniliikumised ning katoliku kirik taastab oma võimutäiuse Euroopas ja hiljem ka kogu maailmas kõigiks järgnevateks sajanditeks.  

Raamat koosneb kuuest rohkem või vähem seotud loost, mis toimuvad selle maailma 20nda sajandi Inglismaal. Ühiskond on veider segu feudalismi ja tööstusrevolutsiooni elementidest. Kirik ei ole vahepealsetel sajanditel lasknud kuskil tekkida tugevat keskvõimu, mis suudaks tema ülimuslikkusele väljakutset esitada. Samal põhjusel on teadlikult pidurdatud tehnika arengut.  

Esimese loo peategelane on Jesse, auruvedurite veoettevõtte pärija oma õnnetu armastusega. Teise oma Rafe, semafori-telegrafistide gildi õpipoiss. Kolmanda oma Becky, kaluri tütar kes satub salakaubavedajate juurde. Neljanda oma vend John, andekast kunstnikust munk, kes algatab ülestõusu Inkvisitsiooni vastu. Viienda oma Margaret, esimese loo Jesse tütar, kes armub aadlimehesse. Kuuendas (ma peategelast ei nimeta), on tegemist aadlikuga, kes hakkab vastu uuele kirikumaksule.  

Kuuele loole järgneb ka kooda, lühike järelsõna või kokkuvõte. Selline ülesehitus järgib umbkaudselt pavaani, aeglase ja väärika seltskonnatantsu struktuuri.  

Minu arvates on Pavane suuremaks tugevuseks õhustik ja maailmaloome. Roberts on siin kokku pannud detailirikka ja usutava pildi teistsugusest ajaloost ja ühiskonnast, esitatud nukral-melanhoolsel toonil. Kui alternatiivajaloo tippteoseks pidada Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", siis päris sinnamaani see ei küüni, aga palju puudu ka ei jää.  

Teisest küljest aga oli siin minu jaoks kaks suurt miinust. Üks on lugude ebaühtlane tase. Väga tugevate näidetega on siin kõrvuti mõned, mis panevad lihtsalt õlgu kehitama. Teine on kooda, kus autor oma mitmed eelnevad mõtted täiesti pea peale keerab. Argumendina saan sellest aru ja on isegi huvitav, kuid teose ülesehituse mõistes on see minu arvates täiesti ebaõnnestunud üritus.  

Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10

Teksti loeti inglise keeles

Of Men and Monsters on satiiriline-humoorikas ulmelugu. Hiiglasekasvu ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud tulnukad on vallutanud Maa, hävitanud inimeste tsivilisatsiooni ning ehitanud selle asemele enda oma. Inimkonna allesjäänud riismed on ellu jäämiseks sunnitud elama tulnukate ehitiste seinte ja põrandate vahel ning varastama toitu nagu kahjurid.
 
Loo peategelaseks on Eric, noor kütt Inimkonna nimelisest hõimust, kes kuulub tulnukatelt toitu varastavate tööliste hulka. Hõimu preestrinnad on talle äsja tseremoniaalselt pärisnime andnud ning nüüd peab ta enda lõplikuks tõestamiseks üksinda ja iseseisvalt ühe varguse toime panema. Aga siis... läheb kõik väga-väga valesti.
 
Ma arvan, et head huumorit on üsna raske kirjutada. Tenn tuleb siin sellega toime, kirjutades ühelt poolt lihtsalt mõnusa seiklusloo, teiselt poolt aga sellega kohe ka seiklusloo kui žanri teemade üle nalja visates. Samuti võtab ta ideest "mis siis, kui inimesed oleks hiiresuurused" välja üsna maksimaalselt sellele olemuslikku huumorit.
 
Raamatu algus on kiire, esimest süžeepööret ei pea kaua ootama. Umbes kahe kolmandiku peal tundub, et autoril on huvitavad mõtted otsa saanud ja lahendus tuleb sirgjooneline. Siis aga esineb lõpus veel üks puänt, mis on tagasi vaadates loogiline, aga samas tabas vähemalt mind ootamatult. Selline tugev lõpetus jättis hea üldmulje.
 
Selle raamatu põhjal asetaksin Tenni rahuliku südamega samasse ritta selliste kirjanikega, nagu Terry Pratchett ja Douglas Adams, kuigi viimaste parematele teostele jääb see lugu siin siiski alla.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles