Kasutajainfo

Ilja Varšavski

14.12.1908-4.07.1974

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ilja Varšavski ·

Molekuljarnoje kafe

(jutt aastast 1963)
https://www.etera.ee/zoom/29227/view?page=14

eesti keeles: «Molekulaarkohvik»
«Pioneer» 196?; nr. ?

Tekst leidub kogumikes:
  • Pioneer/Põhjanael
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
1
3
2
1
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)

Tegu on päris puhta Sci-Figa, kus tegevus toimub aimatavalt tulevikus. Peategelasteks on 2 poissi ja 1 tüdruk, minnakse molekulaarkohvikusse tähistama neist ühe head käitumist nädala jooksul.Jutu sisu väärtustab ehedust, looduslikkust, läbi laste hinnangu kunstlikule toidule kohvikus.***Päris kenasti kirjutatud ja idee on ka tore....aga ei midagi säravat.
Teksti loeti eesti keeles

Otseselt pole jutule miskit ette heita, aga kuidagi külmaks jättis... liiga plakatlik ning iroonia oli kah pisut hambutu...

Lähevad isa, ema ja nende poeg molekulaarkohvikusse, et tähistada poja head käitumist nädala jooksul... paaril leheküljel antaksegi siis olupildike isa silme läbi. Kõrgtehnoloogiline progress on tore küll, aga midagi me sellega jäädavalt ka kaotame. Minu meelest on see jutt liialt plakatlik... ei meeldi mulle mingid tehnokraatlikud ülistuslood, aga ei meeldi mulle ka sellised sogased loodulikkust kummardavad laastud... maailm on minu arust märksa keerulisem koht elamiseks!

Võimalik, et jutt on hoopis paroodia Ray Bradbury teadusvaenulikule manamisele... kui keegi suudaks selle mulle ära tõestada, siis tõstaks kohemaid jutu hinde neljale!

Teksti loeti vene keeles

Ee.. võ shto parni!? Millised kaks poissi ja tydruk? Milline looduslikust kummardav laast? Kuidas te aru ei saa, jutt oli vene intelligendi kõige koledamast dystoopilisest koshmaarist - maailmast, kus eksisteerib Alkohoolsete Jookide Lõhnade Muuseum! ;))

Laast iseenesest oli kaks lehekylge hästi kirjutatud head muhedat lugemist. Mis puutub maailmaprobleemidesse ja igatsusse koopasse tagasi, siis vaevalt et autorgi neid eriti tõsiselt võttis. Kolmas Varshavski lugu mida ma siin praegu järjest lugesin ja ausaltöelda esimene mis mulle kohe päris meeldis.

Teksti loeti vene keeles

Plakatlik hambutu düstoopia! Tuleb meelde küll, et sai loetud ja väga paha maitse jäi suhu... Ei oska öelda, kas autor võttis tõsiselt ja ei oska hinnata ka Avo mainitud Kõige-Õudsemat-Asja. Idee ise päris hea, aga hinne on idee solkimise eest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Mingi katastroofijärgne maailm. Inimesed sõidavad (purjetavad) hiiglaslike laevadega mööda Maailmamerd ja püüavad .. mitte kala, vaid midagi krillitaolist. Et sidemed maismaaga on katkenud, tuleb laeval kõiki asju, eriti aga võrku hoida kui silmatera.
Üka laev kaotab tormi tõttu oma võrgu. Traditsiooniliselt peaks kogu laevatäis inimesi seepeale maha kärvama, sest nad on toidust ilma jäänud. Seekord aga otsustatakse minna maale ja vaadata, mis seal toimub. Saadakse teada katastroofi põhjus... mida ma siinkohal ümber räääkima ei hakka, sest see tundub nii usutamatu.
Või ehk ei tundugi, vaadates, kuidas internetimaailm inimestele mõjub?
 
Teksti loeti inglise keeles

Taivo Rist ütles hästi...
Minule tundub see romaan moodsas kõnepruugis väljendatuna n.-ö. vaese mehe "Andromeeda udukoguna". Et mis saab, kui hakata utoopiat kirjutama ilma Kivrini (vabandust, Jefremovi) haritust evimata.
 
Teksti loeti eesti keeles

Väga segane lugu surevale Maale saadetud "järelevaatajast". Poole peal hakkasin ülerealaotust kasutama. 
Teksti loeti inglise keeles

Kaugem tulevik. Mingi surematu (?) astronaut, temaga kokku ehitatud kunstmõistus ja mingid pahad Teised.
Ja astronaudi mingid peitupugemisrabelemised. Lõpp on küll uhke, aga kogu see värk mulle siiski sügavat muljet ei jätnud.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Maal on jälle mingi jama lahti. Epideemia, mis levib kontaktnakkusega ja muudab muuhulgas inimeste nahavärvi. Tõbised on saanud nime "dermie" (umbes"nahakas") ja neist hoidutakse umbes nagu pidalitõbistest. Eeskätt seepärast, et haigetel on ülesaamatu vajadus terveid nakatada.
Peategelane on terve noormees, kes satub kokku haige tüdrukuga. Pärast mitmesuguseid läbielamisi jõuavad nad saarele, kus haiged on oma koloonia asutanud. Seal selgub _muidugi_, et haigus on pigem kasulik nähtus ja haiged nakatavad terveid selleks, et needki Heast Asjast osa saaksid. Lõpp on muidugi ainuvõimalik.
Mulle tundus see progressorluse-jutuna ning sain täitsa aru, miks dermie-sid välditi ja võimalusel tapeti. Head ei tohi jõuga peale suruda. Vene riik tegi seda aastakümneid, ja ega Euroopa Liit ka mingis teises suunas ei lähe. 
 
Teksti loeti inglise keeles

Jutt nagu tänaseks unustatud hüpoteeside кунсткамера: nebulaarhüpotees selle esialgsel kujul, panspermia hüpotees jne. Tegevus toimub mingil inimtsivilisatsiooni järgsel ajal, kus Maal lisaks inimeste järglastele elab veel (pool-) intelligentseid rasse -- näiteks mingid vareslased. Humanoidid kavatsevad Veenuse vallutada, sest Maa pole enam elamiseks kuigi sobiv. Aga see plaan ei lähe läbi...
No oli jutt nagu oli; "kahele" lisandub pluss selle eest, et autor oskas taime kasvamist ... noh, mitte põnevalt, aga vähemasti loetavalt kirjeldada.
Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustajad on sisu juba ammu ära rääkinud, mul jääb vaid üle korrata, et kannatas lugeda küll. Ja kahtlusi selle Unustuse Kiriku populaarsuse osas mina -- vaadates tänapäeva ühiskonda -- ei jaga mitte 1 raas.
Paneksin isegi "viie", aga jutt läks vaevaliselt käima ja lõpp vajus hoopis ära, õigrmini jäi ära.
Teksti loeti inglise keeles

"Teadlased on kindlaks teinud, et" Päikesel toimub peagi miski plahvatus, mis Päikese energiavoogu lühikeseks ajaks tublisti kasvatab. Noh, nii parasjagu, et keedab Maa ookeanid ära. Ehitatakse siis erilised varjendid -- "urud", kuhu pääseb miski vidina ettenäitamisel.
 
Peategelane on mees, kellel on teine naine. Esimene naine kahe lapsega asub ka kuskil lähedal. Uus naine on jube vastik ja vana jube hea. Uus hangib kuskilt kaks "urupääset" ja ... Kolm korda võite arvata, kes need kaks on, kes urgu pääsevad.
 
Jube.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugu, Sheckley nagu Sheckley ikka. Hm, jah... üsna jutu alguses oli vihje puändile, aga mulle see siis kohale ei jõudnud. 
Teksti loeti inglise keeles

"Katastroofid" on vist üks tänamatu teema. Hr. Niveni jutt pole kesteabmis saavutus, kuid kogumikus "Catastrophes!" ikkagi üks paremaid.
Sisust räägin ära vaid niipalju, et ütlen, et peategelane, ilmakuulus kosmoselendur Beowulf Schaeffer satub taas kokku "nukunäitlejaks" (puppeteer) kutsutava võõrliigi tegelasega. Selline kohtumine kipub lõppkokkuvõttes ikka pahandusi tähendama.
Tehnomula on heal tasemel -- sellest ei tasu midagi uskuda, kuid kõike saab tõsiselt võtta.  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundus see õhustik saadud Orwellile mõninga Heinleini (tema koledamate ühiskondade kirjelduste) sissesegamisega. 
Aga see oli loo parem osa. Hoopis arusaamatuks jäi see, miks mõned tegelased hirmsa hooga leiutasid (füüsikaliselt võimatut) päikeseenergia kogurit. Ehk oli autor vaadanud just värskelt linastunud filmi "The Man With the Golden Gun"? Ja katastroofi kirjeldus ei ajanud ka judinaid peale.
"Kahest" päästab seesamune õhustik, õigemini üksikud hetked selles.
Teksti loeti inglise keeles

Eelarvustaja võttis lõpu eest palli maha; ma oleksin selle eest peaaegu palli juurde pannud. Mulle lihtsameelsele meeldivad säärased superoptimistlikud jutud. Kohe meenusid van Vogti "Monster" ja Clarke'i "Rescue Party" Neli pluss.
Pealkiri on kah nunnu.
Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan täiesti avalikult ja tingimusteta, et kõrgkirjanduse jaoks on minu pea täiesti vale kujuga. No ei kõnetanud see lugu mind kuidagimoodi. 
Ühe palli saab juurde värvide häälte esitamise eest. See on midagi minu noorpõlve värvimuusika-aparaatide vaimus, ainult tagurpidi, eks?
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt tuleb üle saada jutu alguses (ja lõpus) esinevast programmeerimiskeele-laadsest jurast, mis näikse õnnestunult ühendavat COBOLi ja PL/I halbu omadusi. Seejärel kirjeldatakse pisut maailma lõppu, mis viis mu mõtted Asimovi jutule "The Last Question". Siis selgub, et kustuvasse maailma on kogemata alles jäänud üks kosmoselaev ühe abielupaariga. Siis lugu jätkub, kuid paremaks ei lähe.
Teksti loeti inglise keeles

Olgu kõigepealt esitatud jutu suuresti pseudoteaduslik taust.
Inimkond on mööda Galaktikat laiali valgunud. Ühel heal päeval otsustas Päike valgeks kääbuseks hakata. (No andke andeks. Nüüd, kohe homme, ja punase hiiu staadiumi läbimata). Muidugi evakueeriti külmuvalt Maalt inimesed ning Päikesesüsteem jäeti omapead.
Nüüd aga selgub, et Päikesesüsteemist on läbi lennanud mingi võõr-taevakeha, mis on planeetide orbiidid põhjalikult segamini ajanud. Olgu sellega kuidas on, aga ma tahaksin näha  sihukest taevakeha, mis võtab Maalt ära peaaegu kogu impulsimomendi, nii et Maa hakkab spiraali mööda Päikesele lähenema...
Olgu, oletame, et autor teab, kuidas see käis. Niisiis läheneb Maa pidevalt (valgeks kääbuseks muutunud) Päikesele ja langeb peagi selle pinnale.
Inimkonna hälli kuulsusetut lõppu saadetakse jäädvustama tele-, raadio- ja muid reportereid täis kosmoselaev. (Noh, nagu mäletate, vene ajal olid säärased raadio- ja televisioonibussid). Selle kaptenit ärritavad tema reisijad pidevalt (see on jutu kõige tõepärasem osa) ning kui laev on Maal maandunud, otsib kapten üksindust. Selle käigus saadud kogemus viib ka jutu lõpuni.
"Kahe" ja "kolme" vahel aitas valida autori suhtumine ajakirjanikesse, eriti teleajakirjanikesse.
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis segane jutt paralleelmaailmade teemal. Ühe advokaadi juurde ilmuvad kaks veidravõitu tegelast ja teevad veidravõitu pakkumise. Veidravõitu on ka see, et pakkujatel näikse raha olevat nagu ratsahobuse ... teate küll. 
Advokaadist saabki jutu peategelane ning ära on ta selle "õnne" teeninud irokeesi keele oskusega. Selgub, et ühest, ülekuumenevast paralleelmaailmast on vaja irokeesid asustada teise, normaalsesse. 
Lõpuks, pärast mitmeid sebimisi ja madistamist, saab ülesanne kenasti täidetud. Isegi rohkem.
Kolm pika miinusega. Miks mitte "kaks"? Sest kuigi vahepeal kergelt tüütas, ei tahtnud ma teda käest siiski visata.
 
Teksti loeti inglise keeles

Jutu algus oli jah sihuke eepilis-romantiline (nagu "парень в голубом и девица в розом" -- mäletate Ponedelnikut ja Sedlovoi masinat?). Polnudki üldse hull. Hulluks läks siis, kui vaprad kosmonaudid lendama hakkasid. No andke andeks, aga kui neil olid sellised teadmised füüsikast ja astronoomiast, nagu kod. Clark Ashton Smithil (ja seda 1954. aastal!!!), siis pidigi nende ekspeditsioon hukka saama. No andke andeks ... magma Päikesel... Päikese raskusväljas pidurdava kosmoselaeva veel ühe mootori käivitamine _vähendab_ raskusjõudu laevas... jne.
Kui autor "tänu süütusele teaduse suhtes" (I. Asimov) mingit häma ajab, siis las' ta ajab. Aga oma teadmatust tõsiteaduslike faktidena esitada ei ole ilus.
 
Teksti loeti inglise keeles

 Väikeses ameeerika külas elab veidravõitu tüüp. Tööd ta ei tee, mille eest korralikud külaelanikud teda näägutavad, aga ära kuidagi elab.
Tüüp nimelt suudab tulevikku näha ja muuta (või võimalikest tulevikest ühe välja valida, kui soovite. Selleks "vaatab ta pilte" ning valib sobiva pildi välja. Kasulik omadus. Juba lapsepõlves, kui kommi-isu tuli, vaatas ta piltidelt, millal tädi Marta raske kandekotiga poest koju kõndis, ning oli siis kohal nagu viis kopikat ja aitas kotti kanda.  Mille eest tädi muidugi kommi andis.
No elab ta seal vaikses külas vaikselt (mul vahepeal tuli tunne, nagu loeksin mõnd Simaki juttu), kui ühel õhtul märkab ojas last hulpimas. Toon lapse välja ja viib arstile, kuid selgub, et laps on kägistatud. Et teisi kahtlusaluseid pole, saab süüdistuse ja surmaotsuse (poomise läbi) peategelane.
Ta võtab asja üsna rahulikult, sest on "pilte vaadanud". Selgub vaid, et mitte põhjalikult...  Ja siis otsustab ta  külarahvale kätte tasuda.
No oli sihuke jutt. Lugeda kannatas, aga mulle põhimõtteliselt ei istu lood, mis põhinevad kellegi või millegi kõike või peaaegu kõike suutvatel omadustel. Sest kui kõik on võimalik, siis ...hm... ongi kõik võimalik ja edasi läheb igavaks.
Jutule mõjus halvasti ka esinemine kogus pealkirjaga "Katastroofid". Võib-olla mujalt lugedes poleks lõpplahendus nii selge olnud.
Kolm pika miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Asimov ja Co kogus 1981. aastal 20 lugu, mille peateemaks on seda või teist sorti katastroofid ning rühmitas ja järjestas need järgmiselt:

 

I osa: universumi häving.

1. "The Last Trump", Isaac Asimov (1955): 2

2. "No Other Gods", Edward Wellen (1972): 2

3. "The Wine Has Been Left Open Too Long and the Memory Has Gone Flat", Harlan Ellison (1976): 2

4. "Stars, Won't You Hide Me?", Ben Bova (1966): 2

 

II osa: Päikese häving.

1. "Judgement Day", Lloyd Biggle Jr. (1953): 3

2. "The Custodian", William Tenn (1953): 2

3. "Phoenix", Clark Ashton Smith (1954): 2

4. "Run From the Fire", Harry Harrison (1975): 3

 

III osa: Maa häving.

1. "Requiem", Edmond Hamilton (1962): 3

2. "At the Core", Larry Niven (1966): 4

3. "A Pail of Air", Fritz Leiber (1951): 4

4. "King of the Hill", Chad Oliver (1972): 2

 

IV osa: inimkonna häving.

1. "The New Atlantis", Ursula K. Le Guin (1975): 3

2. "History Lesson", Arthur C. Clarke (1949): 5

3. "Seeds of the Dusk", Raymond Z. Gallun (1938): 2

4. "Dark Benediction", Walter M. Miller Jr. (1951): 1

 

V osa: tsivilisatsiooni häving.

1. "Last Night of Summer", Alfred Coppel (1956): 1

2. "The Store of the Worlds", Robert Sheckley (1959): 4

3. "How It Was When the Past Went Away", Robert Silverberg (1969): 4

4. "Shark Ship", C. M. Kornbluth (1958): 2

 

 Miks järjestus just säärane sai, seletab Asimov kogumiku eessõnas.

  12.12.2022: minu praegune hinne on ajutine. Kui kõik jutud läbi loen, täpsustan.

 A' noh, juttu "History Lesson" sisaldav kogumik ei saa _väga_ halb olla.

  22.01.2023: no sain kogumiku lõpuks läbi loetud (ja oma hinded ülaltoodud nimekirjale lisatud). Juttude keskmiseks hindeks tuli 2,65, nii et esialgne “3” sai päris õigesti määratud.

Teksti loeti inglise keeles

Seda et... eesti keelde tuleb pealkiri muidugi tõlkida kui "Viimsepäevapasun". A' sellest hoolimata lugeda ei tasu. Vähimast palli võrra kõrgema hinde saab ülestõusmisega kaasneva logistikaõuduse kirjeldamise eest.
Teksti loeti inglise keeles

Sellest umbes 1960. aastal Arkadi poolt kirjutatud jutust pidi saama "Praktikantide" üks peatükk, kuid selgus, et romaan sai selletagi läbi. Jutt tahtis "Praktikante" veel tugevamini "Purpurpunaste pilvede maaga" siduda.
 
Esimene pool -- "Hiuse" meeskonnaliikmete Golkonda-külastus kannatab veel kuidagi lugeda, lõpp vajub aga põhjalikult ära.
 
Ja kordan, et neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on.
 
Teksti loeti vene keeles

Selle, kosmoselaeva Jupiterile lõksujäämist kirjeldava jutu kirjutas Arkadi millalgi aastail 1957-58. Ühiselt kuulutati mitteavaldatavaks, kuni XXI sajandi alguses toimunut Strugatskite teoste täieliku kogu koostamiseni.
 
  Ega neid Strugatskite "õigel ajal" avaldamata asju eriti lugeda ei maksa, kuid mõningane ajalooline väärtus neil on. Näiteks sellest jutust võib leida õige palju "Teekonnas Amaltheale" kasutatud juppe ja jupikesi.     
Teksti loeti vene keeles

Clarke'i järjekordne katse meile meie lähitulevikku tutvustada. Haruldasel viisil spiooni- ja sõjajutuna. Kulissid polegi olulised, kuid tutvustus on. Ega pole kõrgemast klassist.
 
Teksti loeti inglise keeles