Kasutajainfo

George MacBeth

1932-1992

Teosed

· Algis Budrys ·

Rogue Moon

(romaan aastast 1960)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
1
1
0
1
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (3)

Sisu kohta ei saa suurt midagi öelda, sest süzhee ei mängi selles raamatus mingit rolli, sama hästi võiks see ka puududa. Aga paari lausega siiski.

USA ja NLi võidujooksus kosmosesse saatsid venelased esimesena inimese orbiidile, ameeriklased aga Kuule - nagu päris eluski. Erinevalt päris elust aga õnnestus ameeriklastel leiutada seade, millega saab inimese n-ö "ära salvestada" ja siis raadio teel Kuule kiirata. Samuti on nad Kuu tagaküljel avastanud mingi moodustise, mille uurimise katsed lõpevad üldjuhul uurija kiire ja vastiku surmaga. Kuna aga "kiirgusmeetod" võimaldab uurijaid kopeerida, siis kasutatakse võimalust saata sama mees asja uurima üha uuesti ja uuesti - kuni kogu see moodustis saab korralikult kaardistatud.

Kui raamat oleks tegelikult sellest ka kirjutanud, oleks vast kolme välja vedanud. Aga kõike seda mainitakse rohkem möödaminnes, ilma midagi eriti kirjeldamata või seletamata. Raamatu tegelikuks sisuks on rodu mõttetult targutavaid "filosoofilisi" monolooge, mis tulevad eikuskilt ja jõuavad välja eikuhugi. Enam ammu pole ma tundnud nii tugevat kiusatust mingi raamat poole pealt käest visata.

Ei tea mis peaks küll juhtuma, et ma samalt autorilt veel midagi lugeda üritaksin.

Teksti loeti inglise keeles

Polnud ta nii hull midagi, kui eelmisest arvustusest võiks järeldada...

Sisu osas sõna ei võta, kuna sellest oli juba juttu. Mis ei meeldinud? Teine peatükk (see Hawksi ja Elizabethi kohtumisstseen) kõigepealt -- see oli nüüd ikka tõesti saast. Edasi läks paremaks. Üldse oli kogu see inimsuhete spekter kuidagi kramplikult kujutatud. Autor polnud suuteline seda ei veenvalt esitama, vahepeal tekkisid seebiooperlikud stseenid. Muidugi võib seda õigustada sellega, et tegelikult kujutatigi haigevõitu inimesi -- Barker oli äärmuslik egomaniakk ning tema beib Claire oli kah omadega sassis. Siiski see vabandus pole küllaldane. Igal juhul see koht, kus Claire Hawksile rääkis, kuidas keegi teda ei mõista ja kuidas ta tegelikult ei tahagi selline nasty bitch olla, pani mul küll sisemuse keerama. Tundub, et autor on iga hinna eest psühholoogilist romaani kirjutada püüdes üle pingutanud omajagu. Iseküsimus on, et kui selline dubleerimistehnoloogia avastati, miks seda siis esmajoones hakati Kuul asuva juraka uurimiseks kasutama, mitte maapealse tööstuse huvides.

Mis meeldis? Inimsuhete koha pealt oli Hawksi ja tema assistendi lugu päris talutav. Puänt, kui seda nii võib nimetada, oli etteaimatav, kuid romaani lõpp siiski oli omal kohal ning täitis oma eesmärki. Samuti oli üsna meeldivalt kujutatud seda inimese dubleerimise protsessi ennast ning erinevate samal ajal eksisteerivate dublantide probleemi.

Kokkuvõttes hindan hindega "neli miinus", sest on piisavalt minu poolt "kolmega" hinnatud asju, millest nimetatud romaan ikkagi selgelt parem on ning kui suuta totratest kohtadest üle libiseda, võib ikkagi suht meeldiva õhtupooliku saada. Aga kellelegi soovitama ma seda nüüd küll ei hakka. Ise leidsin ta Illaku poest ning ostsin 16 eegu eest ära katse mõttes -- selle raha eest raamatut küll ja küll, nagu öeldakse :o) .

Teksti loeti inglise keeles

Rogue Moon on psühholoogiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kuuekümnendatel, kuid kahe erinevusega: Kuu-võidujooksus on ameeriklased raketitehnoloogias venelastest selgelt maha jäänud, aga samal ajal on nad avastanud transporteri-tehnoloogia, millega saab mateeriat energiasignaali abil teise kohta teleporteerida (algse objekti hävitamise hinnaga).
 
Transporterite abil on ameeriklased loonud Kuu tagaküljele salajase baasi. Kuid baasi lähedalt leitakse kohe mingisugune tulnukate ehitatud struktuur või artefakt. Uurimismeeskonnad, kes struktuuri sisenevad, surevad sealsete lõksude või fenomenide tõttu mõne minutiga. Lõpuks tuleb üks projekti juhtidest mõttele, et olukorra lahendamiseks on vaja ühte väga erilist meest...
 
Alustuseks tuleb öelda, et kui see kõik kõlas ühe hoogsa seikluse moodi, siis tegelikult on raamat sellest üsna kaugel. Enamuse loost moodustavad peategelaste psühholoogilised võimumängud. Juhtivteadlane Edward Hawks keskendub rangelt tulemusele, personalijuht Vincent Connington on amoraalne manipulaator ja seikleja Al Barker soovib domineerida kõike ja kõiki enda ümber.
 
Alguses meeldis see mõte (ja ka teostus) mulle väga - ma kindlasti ei oodanud seda, aga üllatus oli tore. Kahjuks aga hakkas see mulje edasi lugedes järjest maha käima. Pärast seda, kui algne pilt on paika pandud, käib see lugu keskkohast kuni lõpuni natuke nagu tühikäigul ringi ja ringi, ilma mingi edasiminekuta. Kuigi lõpplahendus tõmbab loo taas käima, on tühja auru loo mahtu arvestades siiski liiga palju.
 
Ma usun, et see lugu on andnud päris palju inspiratsiooni. Müstilise Kuu-artefaktiga seonduv tuletas meelde vendade Strugatskite teost "Väljasõit rohelisse" (teadlane spekuleerib isegi, et see struktuur võib olla kõigest äravisatud konservikarp). Uurijaid tappev ehitis esineb Alastair Reynoldsi sarnases lühiloos "Teemantkoerad". Transporteriga seonduv peegeldub Christopher Priesti raamatus "The Prestige".
 
Samas tundus mulle, et käesolevat lugu oli venitatud palju pikemaks, kui sisu poolest annaks. Hiljem vaatasin, et sellest eksisteerib ka peaaegu poole lühem lühiromaani-tüüpi versioon, ning usun ka ilma lugemata, et see võib palju parem olla. Vahest oli mu esialgne positiivne emotsioon liiga suur ja seetõttu ka hilisem pettumus suurem, kuid üle napilt positiivse hinde see teos siiski ei saa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

City on üheksast jutust koostatud (ja raamjutustusega ühendatud) romaan inimkonna tulevikust ja pärijatest. Raamiks on Koerte ühiskonna kirjandusteaduslik arutlus sellest, kas need lood on eelkõige muinasjutud või valmid (see on enamuse arvamus), või on Inimesed kunagi ka tegelikult olemas olnud.
 
Lood ise kujutavad endast episoode ajaloost, mis algab millalgi 20. sajandil ning lõpeb enam kui kümne tuhande aasta kaugusel tulevikus. Keskendudes eelkõige Websterite perekonnale, jutustab see inimühiskonna muutumisest, kadumisest ning sellest, mis juhtub vabaks jäänud maailmas erinevate gruppidega, kes kõik mingis mõttes Inimeste pärandit kannavad.
 
Maakeeles Urmas Alase heas tõlkes 1996. aastal ilmunud versiooni lugesin tol ajal korduvalt üle (kuigi see ei raputanud mind niipalju kui samal aastal ilmunud "Düüni" tõlge). Vahepeal 20 aastat seisnud teost nüüd originaalis üle lugedes meenusid kõik lood aga pea niisama eredalt kui kunagi. Seda võiks pidada juba esimeseks märgiks püsivast kvaliteedist.
 
Sellest tundest aga huvitavam oli lugude kaudu autori mõtet tabada. Simak on tihti ju tuntud eelkõige kui rahulike, nostalgilis-pastoraalsete kujutelmade autorina (nagu romaan "Vahejaam" või legendaarses antoloogias "Lilled Algernonile" ilmunud jutt "Suur eesõu"). Siin on seda kõike muidugi ka, kuid mitte ainult.
 
Nimelt tundub mulle, et Simak on siin teoses üheaegselt lõputult optimistlik ja lõputult pessimistlik - ning nende kahe vastandliku hoovuse mõju on see, mis tulemuse väga kõrgele tõstab. Optimismiks on siin siiras usk sellesse, et vägivald on võimalik kaotada, pessimismiks aga see, et lõpuks on kõik siiski ainult tühisus.
 
Kõige eredamalt ilmneb see naiivsuseni ulatuv headuseusk nendes pöördepunktides, kus vägivald oleks mitte ainult ilmselge vaid ka soovitatav lahendus. Loos "Paradiis" teab Tyler Webster hästi, et Jupiterilt naasnud Kent Fowleri ellu jätmine hukutab inimkonna. Samamoodi on robot Jenkinsile loos "Lihtne moodus" selge, et ilma inimeste soovitatud lahenduseta peavad Koerad jätma Maa igaveseks maha.
 
Kadu aga on teemaks pea kõigis lugudes, alustades juba esimesest ("Linn"), kus linnad on mõttetuks muutunud ja maha jäetud. Kõik, mida me teeme või loome kaob ühel hetkel olematusesse - ning selleks hetkeks, kui me sellest aru saame, on juba liiga hilja. See juhtub linnade, inimkonna, ja lõpuks ka nende pärijatega (põhjus, miks viimane lugu, teistest 20 aastat hiljem kirjutatud "Epiloog" on lõpetuseks nii sobiv).
 
Ning see hukatus ei ole mõõtmatu katastroof vaid lihtsalt saatus. Mitte Dylan Thomase "märatse, märatse valguse surmale vastu" vaid "jah säherdune ongi see maailma ots / ei paugatus vaid piuks", nagu ütleb T. S. Eliot.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis ei ole algselt eraldi kirjutatud lood romaani osadena alati ühtlased. Siin on lugusid, mis on sisult nõrgemad, kuid olulised Websterite perekonna mõistmiseks ("Pelgupaik") ja lugusid, mis on väga tugevad, kuid ülejäänud loost pigem eraldiseisvad ("Deserteerimine"). Tippteoseks jääb kõik see kokku aga sellegipoolest.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The First Men in the Moon on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustajaks on Bedford, aferisti tüüpi ettevõtja Londonist, kes pärast oma viimase ettevõtmise pankrotti on põgenenud maakohta puhkama ja kirjutama. Ootamatult selgub, et tema veidrikust naaber on leiutaja nimega Cavor, kes tegeleb antigravitatsiooni-küsimuse uurimisega.
 
Bedford, kes haistab võimalust raha teenimiseks, suunab muidu hajameelsest teoreetikust Cavori oma ideid praktilisse vormi panema. Nõnda teebki leiutaja valmis cavoriidi-nimelise sulami, mida raskusjõud tõmbamise asemel tõukab. Selle praktiliseks demonstreerimiseks tuleb neile pähe mõte ehitada cavoriidiga kaetud õõnes kera, mille Maa raskusjõud Kuu peale tõukaks...
 
Peab ütlema, et täitsa põnev oli lugeda sellist Wellsi kirjutatut ulmet, mis asub väljaspool tema ulmeromaanide "suurt nelikut". Huvitaval kombel on see teos oma väiksemast tuntusest hoolimata täiesti arvestatavalt tugev - vahest ehk ka selletõttu, et selle süžee on väga sarnane autori parimale romaanile "Ajamasin" (ja mõnes aspektis isegi selle töötlus).
 
"Ajamasina" vastuolulise peategelase erinevad iseloomujooned on siin jagatud kahe tegelase vahel - eluvõõras leiutaja Cavor (kellesse Wells ilmse sümpaatiaga suhtub) ning elu- ja löömamees Bedford (kes on isegi loo jutustaks olemisest hoolimata selgelt negatiivsena aimatav). Nõnda ei tundu näiteks habraste mõistuslike olendite metallkangiga peksmine siin nõnda võõristav kui "Ajamasinas".
 
Mis siin aga natuke puudu jääb, on sügavam mõte. Tõsi, seleniitide putukataolise spetsialiseerumisega ühiskond on hästi kujutatud (mitte utoopia ega düstoopia vaid lihtsalt teistsugune). Kuid see, kuidas Cavor neile sõjast jutustab, on põhimõtteliselt lihtsalt seesama kõne, mille Jonathan Swift laseb oma romaanis "Gulliveri reisid" nimitegelasel Brobdingnagi valitsejale ette kanda.
 
Siiski on siinne teos hästi komponeeritud ja sujuvalt loetav, mis pole olnud alati tõsi nii mõnegi teise Wellsi kuulsama teose puhul. Ning kuna veidral kombel on sellest teosest olemas ka maakeelne ennesõjaaegne tõlge, siis võiks selle kindlasti pärast väikest toimetamist uuesti avaldada. Autori romaanide "suure neliku" hulka lisatuna seisaks see kindlasti ausal keskmisel kohal.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Nova on kosmoseseikluse tüüpi ulmelugu. Jutustus algab ühe peategelase, Hiire hüüdnime kandva mustlaspoisi juurest, kes hulgub ringi Neptuuni ühe kuu kõrtsides ja ootab, et keegi ta kosmoselaevale palkaks. Tema juurde tuleb hullumeelne vana kosmonaut, kes pajatab kaptenist, kes tahtis oma laevaga otse plahvatava tähe südamesse sõita...
 
Sealt liigub tegevus kiiresti sellesama kapteni, Plejaadide föderatsiooni jõukaima töösturite perekonna noorima võsu Lorq von Ray juurde. Tema eelmine hullumeelne retk on luhtunud ja ta on nüüd otsustanud palgata oma kosmoselaevale kasvõi suvalisi ümberhulkujaid, kui need ainult tahavad temaga seda uskumatut reisi kaasa teha...
 
Ma pean ütlema, et mind üllatas see teos üsna positiivselt, pärast seda, kui autori kuulsaima teose "Dhalgren" lugemise järel olin ta mõttes juba maha kandnud. See raamat aga oli väga tugev variatsioon kosmoseseikluse teemadel - ja samas üle külvatud teemade ja mõtetega 19. sajandi kirjandusest, tekitades nii väga põneva sulami.
 
Nõnda ei saagi siin häirida tehniline taust, mis on pigem üsna fantastiline. Kogu kosmosetsivilisatsiooni hoiab käigus illüürionide nimeline elementide grupp, mis on superrasked aga samas stabiilsed. Neist on võimalik saada uskumatus koguses energiat ja samas võimaldavad nad ka valguse kiirust ületavat kosmoselendu.
 
Kuid see kõik ongi temaatiline. Kosmoselaevad muutuvad siin ookeanilaevadeks ja gravitatsiooni tekitatud ruumikõverused omakorda hoovusteks, murdlaineteks ja veekeeristeks. Planeedid ja kuud on sadamad, kus meremehed kõrtsides mõnda uut tööotsa ootavad. Selle kõige vääriline on ka autori keelekasutus, mis on rikkalik ja eksootiline.
 
Samuti on algusstseeni hullumeelne kosmonaut nagu Coleridgei poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" välja astunud. Hiire hüüdnimega poiss on nagu Kiplingi romaani "Kim" peategelane, kapten von Ray on kohati nagu Melville'i romaani "Moby Dick" pöörane kapten Ahab, kohati nagu Conradi romaani "Lord Jim" painatud peategelane.
 
Natukene tuhmistab seda kõike asjaolu, et kui autor on meeskonna koostanud, kahe peategelase tausta avanud ja eesmärgi olulisust selgitanud, jääb tegevus natukene seisma. Päris pikk osa enne lõppu möödub lihtsalt ilma mingi suurema eesmärgita siia-sinna sõites. Nende lehekülgede mahuga oleks võinud kindlasti midagi mõistlikumat teha.
 
Aga lõpuks on tegemist ikkagi üsna uhke teosega. Selline risttee kosmoseseikluse ja 19. sajandi mereromaani vahel ei ole küll ehk igaühele meelepärane, kuid mõlema poole austajate jaoks on tegemist kindlasti märkimisväärse leiuga.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Restaurant at the End of the Universe on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab täpselt samast kohast, kus jäi pooleli sarja esimene raamat, The Hitchhiker's Guide to the Galaxy. Hävitatud Maalt põgenenud Arthur Dent, tema tulnukast sõber Ford Prefect, galaktika eks-president Zaphod Beeblebrox ja tema kaaslane Trillian on sattunud Vogonite rünnaku alla.
 
Sellest alguspunktist hargneb tegevus kaheks. Zaphod ja Trillian peavad välja selgitama, kes on salapärane universumi valitseja, niiditõmbaja erinevate galaktika presidentide selja taga. Arthur ja Ford aga suunatakse taas otsima küsimust, mis seletaks vastust "elu, universumi ja kõige" osas (mis on 42) - vastust, mis läks Maa hävitamisega traagiliselt kaduma...
 
Ma pean ütlema, et selle sarja erinevatest osadest on just esimesed kaks kõige tugevamini seotud. Esimene raamat jääb ju tegelikult ilma mingi lahenduseta pooleli, samas kui teine sõlmib otsad väga selgelt ja tugevalt kokku. Edasised järjed seisavad pigem rohkem eraldi (mis on ka loogiline, kui vaadata, et esimesed kaks osa moodustasid ühtse raadio/telesarja).
 
Teise osa teeb esimesest tugevamaks see, et tegemist on natuke vähem sketšipõhise naljaviskamisega ja natuke rohkem päris looga. Huvitav on ka see, et Zaphod tõuseb siin Arthuri kõrvale teiseks peategelaseks (ning kipub viimast veidi varjutamagi). See aga tähendab kahjuks, et Ford ja Trillian langevad varasemast veel rohkem kõrvalosadesse.
 
Rohkem loole keskendumine tähendab küll ka seda, et siin pole päris sellist huumori tulevärki, nagu esimeses osas. Pärleid muidugi leiab - näiteks see, kuidas Arthur õpetab arvutit korralikku Inglise teed tegema või kogu see osa, mis toimub universumi lõpu restoranis (milline vaimustav kontseptsioon!).
 
Armas on ka see, et nii universumi valitseja kui ka "elu, universumi ja kõige" küsimuse otsimine lõpeb lugeja jaoks täpselt samal noodil. See on natuke nagu "Monty Python's Flying Circus" filmi "Life of Brian" lõpp, kus Eric Idle vaatab otse kaamerasse ja laulab: "Just remember that the last laugh is on you".
 
Ma arvangi, et seda seeriat tasuks lugeda eelkõige kui ühte raamatut kahes osas. Kuigi need osad on tundelt erinevad, kuuluvad nad siiski nii täpselt kokku, et üks ilma teiseta jääks poolikuks. Nõnda tasakaalustavad nad ka üksteise nõrkusi üsna kenasti - esimene osa annab vägevama huumoripoole aga teine osa kirjutab valmis ka loo ja tõmbab lõpus sellele korralikult lehvi peale.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Affirmation on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on Peter Sinclair, noor farmatseut, kes on äsja töölt vallandatud ja oma tüdruksõber Grace poolt maha jäetud. Kui tema kadunud isa üks sõpru pakub talle võimalust maakohas ühte majakest korda teha, haarab ta sellest kohe kinni.
 
Nõnda satubki ta ihuüksi lagunenud maamajakesse elama. Ta teeb maja ja aia korrastamiseks kõvasti tööd ja hakkab samal ajal mõtete korrastamiseks autobiograafiat kirjutama. Mitmekordse ümberkirjutamisega saab sellest aga ulmelugu, mille tegevus toimub hoopis teistsuguses maailmas.
 
Seejärel liigub tegevus kergelt aurupungilikku maailma, kus loo peategelane Peter Sinclair on võitnud loteriiga haruldase meditsiinilise protseduuri "athanaasia", mis peatab vananemise, seda küll mälukaotuse hinnaga. Peter on samuti juba valmis kirjutanud autobiograafia, millest on aga ümberkirjutustega saanud teistsuguses maailmas toimuv ulmelugu...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on mingis mõttes väga hästi kirjutatud looga. On põnev, kuidas kaks lugu on esitatud natuke nagu Möbiuse lehena - need on küll erinevad kuid tegelikult üks ja seesama lugu. Peter Sinclair Londonist, kes kirjutab ulmelugu, on seesama Peter Sinclair Jethrast, kes kirjutab omakorda ulmelugu.
 
Selles mõttes ongi natuke nagu ükskõik, milline pool sellest tõene on (kas tegelikult eksisteerib London või Jethra). Mõlemal puhul on tegemist taustaga, mida peategelane kasutab selleks, et lahendada enda jaoks mingeid küsimusi või probleeme. Mõlemal puhul ühed sündmused mingi sümboolne peegeldus teistest.
 
Ma tahaks kirjutamismeisterlikkuse poolt eraldi esile tõsta seda, et kuigi peategelane juba esimese lausega ütleb, et peale tema enda ei ole siin loos midagi kindlat, on ikkagi šokeeriv, kui lugeja mingil hetkel avastab, et talle on valetatud. Autor suudab kusjuures seda teha nii hästi, et sama ehe ja õudne tunne on ka teisel ja kolmandal korral, kui see juhtub.  
 
Oma taseme lisab siia veel asjaolu, et kuigi peategelane tundub alguses igava ja armetu tegelasena, tuleb aeg-ajalt päevavalgele asjaolu, et ta on kalk ja nutikas manipulaator. Natuke meenutab ta nõnda John Fowlesi kuulsa romaani "Liblikapüüdja" meespeategelast. Kuna Christopher Priesti stiil on ka loomupäraselt külmavõitu, sobib see peategelase kujutamiseks veel eriti.
 
Kui seda lugu üldse kritiseerida, siis on lõpuks ikkagi lihtsam aru saada suunast London -> Jethra kui suunast Jethra -> London. Osaliselt muidugi seetõttu, et ühe puhul on taust tuttavam, aga seda enam oleks autor ehk pidanud teise poolde panustama. Hetkel ei ole suurepärasest mõttest hoolimata lugu päris võrdselt mõlematpidi loetav.
 
Aga see on väike asi. Kontseptuaalse loona on see romaan ikkagi suurepärane ning postmodernistliku küsimusena selle kohta, mis on autor ja mis on teos, võiks see vabalt seista näiteks Jorge Luis Borgese lühiloo "Pierre Menard, "Don Quijote'i" autor" kõrval. Christopher Priest on ise öelnud, et "The Affirmation" on tema enda lemmik - ning ma olen samal arvamusel.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Cities in Flight on kogumik neljast romaanist, mis kujutavad kosmoselendude ja kosmoseimpeeriumi arengut "Okie" universumis. See algab 21. sajandi alguses, kui saavutatakse läbimurre kahe võtmetähtsusega tehnoloogia osas ning kestab kuni neljanda aastatuhande lõpuni.
 
They Shall Have Stars (1956)
 
On 21. sajandi algus ning Külm sõda on ikka veel täies hoos. Ühendriikides on tekkinud täielik politseiriik ning teadusareng on kängu jäänud. Kuid visionäärist senaatori Bliss Wagoneri ettevõtmisel keskendub kaks väikest uurimisgruppi salaja hullumeelsete ideede uurimisele - vananemisvastased ravimid ja antigravitatsiooniseade...
 
A Life for the Stars (1962)
 
Nõukogude Liidu totalitaarne bürokraatia on Külma sõja võitnud ja kogu planeedi allutanud - kuid antigravitatsiooniseadme abil on kosmosesse lahkunud mitte ainult uurimislaevad vaid koguni terved linnad. Noor Chris deFord satub poolkogemata Pennsylvaniast lahkuva Scrantoni linna pardale ning on sunnitud tõestama, et ta suudab seal kasulik olla...
 
Earthman, Come Home (1955)
 
Terve galaktika peale laiali puistatud inimesi hoiavad ühe süsteemina koos vaid kaks asja: antigravitatsiooniseadmete abil tähtede vahel lendavad linnad (kes pakuvad teenuseid ja kauplevad) ja Maalt juhitavad politseijõud. Suurim nendest hulkuvatest linnadest on New York, mida juhivad linnapea John Amalfi ja tegevjuht Mark Hazelton...
 
The Triumph of Time (1958)
 
New York on pidama jäänud Suurde Magalhãesi Pilve. Kuid nad saavad hulkuvalt planeedilt teada, et mõõdistused näitavad mitte ainult antiaine-universumi olemasolu meie universumi kõrval, vaid ka seda, et kaks universumit on omavahel kokku põrkamas...
 
Peab ütlema, et selle raamatu lugemine oli üsna omapärane kogemus. Kuigi sisuliselt kujutavad siia koondatud romaanid endast ühe kosmoseimpeeriumi kronoloogiat (Blish oli siin väidetavalt tugevalt mõjutatud Oswald Spengleri teosest "Õhtumaa allakäik"), siis oma olemuselt on igaüks neist neljast väga eriilmeline.
 
Ma pean ütlema, et avalugu, They Shall Have Stars meeldis mulle kõige rohkem. Siin oli sellist tugevat paranoia-õhkkonda, mis iseloomustab ka näiteks John le Carré spiooniromaane. Ettekujutus, et Ühendriigid muutuvad Külma sõja käigus lihtsalt teiseks versiooniks Nõukogude Liidust (ja seejärel kaotavad, sest viimane tunneb seda rolli paremini), on enam kui mõjuv.
 
Väheoluline pole ka tehniline pool. Kuigi nii antigravitatsioon kui ka vananemisvastased rohud on puhas fantaasia, on see siiski väga selgepilguline lahendus sellele, kuidas tähtede vahel üldse lennata saaks - kui jõuallikas oleks igavene ja inimesed sama hästi kui surematud. Jupiteri ehitusprojekt on aga suurepäraselt kirja pandud, seal toimuv on ehk parim osa kogu romaanist.
 
A Life for the Stars on sellega võrreldes üsna lihtne arenguromaan noore poisiga peaosas. Kõige olulisem on siin see, et lugejat tutvustatakse vähehaaval lendavate linnade kultuuriga. Seda tehakse nii mõistlikult ja rahulikult, et ei tekigi absurdsuse tunnet, kui kõik see on ehitatud 1920-30ndate Oklahomast pärit hulkurite kultuurile.
 
Earthman, Come Home on jällegi natuke fragmentaarne, käsitledes ühe lendava linna juhtumeid. Mudel on üsna lihtne - New York lendab kuskile, satub probleemide otsa ning pääseb mitme ootamatu pöörde järel tänu linnapea John Amalfi nutikusele. Siiski on need episoodid hästi kirjutatud ja Amalfi-Hazeltoni omavaheline suhtedünaamika kohati täitsa tore.
 
Viimane, The Triumph of Time on aga paraku väga nõrk. Selle idee on natuke sarnane (küll hiljem avaldatud) Poul Andersoni romaaniga "Tau Zero", kuid sarnasele lahendusele eelneb pikk ja tühi ajaveeretamine. Siit-sealt võis leida mõne hea tsitaadi, kuid üldiselt oleks kogumik tunduvalt võitnud sellest, kui viimane osa oleks sealt lihtsalt välja jäetud.
 
Üldmulje jääb sellest hoolimata pigem positiivseks. Kui üle saada sellest Oklahoma hulkurite kultuuri kosmoseversiooni iseeneslikust absurdsusest, on teise ja kolmanda romaani puhul tegemist põneva versiooniga galaktikaimpeeriumite teemal, esimene on aga väga korralik ulme-spiooniromaan. Neljanda romaani soovitan aga pigem lugemata jätta.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Tau Zero on kõva tehnilise SF taustaga ulmelugu kosmoselennu füüsikast. Lugu algab eksperimentaalse Bussardi ajamiga kosmoselaeva stardiga Maalt. Laeva pardal on 50 kosmonauti (mehi ja naisi pooleks) ja suund on võetud ühe Neitsi tähtkujus asuva tähe poole.
 
Loomulikult ei suuda kosmoselaev valguse kiirust ületada, aga plaanis on pool teed kiirendada ja pool teed pidurdada. Tänu relatiivsusteooria reeglitele tähendab see, et laeval viibijate jaoks hakkab aeg liikuma aeglasemalt (muidu 30 aastat kestev reis on nende jaoks vaid viie aasta pikkune).
 
Kuid vahetult enne poolele teele jõudmist tabab laev tolmupilve ning lõhub sellega oma pidurdusmootorid. Kiirendusmootorite välja lülitamine aga hävitaks kogu laeva. Laeva meeskond peab nüüd välja mõtlema, kuidas olukord lahendada - ja isegi kui neil õnnestub tehnika parandada, kuhu nad pidevalt kiirendava laevaga selleks ajaks välja jõudnud on?
 
Olen seda teost kunagi varemgi lugenud ning tollest korrast jäi meelde peamiselt idee. Sama tuli välja ka nüüdsel korduslugemisel. Anderson on kogu loo ehitanud ühe relatiivsusteooria tuntuima veidruse ümber (valemis, kus kiirus V läheneb valguse kiirusele C, siis aeg ehk Tau läheneb nullile).
 
Selles mõttes peitub tegelikult ka märkimisväärselt jubedust. Kui inimene võib veel leppida 30 aasta kaotusega, siis mida tähendab tuhande aasta möödumine väljaspool laeva (või kümne tuhande, miljoni, veel enama)? Mõni teine autor oleks sellises tähtedevahelise "Lendava Hollandlase" sünnis näinud ideaalset õudusloo algust.
 
Anderson seda ei tee. Kuigi meeskond (ja eriti peategelane, turvaülem Charles Reymont) peab tegelema meeskonna moraali ja terve mõistuse hoidmisega, lähenetakse sellele ikkagi ulme kuldajastust tuntud optimismiga. Inimvaim võib korraks koorma all painduda, aga see ei murdu.
 
Kuigi see mul eelmisest korrast meeles ei olnud, on siin lisaks vingele teaduslikule poolele paar täitsa head mõtet grupidünaamika juhtimisest. Ning üldine optimism sellise loo juhtmotiivina pole vahelduseks üldse paha, isegi siis kui lõpplahenduses juba muidu tugeval pinnal seisnud füüsika piire natuke nihutama hakatakse.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
4.2021

Selle mahuka antoloogia koostaja Raul Sulbi on öelnud, et tegemist on mõttelise järjega 2002. aastal ilmunud kogumikule "Eesti ulme antoloogia". Tollane teos andis ülevaate Eesti žanriulme tekkimisest sellele eelneva viieteistkümne aasta jooksul, siinne antoloogia aga jätkab ülevaadet žanri edasisest arengust järgmise kahe aastakümne jooksul.
 
Seda ülesannet täidab teos väga hästi. Kiiduväärt on näiteks asjaolu, et siinses antoloogias on lugudega esindatud pea kakskümmend erinevat autorit. Samuti on lugude valikus näha koostaja kindlamat kätt. Kõrvuti tuntud ja auhinnatud lugudega on ka selliseid, mis on isegi valdkonnaga kursis olevale lugejale samahästi kui tundmatud.
 
Selline valik ongi eelkõige kvaliteedimärk. Laureaatide nimekirjadest vajaliku välja noppimine ei nõua päris sellist osavust nagu pärlite otsimine ammuunustatud juttude virnade vahelt. Tänu sellele on käesolev raamat aardelaekaks mitte ainult uutele huvilistele, vaid ka vanadele fännidele.
 
1. Roos ja lumekristall (2006) - Indrek Hargla 6/10
 
Kogumiku avaloos on Taani ajakirjanik Mette silmitsi olukorraga, kus Kopenhaagenit laastab salapärane arvutiviirus. Kuidagi on sellega seotud häkker Kaj ja Hans Christian Anderseni muinasjutt "Lumekuninganna".
 
Hargla lööb siin loos eelkõige kirjanikuklassiga. Tema jutustamisoskus on nii hea, et ei pane tähelegi, kuidas arvutiteadusest saab lõpuks lihtsalt maagia.
 
2. Ultima Cthule (2008) - Laur Kraft 6/10
 
Rootsi uurimislaev avastab Läänemere põhjast seletamatu moodustise. Samal ajal tundub ajakirjanik Ukule, kes on juba aastaid ühe mõistatuse jälgi ajanud, et ta jõuab lahendusele lähemale.
 
Lugudes, mis kasutavad õuduskirjanik H. P. Lovecrafti "Cthulhu-mütoloogia" tausta, peab autor tihti hoidma tasakaalu noateral eheduse ja naeruväärsuse vahel. Kraft tuleb sellega täiesti rahuldavalt toime.
 
3. Tähtede seis (2003) - André Trinity 6/10
 
Peres, kus poja isiksus on lõhestunud ninatarga imelapse ja vaikse õnnetu vahel, on tõsised pinged. Poisi kasuisal, kes töötab tulevikku ennustavas organisatsioonis, tuleb üks mõte.
 
Trinity lugu on meeldivalt omanäolise stiilitunnetusega kirjutatud. See peidab ka üsna klassikalist süžeed, mis ei teeks häbi näiteks klassikalises telesarjas "The Twilight Zone".
 
4. Tuhkhall (2001) - Hiram 6/10
 
Naya City rongijaamas Jaapanis, keset tipptundi, koguneb salaplaani pidav seltskond lindpriisid. Kuid kõik ei lähe nii, nagu nad plaanisid.
 
Stiilipuhtalt ja hästi teostatud Jaapani manga-koomiksi stiilis pildike. Hirami lugu võikski vabalt olla osa näiteks Akira mangasarjast. 5.
 
Käilakuju (2019) - Kell Rajasalu 9/10
 
Sajandite kauguses tulevikus protestib grupp teisitimõtlejaid kõrgtehnoloogilise autoritaarse keisrivõimu vastu. Nende juht on aga vangistatud.
 
Rajasalu lugu on selle kogumiku pärl. Napi ja klaari stiiliga lugu on oma teemadelt üheaegselt kaasaegne ja ajatu ning võrreldav ulmekirjanik Paolo Bacigalupi paremate töödega. Au kogumiku koostajale, kes otsis välja selle loo ühe jutuvõistluse pikemast nimekirjast.
 
6. Kogu maailma valgus (2013) - Veiko Belials 7/10
 
Tião ja Mirari on jäätmesorteerijad Lixo-nimelises kuubaasis. Ühel hetkel avastavad nad, et baasis on toimunud midagi hirmsat ja peavad proovima põgeneda.
 
Nutikalt on Belials siin ette võtnud stsenaariumi, mis on tuttav tõenäoliselt lugematutest filmidest - kuid vaadanud seda kõrvalosa täitjate silmade läbi. See meistritrikk tõstab tulemuse tavalisest tunduvalt kõrgemaks.
 
7. See maailm on mulle! (2014) - Maniakkide Tänav 8/10
 
Koloniseerimislaev maandab planeedil Hämarik esimesed robottöölised. Korraga selgub, et robotitega on salaja kaasa läinud ka üks inimestest, kes keeldub tagasi pöördumisest.
 
Natuke kummaline on isegi lugeda nii hillitsetult väärikat lugu autorilt, kes on muidu tuntud pigem pillava stiili poolest. See on lugu iseseisvusest, mis paneks ka ulme kuldaja meistri Robert A. Heinleini tunnustavalt noogutama.
 
8. Kaelani vaakumis (2012) - Maniakkide Tänav, Joel Jans 7/10
 
Hävinud Maa ümber käib edasi kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Pärast ühte kokkupõrget õnnestub kahel inimesel põgeneda oma hukkunud laevalt ja imbuda tulnukate aluse pardale.
 
Oskuslikult on siin kujutatud kosmoselaevade klaustrofoobilist keskkonda. Kohati oli lausa tunne, nagu loeks mõnda Tom Clancy allveelaeva-põnevikku.
 
9. Vihma seitse nime (2014) - Heinrich Weinberg 6/10
 
Sõjaväelisele üksusele on antud käsk võtta üle juhtimine veevarustusbaasis Yellowstone planeedi "vihmavööndis". Kuid üksuse juhil on peagi selge, et ta ei tea piisavalt ei selle koha olemusest ega ka oma ülesande tagapõhjast.
 
Tegemist on üsna mõõdetult klassikalises stiilis ulmeseiklusega, millest Weinberg teinud lihtsa, kuid ausa variatsiooni.
 
10. Teise päikese lapsed (2015) - Reidar Andreson 5/10
 
Uurija saab ootamatult väljakutse lähedalasuva planeedi orbitaallinna, millega on side katkenud. Kohale jõudes näeb ta, nagu oleks kogu linn välja surnud.
 
Siin on samuti lihtsale kosmoseseiklusele natuke keerulisemaid pöördeid lisatud - kuid pigem oleks Andreson võinud selle lihtsamaks jätta, siis oleks mõju paremini esile tulnud.
 
11. Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel (2013) - Veiko Belials, Joel Jans 6/10
 
Nõukogude-stiilis koloniseerimislaev Marsile on kaotanud juhitavuse ja selle meeskond on jagunenud kaheks vaenulikuks leeriks. Kuid õige sotsialistliku filosoofiaga ei ole miski võimatu.
 
See satiiriline-humoorikas lugu on Belialsi ja Jansi poolt sätitud täpselt piisavalt jaburaks. Lõbus on ka neil, kel Nõukogude Liidust isiklikke mälestusi pole.
 
12. Ümberistumine (2003) - Kristjan Sander 8/10
 
Maailmas, kus kommunistide asemel võitsid Vene Keisririigi ülestõusus anarhistid ning tuumarelvade asemel võimutsevad biorelvad, loeb üks mees rongisõidul raamatut, mis kirjeldab teistsugust ajalugu.
 
Sanderi väga hästi teostatud alternatiivajalugu võlgneb kindlasti midagi Philip K. Dicki sama žanri kuulsaimale teosele "Mees kõrges lossis". Samas annab sellele täiesti omanäolise tugevuse kasutatud ajaloo ja olustiku täpne ja läbinägelik tunnetus.
 
13. "Üht teistsugust algust" (2001) - Meelis Friedenthal 7/10
 
Suuremas hoonekompleksis töötav arveametnik satub igavusest mööda keelatud koridore hulkuma. Nõnda satub ta aga salapärasesse laborisse, kus talle siiratakse tiivad.
 
Killukese kehaõudusega lugu meenutab veidi Harlan Ellisoni kuulsat selleteemalist juttu "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma". Siinse teeb aga eriliseks Friedenthali osavalt lisatud mütoloogiline taust.
 
14. Raske vihm (2017) - Manfred Kalmsten 6/10
 
Lõputu vihmaga kaetud linnas murrab pisisuli Sleiknir pead. Üks salapärane ilmuv ja kaduv tänav võib olla seotud tema tüdruksõbraga.
 
Kalmsteni tugevuseks on õhkkonna loomine. Tema niiskusest lirtsuv ja seenetav linn on võrreldav näiteks mõne China Miéville’i linnafantaasiaga.
 
15. Apelsinikollane (2004) - Elläi Tuulepäälse 6/10
 
Düstoopilises tulevikumaailmas vangistatakse üks väike tüdruk. Oma ande abil aga õnnestub tal appikutse saata.
 
Andekalt kujutatud kergete küberpungi-sugemetega müstiline lugu. Tuulepäälse jätab siin teadlikult asju seletamata, et lugeja teaks sama vähe kui peategelasest laps.
 
16. Joosta oma varju eest (2011) - Triinu Meres 8/10
 
Ühe lahingu järel päästab meedik vastasleeri üliku elu - ja tajub samal ajal midagi hirmsat. Kui ülik hiljem tema juurde tagasi pöördub, on selge, et midagi tuleb selle õuduse osas ette võtta.
 
Suurepärane lugu, veidi Frank Herberti feodalistliku kosmosetsivilisatsiooni "Düün" stiilis. Meres käsitleb siin valikute ja nende hindade teemat, mis tema teostest hiljemgi läbi jookseb. Lausa raske uskuda, et nii tugev jutustus oli tema omaaegseks debüüdiks.
 
17. Seal, kus voolab valgus (2012) - Veiko Belials 6/10
 
Veidras ja seletamatus maailmas elab tüdruk, kes on ilma jäänud oma sõbrast. Talle järele minemiseks on tal vaja pudelisse kogutud valgust ja mürgist mulda.
 
Siin loos on palju saladuslikkusest seotud sellega, et lugeja näeb maailma peategelasest lapse kaudu. Belials võidab siin aga ilusa keelekasutusega ning ta hoiab teksti pikkuse meeldivalt lühikese.
 
18. Tänulik Olevipoeg (2018) - Mann Loper 6/10
 
Kodukülas elav poiss saab teada, et maa-alustele on kunagi ammu antud tema asemel üks tüdruk. Ebaõigluse heastamiseks läheb ta ise maa-aluste juurde, et tüdruk tagasi tuua.
 
Lõbusas loos, mis on kirjutatud F. R. Kreutzwaldi muinasjuttude ainetel, mängitakse lugeja jaoks välja Arthur C. Clarke'i ütlus, et piisavalt kõrgel tasemel tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.
 
19. Veenuse kuninganna (2017) - Jaagup Mahkra 6/10
 
Muinas-Eesti valmistub vabadusvõitluseks ristirüütlite vastu. Samal ajal kaevandab üks ettevõte Veenusel haruldasi metalle. Need kaks asja on uskumatul kombel omavahel seotud.
 
Jaburalt lõbus lugu, mis ammutab huumorit saja aasta tagusest pulp-kirjanduse stiilist, nagu näiteks Edgar Rice Burroughsi "Marsi printsess". Mahkra segab siin kokteili, mis ei tohiks töötada, kuid teeb seda sellegipoolest.
 
20. Vabavalla kaotamine (2017) - Heinrich Weinberg 6/10
 
Lugu toimub muinas-Eestis, kus ajalugu on läinud teisiti ning Viru ja Sakala maakondade liitumisel tekkinud Vabavald kogub järjest võimu. See aga ei meeldi mõnele teisele maakonnale ja valitseva pealiku Uku vastu peetakse vandenõu.
 
Viisakas alternatiivajalooline tekst, mis vaatleb seiklusloo vormis ideed väikekuningriikide konsolideerumisest. Igati asjatundlik sooritus Weinbergilt.
 
21. Õpilane (2003) - Karen Orlau 8/10
 
Ühes Eesti külas ei ole külanõid endale õpilaseks võtnud vigaste käte ja nõiavõimega sündinud poissi. Kuid vana nõid sureb ühel päeval ja küla territooriumile trügivad sisse hulkuvad, lindpriid nõiad.
 
Orlau kirjutatud etnoõuduse tekst on väga tugev ja asjatundlik. Õuduskirjanike hulgas ei ole autorile siiamaani päris võrreldavat vastast tekkinud, seda enam on kahju, et ta on viimasel ajal väga vähe kirjutanud.
 
22. Valendab üksik prooton (2017) - Siim Veskimees 7/10
 
Põhjamaade Konföderatsioon on preisilikult range sõjaväelise korraga valitsetav suurvõim Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Kuid veidrad sündmused annavad märku, et mingis teises reaalsuses on ajalugu läinud teisiti.
 
Paljuski kordab Veskimees siin mõtteid oma varasematest "Kuu Ordu" lugudest, kuid sellest hoolimata on tema alternatiivajalooline jutustus hoogne ja hästi komponeeritud. Väike kummardus Isaac Asimovi kuulsale romaanile "Igaviku lõpp" on samuti hästi valitud.
 
23. Raudhammas (2010) - Indrek Hargla 6/10
 
Ajaloolasest mees kolib oma diplomaadist abikaasa saatjana Kopenhaagenisse. Ta satub seal ajaloolisi võitluskunste harrastavate sõprade seltskonda, kuid siis selgub, et selle hobiga on seotud üks saladus.
 
Harglalt tuleb sümboolselt ka antoloogia lõpulugu. See valik on loomulikult hea, sest isegi kui loo sõnum pole lugejale kõige hingelähedasem, tagab tema professionaalsus lõpumuljena ikkagi positiivse tunde.
 
Kokkuvõttes on raamat Eesti ulme mõttelise suursaadikuna väga hästi õnnestunud. Valitud lood on ehitatud oma žanri kindlale alusmüürile ning autorid on üles näidanud vajalikke kirjanikuoskusi.  Lugude tase on erinev, kuid ühtegi selgelt nõrka lugu siin pole.
 
Koostajale võib ette heita vaid seda, et ta on teinud turvalise valiku - vastuolulisi ja intrigeerivaid lugusid pole praktiliselt samuti. Muidugi ei pea iga kogumik olema nagu Harlan Ellisoni koostatud legendaarne "Dangerous Visions", aga mõni sellesarnasem lugu oleks kindlasti vürtsi lisanud.
 
Samuti on võimalik küsimusi esitada ulmežanri sisemise tasakaalu kohta. Antoloogia raskuskese on selgelt asetatud teaduslikule fantastikale, õudus on esindatud üsna napilt ja fantaasia on pigem vaeslapse rollis. Küllap oleks leidnud sealtki mõne sobiva kandidaadi kaasamiseks.
 
Kuid need on siiski pigem pisiasjad. Tervikuna on tegemist siiski imetlusväärse tööga, mis on nii monument Eesti žanriulme viimasele kahele aastakümnele kui ka hüppelaud neile, kes sellega alles tutvust teevad.
 
Hinnang: 8/10 (tervik on siin väga selgelt suurem kui osade summa).
Teksti loeti eesti keeles

Raft on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Peategelane Rees on kaevur, kes töötab kustunud tähe pinnal (tapva viie gee tingimustes), et sealt metalli hankida. Metalli saadavad kaevurid lendavate puude abil Parvele, kust nad saavad vastu toitu ja vett.
 
Kaevurite elu on raske ja ohtlik, kuid Rees näitab üles nii taiplikkust kui ka kalduvust unistada. Ühel päeval hiilib ta salaja parajasti saabunud lendava puu pardale, kuna ta loodab Parvelt leida vastust, miks universum selline on ja kas tal on õigus, et see on aeglaselt suremas...
 
Ma pean ütlema, et tehnilise poole pealt on tegemist väga vinge teosega. Baxter on nimelt ette kujutanud universumit, kus raskusjõud oleks meie omast mõõtmatult suurem (tekstis mainitakse "miljard korda", kuid ega sealsed inimesed ka ise täpselt ei tea).
 
Nõnda toimubki tegevus udukogus, kus kosmilised protsessid toimuvad meie mõistes mõne hetkega. Imetillukesed tähed sünnivad, põlevad läbi ja langevad seejärel udukogu tuuma suunas. Planeete ei teki sellises keskkonnas üldse. Udukogu on aga jõudnud oma elutsükli lõppu, kus vesinik on napiks jäänud ning kogu süsteemi ootab ees hääbumine.
 
Inimesed ilmselgelt sellesse universumisse ei sobi. Natuke on loo jooksul võimalik ka teada saada, kuidas nad üldse sinna sattusid ja mismoodi nad seni üldse vastu pidanud on. Enamus teksti on üsna sünge, kuna inimühiskond laguneb mitmest otsast ja ümbritsev keskkond on samuti vaenulik. Lõppu on aga kõigele vaatamata peidetud väike positiivne noot.
 
Kogu selle põhjaliku ja hästi läbimõeldud maailma taustal (Baxter on ise matemaatik ja insener) on lugu ise selline… lihtne. Peategelane on noormees, kes peab alguses õppima ja avastama, siis aga ohjad haarama ning püüdma ähvardavat eksistentsiaalset probleemi lahendada. Teekonnal on muidugi ka raskusi ja tagasilööke.
 
Kohati on selline YA tunne, kuid tänapäeval lettidele jõudva kraamiga võrreldes on see eriti suhete osas väga rahulikul ja siivsal moel kirjutatud - mõnes mõttes natuke vanamoeline. Robert A. Heinleini noortekad on sellisele tundele ehk kõige sarnasemad. Samas on Baxter muu tegevuse kirjeldamisel oluliselt süngem kui oodata oskaks (Kontide kogukond on heaks näiteks).
 
Aga eelkõige on see ideel põhinev raamat ja idee on ikkagi väga tugev. Vahest peaks astrofüüsikast rohkem teadma, et seda kõrgemalt hinnata, aga vähemalt tunne oli küll, et  see fantastiline universum on läbi mõeldud ja klapib kokku. Ning selle kõige avastamiseks on üks seikluslugu üsna paslik viis.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Centauri Device on kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Aasta on 2367 ja peategelaseks on John Truck, kosmoselaeva kapten (kuid ka endine pisisuli ja narkoärikas). Dyne-välja abil on võimalik valgusest kiirem liikumine ja koloniseeritud on hulk planeete, aga majandus on kõikjal stagneerunud, infrastruktuur laguneb ja valitseb üldine käegalöömismeeleolu.
 
Kogu seda impeeriumi valitsevad inimesed, tulnukarassid on viimseni alla heidetud. Ainsana vastu hakanud kentaurlased on täielikult hävitatud. Nüüd aga selgub, et kentaurlaste maatasa tehtud koduplaneedil on alles seade, mille nad enne hukku ehitasid - ja kapten Trucki ema oli viimane teadaolev kentaurlane. Nii satubki muidu luuserist kapten äkitselt kõigi suurjõudude tähelepanu alla...
 
Selle raamatu lugemine oli üpriski veider kogemus. Ei ole palju teisi selliseid juhtumeid, kus algus mulle väga meeldib, kuid tunne seejärel iga järgmise peatükiga järjest rohkem alla käib. Tagasivaates võib öelda, et autori plaanist on põhimõtteliselt võimalik aru saada, kuid minu jaoks see lihtsalt ühelgi viisil tööle ei hakanud.
 
Positiivse poole peale jääb kindlasti autori keelekasutus, mis on meeldivalt rikkalik. Alguses tundub lugu ka natuke mustast huumorist kantud olevat, sest autori paljud lahendused on üsna veidralt andekad - näiteks "tagurpidine kolonialism", mis on universumi kaheks suurvõimuks tõstnud hoopis Iisraeli Maailmaorganisatsiooni ja Araabia Sotsialistlike Vabariikide Liidu. Või kõige populaarsema religiooni, "avajate" põhimõtted, kes paljastavad kehasse siiratud akende abil oma siseorganeid.
 
Aga millalgi esimese kolmandiku lõpus, pärast juutide, araablaste ja anarhistide kosmoselahingut, kadus loost kogu mõte ja sellest sai praktiliselt kuni lõpuni lihtsalt peategelase sihitu ringiuimerdamine. Mingis mõttes on see loogiline, sest isiksuselt oligi kapten Truck selline tahtejõuetu õnnetu, kuid on keeruline mõista, miks kõik suurjõud saladusliku objekti ja selle võtmeisiku osas lihtsalt mõneks ajaks kogu huvi kaotasid.
 
Vahest oli probleemiks asjaolu, et autor oli loosse natuke liiga palju ajastuängi valanud. Kõik need lagunevad tööstusmaastikud, töötud mehed, prostitutsioon, narkootikumid ja kahe suurvõimu vastasseis on kõvasti 70ndatega seotud. Siin tekib aga väike vastuolu selle natuke veider-jabura maailmaga, kuhu see asetatud on (olen endiselt arvamusel, et hea annus musta huumorit oleks siin asjakohasem olnud).
 
Lugesin hiljem, et autor oli teadlikult üritanud muidu kosmoseooperites kasutatavaid teemasid tagurpidi pöörata - ning sellega inspireeris ta selliseid hilisemaid kosmoseooperi-meistreid nagu Iain M. Banks ja Alastair Reynolds. Ma usun, et kõige huvitavam ongi käesolev teos sellise kirjandusloolise "vahelülina". Iseseisvana jääb ta kahjuks aga nõrgaks.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

The Snail on the Slope on düstoopiline ulmelugu, mis koosneb kahest paralleelsest tegevusliinist. Ühes neist on peategelaseks lingvist Peretz, kes on mõnda aega tagasi saabunud salapärase Metsaga tegeleva administratsiooni linnakusse. Oma pahameeleks avastab ta aga peagi, et tal pole kohaliku segase ja mõistmatu bürokraatia tõttu mingit võimalust tegelikult Metsa pääseda - või isegi koju tagasi pöörduda...
 
Teise loo peategelaseks on administraator Candide, kes mõne aasta eest Metsa kohal luurelendu tehes kadunuks jäi ja seetõttu surnuks arvati. Siiski on tal õnnestunud Metsas ellu jääda ja endale isegi ühe kohaliku hõimu hulgas koht leida. Kuid Metsas toimub veidraid asju, mida ka kohalikud ei mõista ning seetõttu on seni luhtunud iga Candide'i katse Metsast välja pääseda...
 
Olen seda lugu varem maakeeles mõnel korral lugenud. Esimene tegevusliin ilmus eraldi loona juba 1971. aastal Loomingu raamatukogus ning seda lugesin kunagi ikka mitu korda üle. Tervikteos, kus mõlemad liinid peatükkide kaupa vahelduvad, ilmus Orpheuse raamatukogus 2014. aastal ning võitis ka Stalkeri auhinna. Seda lugesin samuti kohe pärast ilmumist, aga vaid korra.
 
Seekord, teistsugust tõlget lugedes (Olena Bormashenko uus versioon peaks olema ka tunduvalt parem kui Alan Myersi 1980nda aasta oma), on mu mõtted üsna sarnased tolleaegse korraga, kui tervikteost maakeeles loetud sai. Lühidalt, Peretzi lugu on suurepärane, Candide'i oma aga... mitte eriti hea. Loomingu raamatukogu oli selles mõttes kunagi teinud hea valiku.
 
Nimelt on kõik administratsioonis toimuv täiesti vaimustav satiir, kantud süsimustast huumorist. Siin on päris palju näha Franz Kafka pooliku romaani "Loss" mõjusid, kuid minu arvates veel parema tulemusega - siin on näiteks olemas ka lõpplahendus. Satiir on teravam kui vendade Strugatskite loos "Muinasjutt troikast" ja huumor on parem kui samade autorite kuulsas "Esmaspäev algab laupäeval".
 
Candide'i lugu on selle kõigega võrreldes üsna nõrk. Jah, eelkõige on need kaks lugu teineteise peegeldused. Jah, Metsas toimuv ei ole tegelikult nii segane, kui esmapilgul paistab ja seal on isegi positiivne (feministlik?) lahendus. Siiski on see kõik pigem igav ja väsitav. Erinevalt teisest liinist, ei jaksaks Metsas toimuvaid peatükke eraldiseisvana üldse lugeda.
 
Kui tahta otsida midagi sarnast aga paremas tasakaalus teost, siis võiks vaadata näiteks Jeff VanderMeeri raamatuid "Häving" ja "Võim", mis üsna selgelt Strugatskite tegevusliinidelt mõtteid laenanud on. Eraldi pöördun ma ise kindlasti veel tagasi käesoleva loo Loomingu raamatukogu versiooni juurde. Täisversioonil aga jäävd edaspidi Metsa peatükid vaid sirvimiseks.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Roadside Picnic on ulmelugu kerge kriminaalse tooniga. Mingil hetkel on tulnukad külastanud Maad kuues erinevas kohas, mille tulemusena on tekkinud kuus umbes paarikilomeetrise raadiusega Tsooni. Need kohad on nüüd koduks veidrale tulnukatehnoloogiale ja seletamatutele fenomenidele - sisuliselt on need kullaaugud, kuid sealjuures eluohtlikud.
 
Loo tegevus toimub vihjete järgi üsna selgelt Kanadas paikneva Tsooni juures. Peategelane Redrick "Red" Schuhart on "stalker", ebaseaduslikult Tsoonist tulnukatehnoloogiat korjav ja müüv lindprii. Tal on pidevad kokkupõrked teiste mustal turul osalejatega, aga ka politseiga. Kuid kõigist osalistest kõrgemal on Tsoon ise ning selle inimmõistusega haaramatud aarded ja ohud...
 
Olen lugenud seda teost maakeeles kindlasti rohkem kui paaril korral - nii Mirabilia sarja versiooni kui viimati ka kirjastuse Tänapäev uuendatud versiooni. Selles mõttes oli huvitav lugeda Olena Bormashenko uuemat ingliskeelset tõlget, mis lähtub eelkõige teksti mõttest (heaks peetakse ka varasemat Antonina W. Bouis' tõlget, mis on minu teada natuke originaalitruum).
 
Antud juhul on Bormashenko lähenemine tekstile ehk isegi parem - lugedes oli mul tunne, et vennad Strugatskid on teose õhkkonna ja tegelaste jaoks natuke mõtteid laenanud Ameerika klassikaliselt krimikirjanduselt. Nõnda ongi teksti ja tõlke ühtseks tulemuseks selline versioon, mis sobiks hästi ka neile, kes muidu Vene ulme eripärasid ei armasta.
 
Vene mõjusid tekstis, nagu borš, viin ja praetud kala, saab lihtsalt seletada asjaoluga, et Kanada on koduks ühele maailma suurimatest Ukraina kogukondadest. Tsooni ümber toimuv on jällegi võrreldav jacklondonlike kullapalaviku-lugudega - metsiku kapitalismi ja üksiküritajate algus, millele järgneb suurfirmade poolne ülevõtt.
 
Red on tegelasena samuti jacklondonlik - ülim individualist, kes tegutseb väljaspool seadust seetõttu, et ta vihkab igasugust süsteemi ja korda, millele ta muidu alluma peaks. Ta on küll lindprii, aga oma autunde ja kuldse südamega. Viimasele missioonile minnes on muidugi üsna selge, et selliste stalkerite aeg on lõplikult läbi saamas.
 
Ma tahaks natuke kritiseerida raamatu struktuuri. Kolm osa, mis kujutavad Redi kolme eluetappi on praktiliselt täiuslik triptühhon, kuid seda vähem meeldib mulle vahepealne osa, kus jutustajaks on Richard Noonan. Seal on küll väga võimsaid stseene (professor Valentine'i teooriad või stseen Redi isa ja tütrega), aga see rikub lihtsalt tasakaalu ära. Vahest oleks esimese neist stseenidest saanud liita eessõnaga, teise nihutada kolmanda osa algusesse ja ülejäänud osa üldse välja jätta?
 
Siiski on tegemist väga tugeva teosega. Tsoon on natuke kui meie maailma erinevad kaevandused, kust tulevad koobalt, nikkel ja molübdeen, kuid kust imbub ümbruskonda ka mürki. Loomulikult on võimas teose kuulus lõpp, mis kergitab ainult ühe lühikese lõiguga kogu teost vähemalt kraadi võrra. Seega, kuigi mingi osa teose tuntusest saab ehk panna selle lihtsama eksporditavuse arvele, on see oma kuulsuse siiski ausalt ära teeninud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Doomed City on sümbolistlik ulmelugu. Tegevus toimub Linnas, mis asub ilmselgelt kunstlikus keskkonnas - kitsukesel astangul, millest lääne suunas asub mõõtmatusse sinakasrohelisse sügavikku laskuv Tühjus ja ida pool lõputusse kõrgusesse tõusev kollane Sein. Lõunas on metsik ja soine maa, kus töötavad põllumehed ja põhja pool on varemetega kaetud jäätmaa. Kuskil üleval asuv valgusallikas süttib ja kustub igapäevaselt masinliku täpsusega.
 
Linna ja selle ümbruse kogukond, mis on umbes miljoni inimese suurune, pärineb meie maailmast. Samas tulevad nad 20. sajandi erinevatest ajahetkedest ja kohtadest - peategelane Andrei Voronin 50ndate lõpu Leningradist, kuid kaks teist olulisemat tegelast, juut Izya Katzman ja sakslane Fritz Heiger vastavalt 60ndatest ja 40ndatest. Mingil viisil räägivad nad kõik ühte keelt (nagu ka Jaapanist, Hiinast, USAst, Rootsist või Kreekast pärit tegelased).
 
Ma pean ütlema, et teinekord on ikka hea raamatuid üle lugeda. Selle teosega tutvusin näiteks esmakordselt peale seda, kui tõlge maakeeles ilmus (ja kohe Stalkeri auhinna võitis). Hea ja tugev tundus see ka siis, kuid esimese kolme, linnas toimuva osa kõrval jäi neljas, ekspeditsiooniosa siis suhteliselt segaseks. Uue ja värske pilguga vaadates tõusis aga teos minu jaoks hoobilt vendade Strugatskite paremiku tippu.
 
Sest tegelikult on Eksperiment, mis Linnaga toimub, sümbolina sootuks suurem kui lihtne Nõukogude Liidu või isegi laiema totalitaarühiskonna kriitika. Oma olemuselt saaks seda ehk enim võrrelda eksistentsialismi olemusliku absurdiga, näiteks nagu Albert Camus' parimas stiilis. Selle mõõtme annabki eelkõige ekspeditsiooni osa, mis asetab Linna süsteemide ja muutuste osa skaalale, kus Eksperiment on küll suletud (Sein ja Tühjus), aga samas ka lõputu.
 
Huvitav on muidugi ka see, et Strugatskid vaatavad seda mõtet kolme põhitegelase kaudu, kelleks on venelane, juut ja sakslane. Mingis mõttes moodustub sellest triumviraadist nagu sümbol kogu Ida-Euroopa viimase 300 aasta ajaloo kohta. On isegi natuke humoorikas, et sellest kolmikust on Izya Katzman (kohati filosoof, kohati küünik, kohati narr) selgelt kõige positiivsem tegelane ja selgrootu Andrei ise ehk kõige negatiivsem.
 
Kuid asjaolu, et Fritz Heigeri korra- ja progressisüsteem on üürike, on selge ka talle endale. Katzmani kõrgemad ideed on küll ilusad, kuid kõik vihjab sellele, et need on sama illusoorsed kui kristallpalee kõrbes. Andrei on neist lõpuks ainuke, kes mõistab, et ta pole muud kui Sisyphos. Ning käest libisenud kaljurahnule taas järele minnes, nagu kirjutab Camus oma raamatus "Sisyphose müüt", on ta lõpuks õnnelik.
 
See on meistriteos - mitte ulmekirjanduse, vaid kirjanduse üldiselt.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Hard to be a God on planeediseikluse tüüpi ulmelugu, mõningase filosoofilise taustaga. Loo peategelaseks on ideaalsest tulevikumaailmast pärit noor Anton, kes on asunud tööle vaatlejana planeedil, kus inimkond on hetkel alles kuskil hiliskeskaegsel tasemel. Kehastudes don Rumata nimeliseks aadlikuks, saab ta kiiresti tuntuks seikleja ja mõõgamehena.
 
Kuid tegemist pole sugugi dumasliku lõbusa musketärieluga. Tulevikuinimesele on see ühiskond juba iseenesest räpane ja jõhker - kuid Antoni ette tõuseb veel täiendav probleem. Õukonnas on esile kerkinud kuninga nõunik don Reba, kes on alustanud võimu koondamiseks eriti jubedat vägivallakampaaniat kirjaoskajate vastu. Kuid Anton peab jääma vaatlejaks ja hoiduma avalikust sekkumisest...
 
Selle loo tõlge maakeeles ilmus tegelikult juba väga ammu ning millalgi lugesin seda ka ise. Samas oli tegevus mul meeles vaid üldjoontes ning lugemise kordamine teises tõlkes oli igal juhul huvitav (Olena Bormashenko 2014. aasta tõlge on ka hea, on täitsa naljakas, et enne tema tööd eksisteeris ainult mingi kaudtõlge saksa keelest).
 
Tore tundus see, et musketärilik lugu oli paigutatud hoopis argentiinaliku hõnguga taustale (kõik need donid, pampad, hõbedakaevandused ja pronksikarva nahaga metslased). Natuke häiris küll see räpasuse üle mängimine, mis oli kui Mark Twaini raamatust "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" laenatud - keskaeg oli tegelikult oluliselt hügieenilisem kui üldiselt arvatakse.
 
Väga meeldis ka Antoni idealismi aeglane lagunemine (lõpptulemus anti selgelt ka juba päris alguses ette, kui loetleti kõiki neid vaatlejaid, kes varem murdunud olid). Ja kui need kaks asja kokku panna, siis tekib sellest päris tõsine loos esitatud "mittesekkumise" süsteemi kriitika.
 
Sest kuigi see on loos esitatud dilemmana, ei ole siin minu arvates küll midagi kaaluda - idee, et inimesed ei ole võimelised suuri muutusi vastu võtma tundub praeguse pilguga küll nagu jama. Tõenäoliselt olid vennad Strugatskid muidugi minust tugevamalt mõjutatud marksistliku ajalookäsitluse poolt, kus ajalool on kindel suund ja etapid, mille see läbi peab käima ning seetõttu pidid nad ka rohkem argumenteerima.
 
Kuid isegi kui selle kõigega mitte nõustuda, võib asja kindlasti tunnistada kui korralikku ideed. Lisaks on see tõenäoliselt üks esimesi selletaoliseid (kultuslik telesari Star Trek ja selle "esimene direktiiv" on ilmselt kõige kuulsam, aga hilisem näide) ning ka Strugatskid ise said sama ideed hiljem oma järgmistes teostes edasi arendada, kohati käesolevast tööst palju küpsemalt.
 
Huvitav on lugeda ka selle väljaande järelsõna, kus Strugatskid kirjeldavad 1963. aasta kriisi Nõukogude Liidu kultuurielus, mil varasem "sulaperiood" sai tugeva reaktsioonilise tagasilöögi. Nõnda saigi algselt seiklusloona mõeldud jutustus seetõttu lõpuks palju süngemaid toone - teema, mida Strugatskid jätkasid ka edaspidi...
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Monday Starts on Saturday on humoorikas-satiiriline ulmelugu teadustööst ja bürokraatiast. Peategelane on Leningradist pärit programmeerija Saša Privalov, kes on parajasti autoga teel puhkusele Karjala aladele, kui ta korjab üles kaks hääletajat. Kui need kuulevad tema erialast, üritavad nad teda kohe veenda, et lähedalasuvas Solovetsi instituudis on kindlasti programmeerijat vaja.
 
Nii satubki Saša lühendi НИИЧАВО (ingliskeelses tõlkes NITWITT) järgi tuntud asutusse, kus omavahel põimuvad ning põrkuvad maagia, rahvajutud (eriti Vene omad) ja mütoloogia (eriti Vana-Kreeka oma), aga ka Nõukogude Liidu aegne teadustöö ja -elu ning sellega seotud bürokraatia. Lugu koosneb kolmest eraldiseisvast jutustusest, millest esimene on sissejuhatav, teine räägib teadustööst ja kolmas ajarännu-müsteeriumist.
 
Lugesin seda raamatut kunagi maakeelse tõlke ilmumise järel, kuid huvitav oli nüüd vaadata ka teistsugust tõlget teistsugusesse keelde. Positiivne on, et selle osas ei ole loole midagi ette heita - Andrew Bromfieldi 2005. aasta tõlge on südamega tehtud ning püüab võimalikult hästi algset keelemängulisust edasi anda (varasemat, Leonid Reneni 1977. aasta tõlget olen kuulnud, et väga ei hinnata).
 
Suures plaanis aga ei hinnanud ma seda lugu ka teistkordsel lugemisel eriti. Selle tugevaimaks osaks on minu arvates kindlasti esimene lugu, kus vaene Saša peab lahti harutama imeliselt kirevat segadusepundart, mille keskele ta sattunud on. Meeleolu loomine on siin õnnestunud suurepäraselt ning huvi ja põnevus selle osas, mis toimub ja mida see kõik tähendab, ei kao hetkekski.
 
Teises osas on aga kõik juba selge, mis kaotab ära suure osa huvist. Toredad on küll kirjeldused Instituudi osakondadest ja varudest ning satiiri poolest on tšehhovliku oskusega esitatud selliseid kujusid nagu administraator Modest Matvejevitš või pseudoteadlane Võbegallo. Siiski on siin tühja osa natuke liiga palju. Parim, mida aga kolmanda osa kohta saab öelda, on see, et ajarännu-mõistatus on huvitav.
 
On võimalik, et selle teose tõeliseks hindamiseks peab seda originaalkeeles lugema (mingi osa mängulisusest läheb ka parimas tõlkes kaduma) - või siis on vaja tugevamat sidet selle koha ja ajaga. Ise leidsin ma siit kindlasti nii mõndagi universaalselt head ja huvitavat, kuid pärast seda teist lugemist sain siiski kinnitust, et kolmandat korda ma tõenäoliselt neid kaasi avama ei hakka.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Andromeda Anthology koondab endas kahte BBC telesarja alusel kirjutatud romaani: "A for Andromeda" (1962) ja "Andromeda Breakthrough" (1964). Telesarjal kandsid samu pealkirju vastavalt esimene ja teine hooaeg ning tegemist oli omal ajal üsna populaarse saatega.
 
"A for Andromeda" algab siis, kui vastvalminud raadioteleskoop Inglismaal püüab kinni veidra sõnumi, mis näib tulevat Andromeda galaktika suunalt. Sõnumiga töötav teadlane John Fleming saab aru, et tegemist on juhistega kujuteldamatult võimsa arvuti ehitamiseks ja programmeerimiseks - kuid ta aimab sellega seoses halba...
 
"Andromeda Breakthrough" võtab tegevuse üle kohe pärast eelmise osa lõppu, kui katastroof on Šotimaal asuva salajase labori hävitanud. John Fleming on põgenema pääsenud, kuid lisaks valitsusele ja sõjaväele jälitavad teda nüüd ka Euroopa kahtlase kaubandusorganisatsiooni agent Kaufmann ja auahne Lähis-Ida väikeriigi Azarani kindral Salim...
 
Ma pean ütlema, et tegemist ei ole väga märkimisväärse lugemisvaraga. Idee poolest meenutas see palju tugevamat Carl Sagani "Kontakti" (mis on muidugi hilisem ja ehk ise sellest inspireeritud) - kuid ideel ei olnudki siinkohal midagi viga. Vastupidi, tegemist on üsna hea teadusliku mõttega sellest, kuidas toimuks kontakt tulnukatega.
 
Lihtsalt väljaspool seda ühte mõtet ei ole enam loos mitte midagi erilist. Nii lugu ise kui ka kõik tegelased on üsna lihtsakoelised ja mitte eriti huvitavad. Ainus asi, mis kergelt muigama pani, oli Saksa-Prantsuse kaubandusorganisatsiooni kasutamine kurja jõu rollis (60ndate Inglismaal võis see idee peale minna küll).
 
Mingi osa lihtsakoelisust tuleb kindlasti algse teleseriaali loogilistest piiridest. Samas on raamatuversioon ikka kõvasti pikemaks kirjutatud, kuid mingil viisil ei arenda see maht ikkagi tegelasi ega loo ka õhkkonda. Mõned üksikud huvitavad pildid, väljendid või mõtted kaovad selle halli massi sisse täitsa ära.
 
Kui seda üldse kellelegi soovitada, siis ehk BBC vanemate SF-seriaalide huvilistele (nagu Doctor Who "esimese doktori" hooajad). Kuid ka siis tundub, et on parem minna ja vaadata lihtsalt algset seriaali. Kui selle esimene hooaeg ei oleks hävinud, siis ei oleks raamatul minu arvates enam mingit erilist väärtust - nüüd võib seda tunnistada vähemalt nagu arhiivimaterjalina.
 
Hinnang: 2/10
Teksti loeti inglise keeles

The Best of Connie Willis on kogumik, mis koondab endasse autori neid jutte, mis on võitnud vähemalt ühe kahest kuulsaimast ulmeauhinnast: Hugo (fännide hääletus) ja Nebula (kirjanike hääletus). See, et nõnda auhinnatud jutte on terve kogumiku jagu, on üsna ebatavaline ja tekitab aukartust juba enne lugemist.
 
A Letter from the Clearys (1982) 7/10
 
Lugu algab üsna lihtsalt: metsatalus elav teismeline Lynn läheb koos koeraga postkontorisse, samal ajal kui tema pere tegeleb kasvuhoone ehitamisega. Kuid siiski on selle kõige taga midagi sünget ja see asjaolu muutub selgemaks iga lisanduva infokilluga...
 
Täitsa meisterlik töö, just õhkkonna loomise ja info järk-järgulise avaldamise poolest. Lahendus on küll miski, mida on väga palju kasutatud - aga silmapaistev variatsioon sellel teemal on siinne lugu kindlasti. Nebula auhinna võitja.
 
At the Rialto (1989) 4/10
 
Peategelane, doktor Ruth Baringer saabub Rialto hotelli Hollywoodis, et osaleda kvantfüüsika konverentsil. Segadus, mis konverentsil toimuma hakkab, on võrreldav konverentsi teema endaga.
 
Humoorikas lugu ju on, kuid selle paremaks hindamiseks peab vahest rohkem füüsikast aru saama. Mulle jäi siit pihku vaid paar head nalja konverentside teemal, muus osas jäi kogu tegevus eesmärgituks ja tüütuks sahmimiseks. Nebula auhinna võit näitab aga, et probleem on pigem minus.
 
Death on the Nile (1993) 7/10
 
Kolm paarikest Ühendriikidest on pikemal turismireisil ning on parajasti jõudmas Euroopast lennukiga Egiptusesse. Nende omavahelised suhted on aga juba sõlmes - loo jutustaja abikaasal jätkub silmi ainult teise naise jaoks, tolle abikaasa on omakorda pidevalt purjus ja kolmanda naise keskendumine turismiinfole on pea maniakaalne.
 
Puhas õuduslugu ja väga hea veel pealegi. Õhkkonna loomises on autor jälle meisterlik - mitte midagi otseselt õudset loo jooksul ei juhtu, aga kõhe on sellegipoolest kogu aeg. Ma ei saa küll eriti aru sellest, miks ta lahenduse juba esimese paari leheküljega ette annab. Hugo auhinna võitja.
 
The Soul Selects Her Own Society: Invasion and Repulsion: A Chronological Reinterpretation of Two of Emily Dickinson's Poems: A Wellsian Perspective (1996) 9/10
 
Teadusartikkel, mis esitab seose Emily Dickinsoni luule ja H. G. Wellsi raamatus "Maailmade sõda" toimunud marslaste sissetungi tagasilöömise vahel. Asjaolu, et Dickinson oli selleks ajaks juba mõned aastad surnud, ei heiduta artikli autorit vähemalgi määral.
 
Fantastiliselt naljakas lugu, seda tõenäoliselt igaühele, kes on akadeemilise kirjaviisiga kokku puutunud. Satiiriliselt teadusartiklite stiili järele aimav lugu koos lõputute viidete ja märkustega on parim humoorikas lugu siin kogumikus. Hugo auhinna võitja.
 
Fire Watch (1982) 6/10
 
Umbes poole sajandi kauguses tulevikus tegeleb Oxfordi ülikooli ajaloo-osakond ajarändudega. Peategelasest üliõpilane on kaks aastat valmistunud praktikaks püha Pauluse rännakutel osalemisel, kuid bürokraatliku vea tõttu saadetakse ta hoopis Londoni Saint Pauli katedraali, kus ta peab seda kaitsma Teise Maailmasõja-aegse pommitamise eest.
 
Iseenesest täiesti tugev teema (autor on Oxfordi ajarändude teemat ka hilisemates romaanides kasutanud), koos väikese moraaliga. Samas, kuigi autor on ilmselgelt selle ajaloohetke kirglik huviline, ei läinud lugu ise mulle eriti korda. Teisest küljest võitis see nii Hugo kui ka Nebula auhinna...
 
Inside Job (2005) 6/10
 
Hollywoodis väikest ajalehte pidavad Rob ja Kildy, kelle väljaanne keskendub posijate, soolapuhujate ja muude petiste paljastamisele, satuvad äkki millegi veidra peale. Üks keskpärane meedium käitub nimelt sedasi, nagu räägiks tema kaudu tõesti ühe ammu lahkunud inimese vaim...
 
Selle loo tugevuseks on eelkõige H. L. Menckeni tegelaskuju esitamine - ma usun, et autoril oli ka endal dialooge kokku ladudes päris lõbus. Muus osas jääb see pigem tugevaks keskmiseks (samas võitis see siiski Hugo auhinna).
 
Even the Queen (1992) 8/10
 
Kui peategelane saab teate, et tema varastes kahekümnendates tütar on liitunud ühe kahtlase sektiga, võtab ta seda esialgu rahulikult - kuid see asjaolu ajab jalgele kõik teised perekonna naisliikmed nelja põlvkonna ulatuses.
 
Tõsiselt lahe ja naljakas lugu - ehk mitte isegi niiväga ainult teema poolest vaid hoopis suurepäraselt seda lahkava lõunastseeni pärast, kuhu on kogunenud kogu naispere, et noorele tüdrukule aru pähe panna (teda ennast aga ei tule kohalegi). Lugu võitis nii Hugo kui ka Nebula auhinna.
 
The Winds of Marble Arch (1999) 9/10
 
Abielupaar Tom ja Cathy on konverentsil Londonis, kuhu nad olid viimati sattunud vaese noorpaarina. Kuid nende rõõmus naasmine muutub peagi süngeks - nende vanad sõbrad on muutunud ja Tom tunneb, et midagi hirmsat varitseb Londoni metroos (või kas ta hakkab mõistust kaotama?)...
 
Imeliselt hea nukker-eleegiline lugu kõige maise kaduvusest. Korraks kartsin ma, et autor võtab ette lihtsalt veel ühe variatsiooni Londoni pommitamise teemal, kuid seekord oli see vaid vahend, mitte peateema. Lisaks on siinse, muidu läbinisti kurva loo lõpus siiski üks helge lootusekiir. Hugo auhinna võitja.
 
All Seated on the Ground (2007) 6/10
 
Maale saabub lendav taldrik tulnukatega - kuid need vahivad pärast laevast väljumist lihtsalt inimesi vihase näoga ja kõik katsed nendega suhelda jooksevad liiva. Erinevad teadlased on juba käega löönud, kuni peategelane märkab juhuslikult, nagu reageeriksid tulnukad ühele jõululaulule...
 
Üsna lõbus lugu, kus muiata saab igaüks, kes kunagi koorilauluga kokku on puutunud. Siiski ei tundu see mulle jälle väga enamat tugevast keskmisest (Hugo auhinna see siiski jällegi teenis). 
 
The Last of the Winnebagos (1988) 7/10
 
Lugu algab, kui peategelane, ajalehe juures fotograafina töötav David on parasjagu sõitmas paari uudisloo jaoks pilte tegema. Korraga märkab ta tee juures midagi erakordset - surnud koiotti. Sellest alates hakkab aeglaselt välja tulema, mis selles maailmas juhtunud on...
 
Jälle üks lihtsalt hea ja tugev lugu - alguses tuleb lugejal lahendada mõistatus, mis siin ajaloos teistmoodi läinud on, siis aga võtab lugu veel ühe uue ja ähvardava pöörde. Nebula auhinna võitja.
 
Kõigil lugudel on ka autori järelsõnad, mis natuke lugude kirjutamise tausta avavad. Lisaks on toimetaja (Anne Lesley Groell) ära toonud veel autori ühe tänukõne Worldconi aukülaliseks valimise eest ja teise ulmekirjanduse Grand Master auhinna eest.
 
Hinnang: 8/10 (tõstan natuke keskmist hinnet, sest ei ole autori süü, et mina At the Rialto loost midagi aru ei saa ja terve kogumik ei peaks selle all kannatama).
Teksti loeti inglise keeles
2.2021

The Best of R. A. Lafferty on jutukogu, mis koondab autori parimaid lugusid nende kahe aastakümne jooksul, kui ta kirjanikuna tegutses. Kuigi nominaalselt ulmežanri kuuluvad, on enamus tema lugusid rohkem vested, vigurijutud, kunstmuinasjutud või muidu teksti ja teemade kasutamisel mängulised lood.
 
Slow Tuesday Night (1965) 6/10
 
Neurobioloogiline läbimurre võimaldab inimestel elada varasemaga võrreldes tuhandekordse kiirusega!
 
Andekas idee ja naljakas tekst, aga sellele lisaks mitte midagi väga erilist - selline tugev keskmine.
 
Narrow Valley (1966) 7/10
 
Pawnee indiaanlane saab 19. sajandil riigilt 160 aakrit maad. Et sellelt mitte makse maksta, nõiub ta selle nii ära, et maatükk tundub kõigile ainult paari jala laiune.
 
Hoogne ja lõbus lugu, siin on näha tugevaid põlisameerika triksteri- või vembumehe-tüüpi juttude mõju. Esimest korda kohtume Kolme Teadlase tüüpidega, kes esinevad mitmes loos.
 
Nor Limestone Islands (1971) 6/10
 
Taevas sõidavad tegelikult ringi Jonathan Swifti lendava Laputa tüüpi kivisaared. Enamus inimesi maa peal aga keeldub seda uskumast.
 
Toredad kirjeldused päästavad selle loo, mis on muidu suhteliselt tavalist tüüpi.
 
Interurban Queen (1970) 7/10
 
Alternatiivajalugu sellest, kuidas autotööstuse asemel võidutseb hoopis kitsarööpmeline raudtee.
 
Põnev on lugeda, kuidas algselt täiesti üle-võlli-utoopiana kujutatud maailmast koorub lõpuks välja üks päris sünge teema.
 
Thus We Frustrate Charlemagne (1967) 9/10
 
Alternatiivajalooline lugu ajaloo muutmisest - grupp teadlasi otsustab pöörata ühe 778. aastal toimunud lahingu saatuse kuningas Karl Suure kasuks. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Väga andekalt kujutatud ühtaegu naljakas ja sünge lugu. Lafferty katoliikliku tausta mõju on siin lõputute korduste puhastustule lõksus ilmselt kõige rohkem nähtaval.
 
In Our Block (1965) 8/10
 
Ühele linnakvartalile, kus peamiselt seisavad erinevad hurtsikud, on sisse kolinud veidrat seltskonda. Keegi ei pane eriti tähele, sest umbes nii on alati olnud.
 
Üks paremaid puhtalt lõbusaid-humoorikaid jutte siin kogus, koos väikese jätkuvalt värske moraaliteraga immigrantide väärtuse kohta. Jutt jõudis ka Nebula auhinna kandidaatide sekka.
 
Ride a Tin Can (1970) 10/10
 
Jutustaja räägib sellest, kuidas tema ja ta kaastöötaja Holly Harkel said ootamatult teadusgrandi ühe kaduva tulnukarassi nimega Shelni (keda intelligentseteks ei peeta) laulude salvestamiseks.
 
On üsna karm, kuidas Lafferty uinutab lugeja valvsust igasuguste lõbus-humoorikate juttudega ja siis virutab sellise õudusega lagipähe. Kogumiku üks kahest parimast loost.
 
Nine Hundred Grandmothers (1966) 7/10
 
Proavituse väikeplaneedile saabub seltskond kaupmehi. Üks neist avastab, et kohaliku rahva väitel on kõik nende esivanemad elus aga nad ei taha lihtsalt enam kodust välja tulla...
 
Üks Lafferty kuulsaimaid lugusid. Ühest küljest nagu lihtne vigurijutt, teisest küljest on see aga lahe näide sellisest meta-naljast, kus lugeja avastab lõppu jõudes, et nalja tehti tema enda üle.
 
Land of the Great Horses (1967) 8/10
 
Kaks geoloogi kaardistavad India kõrbes maavarasid. Järsku aga ilmub nende kohale seletamatu fenomen. Samal ajal tunnevad teatud inimesed üle terve maailma mingit kutset...
 
Väga tugev lugu, eriti suured plusspunktid mustlasrahva kujutamise eest. On täitsa aru saada, miks see lugu legendaarsesse "Dangerous Visions" jutukogusse valiti.
 
Eurema's Dam (1972) 6/10
 
Inimkond muutub järjest targemaks, loo peategelane Albert on üks viimaseid rumalaid. Et maailmas hakkama saada, leiutab ta endale pidevalt abimasinaid.
 
Siin jällegi on idee üsna kulunud ja teostus on selline Lafferty hea keskmine, aga ei midagi erilist. Ma ei saa hästi aru, miks just see lugu Hugo auhinna võitis.
 
Selenium Ghosts of the Eighteen Seventies (1978) 7/10
 
Aurupungilik lugu geeniusest, kes leiutas televisiooni juba 19. sajandi lõpus ja hakkas oma näitetrupiga saateid tegema. Aga selle kõige taga on veel üks saladus...
 
Plusspunktid teenib lugu ägedast aurupungi kujutamisest enne žanri reaalset tekkimist. Samuti annab saladuse lahtikoorumine loole hea lisadimensiooni.
 
The Primary Education of the Camiroi (1966) 6/10
 
Lastevanemate kogu külastab Camiroi tulnukate planeeti, et vaadata, kas nende koolisüsteemist annaks midagi õppida.
 
Iseenesest tore lugu, aga kõik koolisüsteemi kohta käivad naljad on minu jaoks ikka hirmus kulunud.
 
Continued on Next Rock (1970) 9/10
 
Seltskond arheolooge teeb välitöödel kaevamisi ja nad leiavad asju, mida igasuguse loogika järgi ei tohiks üldse olemas olla...
 
Suurepärane lugu. Kes oleks osanud arvata, et Lafferty stiiliga suudab kirjutada ka sellise melanhoolselt kauni loo vastamata armastusest? Jutt jõudis muuhulgas ka Hugo auhinna kandidaatide sekka.
 
Sky (1971) 7/10
 
Unenäoline lugu seltskonnast, kes käib tegemas langevarjuhüppeid - aga siis proovivad nad saladuslikku narkootilist ainet...
 
Üsna tugev lugu, mis segab kokku natuke kunstmuinasjuttu ja natuke narkotrippi. Saan põhimõtteliselt aru, miks jutt Hugo auhinna kandidaatide sekka arvati.
 
Cliffs That Laughed (1969) 7/10
 
Pooleldi muinasjutt, pooleldi kõrtsijutt vürtsisaarte piraadikaptenist, tema poolt röövitud naisest ja tolle kättemaksust oma tütre kaudu.
 
Erinevate loojutustamise viiside põimumine ja lahknemine on päris muljetavaldav võte - juba ainult teostuse pärast võiks algajad kirjanikud seda lugeda.
 
Seven-Day Terror (1962) 9/10
 
Väikelinna lapsed leiutavad asjade-ära-kaotamise masina. Täiskasvanute jaoks järgneb hirmus segadus. Kolm Teadlast esinevad jälle.
 
Kõige parem puhas huumor terve kogumiku peale. Ehedalt rõõmus ja hea.
 
Boomer Flats (1971) 8/10
 
Kolm Teadlast (seekord peaosas) lähevad otsima mõistatuslikke koletisi ja jõuavad väiksesse jõeäärsesse linna Boomer Flats.
 
Väga ilus mütoloogilise maiguga tekst. Natuke nagu H. P. Lovecrafti lugu Innsmouthist - aga helge ja kaunis, mitte sünge ja õudne.
 
Old Foot Forgot (1970) 6/10
 
Lugu arstist, kes on varsti suremas, kuid kes ikka veel oma praksises patsiente vastu võtab. Enamik patsiente on tulnukad, kes temaga nalja teevad.
 
Lool on oma sügavam mõte täitsa olemas, aga minu jaoks see eriti vastu ei kajanud - napilt positiivne üritus.
 
The World as Will and Wallpaper (1973) 10/10
 
Peategelane William Morris elab Maailmalinnas, kus kõik on kõigile tagatud. Keegi ei tunne puudust, igaüks töötab kus tahab ja palju tahab. Ühel päeval läheb ta rändama...
 
Jällegi näide Lafferty sügavusest. Huumori alt tuleb välja õudus ja kergluse alt viited filosoof Schopenhauerile ja metseen Morrisele. Kui autor mõtles lugu kirjutades ilmselt Ameerika ühetaolisusele, siis praegu kehtib see juba tervele maailmale.
 
Funnyfingers (1976) 8/10
 
Lugu tüdrukust, kellel on tavaline ema aga veider isa ja veel veidramad onud. Koolis kohtab ta aga ühte poissi ja noored armuvad...
 
Lihtsalt hea, nukralt südamlik ja ilus lugu. Au kogumiku toimetajale, kes selle pea tundmatu, algselt kuskil salmikus ilmunud loo üles leidis ja siia kaasas.
 
Thieving Bear Planet (1982) 6/10
 
Laevatäis uurijaid saabub planeedile, kus teatakse elavat veidraid väikeloomi, mis kõikvõimalikke ja -võimatuid asju varastavad.
 
Idee on täitsa hea, aga teostus on suhteliselt segane ja laialivalguv - ilmselt seetõttu, et kirjutatud autori loomeperioodi lõpus.
 
Days of Grass, Days of Straw (1973) 6/10
 
Peategelane avastab end korraga teistsugusest maailmast, mis on kuidagi katnud kõik tavalise kui udu või miraaž.
 
Täitsa toredasti kirjutatud Charles de Linti tüüpi linnafantaasia, aga tundelt jäi kuidagi segaseks ja kaugeks.
 
Eraldi võib veel välja tuua selle, et iga loo juhatavad sisse põhjalikud tekstid (kohati pea sama pikad kui lugu ise) ulmekirjanduse erinevatelt suurkujudelt. Säärane panteon, kes kõik end Lafferty fännideks tunnistavad, tekitab täitsa aukartust. Kogu kogumiku koostamist on vedanud Neil Gaiman, kes ise ütleb, et tänu Lafferty lugudele ta hakkas üldse tahtma kirjanikuks saada.
 
Hinnang: 9/10. Lisapunkt tuleb Jonathan Strahani toimetajatöö ja kõigi sissejuhatuste eest.
Teksti loeti inglise keeles

The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
 
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
 
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
 
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
 
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
 
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
 
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
 
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Fountains of Paradise on tehnilisemat tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on geniaalne insener Vannevar Morgan, kes on just lõpetanud ajaloo seni suurima projekti - Gibraltari väina silla. Nüüd aga plaanib ta midagi veel suuremat.
 
Ta reisib Taprobane saareriiki, mis erinevatel tehnilistel põhjustel on ainus koht maailmas kuhu saaks ehitada kosmoselifti, tohutu kaabli, mis ulatuks kosmosesse ja muudaks kosmosetranspordi tuhandeid kordi odavamaks. Kuid kuigi tehniliselt oleks see teostatav, on selle plaani teel siiski rohkem kui mõned takistused...
 
See lugu on selles mõttes huvitav, et keskne idee on üsna lihtne (kuigi muidugi üks esimesi selletaoliseid). Sinna ümber on Clarke lisanud aga päris paraja hulga väiksemaid teemasid, mis on kosmoseliftiga seotud kas kaudsemalt või peaaegu üldse mitte.
 
Üks selliseid on lugu "paradiisi purskkaevude" ehitamisest tuhat aastat varem kuningas Kalidasa poolt. See omakorda on õrnalt seotud looga iidsest mungakloostrist, mis keeldub kosmoselifti ehitamise kohalt lahkumast. See omakorda seob suurema pildiga lühikese arutluse religioonist üldiselt.
 
Lõpuks on religiooniteemaga haagitud veel lugu Päikesesüsteemi läbivast (sõbralike) tulnukate robotlaevast - kuid selleks hetkeks lähevad need rajad kosmoseliftist juba väga kaugele. Natuke tundub, et Clarke on lihtsalt juurde visanud iga viimase kui idee, mis tal kirjutamise ajal pähe tuli (päris lõpus on isegi kiire vaade kaugesse tulevikku).
 
Mingis mõttes on kõik need killud ju kenad. Eriti on seda näha Taprobane lugudes, mis on nagu armastuskiri Clarke'i teisele kodumaale (Sri Lankale) ja sealt leitud mees-sõbrale, kellele ka kogu teos pühendatud on. Lifti tehnilise poole peal on ka üks hästi koostatud episood "Kuutolmu varingu" stiilis õnnetuse lahendamisest.
 
Siiski on lõppmulje selle kõige tulemusena natuke kaootiline ja seosetu. Mingis mõttes saan ma aru, miks sellele teosele Hugo ja Nebula auhinnad anti, kuid minu arvates on siin tegemist Clarke'i teoste hulgas pigem siiski keskpärasema asjaga.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Fifth Head of Cerberus on kolmest eraldiseisvast loost koosnev ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määratlemata tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedaste kosmoselendude abiga koloniseerinud hulga planeete.
 
Selliste hulgas on ka kaksikplaneet Sainte Anne ja Sainte Croix, mille asustasid algselt prantslased. Hiljem (peale loos ainult põgusalt mainitud sõja kaotust) võtsid juhtrolli üle inglased. Suures plaanis on aga tegemist pigem hüljatud kolkaga.
 
Esimene lugu on ühe poisi jutustus oma lapsepõlvest ja kasvamisest Sainte Croix planeedil. Tema isa on pealinnas lõbumajapidajaks, kuid tema põhitegevuseks on salapärased teaduslikud eksperimendid. Ühel päeval aga saabub linna antropoloog planeedilt Maa, kes on huvitatud ühest hüpoteesist seoses kaksikplaneedi kadunud põliselanikega...
 
Teine lugu on sama antropoloogi üleskirjutus põliselanike müüdist, mis pärineb planeedilt Sainte Anne. See kirjeldab peategelase Liivalkõndija unenäoretke ja kohtumist salapärase Varjulaste liigiga. Kolmas lugu aga koosneb sama antropoloogi korraldatud ekspeditsiooni märkmete segapudrust, mida loeb üks sõjaväeametnik pärast tolle arreteerimist...
 
Ma pean ütlema, et Wolfe'i teostega ei ole ma seni eriti sama lainepikkust leida suutnud. Esimene lugu seda muljet ei muutnud, kuigi ma võin hinnata autori head 19. sajandi lõpu ülemerekolooniate vaimu tabamist (kohati oli täitsa Camus' lugude tunnet). Siiski kuhjas autor jälle kokku hulga vihjeid, sümboleid ja allteksti - ning lugu ise kadus sinna vahele ära.
 
Teist ja kolmandat lugu lugedes aga paranes mu arvamus märgatavalt. Nimelt täiendavad ja tugevdavad need nii mõndagi mõtet, mida esimeses loos ainult muuseas pillatakse. Põhiline on muidugi teooria, mille alusel olid põliselanikud kujumuutjad, kes suutsid inimkoloniste täiuslikult matkida. Teises loos aga näiteks ka mõte, et inimkolonisatsioone on olnud ka ammuunustatud minevikus.
 
Kujumuutjate mõtet on kasutanud ka üks Ray Bradbury "Marsi kroonikate" lugudest, kus Maalt saabunud raketi meeskond leiab Marsilt eest oma lapsepõlvekodud ja lähedased. Muidugi, ka ilma selle spetsiifilise mõtteta oleks päris ilmne leida mõlemast loost süüd kolonialismi eest. Siiski on Wolfe ka selles mõttes selgelt eristuv.
 
Nimelt on Wolfe'i kahetsusel mingi eriline katoliiklik värv, mida võiks võrrelda ehk kuulsa Inglise katoliku autori G. K. Chestertoniga. Nii on kolmas lugu kirjeldusest hoolimata vähem kafkalik ja rohkem viimase autori müstilise teose "Mees, kes oli Neljapäev" moodi. Mitte täiesti minu meele järele, kuid siiski täiesti loetav ja märkimisväärselt huvitav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy on humoorikas ulmelugu või ulmesketšide sari. Lugu algab Inglismaal, kus peategelane Arthur Dent püüab kaitsta oma majakest lammutamise eest (selle asemele rajatakse parajasti kiirteed). Ootamatult ilmub kohale tema sõber Ford Prefect, kes teatab, et maailmalõpp saabub mõnekümne minuti pärast.
 
Ford on tegelikult tulnukas, kes töötab reporterina "Pöidlaküüdi reisijuhi" väljaandes ning ta ei eksi. Planeedi kohale ilmub Vogoni tulnukate laevastik, mis hävitab Maa, et selle asemele rajada hüper-kiirtee. Arthur on ainus maalane, kes sellest pääseb, sest osava hääletajana meldib Ford neid mõlemat sekund varem sama laevastiku pardale.
 
Samal ajal aga röövib Linnutee teises otsas galaktika president Zaphod Beeblebrox eksperimentaal-ajamiga kosmoselaeva ning põgeneb, kannul poole universumi politseijõud. Kui nende kahe seltskonna teed juhuslikult ristuvad, siis tuleb välja, et tuttavad pole mitte ainult Ford ja Zaphod vaid ka Arthur ja Zaphodi salapärane kaaslane Trillian...
 
Omamoodi huvitav kogemus on lugeda raamatut, mille suuremad lööklaused on praeguseks juba nii sügaval popkultuuris, et neid teavad ka inimesed, kes Adamsit või "Pöidlaküüdi reisijuhti" muidu nimetada ei oskaks. See pole muidugi otseselt puudus, sest minu arvates ei kuluta liigne kasutamine mitte asja enda väärtust vaid pigem hoopis kasutajat.
 
Asi iseeneses ongi antud juhul jätkuvalt tugev. Veidi ketserlikult võiks küll öelda, et ulmeline osa ei ole siin tegelikult see kõige parem osa. Asjad mis haakuvad otseselt Inglise elu-oluga on lihtsalt kuidagi loomulikumalt parodeeritud. Vaimustav sõnavahetus kiirtee plaanide peitmise teemal või stseen kohalikus pubis hetk enne maailmalõppu on heaks näiteks.
 
Esimesed peatükid ongi seetõttu kõige võimsamad. Kuid kuigi peab tunnustama autori julgust Maa ilma liigse tseremooniata õhku lasta, kaob sellega ka mingi osa sellest kindlast pinnast, mis varem tema huumorit toetas. Kulda leidub ka edasisel teel (fjordide eest auhinna saamise seletamine võtab üsna tabavalt kokku kõik erinevad kultuuripreemiad), kuid harvem.
 
Eraldi võib ka välja tuua, et tegemist on ikkagi eelkõige lõdvalt seotud sketšide koguga. Kuigi autor on ilmselgelt vaeva näinud, et nende vahele ka kandev lugu tõmmata, paistab kogu kremplit koos hoidvat hõbedast teipi ikka siit-sealt. Filmiversiooni lisainfos nentisid tegijad samuti, et loo täiendav tugevdamine ja ühtlustamine oli nende kõige raskem ülesanne.
 
Loodetavasti ei kõla see kõik ülemäära kriitiliselt, sest tegelikult kuuluvad teose parimad hetked ikkagi kõigi aegade tippu. Teisest küljest aga pole nõrgemad kohad mitte ajale jalgu jäänud, vaid kardetavasti pole need kunagi tegelikult väga head olnud. Lugedes ongi hea juba eelnevalt arvestada mõlema poolega.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles