Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ilja Varšavski

14.12.1908–04.07.1974

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ilja Varšavski ·

ajakirjapublikatsioon: «Nauka i žizn» 1962; nr. 4
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Robi»
«Horisont» 1978; nr. 6

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
5
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (9)
Jüri Kallas

Ilja Varshavski debüüt(ulme)jutt. Ning selles lühikeses loos on kogu ta särav anne oma täies ilus olemas.

Pealkiri on ka võrratu, hmmm Asimov. Tegelikult on see muidugist jama, sest «I, Robot» ilmus vene keeles märksa hiljem ning Hea Doktoriga on Varshavskil vähe pistmist... Varshavski on siiski kirjanik, Asimov võib äärmisel juhul vaid ulmekirjaniku staatusele pretendeerida.

Loo peategelane läheb pensionile ning kolleegid laborist kingivad talle selle puhul roboti. Ilja Varshavski võtab suht lühikese loo jooksul ette sihukese hulga probleeme ja situatsioone, mis on seotud inimese ja roboti suhtega, et mõni vend võiks sama materjali põhjal kirjutada paksu romaani... kõigele lisaks on Varshavski jutt ka paroodia... ning lisaks muule on see ka veel nukkertõsine probleemi analüüs.

«Jah, Robi iseloom muutus aina väljakannatamatumaks!»
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Laur Salundi

Hea lugu, ehk mis siis saab kui omale sellise toreda masinteenri saad. Varsti on kõik pea peale pööratud. Võib lugeda nii kerge meelelahutusena, kui ka natuke sügavamalt masina ja inimese suhetesse tungida. Erinevus selles, et üks mõtleb intuitiivselt ja teine matemaatiliselt (ei suuda isegi torti kolmeks jagada). Igati vinge lugemine. Õnneks olid kõik venitamiskohad välja jäänud. Lugege!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Krafinna de Kraax

See lugu tegi tõstis tuju kohe mitme pügala võrra. Hmm, tõsi ta on, et teraapiliseks abivahendiks ma teda kavandasingi. Ja meenutas ühtlasi ka kogumikus "Lilled Algernonile" sisalduvat "Robbiet". Kuigi üks neist lõbus, teine halenaljakas.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Päris tore lugu, mis käsitleb oma aja võtmes päris hästi tehisintellekti loomise probleeme. Selline AI nagu loos välja kukub, ei pruugi eriti kellelegi meeldida. Või kui, siis vaid ämmale. :D
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Paroodia ja inimeste probleemsed suhted robotitiega, nagu ütleb esimene arvustaja; aga Robisse on koondatud ka inimeste ootused teiste inimeste suhtes ja autori kaasaegne kurbnaljakas argireaalsus.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

 Ei vaidle eelarvustajatele vastu: jutt on hea ja -- mis peaasi -- tihe. Kuid minu jaoks jäi midagi puudu.
Teksti loeti vene keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Olev Toom

Te vabandage mind, aga see on üks igav raamat. Mu luger ütles selles olevat 582 lehekülge. Lugesin. Lugesin. Kuskil 135. lk. paiku hakkasin leheküljenumbreid jälgima ja ootama, millal midagi ka juhtuma hakkab.
 
Kuskil 250. ja 300. lk. vahel püstitasin tööhüpoteesi, et romaan on kirjutatud teismelistele, sealjuures usa teismelistele ja eriti kuskil 1960. aastal või paar aastat hiljem sündinud teismelistele.
 
Siis jätsin leheküljenumbrite jälgimise kui tühja töö järele ning lugesin edasi. Pean küll ütlema, et väga tugevat diagonaallugemist ei tulnud -- midagi tekstis siiski oli. Ja mõnikümmend lõpulehekülge -- alates sibiauto mängutulekust -- olid juba päris loetavad.
 
Aga, jah, mulle õudukad ei istu. No ei ole õudsed. Eriti siis, kui sadadel lehekülgedel lugejale sisendatakse, et juba natuke on õudne ja kohe hakkab ikka päris õudne. Muide, Jüri Kallas kirjutas veerand sajandi eest Christine'i kohta, et sellest "saab noormehe kaitseingel". Annaks jumal Putlerile või mõnele samasugusele säärast kaitseinglit.
 
Autodest King kahtlemata jagab, võib-olla isegi rohkem kui ta siia kirjutada sai nii, et iga *** aru saaks. Pealegi on Christine pärit just sest ajast, mis mulle kõige rohkem meeldib, ja pealegi Chrysleri "Forward Look"-stiilist... Peaksin vaatama, ega mu perekonnanimi LeBay ei ole...
 
Ja selle autoosa eest tulebki "rahuldav". Kuigi mina oleksin valinud 1957. aasta DeSoto ;)  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Arvustada-kirjeldada siin enam midagi ei ole, lihtsalt tuleb teha samm Baasi täielikkuse poole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Ei saa minagi "viiest" madalamat hinnet panna. Võib-olla ma pole veel päris täiskasvanuks saanud.
 
Venekeelne tõlge on hea. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Noh, võtan julguse kokku ja arvustan seda romaani nagu omal ajal vene töölised ja kolhoositarid Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi". Või õigemini, peaaegu samamoodi. Sest kui nemad arvustusalust polnud silmagagi näinud, siis mina sain ikka ligi 2/3 läbi, enne kui ära tüütas.
 
Suht lähitulevik. Maal elab umbes 11 miljardit inimest, on kolooniad Kuul ja Marsil, aga Lebensraumi on hädasti tarvis. Sel ja veel mitmel teisel põhjusel (amaetlikult Saturni ja ümbruskonna uurimiseks) ehitatakse suur kosmoselaev, sihuke põlvkonnalaev (või freeworld, nagu Asimov neid täpsemini nimetab. Mahutab 10 000 inimest. See seltskond komplekteeritakse pisut naljakal viisil -- enamasti umbes nii nagu XIX sajandil Austraaliasse asunikke saadeti.
 
Pole siis ime, et sinna satub igasugu tüüpe. Kõige hullem -- neid, kellel võimuiha on kõik muud ihad alla surunud.
 
Järgneb vaikse võimuhaaramise kavatsemise ja elluviimise kirjeldus. Mida tehakse nii põhjalikult, et lõpuks tüütas mind ära.
 
Aga Bova meenutab paari elementaartõde, mis meil heausklikel inimestel ikka meelest kipuvad minema.
 
Et inimeste üle võimu saamiseks tuleb nad millegi järgi rühmadesse jagada ja siis need rühmad üksteise kallale ässitada.
 
Et parim viis diktatuuri kehtestamiseks on koostada ning panna üldrahvalikule arutelule põhiseadus, mis ajab üle ääre võrdsusest, sõnavabadusest, enesemääramisõigusest jne. jpm. Sest kui demokraatialainesse uppunud rahvas selle seaduse üht või teist punkti kirglikult arutab, ei pane nad tähele miski paragrahvi nurka peidetud punkti: "valitsusel on hädaolukorras õigus mistahes seadustest mitte kinni pidada".
 
Küll hädaolukord juba leitakse, olge mureta.
 
Vaat' siinkohal ma vaatasingi lõpu ära, leidsin selle olevat ootuspärase ja otsustasin, et lugemata osa võtan ehk kunagi hiljem ette.
 
Tegelased olid üpris skemaatilised, igaüht hoidis elus vist ainult idee, mille nimel ta tegutses. Või mille vastu. Strugatskitel on suurepärane termin "полупрозрачные изобретатели"...
 
Kaalusin "kahe" ja "kolme" vahel. Sest ühelt poolt on vene ajal loetud "Ilmategijatest" hea mälestus, teiselt poolt aga... Lõpuks leidsin, et "kolm" ässitaks ehk liiga palju lugejaid selle romaani kallale.
 
"Kaks" plussiga.
 
Muide, huvitav, miks julgeolekuülemast neegri nimi oli Kananga? Kas hr. Bovale meenus film "Live and let die"? 
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Mingi katastroofijärgne maailm. Inimesed sõidavad (purjetavad) hiiglaslike laevadega mööda Maailmamerd ja püüavad .. mitte kala, vaid midagi krillitaolist. Et sidemed maismaaga on katkenud, tuleb laeval kõiki asju, eriti aga võrku hoida kui silmatera.
Üka laev kaotab tormi tõttu oma võrgu. Traditsiooniliselt peaks kogu laevatäis inimesi seepeale maha kärvama, sest nad on toidust ilma jäänud. Seekord aga otsustatakse minna maale ja vaadata, mis seal toimub. Saadakse teada katastroofi põhjus... mida ma siinkohal ümber räääkima ei hakka, sest see tundub nii usutamatu.
Või ehk ei tundugi, vaadates, kuidas internetimaailm inimestele mõjub?
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Taivo Rist ütles hästi...
Minule tundub see romaan moodsas kõnepruugis väljendatuna n.-ö. vaese mehe "Andromeeda udukoguna". Et mis saab, kui hakata utoopiat kirjutama ilma Kivrini (vabandust, Jefremovi) haritust evimata.
 
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Väga segane lugu surevale Maale saadetud "järelevaatajast". Poole peal hakkasin ülerealaotust kasutama. 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Kaugem tulevik. Mingi surematu (?) astronaut, temaga kokku ehitatud kunstmõistus ja mingid pahad Teised.
Ja astronaudi mingid peitupugemisrabelemised. Lõpp on küll uhke, aga kogu see värk mulle siiski sügavat muljet ei jätnud.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

 Maal on jälle mingi jama lahti. Epideemia, mis levib kontaktnakkusega ja muudab muuhulgas inimeste nahavärvi. Tõbised on saanud nime "dermie" (umbes"nahakas") ja neist hoidutakse umbes nagu pidalitõbistest. Eeskätt seepärast, et haigetel on ülesaamatu vajadus terveid nakatada.
Peategelane on terve noormees, kes satub kokku haige tüdrukuga. Pärast mitmesuguseid läbielamisi jõuavad nad saarele, kus haiged on oma koloonia asutanud. Seal selgub _muidugi_, et haigus on pigem kasulik nähtus ja haiged nakatavad terveid selleks, et needki Heast Asjast osa saaksid. Lõpp on muidugi ainuvõimalik.
Mulle tundus see progressorluse-jutuna ning sain täitsa aru, miks dermie-sid välditi ja võimalusel tapeti. Head ei tohi jõuga peale suruda. Vene riik tegi seda aastakümneid, ja ega Euroopa Liit ka mingis teises suunas ei lähe. 
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Jutt nagu tänaseks unustatud hüpoteeside кунсткамера: nebulaarhüpotees selle esialgsel kujul, panspermia hüpotees jne. Tegevus toimub mingil inimtsivilisatsiooni järgsel ajal, kus Maal lisaks inimeste järglastele elab veel (pool-) intelligentseid rasse -- näiteks mingid vareslased. Humanoidid kavatsevad Veenuse vallutada, sest Maa pole enam elamiseks kuigi sobiv. Aga see plaan ei lähe läbi...
No oli jutt nagu oli; "kahele" lisandub pluss selle eest, et autor oskas taime kasvamist ... noh, mitte põnevalt, aga vähemasti loetavalt kirjeldada.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Eelarvustajad on sisu juba ammu ära rääkinud, mul jääb vaid üle korrata, et kannatas lugeda küll. Ja kahtlusi selle Unustuse Kiriku populaarsuse osas mina -- vaadates tänapäeva ühiskonda -- ei jaga mitte 1 raas.
Paneksin isegi "viie", aga jutt läks vaevaliselt käima ja lõpp vajus hoopis ära, õigrmini jäi ära.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

"Teadlased on kindlaks teinud, et" Päikesel toimub peagi miski plahvatus, mis Päikese energiavoogu lühikeseks ajaks tublisti kasvatab. Noh, nii parasjagu, et keedab Maa ookeanid ära. Ehitatakse siis erilised varjendid -- "urud", kuhu pääseb miski vidina ettenäitamisel.
 
Peategelane on mees, kellel on teine naine. Esimene naine kahe lapsega asub ka kuskil lähedal. Uus naine on jube vastik ja vana jube hea. Uus hangib kuskilt kaks "urupääset" ja ... Kolm korda võite arvata, kes need kaks on, kes urgu pääsevad.
 
Jube.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Mõnus lugu, Sheckley nagu Sheckley ikka. Hm, jah... üsna jutu alguses oli vihje puändile, aga mulle see siis kohale ei jõudnud. 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

"Katastroofid" on vist üks tänamatu teema. Hr. Niveni jutt pole kesteabmis saavutus, kuid kogumikus "Catastrophes!" ikkagi üks paremaid.
Sisust räägin ära vaid niipalju, et ütlen, et peategelane, ilmakuulus kosmoselendur Beowulf Schaeffer satub taas kokku "nukunäitlejaks" (puppeteer) kutsutava võõrliigi tegelasega. Selline kohtumine kipub lõppkokkuvõttes ikka pahandusi tähendama.
Tehnomula on heal tasemel -- sellest ei tasu midagi uskuda, kuid kõike saab tõsiselt võtta.  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Mulle tundus see õhustik saadud Orwellile mõninga Heinleini (tema koledamate ühiskondade kirjelduste) sissesegamisega. 
Aga see oli loo parem osa. Hoopis arusaamatuks jäi see, miks mõned tegelased hirmsa hooga leiutasid (füüsikaliselt võimatut) päikeseenergia kogurit. Ehk oli autor vaadanud just värskelt linastunud filmi "The Man With the Golden Gun"? Ja katastroofi kirjeldus ei ajanud ka judinaid peale.
"Kahest" päästab seesamune õhustik, õigemini üksikud hetked selles.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Eelarvustaja võttis lõpu eest palli maha; ma oleksin selle eest peaaegu palli juurde pannud. Mulle lihtsameelsele meeldivad säärased superoptimistlikud jutud. Kohe meenusid van Vogti "Monster" ja Clarke'i "Rescue Party" Neli pluss.
Pealkiri on kah nunnu.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Tunnistan täiesti avalikult ja tingimusteta, et kõrgkirjanduse jaoks on minu pea täiesti vale kujuga. No ei kõnetanud see lugu mind kuidagimoodi. 
Ühe palli saab juurde värvide häälte esitamise eest. See on midagi minu noorpõlve värvimuusika-aparaatide vaimus, ainult tagurpidi, eks?
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Kõigepealt tuleb üle saada jutu alguses (ja lõpus) esinevast programmeerimiskeele-laadsest jurast, mis näikse õnnestunult ühendavat COBOLi ja PL/I halbu omadusi. Seejärel kirjeldatakse pisut maailma lõppu, mis viis mu mõtted Asimovi jutule "The Last Question". Siis selgub, et kustuvasse maailma on kogemata alles jäänud üks kosmoselaev ühe abielupaariga. Siis lugu jätkub, kuid paremaks ei lähe.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Olgu kõigepealt esitatud jutu suuresti pseudoteaduslik taust.
Inimkond on mööda Galaktikat laiali valgunud. Ühel heal päeval otsustas Päike valgeks kääbuseks hakata. (No andke andeks. Nüüd, kohe homme, ja punase hiiu staadiumi läbimata). Muidugi evakueeriti külmuvalt Maalt inimesed ning Päikesesüsteem jäeti omapead.
Nüüd aga selgub, et Päikesesüsteemist on läbi lennanud mingi võõr-taevakeha, mis on planeetide orbiidid põhjalikult segamini ajanud. Olgu sellega kuidas on, aga ma tahaksin näha  sihukest taevakeha, mis võtab Maalt ära peaaegu kogu impulsimomendi, nii et Maa hakkab spiraali mööda Päikesele lähenema...
Olgu, oletame, et autor teab, kuidas see käis. Niisiis läheneb Maa pidevalt (valgeks kääbuseks muutunud) Päikesele ja langeb peagi selle pinnale.
Inimkonna hälli kuulsusetut lõppu saadetakse jäädvustama tele-, raadio- ja muid reportereid täis kosmoselaev. (Noh, nagu mäletate, vene ajal olid säärased raadio- ja televisioonibussid). Selle kaptenit ärritavad tema reisijad pidevalt (see on jutu kõige tõepärasem osa) ning kui laev on Maal maandunud, otsib kapten üksindust. Selle käigus saadud kogemus viib ka jutu lõpuni.
"Kahe" ja "kolme" vahel aitas valida autori suhtumine ajakirjanikesse, eriti teleajakirjanikesse.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Kaunis segane jutt paralleelmaailmade teemal. Ühe advokaadi juurde ilmuvad kaks veidravõitu tegelast ja teevad veidravõitu pakkumise. Veidravõitu on ka see, et pakkujatel näikse raha olevat nagu ratsahobuse ... teate küll. 
Advokaadist saabki jutu peategelane ning ära on ta selle "õnne" teeninud irokeesi keele oskusega. Selgub, et ühest, ülekuumenevast paralleelmaailmast on vaja irokeesid asustada teise, normaalsesse. 
Lõpuks, pärast mitmeid sebimisi ja madistamist, saab ülesanne kenasti täidetud. Isegi rohkem.
Kolm pika miinusega. Miks mitte "kaks"? Sest kuigi vahepeal kergelt tüütas, ei tahtnud ma teda käest siiski visata.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Jutu algus oli jah sihuke eepilis-romantiline (nagu "парень в голубом и девица в розом" -- mäletate Ponedelnikut ja Sedlovoi masinat?). Polnudki üldse hull. Hulluks läks siis, kui vaprad kosmonaudid lendama hakkasid. No andke andeks, aga kui neil olid sellised teadmised füüsikast ja astronoomiast, nagu kod. Clark Ashton Smithil (ja seda 1954. aastal!!!), siis pidigi nende ekspeditsioon hukka saama. No andke andeks ... magma Päikesel... Päikese raskusväljas pidurdava kosmoselaeva veel ühe mootori käivitamine _vähendab_ raskusjõudu laevas... jne.
Kui autor "tänu süütusele teaduse suhtes" (I. Asimov) mingit häma ajab, siis las' ta ajab. Aga oma teadmatust tõsiteaduslike faktidena esitada ei ole ilus.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

 Väikeses ameeerika külas elab veidravõitu tüüp. Tööd ta ei tee, mille eest korralikud külaelanikud teda näägutavad, aga ära kuidagi elab.
Tüüp nimelt suudab tulevikku näha ja muuta (või võimalikest tulevikest ühe välja valida, kui soovite. Selleks "vaatab ta pilte" ning valib sobiva pildi välja. Kasulik omadus. Juba lapsepõlves, kui kommi-isu tuli, vaatas ta piltidelt, millal tädi Marta raske kandekotiga poest koju kõndis, ning oli siis kohal nagu viis kopikat ja aitas kotti kanda.  Mille eest tädi muidugi kommi andis.
No elab ta seal vaikses külas vaikselt (mul vahepeal tuli tunne, nagu loeksin mõnd Simaki juttu), kui ühel õhtul märkab ojas last hulpimas. Toon lapse välja ja viib arstile, kuid selgub, et laps on kägistatud. Et teisi kahtlusaluseid pole, saab süüdistuse ja surmaotsuse (poomise läbi) peategelane.
Ta võtab asja üsna rahulikult, sest on "pilte vaadanud". Selgub vaid, et mitte põhjalikult...  Ja siis otsustab ta  külarahvale kätte tasuda.
No oli sihuke jutt. Lugeda kannatas, aga mulle põhimõtteliselt ei istu lood, mis põhinevad kellegi või millegi kõike või peaaegu kõike suutvatel omadustel. Sest kui kõik on võimalik, siis ...hm... ongi kõik võimalik ja edasi läheb igavaks.
Jutule mõjus halvasti ka esinemine kogus pealkirjaga "Katastroofid". Võib-olla mujalt lugedes poleks lõpplahendus nii selge olnud.
Kolm pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles