Kuulub Ilja Varshavski hilisloomesse, mil autor hakkas kirjutama pikemaid ja tõsisemaid tekste, kui millegagi võrrelda, siis eesti lugejale teada tekstidest on kõige lähedasem jutt «Romaani süþee».
Loo sisuks on üks eriline eksperiment, loojate vastutus ja osaliste reaktsioonid toimuvale. Eksperiment on ise üsna pulplik, et teha surevast geniaalsest teadlasest identne järglane. Vanal teadlasel jäi töö pooleli ning arvatakse, et õige kasvatuse ja haridusega peaks geeniuse selline järglane siis selle suurepärase uurimistöö lõpule viima.
Nagu arvata on, ei lähe kõik nii nagu plaanitud oli...
Ilja Varshavski on minuarust võrratu (ilmselt ikkagi geniaalne) kirjanik ning suudab isegi sellise pisut pateetilise ja kuivavõitu materjali toredaks tekstiks vormistada. Jutustusel on mitu üksteisele järgnevat ja uusi vaatenurki avavat lõppu. Ääretult lummab on ka see pisut sordiiini all olev, aga ääretult lõikavalt realistlik psühhologism. Võiks ju arvata, et miks kiita ulmejutustust eelkõige realistlike inimsuhete eest... aga sellise sügavusega suhtekirjeldust võimaldab vaid (näiteks antud loos) kasutatud fantastiline nihe.