Kasutajainfo

Giles Gordon

1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2001: A Space Odyssey

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «2001. Kosmoseodüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
14
8
0
0
Keskmine hinne
4.211
Arvustused (38)

«2001» oli see raamat, mis muutis mu arvamust romaniseeringute (filmi stsenaariumi põhjal kirjutatud romaanide) suhtes.

Tegelikult on ACC-i looming kõikunud kogu aeg kahe suuna vahel (kui nii võiks lihtsustada): ühelt poolt lähituleviku insener-tehnilised tekstid, teisalt aga kaugetes sfäärides toimuvad filosoofilised lood. Mulle on kogu aeg see teine suund rohkem meeldinud, samas tuleb tunnistada, et ka esimeses on toredaid saavutusi.

«2001» aga ühendab meeldiva elegantsiga mõlemad suunad. Tulemus võrratu. Romaan algab pisut «olustikulise» paleontoloogilise fantaasiana, jätkub üsna range sotsiaal-poliitilise kallakuga insenerlooga ning lõppeb tõelise kõrgfilosoofilise mõistuloona. Mida enam ma seda raamatut üle loen, seda enam sellest vaimustun. Ka süzhee on tore ning ideestikule pole ka miskit ette heita.

Usun, et siin pole põhjust sisu pikemalt ümber jutustada. 1968. aastal valminud samanimelise kultusfilmi romaniseering ta ju on. Ilmne on ka see, et just see film tegi Clarke`i maailma kuulsaimaks ulmekirjanikuks.

Minu arust õnnestus Clarke`il romaanis «2001» just see efektne võte (kahe suuna ühildamine), mida ACC püüdis hiljem tulutult korrata «Kohtumises Ramaga». Võrreldes «2001», tundub esimene «Rama» mulle iseend täispuhuva konnana, kes tahab härg olla. Sorry, Rama-fännid!!!

Teksti loeti inglise keeles

Ühinen täielikult eelkirjutaja seisukohaga filmi tegemise tulemiks saanud raamatute suhtes, kuigi S. Kubricku samanimeline, "mässava noorsoo" seas kultuseobjekti staatusesse tõusnud linateos kindlasti tublisti kuulsam on. Tavaliselt pole sellise saamislooga raamatud koomiksitest paremad (näide: "Star Wars", millest tehtud romaanid isegi kosmoseooperi jaoks nõrgaks kippuvad jääma). Kes kätte saab, lugegu kindlasti!
Teksti loeti inglise keeles

Otsustades raamatu ja selles olevate fotode järgi, peab film tõesti suurepärane olema, silma torkab hulk järelemõeldud detaile mida kaasaegsetes filmides naljalt ei näe. Mõningad anakronismid on ka muidugi, aga üldse mitte nii palju kui võiks oodata 30 aasta vanuselt teoselt.
Teksti loeti inglise keeles

Siin see on - maailma ühe kuulsama ulmefilmi (mida ma pean üheks suuremaks filmilindile jäädvustatud jaburuseks) n.ö. paralleelvariant. Elu õpetab kerge reservatsiooniga suhtuma raamatutesse, millest Jüri Kallas korduslugemistel üha enam vaimustub. Igal juhul tundub 2001 minule olevat konkurentsitult kõige nigelam Arthur C. Clarke`i romaan, mida ma lugenud olen. Õieti polegi see romaan vaid rida enam ja vähem abitult kirja pandud episoode.Vahe teaduskauge ulmega võrreldes on kahtlemata märgatav, seda muidugi juhul kui teid täpselt huvitab kui suure läbimõõduga kraatri jätab nööpnõelapeasuurune meteoriit kosmoselaeva antenniparabooli jms. Tore on tõdeda autori jätkuvat kursisolekut teaduse arengusuundadega (HALi näol pole teil tegu von Neumanni masinaga või taevas kiitku mingite minikronajudega). Kuid kui kogu romaan peamiselt teaduslikest selgitustest koosnebki? Aitaks juba ühest Jules Verne`ist. Romaani algus ja lõpp selles plaanis veidike erinevad, kuid loo päästmisest jääb asi kaugele. Aastakümne võrra hiljem kirjutatud Heechee sari on rajatud sarnastele eeldustele, kuid Frederik Pohl on palju parem kirjanik ja tulemus hoopis teisest klassist!Kokkuvõttes: hea raamat reisijuhiks päikesesüsteemis, kuid minu poolest võiks ta vabalt olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kas panna 4 või 5. Lõpuks jäi 4 peale. Ilmselt seetõttu, et ma raamatust rohkem ootasin - minu silmis oli ACCseni Midagi Suurt, aga praegu lihtsalt Natuke Suurem Kui Keskpärane - kui ka mõningate asjadega, mis raamatus natuke häirisid. Nüüd veidi konkreetsemaks. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, aga tundus igatahes,et mida lõpu poole, seda rohkem ACC ennast stiili mõttes "avas".Esimesed 100 lehekülge panid õlgu kehitama ja alles edasi hakkastulema see hea fiiling, mille hästi kirjutatud ulmeraamat annab. Keskpaik oli täiesti OK ja lõpupoole olev lause - "In a moment of time, too short to be measured, space turned and twisted upon itself." jäi kuidagi eriti mõjusalt meelde. Noh, võib-olla lause nagu iga teinegi,aga lihtsalt.. väga positiivselt mõjus :-)Oh, aga see hotellitoa stseen. See tundus olevat liiga, liiga HHGttG moodi. Otsekui vastavast raamatust pärit. Mõjus... konteksti mittesobivalt ja üldse... kummaliselt.Kokkuvõttes - tugev 4.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Eestikeelse tõlke tagakaanelt võib lugeda, et tegu on ülipika kosmosereisiga, kus laeva arvuti hakkab kahtlema inimeste vajalikkuses selles ekspeditsioonis. Täielik möödapanek raamatu tutvustuses - selline asi tõesti juhtus ning oli dramaatiliste tagajärgedega, kuid see oli kõrvalliin, millega jutt pikemaks venitati. Antud raamatu idee oli hoopis milleski muus ja see idee oli väga hea. Ning hindeks kindlasti viis. Norida siiski annab. Mulle muidu meeldib selline tõsine tehniline lähenemine kosmoses reisimisele. Peaks selge olema, et kosmoselend pole mingi naljategemine ning reaalselt kõik enam-vähem taoline ongi. Kuid sellega on pisut-pisut üle pakutud. Seega nagu pluss ja miinus üheskoos. Sõltub inimesest, kellele need kirjeldused rohkem või vähem meeldivad. Teine asi on aga need nn. kiirgusolendid. Siin on autori fantaasia küll pisut liiga lendama hakanud, oleks võinud piirduda pisut "maalähedasema" tsivilisatsiooniga. Mõnes teises, läbinisti kõrge fantaasialennuga tekstis, poleks see ehk häirinud. Antud juhul mõjub aga asjalik teaduslik-tehnilise jutu seas see natuke kohatuna. Kuid jällegi maitseasi ilmselt. Baasi esiarvustaja nimetas eespool seda osa ju "kõrgfiosoofiliseks mõistulooks"...
Teksti loeti eesti keeles

Tore. Muidu väga hästi kirjutatud raamat, tehniliselt täpne ja puha, ainult et VI ehk viimane osa läks käest ära. Clarke oleks võinud natuke rohkem "käega katsutavaisse" piiridesse jääda, sest igasugused tehniliste üksikasjade kirjeldused tulevad tal hulka paremini välja. Praegu aga jätab lõpuosa sellise ülepingutatud mulje, nagu ei saaks ise ka aru, mida öelda tahab... et mida sa ikka miljonite aastate vanuse võõrtsivilisatsiooni kohta rääkida oskad, mis vähegi tõepärane oleks. Filmist veel niipalju, et ei saa kahjuks kommenteerida, kuna olen iga kord seda vaadates magama jäänud :-(
Teksti loeti eesti keeles

Olen näinud seda "epohhiloovat" Kubricku filmi oma kaks-kolm korda, kuid alati on sellega kaasnenud ka mõned segavad tegurid: külalised, uneaeg vms, mille tõttu oli kogu asja sisu mulle külaltki ähmane. Käesolev raamat oli, vähemalt minu jaoks, esmajoones selgitaja-seletaja rollis, mis liitis erinevad killud kokku tervikuks. Paratamatus on aga see, et tänu sellele kahanes oluliselt ka teose pakutav elamus, enam-vähem kogu aeg teadsid, mis nüüd juhtuma peaks. Muidugi, kui nüüd võrrelda filmi ja raamatut, siis mis seal salata, raamat on mimu meelest filmist ikka kõvasti parem, siin pole midagi teha. Samas, nagu öeldud, kõik oli liiga tuttav. Siit ka hinne: kui poleks filmi näinud, oleks "viis", praegu aga kõigest "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi haige mohikaanlasena pole ma seda filmi näinud, kuid kipun arvama, et ilma filmita jääb raamat kuidagi lahjaks. Ka ACC ise eessõnades ju filmi korduvalt mainib ja, et "Odüsseiat" tervikuna hinnata peaks vist filmi ka vaatama.

Eriti ei löönud ega vapustanud see romaan. "Lapsepõlve lõpuga" võrreldes jäi ta liiga laialivalguvaks ja pingutatult mastaapseks. Mulle istuvad rohkem sellised kompaktsed ideeromaanid. 2001 aga lehvis sajasse erinevasse suunda laiali ja üldpilt oli pisut hägune. Häiris ka see teadusega eputamine, seda oli liiga palju.

Siiski oli tegu üsna huvitama hardSF-i ja filosoofilisemas plaanis kirjutatud tulevikukujutelma seguga. Üldiselt mulle ACC mastaapsus meeldib. tal on head, huvitavad ja vajalikud teemad. Aines on elulähedane, inimlikust vaatepunktist korralikult hõlmatav ja huvitekitav. Kuid 2001 oli ikka mõneti liiga laialivalguv ja üleliigsete teadus-tehniliste detailidega vürtsitatud.

ACC puudusi ja voorusi on BAAS`si vist juba küllalt üle korrutatud. Aga lisaks, et ACC inimlikkus väljendub statistilistes massides. Ta ei kirjuta ükskikindiviidist vaid inimkonnast tervikuna. Tema romaanidest ei meenu ühtegi hästi väljaarendatud ja meeldejäänud, psühholoogiliselt veenvat tegelaskuju. ACC töötab inimkonnaga tervikuna, tema püüdluste, rolli ja kohaga universumis. Ja see on ühtlasi nii tema hea, kui ka halb külg.

Raamatu kujundus oli tobe ja nõme! Harukordselt! Samuti ka see juba mainitud annotatsioon tagakaanel.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrrelduna Clarke`i nn. inseneriromaanidega oli tegemist suht laheda lugemisega. Tänu romaanile sain enam-vähem sotti sellest, mis filmi viimasel veerandtunnil toimus. Midagi erilist aga antud tekstist ei leidnud, seega 4.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, see raamat on filmist etem (vabandust Kubrick, aga pole sinu sünnipäev kah). Filmi puhul muutub katkendlikkus hoolimata suurepärasest muusikast, eriti seal esimest korda kuuldud R. Straussi "Also sprach Zarathustra"st häirivaks, aga raamatus on see suurepärane omadus. Olen ise üritanud samas võtmes (loo erinevad osad eri alatoonides, jutud juttudes) ka ise kirjutada, seega oli raamat kui rõõmustav üllatus, kuigi ennemalt oli loetud juba näiteks Asimovi "The Last Question." Hiljem leidsin samas stiilis teostest veel paremagi romaani, "Hüperion" mil nimeks, aga see ei suutnud Clarke teose väärtust kahandada. Üks hea hinne sünnipäevalapsele kingiks ja... on parem, kui Rama, on. Maha margariin!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clarke koos Asimoviga on ja arvatavasti jäävad ulmekirjanduse suurkujudeks .2001 ruulib täiega , ei oska öelda ühtki halba sõna selle kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa öelda, et see raamat mulle nii väga meeldinud oleks. Liiga pikk? Sisuski üle ei kurda, seepärast ei saa ka kahte, aga see romaan on tema paksusega võrreldes ikka kaunikesti tühi. Sellest oleks saanud hea jutukese aga romaan on liiast. Filmi ma näinud ei ole ja ausalt öelda paneb mind imestama millega see küll täidetud võis olla...
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kolmanda osa lugemine eesti keeles andis tõuke hakata otsast arvustama, kuigi vähemalt selle teose kohta on neid arvustusi juba kogunenud. Minule isiklikult meeldib kõige rohkem hoopis viimane - "3001". Ma ise arvan, et "2001" suurim häda on selles, et tänapäevalugejal on end raske mõelda tagasi aastasse 68, kui raamatu-filmi tandemi üllitamine oli SÜNDMUS. (Sama, kui et J.Verne`i lood ei pane peale viiendat klassi enam vaimustusest ulguma) Aeg on teine. "2001" on filosoofilisem, laialivalguvam, ja lõpu kohta olen nõus, et sellest jumalaotsimisest tulenevad LSD-nägemused on ACC nõrgim külg. "2010" lõpeb ilusti, on palju sujuvam, aga kuidagi tühjem. "2061" on minu jaoks kindlalt sarja nõrgim raamat.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Romaani tegevustik oli kuidagi lubamatult kesine ja mingi üksikidee pärast ei ole nagu mõtet tervet romaani kirjutada. Isegi siis mitte, kui tegemist on säärase idee esitamisega esmakordselt. Mingit elamust ma sellest raamatust igatahes ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral lugesin vist saksa keeles, jättis külmaks (saksakeelsed tõlked on tihti absoluutselt jubedad). teisel korral lugesin eesti keeles, päris meeldis. Ei mäleta küll, miks - võib-olla nende ahvikeste pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Reisijuht päikesesüsteemis", nagu eelpool märgiti, oli tegelikult väga (teadus)revolutsiooniline. Seal kirjeldatud asjad said teoks ju alles mitmete aastate pärast...

Raamatu enda kohta niipalju, et minu arust pole sel justkui miskit viga, kuid kripeldama siiski midagi jäi. Paljude teiste ACC romaanidega sellist tunnet ei tekinud... Ka minu poolt vaadates on raamatu kõvemad kohad just algus ja lõpp, keskpaik oleks võinud ju sellisel kujul olemata olla. Samas, nagu ka autor ise rõhutab, on tegemist koos kirjutatud ramatu ja filmistsenaariumiga ja eks filmis annab visuaalselt edasi anda hoopis rohkem infot ja lühema ajaga, seetõttu ka pikad selgitused.

Aga lugemismaterjal on hea, pean nõustuma jyrka seisukohtadega... Üle lugedes näib parem. Kui mõned korrad veel loen, ehk panen "väga heagi".

Teksti loeti eesti keeles

Kommenteeritud on siin juba nii pikalt-laialt et mul polegi enam suurt midagi öelda jäänud. Olen ACC-lt ka kehvemaid asju lugenud, mulle2001 igatahes päris meeldis. Meeldis just see, et minu meelest on siin "tava-Clarke`ige" võrreldes saavutatud suht mõistlik tasakaal n-ö mutrite-poltide kirjeldamise ja selle all, mida me tänapäeval ulmekirjanduseks peame. Nelja panen ainult selle pärast, et 2010-le on vaja kõrgemat hinnet panna :-)
Teksti loeti eesti keeles

Erilist vaimustust ta minus ei tekitanud, võib-olla tollase vanuse (16) kohta oli ta mulle liiga raske? Ei tea vastust, kuid enam teda kätte ei võtnud. Kuid jälestust ka ei tekitanud.
Teksti loeti vene keeles

Kõigepealt nägin ma filmi. See oli ammu-ammu. Siis ei teadnud ma sellest filmist ega kirjanikust veel õieti midagi. Hiljem oli mu jahmatus suur, kui sain teada, et film valmis 1968. aastal, sest pidasin seda tunduvalt hilisemaks. See oli justkui oma ajast ees. Clarke vist ongi inimene, kes on oma ajast ees. Loomulikult ootasin ma pingsalt raamatu ilmumist. Lugesin seda hämaras koridorinurgas Tshaikovski klaverihelide saatel ja muudkui nautisin.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi vaadates kunagi lapsena ja ka hiljem täiskasvanuna pole ma eriti sisust aru saanud. Kuidagi segaseks jäid nii mõnedki asjad, aga kui ma raamatu läbilugesil, olin lausa oimetu, mitte midagi keerulist ja väga hea
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevalt olin just läbi lugenud raamatud "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed." Tänu sellele olid ootused väga kõrged ja pettumus tuli üpriski suur.
Teksti loeti eesti keeles

Algul, kui seda raamatut alustasin, arvasin, et ei jõua seda kahe nädalaga läbi, kuna algul tundus päris igav aga lõppkokkuvõtte oli, et passisin kella kaheni öösel yleva, et see läbi lugeda, kuna nii huvitavaks muutus, nii et kolme sellele panna oleks ääretu ülekohus. Samas viite ka ei saa panna, kuna raamat tundus tõesti oma suuruse kohta liiga tühi. Minu arust oli autor tõepoolest liiga palju kulutanud miljöö kirjeldamiseks, kuigi eks sellelgi oli oma eesmärk. Kuid minu arust oli ta selle "eesmärgi" peale siiski liiga palju väärtuslikku aega kulutanud. Nii et neli saab siis hindeks. Tegelikult on sellised suuri saladusi seletavad, olgugi, et autori enda väljamõeldised, aga ikkagi. ;) Universum on raske pähkel lahendamiseks. Selle tõttu ongi lahe lugeda inimeste lahendusi sellele. :)
Teksti loeti eesti keeles

Minule pole Clarke otseselt kunagi meeldinud. Mingisugused ideed ju tema raamatutes ja juttudes ju on, kuid lood, mis autor nende ümber pununud, on kuidagi tühjad ja staatilised. Sama lugu on ka selle maailmakuulsa ja palju ülistatud "Kosemoseodüsseiaga". No ei leidnud mina sealt midagi (kuigi ma otsisin), mis mind nii üliväga paelunud oleks. Samuti valmistas teatud pettumuse lõpp - kellele neid energiaolendeid veel vaja oli? Ja filmi pole ma veel kordagi lõpuni suutnud vaadata, kuigi ma mitu korda olen üritanud. Lugeda kõlbas see eepos, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugesin, sest teos on Hugo 2019. a nominentide nimekirjas 6.
 
Et viisakas, eriliste ambitsioonideta põnevik. Postapo, nõidumine, indiaanlased ja muu sihuke värk, mis üldiselt seostub YA-ga. Peategelane on vinge nõidsõdalastibi. Raamat on naistekas selles mõttes, et üsna alguses astub sisse tema sidekick, temast natuke väiksem kena noormees, kes teab päris palju neist koletistest, mis selle maagia ja tsivilisatsiooni allakäiguga otseselt seotud.
 
Tähendab, rohkem polegi öelda. Loed... justkui päris tore. Alles hiljem tuleb mõte, et milleks...
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo 2019. romaanikategooria nominentide viies.
 
Nojah. Iseenesest mul juba on üks negatiivne kogemus autoriga. Aga vähemalt on ta korralikult kirjutama õppinud. Loo algus oli hea. Mitte küll minu maitse, mulle ei paku eriti midagi pseudoajalooline jura mingite suvaliste mõttetust elust, aga see oli hästi kirjutatud. Loo arenedes polnud ka asi kõige hullem ja ega midagi muutnud ka taipamine, et krt, see on ju liigagi tuttav muinasjututöötlus. ;-) Seni veel heas mõttes.
 
Ütleme, ma ei ole selle raamatu peale üldse kuri. No ei ole minu tass teed. Aga veelkord, päris hästi kirjutatud ja ma tean - üldse mitte kõige jaburamaid ja mõne koha pealt ju väga meeldivaid -- inimesi, kellele see võiks meeldida... :-P  
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 romaanidest 4.
 
Raamat algab hästi. Joonistatakse suurejooneline pilt hoopis teistsugusest Galaktikast ja siis tuuakse sisse peategelased. Päris lahedalt absurdsed. Möla jookseb, kõik on nagu hästi. Ja siis tekivad kõigi Maa inimeste juurde suured sinised flamingod, kes hakkavad neid harjutama mõttega... noh, et meie kujutletav koht universumis on pehmelt öeldes ülehinnatud. Selles staadiumis võib veel teatud ideoloogilised luulud andeks anda.
 
Spoiler alert! Või mis spoiler -- seda räägitakse peaaegu igas raamatututvustuses -- kogu see lora on sellest, kuidas inimkond peab n-ö oma tuleviku eest võitlema ülegalaktilises eurovisioonis. Ühesõnaga, Douglas Adamsi Pöidlaküüdi... noh, hommage. Ainult et välja ei vea.
 
Ühesõnaga, kui ma olin ca 30 leheküljel, olin kindel, et siit tuleb 4 või 5. Aga siis hakkas kogu see jura tasapisi tüütama. Et jah, vinge, kuidas autor on suutnud nii jabura maailma välja mõelda ja selle ümber nii palju päris hästi kõlavat teksti produtseerida... Aga see ei ole ka nii hea, et ma viitsiks seda paljalt teksti enda pärast (minu versioonis) 240 lk lugeda.
 
Võib-olla ma muudan tulevikus hinnet. Võib-olla ma peaksin sellele raamatule kunagi tulevikus, kui rohkem aega, veel ühe võimaluse andma. (ehk siis ma pole seadnud endale ülesandeks lugeda kõik Hugo nominendid läbi mõttega, et kas on midagi SH sarja jaoks võtta...) Ehk võib-olla olen ebaõiglane -- nagu öeldud, algus oli päris lahe... Võib-olla oleks sellest saanud 3x lühema hea raamatu?  
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundub, et ulme on surnud. See on taandumas mingiks sädelevaks meelelahutuseks, mida tarbitakse vaimse kiirtoiduna -- arvutimängulik süžee, igasugusest loogikast neitsilikult puutumatu maagia, mille reeglid loo jooksul muutuvad nii, nagu autorile vaja (see, et seda teaduseks või tehnikaks nimetatakse, on mainitute mõnitamine), otsitult võimatud, idiootlikud situatsioonid ja näpuotsaga "suuri küsimusi", mis võivad natuke lugenud üle-100-IQ-se ainult õlgu kehitama panna.
 
Asi ei ole näiteks selles, et narratiivi, et spetsiaalselt treenitud laps võidab sõdu, suhtudes sellesse kui mängu, on korduvalt kasutatud. Asi on selles, et Card esitab terve teosega küsimuse... mis ilmselt RG keskmisel publikul nii kõrgelt üle pea sõidab, et isegi juukseotsad ei liigu. Cardiga võib nõus olla ja mitte nõus olla, aga selle taseme küsimust siin raamatus ei kerkigi. Mingi tiinekas, kes olevat eelmises elus olnud vinge kindral... ja siis sa loed ta tegutsemist ja nii selle raamatu autorist kui lugejatest hakkab väga kahju -- maailma on tabanud kollektiivne idioodistumine ja see on väljasuremise ühes viimastest staadiumitest, kui sellise taseme infantiilne sebimine on parim, mida neil välja on panna.
 
Tõsiselt, kui loll peab olema lugeja, kellele saab matemaatika pähe maha müüa selle raamatu näppudel arvutamist! Mulle meenus millegipärast Jevgeni Zamjatini "Mõ"... Ja need sõjaliblikad -- no püha perse, pool või ka kolmveerand sajandit tagasi lendasid SF-is tähtede vahel sisuliselt aurulaevad, aga nad vähemalt proovisid! See, kuidas need seal formatsioonides lendavad... ma ei tea, see on nii kirjeldamatult hale. See on selline lumehelbekeselt lumehelbekesele lahingukirjeldus, mis tekitab mulje, et kõige ohtlikum asi, mida autor reaalses elus oleks valmis proovima, on teritatud varrastega kudumine. Ja selles raamatus ei ole ühtki tegelast, kes võiks natukegi korda minna, on kari psühhopaate, kes igasuguse loogika vastaselt valitsevad tähtedevahelist impeeriumi, sest otsused, mida nad loo arenedes teevad... noh, parimad nendest on sellise natuke tasakaalukama ja kogenuma taksojuhi tasemel.
 
Kokkuvõttes -- ladusalt kirjutatud mõttetu raamat juhmipoolsele lugejale.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019.a 2. romaanidest.
Nüüd ma vajan midagi, mis rohkem köidaks ja kaasa haaraks, milles oleks rohkem actionit -- lähen heidan võrkkiike ja jälgin muru kasvamist.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo 2019 võitja. Emane ila. Aeglaselt kulgev alternatiivajalooline romaan, milles 1952. a tabab USA-d meteoriit. Esimene ca veerand raamatust on katastroofi kirjeldus, mis läheb vaikselt üle mõistmiseks, et see oli extinction level event, ehk kui inimkond ei taha jagada dinosauruste saatust, tuleb paari põlvkonna jooksul Marsile kolida. Romaani on iseloomustatud kui "feminist and nerdy" ja täpsemalt seda öelda ei saagi. Peategelane on loomulikult persetrebestavalt geniaalne, aga küll on tal häda seksismi, ahistamise, mittetunnustamise ja kõige muuga. Tiimi koostab ta omale ka teistest sellistest erivärvilistest supertibidest. Ühesõnaga, ausalt öeldes läksin millalgi sirvimisele -- sotsrealismi, Valgus Koordis ja Kuidas karastus teras loetud elus küll, aitab.
Teksti loeti inglise keeles

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mjah, lugesin seda siis, kui see eesti keeles ilmus ja kõige rohkem paraku pean nõustuma Kristjani arvamusega. Mind kohutavalt häiris lugedes tehniline küündimatus ja püüdsin seda kogu aeg andeks anda, et vast jõuab lugu kuhugi välja... st justkui andis lootust. Aga lõppu jõudes sama emotsioon - autor on endale ülejõukäiva ülesande püstitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Teksti loeti inglise keeles
7.2018

Tähendab, spoiler alert! Räägin edaspidi raamatu sisust ja lahendusest, nii et ettevaatust neile, kes ei tea, millega see lugu lõppeb (või näib lõppevat vähemalt selle tetraloogia raames)...
Kõige iroonilisem tundub muidugi maailma loojate nimi Ethicals. Et midagi julmemat kui Riverworld, annab välja mõelda - inimestelt võetakse kõik, mis nende elule mõtte andis, ja visatakse kuhugi võõrasse keskkonda, võõraste keskele vegeteerima. Lauta, kust välja ei saa, automaatsöötjast tuleb lobi ja pole võimalik end isegi tappa, ikka leiad end uuest latrist... Jah, ma tean, suurem osa religioone üritavad sedalaadi lugudega oma järgijaid kontrolli all hoida, aga see ei puutu hetkel asjasse.
Olgu, Farmer on välja mõelnud triki, mis sellist teguviisi õigustab. Noh, selle kohta ütleks küll, et kindlasti saab ka paremini. Mulle üldiselt meeldis, kuidas lugu ikkagi teatud venivusele vaatamata raamides püsis. Või kuidagimoodi püsis, sest eriti lõpplahenduse valguses tunduvad need Ethicals veel eriliste klounsadistidena, sest see nende põrgu (Riverworld) polnud lisaks kuigi töökindel -- kas on raske ette kujutada, mis juhtub, kui ühe kalda automaatsöötjad toimimast lakkavad? Või kuidas see peaks kaasa aitama sellele müstilisele edasiliikumisele, mille nimel kogu asi käib?
Järjekorras - raamatu üks suurimaid pettumisi oli suurte jõelaevade lahing. Võimalik, et Mark Twain oleks sellises situatsioonis tõepoolest käitunud nii, nagu ta käitus... sest ta oli ikkagi kirjanik, mitte juht ja sõjaväelane. Igatahes lausa valus oli lugeda, kuidas ta lahingut pidas. :-) Paljudes teostes on kohti, kus sa tunned liiga selgelt, et tegelased on mängukannid autori käes, kes teeb nendega, mis tahab. Ma tõele au andes ei ole kindel, kas ma teadsin või aimasin, kuidas lahing lõppeb, kummatigi tundsin teravat pettumust, kuidas Farmer tegelased talle sobilikku kohta välja vedas.
Edasi siis poolusele minek ja lõpplahendus. Kas toimetaja nõudis käsikirja nüüd ja kohe? Nii palju läbimõtlematusi, mis tunduvad eriti kummastavad, arvestades, millal Farmer sarja kavandama hakkas. Või oligi tegu 50-ndate ettekujutustega? (St suunatusega 50-ndate ulmelugejale.) Ma ei tahaks siiski lugu ära rikkuda, hakates detailide üle irisema, ütlen vaid, et mulle üldse ei meeldi stseenid, mis on komponeeritud n-ö tagantpoolt ettepoole, st autor on otsustanud, kuhu lugu peab välja jõudma, ja hakanud siis tegevuspaika, motivatsiooni vmt väänama, et tegelaste kohalevedamine väga jabur ei paistaks...
Kas ei oleks tehniliste tasemete vahe pidanud olema hulga suurem? Farmer suutis välja mõelda Riverworldi -- miks sa ei mõelnud läbi, mida selle loojad oleksid pidanud suutma, kuigi ta isegi korduvalt vihjab sellele? Milline idioot paneb omale ja kõigile oma inimestele pähe pommid, mille abil suvaline renegaat saab kõik korraga ära tappa? (Olles eelnevalt muidugi taassünni urruauku keeranud -- kah pole ju midagi lihtsamat, sest kes selle peale tuleb, et sellist tundlikku ja olulist süsteemi kaitsta...) Ja tegelased arutavad pikalt selle üle, kuidas need pooljumalad välja nägid, samas väga hästi teades, et nad on pärit masinatest. Ööpäevaga inimesi tegevatest masinatest, saate aru - isegi aastatuhandete eest elanud inimesel ei peaks kuluma üle paari minuti selle peale tulemiseks, et valitsejad võivad välja näha täpselt sellised, nagu tahavad... Ehk siis kogu Riverworld kõlas nii, nagu oleks selle kokku soperdanud tegelased, kes leidsid kusagilt kellegi väga võimsad masinad ja seega ega nad väga hästi ei tea, mida teevad... Kardan, et mitte see ei olnud Farmeri taotlus tetraloogiat lõpetades...
Teksti loeti inglise keeles

See osa jäi venima. Kõik malendid on nagu lauale seatud, isegi liikuma pandud, ja kuigi nende rabelemist on päris tore lugeda, ei jõuata lähemale peaküsimusele - milleks see kõik? Kokkuvõtteks: professionaalselt, seega nauditavalt kirja pandud põnev lugu, millest Riverworldi loos ei saa üle ega ümber, aga iseseisvat väärtust sel pole.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, võibolla pole nii ilus, aga eelarvustaja viimasele retoorilisele küsimusele tahaks küll vastata -- vaata kasvõi neid inimliigile häbi tegevaid tölle, kes viimasel ajal Eestit on valitsenud, rääkimata tähtedest nagu Stalin, Hitler või Pol Poth, ja küsi uuesti...
Et noh, lugeda oli tore, seda enam, et mulle on Mark Twain alati sümpaatne tundunud, aga midagi erilist seal küll ei olnud. Raske öelda, kas käis areng liiga kiiresti... pärast IIms taastati näiteks üsna põhjalikult puruks pommitatud Saksamaa üsna kähku... Vast oleks eeldanud tugevamat, kiiresti suuremat ala haldavat riiki, ja kogu see protsess oleks vast pidanud olema palju verisem, aga see on vaieldav. 
Teksti loeti inglise keeles

Hm, proovin siis üle mõne aasta Baasi; pole seda uuel platvormil teinudki.
Ajendiks siis, et olin 10 päeva Peloponnesosel ja juhtus nii, et lugesin läbi 4 osa Riverworldi, ehk siis klassikalise tsükli, mis algab Burtoni seiklustega (see raamat peamiselt neist ongi), keerleb läbi mitmete peategelaste lahenduse suunas ja... nojah, minu jaoks oli raamatu lahendus tõsine pettumus, aga see on maitse asi (kui viitsin, kirjutan selle kohta ka.)
Raske on kirjutada teosest, millest on nii palju räägitud, et erilisi üllatusi seal enam ei ole; kui oled näinud kaht filmi ja kätte on sattunud vähemalt pool tosinat lugu-koomiksit-midaiganes, kus sellele vihjatakse. Ütleme nii, et kuna Farmer oli esimene, kes sellise maailma välja mõtles (ja korraliku SF-ina teostas, sest igasuguseid tehislikke inkarnatsioone on kirjanduses alati olnud), on ta plusspunktid ja sügava kummarduse ära teeninud. Kõiges muus...
Või muidugi oli tore ja lahe lugeda, aga küsigem nii -- see seal jõe kallastel oli täiesti mõttetu elu; kui see ei jõua kohale esimesel nädalal, siis esimese aasta lõpul peaks see olema selge ka erakordselt juhmidele. Ja oma eksistentsile leiab mõtte Burton, kes (vabandust kulunud väljendi pärast) ei seia pudeliski paigal, ja vast veel mõned tosinad kogu sellest lohutust karjast seal jõekallastel... Et nii ongi?
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin, sest Hugo nomimentide hulgas; raisatud pool päeva -- nõme ja tühi nõidumine, kõik standardklišeed esindatud.
Teksti loeti inglise keeles

Põnev raamat. Ühe hooga lugesin läbi.
Nüüd lähen mängin natuke vana Quake`i, et see intellektuaalne väljakutse aju jälle käima tõmbaks.
Teksti loeti eesti keeles

Hm, 2015. aastal kõigest kolm arvustust seni... lahja, väga lahja. Hullem kui isegi esimene aasta, 1997... Noh, 5-ni vast jõuan.
[30.12.2015: algselt oli siin pikk lõik eelmise selgituseks, aga tõepoolest, parem on see lisada "Arvustaja endast" alla]

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)

Teksti loeti eesti keeles

Mjah, kõrgemat hinnet ei ole kusagilt võtta. Loed-loed ja... igav. Kindlasti parem suuremast enamikust kosmoseooperitest, mis siin mõnedelt inimestelt viisi saavad, aga noh, ütleme, et kipub langema nende tasemele -- meelelahutus.
Esimest juttu olen ma mingis teises kontekstis juba lugenud; Scalzi kipub tihti jutustama lugu läbi erinevate osapoolte vaatevinkli ja mina isiklikult ei saa seda muuks, kui rahategemiseks pidada.
Teist lugu ma hästi ei uskunud. No ei õnnestu tulnukaid elavaks kirjutada, ei õnnestu... Paar head detaili, muidu käsitöö.
Kolmas -- igav.
Neljas jällegi usutamatu. Paar head kohta, kuid kui liiga tihti tuleb ette inimkonna päästmist mingite juhuste ja keeruliste kombinatsioonidega, kust pealegi kõik traagelniidid läbi paistavad... No ma ei tea.
Kokkuvõttes lahja.
Teksti loeti inglise keeles

Oletagem, et see, mille OR just välja andis, on lühiromaan (paistab olevat ka sama nimega romaan, kui see pole lihtsalt viga... mahu järgi on lühiromaan).
Hirmsasti meeldis lugu osaliselt ka sellepärast, et kunagi tundus Hemingway vaata et parima kirjanikuna (hilisemas elus on tekkinud teised lemmikud ja Hemingway suhtes tekkinud teatud kahtlused). Sisust ei tahaks rohkem rääkida kui eelarvustaja, sest sellegagi öeldakse vast liiga palju ära, seda enam et minu jaoks jäi lugu natuke lahtiseks -- et tore, et nii juhtus ja tehti, aga mis siis? Peategelaste valikute jmt-ga on asi korras, irisen pisut teatud lõpetamatuse üle (mis muidugi mõne teise silmis võib olla voorus). Igatahes lahe lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Nojah. "5", mis sest, et vaevalt ma seda raamatut kunagi üle lugeda viitsin (sry, see märkus on mu enda skaala jaoks, st "5" = mida veel lugema olen nõus või mis millegi poolest tõesti head on.)
"5" sellepärast, et kuigi raamat on täis lolli nalja, sisu logiseb igast otsast ja kohati autor lihtsalt vahutab, kirjutab ta huvitavalt ja huvitava nurga alt. Ehk siis hinne on Tõelise Ulme eest. On tulevikumaailm, mis on jagunenud antigravitatsioonil hõljuvaks linnaks ja selle all laiuvaks urkide maast. Tuumasõjast on möödas palju sajandeid, muud maailma selle seltskonna jaoks olemas ei ole ja üldiselt käivad nad alla. Vaatamata raamatu üsna lõbusale toonile on tegu ikka väga sünge düstoopiaga. Üleval elatakse luksuses (täpsemalt küll luksuse illusioonis; aga ära rääkima ei hakka, see selgub raamatus), all mingis pseudokeskaegses košmaaris, mida juhitakse meedia vajadustest lähtudes -- peab ju kuri ja kole vaenlane olema...
Ütleme, mulle meeldib see, kuidas autor vindi vindi järel peale keerab, muutes maailma aina jälgimaks, kohati häirib vaid teatud primitiivsus (st kui asi nii lihtsalt käiks, oleks nad ammu ajusurnutest eristamatud). Esimese arvustuse sõnu korrates -- väga palju tänastest hädadest võetakse ja mõnitatakse korralikult läbi, samas Pelevin ei ole siiski Pratchett ja see osa, mis viimasel on täidetud vaimukustega, kipub esimesel minema seletamiseks; tal on hea mürgine keel ja fantaasiat on tal ka, aga kohati kirjutaks ta nagu keskpärastele algkooliõpilastele.
Teine suurem häda raamatus on teatud ebajärjekindlus sura, ehk selle "kumminaise" kirjeldamisel. Noh, see ei ole ju sisuliselt robot, see on mingi naissoo kvintessents kõverpeeglis. Ei mingit kolme robootika seadust, kui ikka vaimsuse ja mõrdsuse maksimumi keerad, võib ta pärast sobiva (või pigem ebasobiva) kirjanduse laadimist sulle teatud sugueluliste palvete peale kahvli silma lüüa... (tehase häälestuses on vaimsus 5% peal ja garantii katkeb, kui neid seadeid ise torkida). Olgu, oletame, et tegelased enam täpselt ei teadnud, mida nad teevad, kummatigi andis see autorile võimaluse ka kogu see puparastide (nukunikkujate) asi mõnusalt absurdi keerata. Ja nagu Pelevinil kombeks, veel paar vinti peale keerata ja siis teha veel midagi käsitamatult roppu. ;-)

Ühesõnaga, mõnus lugemiselamus, mida julgen soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõtteks peab ütlema, et ei ole ajaproovile vastu pidanud. Asja teine külg on muidugi see, et seda vaest Atlantist on niipalju kirjanduses-filmides nühitud, et sellest materjalist annaks vist uue saare ehitada küll. See on paljus tüüpiline tolle aja raamat, millele lisab oma masendavad pitseri autori nõukogude taust -- sellest on ka varem kirjutatud, eks ole: autor ei ole eriti midagi näinud ja seepärast on tema kujutatud paigad kõik kuidagi... papist. (Muidugi juhtub seda ka tänapäeval, teinekordki tabad mõnes loos ära, et autor on ainult internetis liikuva materjali põhjal üritanud midagi kokku panna.) Atlantise lugude häda on veel ka sellest, et terve suure saare või väikese mandri hukkumise loo kõrvale üritatakse upitada mingit seepi, millel vaatamata kõigile ponnistustele on suure looduskatastroofiga parimal juhul nõrk otsitud side. Ikka mingi armulugu, mingi eriline maniakk valitsejaks, mingi tobe ülestõus... Päris ausalt öeldes ei suutnud ma seda rida-realt lugeda; mis ei takista tunnistamast, et omas ajas võis see ju midagi olla.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen natuke segaduses, sest ühelt poolt ei tahaks kuidagi midagi halba öelda OR sarja kohta, mida ma kahel käel toetan ja pean igas mõttes heaks ja vajalikuks, teisalt aga ilmub seal raamatuid, mida tõearmastus ei lase mul väga kõrge hindega hinnata. Antud teos illustreerib seda frustreerivat dilemmat vast kõige ehedamal kujul, seda enam, et ma hindan ACC-d vähemasti top-3 kuuluvaks ulmekirjanikuks absoluutskaalal. Antud lühiromaan on aga tervenisti üks deklaratsioon, mis polnud juba algusest peale eriti kirjanduslikult teostatud, ja selle kirjutamisest on möödunud 65 aastat, mis paraku tähendab, et ma täiesti mõistan, kuidas see võib kerget võõristust tekitada. Minus mitte, paraku aga olen autori nii palju lugenud, et... kuidas seda kõige viisakamalt öelda... midagi uut seal pole. See võis omal ajal üsna mõtlemapanev olla. Tollal kirjutati ju palju selliseid abituid kosmoseseiklusi, mis müüsid ainult sellega, et kõik teaduskarva võõras läks kaubaks, peaasi, et kaugel ja eriline. ACC eristus sellest sellega, et tema ideed on suuresti nüüdki aktuaalsed, kuigi ma ei ole päris kindel, kas see raamat võidaks sellest, et mõni klaviatuurivägistaja sinna 300 lähekülge "inimsuhteid" peale oksendaks... Ehk selline kahetine suhtumine, nagu vaataks koopajoonist -- et uau, tegija oli andekas ja nägi vaeva, aga elutuppa ma ikka sellist ei tahaks... Kuid veel üks kannapööre -- kui ikka on huvi varase, karge ja teinekord kirjanduslikult natuke abitu SF-i vastu, on see raamat kohustuslik kirjandus
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Evalt Estconil hunniku OR raamatuid, millest küll paljudega olen tuttav. Minu jaoks `tunnike võrkkiiges lahja kokteiliga` raamatud. Mis on kiitus -- tuleb ju kasutada seda imelühikest aega, mil saab õunapuu varjus kõikuda, raamat kõhu peal... ;-)

Ühelt poolt selline kirjandus mulle üldse ei meeldi (NB! ma ütlesin "kirjandus"ja teiseks ei kohusta minu isiklik arvamus kedagi millekski). Teiselt poolt, kui on hästi teostatud, siis mis viga lugeda. Võimalik, et hinne pole õiglane, sest selles loos on kõik paigas. Samas on selles loos kõik otsitud. Võib-olla kõige suurem etteheide raamatule olekski see, et ma ei tundnud kusagil seda müstilist kirjutamislusti, mis autoril võiks peal olla, kui ta klahve klõbistab (ma ei ole originaali lugenud, fluidum võib kergesti ka tõlkes välja aurata, aga veelkord, ma ei tea...) Ühelt poolt pole midagi mannetumat, kui fantaasiakirjanduse fantaasiavaesed, haledalt lihtsustatud pseudoajaloolised maailmad, teiselt poolt aga jutustab autor sisuliselt muinasloo, valmi või mõistujutu ja kuhu sa selle ikka paned... Igatahes lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut muidugi ka kunagi kätte ei võta.

Teksti loeti eesti keeles