Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ilja Varšavski

14.12.1908–04.07.1974

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ilja Varšavski ·

Konflikt

(jutt aastast 1964)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)
Tarmo Õuemaa

Looke lapsevanematest ja robotlapsehoidjast, kes nende koha hõivanud on. Imelik lugu nende nutulauludega tehnikasaavutustest, mis inimese vastu pööravad. Noh, kui eelmisel sajandil oleks kirjutatud hoiatusulmekas XX sajandi perest, mille laps näiteks autoõnnetusel hukkub, oleks ka seal pereliikmed kindlasti halanud progressi jubedate saavutuste pärast ja nutnud taga autodeta maailma, mõnes mõttes ka õigusega. Tegelikult kirume nüüd sellisel puhul ikka pimedat autojuhti.Selle jutukese teeb heaks lõpp.
Teksti loeti vene keeles
Erkki Toht

Düstoopiline laast keskklassi perekonna elust tulevikus. Inimeste ja robotite katse üheskoos eksisteerida.
Teksti loeti saksa keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Olev Toom

Einojah, aitäh viitamast! Igavesti pull jutt... ega poolakaid endid ka säästeta: "А давайте разъебем вот эту собачку с хипповой головой." :D
Ain't et ulmet mina  küll ei märganud. Mis ei kahanda teose väärtust.
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Kena lühike lugu, vaid viimane lause rikub kõik ära. A' võib-olla too valitseja pidigi nii loll olema.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Wõrokas alias Tundmatu Arvustaja on selle jutu tegeliku arvustuse kirjutanud Vassiljevi loo "Bogu – Bogovo...: Rukopis, kotoroi ne bõlo" juurde, ja tollele mul midagi lisada ei ole.
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Ligi veerand sajandi eest on mitmed korüfeed sellele jutule järjest "viisi" pannud. Ju mul on vale peakuju, aga "viit" ei tule.
 
Miks? Sest lugedes tekkis mul selline tunne, nagu mulle, täiskasvanud inimesele, kes juba aastakümneid teab, et jõuluvana pole olemas, oleks hakatud lehekülgede kaupa selgitama, et jõuluvana pole olemas.
 
Aga lugeda oli kerge, seetõttu ka nii kõrge hinne.
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles
Olev Toom

Väga päevakajaline lugu. Ja muhedalt kirjutatud, unustamata sealjuures kõiksugu rohelisi ja muid fanaatikuid pilgata.
 
Lausa utoopia, võiks mõelda. Et kuigi rohepööre on võiduka lõpuni viidud, elab maarahvas ikka edasi, ja mitte väga halvasti.
 
Tahaksin hirmsasti siia õige mitut tsitaati kirjutada, aga saan vist pidama. Lugege ja mõnulege ise -- esimesest lausest peale.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Ei ole ulme, kui mitte arvestada seda, et varem autojuhtimist vaid pildilt näinud poiss hakkab neegrilt ostetud Mustangiga sõitma nagu vana mees. Sõidukirjeldusi kannatab aga lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Jalakäijate ja autojuhtide rivaalitsemine pole ammu enam midagi uut, kuid hr. Leiber oskab seda kaunis põnevalt ja naljakalt kirjeldada. Lugege.  
 
Lugemise käigus kaalusin, kas panna "neli" või "viis" ning otsustasin hinnata selle järgi, kas lõpp on asjaks või ei.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

No jälle üks jutt kurjast tulevikust, kus autod ja autoteed on inimesed endile allutanud. Peategelane sõidab oma ülemuse juurde ja annab aru viimasel ajal tekkinud tendentsist: korralikud, enamasti keskealised või vanemapoolsed inimesed sõidavad KST kuhu -- aga hästi kaugele. Autodega, muidugi, sest lendamine neile ei meeldi. Ja jäävadki sinna elama.
 
Aruandmise käigus selgub ka nähtuse põhjus, kuid see on liiga triviaalne, et seda siin ümber jutustada. Või jutule kõrgemat hinnet panna.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Näe, juba pool sajandit tagasi osati kirjutada sellest, mida mõtlematu rohepööramine endaga kaasa võib tuua. Selle eest saab jutt lisapalli. Ja muidugi oli juba siis ka teada, et igasugu rohejamad lähtuvad Kaliforniast.  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Sihuke omamoodi antiutoopia. XX sajandi alguses võistlevad auto ja mingi trammi või lõbusõidurongi laadne transpordivahend. Ei lähe nii nagu meie maailmas.
 
Kuid seda lugu võidakse kasutada ka Fail Balticu reklaamimiseks...  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Minategelane elab linnakeses, kus on kolm tanklat-töökoda. Korraliku inimesena käib ta oma autoga (Rambler Americaniga) ühes kahest "nimega" töökojast. Kuid ühel päeval kaotab ta oma krediitkaardi ja on sunnitud mineme kolmandasse, mida peab keegi kodanik Bosko, kellel on üks abiline, üsna madala taktisagedusega noormees Bubber.
 
Minategelane ütleb Bubberile, et ta soovib oma autot hooldada (to service her), aga Bubber võtab asja ehk liiga täht-tähelt.
 
Rohkem ma ei räägi, sest seda juttu võite isegi lugeda.
 
P.S. Tol ajal oli Rambler American tõsise Usa autosõitja jaoks sihuke autolaadne toode.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

"Lendav Hollandlane" lähitulevikust.
 
Ja rõõm selle üle, et hr. Martin autosid armastab. Muidu ta nendest niimoodi kirjutada ei saaks.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Peategelane on teedeehituse kõige vägevam boss. Tema ütleb, kuhu uus tee teha, tema ütleb, kas sinna mootorrattaid lubada, tema ütleb, ...
 
Ning ta pole lihtsalt mingi ametnikuhing. Tema suurim nauding on nendel teedel sõita. Eriti siis, kui need veel liikluseks avatud pole...
 
Kuid sel korral läheb midagi veidi vussi....
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Üks ameerika autokonstruktor on sõitnud Itaaliasse, et kohtuda kunagise kuulsa autoehitaja Belliniga ja tagastada talle radiaatorikork, mis sattus konstruktori kätte üsna veidratel asjaoludel.
 
Suurte raskustega õnnestub tal vana Bellini juurde pääseda, kuid siis leiavad nad ühise keele, nagu kaks autohullu kunagi. Vanamees tunnistab üles, et ta on pärast avalikust elust lahkumist ehitanud veel ühe auto, ja pakub konstruktorile seda proovimiseks.
 
Auto ongi loomulikult maailma parim ning konstruktor otsustab selle tootmahakkamisega maailma õnnelikumaks teha.
 
Ja siis tuleb loo viimane lehekülg... Nii kurba juttu pole ma ammu lugenud.  Ahjah, fantastikat ega ulmet siin küll polnud.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Noh, näete, isegi paralleelmaailma valimisel tasub enne peent kirja lugeda...
Keelekasutus, jah... aga pikapeale harjusin ära. Ainult tundub, et lugu on teismelistele kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Taas lugu hirmsast autosid täis tulevikust. Kui meil tanklaid vanasti bensiinijaamadeks kutsuti, siis Usas olid need teenindusjaamad.
 
Vat' ühest sihukesest ongi jutt. Meie ajaga võrreldes on pakutavad teenused  küll muutunud, peamiselt tuleb tegeleda avariidega ja nende tagajärgede likvideerimisega. On loodud terve varuosade baas... ei, mitte autovaruosade.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

 Roheliste unenägu -- kirjeldada linna, kus elab umbes 10 miljonit inimest ja umbes miljard autot (huvitav, kes nendega sõitma peaks?), ning kõiki sellest tulenevaid hädasid.
 
A' nad mõtlevad täna ka samamoodi.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Sisu on eelarvustajad ära rääkinud. Ega idee nüüd kes teab kui kõrgelt ei lenda, kuid jutustamisoskus päästab.
 
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Linnake (usas, muidugi) on hädas vedelema jäetud autovrakkidega. Äravedamine on kallis... kuid ootamatult ilmub tegelane, kes lubab asja tükk maad odavamalt korda ajada kui teised. Ajabki. Linnaisad aga jätavad talle poole tasust maksmata, arvates, et tüüp sai niigi hirmsa hõlptulu. Tüüp solvub ja otsustab kätte maksta...
 
Meenutas Alan Nelsoni juttu "Soap Opera", kuid polnud nii ladus.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Nesvadba ei ole päris minu kirjanik, ja kõnealune jutt ei paranda asja. Kuigi on autodest.
 
Peategelane (Tšehhoslovakkiast) satub mingil segasel põhjusel Inglismaale ja käitub seal veelgi segasemalt. Ootamatult pakutakse talle lihtsalt niisama, heast peast, sõitmiseks täiesti erakordset autot. No kuidas saaks sellisest pakkumisest keelduda... Ja pealegi õnnestub tee äärest kena tüdruk kaassõitjaks korjata.
 
Ainult et elu ei ole nii ilus kui algul paistis (Nagu me seda ise ei teaks :P) ja auto hakkab peategelasele probleeme tekitama. Kuidagi õnnestub tal neist siiski välja rabelda ja hariliku elu juurde tagasi pöörduda. Millega jutt ka läbi saab.
 
Probleeme mina siin valgustama ei hakka, sest siis pole teil enam mingit mõtet seda lugu lugeda. Ega ka nüüd eriti ei ole... aga ühe palli jagu saab hinne kõrgem järgmise mõttetera eest (juttu oli kaotatud verest):
 
"kas te arvasite, et võidusõit käib mingi muu kütuse peal?"  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Kuigi juttu lugedes mulle tundus, et tegevus toimub määdmäksilikus maailmas, on asjad muidugi teistpidi. Lagunenud maailmast ja "bensiinikindlustest" kirjutas kodanik Zelazny tublisti varem. Mu oma harimatus, mis teha.
 
Hästi kirjutas, peab ütlema. Tõesti, Murdocki Jenny on üsna ideaalse abikaasa moodi. Ka selle kõhkluse tõttu, mis tal jutu lõpus tekib...
 
Nii et kui abieluvõrdsust juba tõsiselt juurutama hakatakse, peaks ka inimese ja auto vaheline abielu sinna hulka võetama. Eriti kuna juba täna on keskmise, noh, vähemalt keskklassi auto intellekt kõrgem kui keskmisel Eesti valijal.
 
Miks ainult "neli"? Sest ma ootan veel seda (Clarke'i ja Kubricku järgi) "kõnekäänulist head autode-fantastikalugu". Tuleb ruumi jätta.  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Te vabandage mind, aga see on üks igav raamat. Mu luger ütles selles olevat 582 lehekülge. Lugesin. Lugesin. Kuskil 135. lk. paiku hakkasin leheküljenumbreid jälgima ja ootama, millal midagi ka juhtuma hakkab.
 
Kuskil 250. ja 300. lk. vahel püstitasin tööhüpoteesi, et romaan on kirjutatud teismelistele, sealjuures usa teismelistele ja eriti kuskil 1960. aastal või paar aastat hiljem sündinud teismelistele.
 
Siis jätsin leheküljenumbrite jälgimise kui tühja töö järele ning lugesin edasi. Pean küll ütlema, et väga tugevat diagonaallugemist ei tulnud -- midagi tekstis siiski oli. Ja mõnikümmend lõpulehekülge -- alates sibiauto mängutulekust -- olid juba päris loetavad.
 
Aga, jah, mulle õudukad ei istu. No ei ole õudsed. Eriti siis, kui sadadel lehekülgedel lugejale sisendatakse, et juba natuke on õudne ja kohe hakkab ikka päris õudne. Muide, Jüri Kallas kirjutas veerand sajandi eest Christine'i kohta, et sellest "saab noormehe kaitseingel". Annaks jumal Putlerile või mõnele samasugusele säärast kaitseinglit.
 
Autodest King kahtlemata jagab, võib-olla isegi rohkem kui ta siia kirjutada sai nii, et iga *** aru saaks. Pealegi on Christine pärit just sest ajast, mis mulle kõige rohkem meeldib, ja pealegi Chrysleri "Forward Look"-stiilist... Peaksin vaatama, ega mu perekonnanimi LeBay ei ole...
 
Ja selle autoosa eest tulebki "rahuldav". Kuigi mina oleksin valinud 1957. aasta DeSoto ;)  
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Olev Toom

Arvustada-kirjeldada siin enam midagi ei ole, lihtsalt tuleb teha samm Baasi täielikkuse poole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles