1.
9
4.556
2.
3
3.667
3.
1
3.0
5.
2
3.5
6.
1
4.0
7.
1
3.0
8.
2
4.0
10.
7
3.571
11.
2
4.5
12.
1
3.0
13.
1
4.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
19.
3
4.333
20.
4
4.0
21.
2
3.5
22.
3
5.0
23.
2
1.5
24.
2
4.0
25.
2
3.0
26.
2
3.5
27.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
5
4.8
38.
5
4.8
42.
1
3.0
44.
1
3.0
48.
1
5.0
50.
17
4.353
52.
1
5.0
53.
1
4.0
54.
1
3.0
55.
1
4.0
57.
2
4.5
61.
2
5.0
62.
8
4.875
63.
1
5.0
64.
1
4.0
65.
2
5.0
66.
1
5.0
67.
1
5.0
68.
1
4.0
69.
1
4.0
70.
1
5.0
73.
5
4.4
76.
1
3.0
79.
1
4.0
81.
6
5.0
84.
1
4.0
85.
1
4.0
88.
2
2.5
1.
1
4.0
(jutt aastast 1963)
https://www.etera.ee/zoom/29227/view?page=14
eesti keeles: «Molekulaarkohvik»
«Pioneer» 196?; nr. ?
Lähevad isa, ema ja nende poeg molekulaarkohvikusse, et tähistada poja head käitumist nädala jooksul... paaril leheküljel antaksegi siis olupildike isa silme läbi. Kõrgtehnoloogiline progress on tore küll, aga midagi me sellega jäädavalt ka kaotame. Minu meelest on see jutt liialt plakatlik... ei meeldi mulle mingid tehnokraatlikud ülistuslood, aga ei meeldi mulle ka sellised sogased loodulikkust kummardavad laastud... maailm on minu arust märksa keerulisem koht elamiseks!
Võimalik, et jutt on hoopis paroodia Ray Bradbury teadusvaenulikule manamisele... kui keegi suudaks selle mulle ära tõestada, siis tõstaks kohemaid jutu hinde neljale!
Ee.. võ shto parni!? Millised kaks poissi ja tydruk? Milline looduslikust kummardav laast? Kuidas te aru ei saa, jutt oli vene intelligendi kõige koledamast dystoopilisest koshmaarist - maailmast, kus eksisteerib Alkohoolsete Jookide Lõhnade Muuseum! ;))
Laast iseenesest oli kaks lehekylge hästi kirjutatud head muhedat lugemist. Mis puutub maailmaprobleemidesse ja igatsusse koopasse tagasi, siis vaevalt et autorgi neid eriti tõsiselt võttis. Kolmas Varshavski lugu mida ma siin praegu järjest lugesin ja ausaltöelda esimene mis mulle kohe päris meeldis.
