Kasutajainfo

Giles Gordon

1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2001: A Space Odyssey

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «2001. Kosmoseodüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
14
8
0
0
Keskmine hinne
4.211
Arvustused (38)

«2001» oli see raamat, mis muutis mu arvamust romaniseeringute (filmi stsenaariumi põhjal kirjutatud romaanide) suhtes.

Tegelikult on ACC-i looming kõikunud kogu aeg kahe suuna vahel (kui nii võiks lihtsustada): ühelt poolt lähituleviku insener-tehnilised tekstid, teisalt aga kaugetes sfäärides toimuvad filosoofilised lood. Mulle on kogu aeg see teine suund rohkem meeldinud, samas tuleb tunnistada, et ka esimeses on toredaid saavutusi.

«2001» aga ühendab meeldiva elegantsiga mõlemad suunad. Tulemus võrratu. Romaan algab pisut «olustikulise» paleontoloogilise fantaasiana, jätkub üsna range sotsiaal-poliitilise kallakuga insenerlooga ning lõppeb tõelise kõrgfilosoofilise mõistuloona. Mida enam ma seda raamatut üle loen, seda enam sellest vaimustun. Ka süzhee on tore ning ideestikule pole ka miskit ette heita.

Usun, et siin pole põhjust sisu pikemalt ümber jutustada. 1968. aastal valminud samanimelise kultusfilmi romaniseering ta ju on. Ilmne on ka see, et just see film tegi Clarke`i maailma kuulsaimaks ulmekirjanikuks.

Minu arust õnnestus Clarke`il romaanis «2001» just see efektne võte (kahe suuna ühildamine), mida ACC püüdis hiljem tulutult korrata «Kohtumises Ramaga». Võrreldes «2001», tundub esimene «Rama» mulle iseend täispuhuva konnana, kes tahab härg olla. Sorry, Rama-fännid!!!

Teksti loeti inglise keeles

Ühinen täielikult eelkirjutaja seisukohaga filmi tegemise tulemiks saanud raamatute suhtes, kuigi S. Kubricku samanimeline, "mässava noorsoo" seas kultuseobjekti staatusesse tõusnud linateos kindlasti tublisti kuulsam on. Tavaliselt pole sellise saamislooga raamatud koomiksitest paremad (näide: "Star Wars", millest tehtud romaanid isegi kosmoseooperi jaoks nõrgaks kippuvad jääma). Kes kätte saab, lugegu kindlasti!
Teksti loeti inglise keeles

Otsustades raamatu ja selles olevate fotode järgi, peab film tõesti suurepärane olema, silma torkab hulk järelemõeldud detaile mida kaasaegsetes filmides naljalt ei näe. Mõningad anakronismid on ka muidugi, aga üldse mitte nii palju kui võiks oodata 30 aasta vanuselt teoselt.
Teksti loeti inglise keeles

Siin see on - maailma ühe kuulsama ulmefilmi (mida ma pean üheks suuremaks filmilindile jäädvustatud jaburuseks) n.ö. paralleelvariant. Elu õpetab kerge reservatsiooniga suhtuma raamatutesse, millest Jüri Kallas korduslugemistel üha enam vaimustub. Igal juhul tundub 2001 minule olevat konkurentsitult kõige nigelam Arthur C. Clarke`i romaan, mida ma lugenud olen. Õieti polegi see romaan vaid rida enam ja vähem abitult kirja pandud episoode.Vahe teaduskauge ulmega võrreldes on kahtlemata märgatav, seda muidugi juhul kui teid täpselt huvitab kui suure läbimõõduga kraatri jätab nööpnõelapeasuurune meteoriit kosmoselaeva antenniparabooli jms. Tore on tõdeda autori jätkuvat kursisolekut teaduse arengusuundadega (HALi näol pole teil tegu von Neumanni masinaga või taevas kiitku mingite minikronajudega). Kuid kui kogu romaan peamiselt teaduslikest selgitustest koosnebki? Aitaks juba ühest Jules Verne`ist. Romaani algus ja lõpp selles plaanis veidike erinevad, kuid loo päästmisest jääb asi kaugele. Aastakümne võrra hiljem kirjutatud Heechee sari on rajatud sarnastele eeldustele, kuid Frederik Pohl on palju parem kirjanik ja tulemus hoopis teisest klassist!Kokkuvõttes: hea raamat reisijuhiks päikesesüsteemis, kuid minu poolest võiks ta vabalt olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kas panna 4 või 5. Lõpuks jäi 4 peale. Ilmselt seetõttu, et ma raamatust rohkem ootasin - minu silmis oli ACCseni Midagi Suurt, aga praegu lihtsalt Natuke Suurem Kui Keskpärane - kui ka mõningate asjadega, mis raamatus natuke häirisid. Nüüd veidi konkreetsemaks. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, aga tundus igatahes,et mida lõpu poole, seda rohkem ACC ennast stiili mõttes "avas".Esimesed 100 lehekülge panid õlgu kehitama ja alles edasi hakkastulema see hea fiiling, mille hästi kirjutatud ulmeraamat annab. Keskpaik oli täiesti OK ja lõpupoole olev lause - "In a moment of time, too short to be measured, space turned and twisted upon itself." jäi kuidagi eriti mõjusalt meelde. Noh, võib-olla lause nagu iga teinegi,aga lihtsalt.. väga positiivselt mõjus :-)Oh, aga see hotellitoa stseen. See tundus olevat liiga, liiga HHGttG moodi. Otsekui vastavast raamatust pärit. Mõjus... konteksti mittesobivalt ja üldse... kummaliselt.Kokkuvõttes - tugev 4.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Eestikeelse tõlke tagakaanelt võib lugeda, et tegu on ülipika kosmosereisiga, kus laeva arvuti hakkab kahtlema inimeste vajalikkuses selles ekspeditsioonis. Täielik möödapanek raamatu tutvustuses - selline asi tõesti juhtus ning oli dramaatiliste tagajärgedega, kuid see oli kõrvalliin, millega jutt pikemaks venitati. Antud raamatu idee oli hoopis milleski muus ja see idee oli väga hea. Ning hindeks kindlasti viis. Norida siiski annab. Mulle muidu meeldib selline tõsine tehniline lähenemine kosmoses reisimisele. Peaks selge olema, et kosmoselend pole mingi naljategemine ning reaalselt kõik enam-vähem taoline ongi. Kuid sellega on pisut-pisut üle pakutud. Seega nagu pluss ja miinus üheskoos. Sõltub inimesest, kellele need kirjeldused rohkem või vähem meeldivad. Teine asi on aga need nn. kiirgusolendid. Siin on autori fantaasia küll pisut liiga lendama hakanud, oleks võinud piirduda pisut "maalähedasema" tsivilisatsiooniga. Mõnes teises, läbinisti kõrge fantaasialennuga tekstis, poleks see ehk häirinud. Antud juhul mõjub aga asjalik teaduslik-tehnilise jutu seas see natuke kohatuna. Kuid jällegi maitseasi ilmselt. Baasi esiarvustaja nimetas eespool seda osa ju "kõrgfiosoofiliseks mõistulooks"...
Teksti loeti eesti keeles

Tore. Muidu väga hästi kirjutatud raamat, tehniliselt täpne ja puha, ainult et VI ehk viimane osa läks käest ära. Clarke oleks võinud natuke rohkem "käega katsutavaisse" piiridesse jääda, sest igasugused tehniliste üksikasjade kirjeldused tulevad tal hulka paremini välja. Praegu aga jätab lõpuosa sellise ülepingutatud mulje, nagu ei saaks ise ka aru, mida öelda tahab... et mida sa ikka miljonite aastate vanuse võõrtsivilisatsiooni kohta rääkida oskad, mis vähegi tõepärane oleks. Filmist veel niipalju, et ei saa kahjuks kommenteerida, kuna olen iga kord seda vaadates magama jäänud :-(
Teksti loeti eesti keeles

Olen näinud seda "epohhiloovat" Kubricku filmi oma kaks-kolm korda, kuid alati on sellega kaasnenud ka mõned segavad tegurid: külalised, uneaeg vms, mille tõttu oli kogu asja sisu mulle külaltki ähmane. Käesolev raamat oli, vähemalt minu jaoks, esmajoones selgitaja-seletaja rollis, mis liitis erinevad killud kokku tervikuks. Paratamatus on aga see, et tänu sellele kahanes oluliselt ka teose pakutav elamus, enam-vähem kogu aeg teadsid, mis nüüd juhtuma peaks. Muidugi, kui nüüd võrrelda filmi ja raamatut, siis mis seal salata, raamat on mimu meelest filmist ikka kõvasti parem, siin pole midagi teha. Samas, nagu öeldud, kõik oli liiga tuttav. Siit ka hinne: kui poleks filmi näinud, oleks "viis", praegu aga kõigest "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi haige mohikaanlasena pole ma seda filmi näinud, kuid kipun arvama, et ilma filmita jääb raamat kuidagi lahjaks. Ka ACC ise eessõnades ju filmi korduvalt mainib ja, et "Odüsseiat" tervikuna hinnata peaks vist filmi ka vaatama.

Eriti ei löönud ega vapustanud see romaan. "Lapsepõlve lõpuga" võrreldes jäi ta liiga laialivalguvaks ja pingutatult mastaapseks. Mulle istuvad rohkem sellised kompaktsed ideeromaanid. 2001 aga lehvis sajasse erinevasse suunda laiali ja üldpilt oli pisut hägune. Häiris ka see teadusega eputamine, seda oli liiga palju.

Siiski oli tegu üsna huvitama hardSF-i ja filosoofilisemas plaanis kirjutatud tulevikukujutelma seguga. Üldiselt mulle ACC mastaapsus meeldib. tal on head, huvitavad ja vajalikud teemad. Aines on elulähedane, inimlikust vaatepunktist korralikult hõlmatav ja huvitekitav. Kuid 2001 oli ikka mõneti liiga laialivalguv ja üleliigsete teadus-tehniliste detailidega vürtsitatud.

ACC puudusi ja voorusi on BAAS`si vist juba küllalt üle korrutatud. Aga lisaks, et ACC inimlikkus väljendub statistilistes massides. Ta ei kirjuta ükskikindiviidist vaid inimkonnast tervikuna. Tema romaanidest ei meenu ühtegi hästi väljaarendatud ja meeldejäänud, psühholoogiliselt veenvat tegelaskuju. ACC töötab inimkonnaga tervikuna, tema püüdluste, rolli ja kohaga universumis. Ja see on ühtlasi nii tema hea, kui ka halb külg.

Raamatu kujundus oli tobe ja nõme! Harukordselt! Samuti ka see juba mainitud annotatsioon tagakaanel.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrrelduna Clarke`i nn. inseneriromaanidega oli tegemist suht laheda lugemisega. Tänu romaanile sain enam-vähem sotti sellest, mis filmi viimasel veerandtunnil toimus. Midagi erilist aga antud tekstist ei leidnud, seega 4.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, see raamat on filmist etem (vabandust Kubrick, aga pole sinu sünnipäev kah). Filmi puhul muutub katkendlikkus hoolimata suurepärasest muusikast, eriti seal esimest korda kuuldud R. Straussi "Also sprach Zarathustra"st häirivaks, aga raamatus on see suurepärane omadus. Olen ise üritanud samas võtmes (loo erinevad osad eri alatoonides, jutud juttudes) ka ise kirjutada, seega oli raamat kui rõõmustav üllatus, kuigi ennemalt oli loetud juba näiteks Asimovi "The Last Question." Hiljem leidsin samas stiilis teostest veel paremagi romaani, "Hüperion" mil nimeks, aga see ei suutnud Clarke teose väärtust kahandada. Üks hea hinne sünnipäevalapsele kingiks ja... on parem, kui Rama, on. Maha margariin!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clarke koos Asimoviga on ja arvatavasti jäävad ulmekirjanduse suurkujudeks .2001 ruulib täiega , ei oska öelda ühtki halba sõna selle kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa öelda, et see raamat mulle nii väga meeldinud oleks. Liiga pikk? Sisuski üle ei kurda, seepärast ei saa ka kahte, aga see romaan on tema paksusega võrreldes ikka kaunikesti tühi. Sellest oleks saanud hea jutukese aga romaan on liiast. Filmi ma näinud ei ole ja ausalt öelda paneb mind imestama millega see küll täidetud võis olla...
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kolmanda osa lugemine eesti keeles andis tõuke hakata otsast arvustama, kuigi vähemalt selle teose kohta on neid arvustusi juba kogunenud. Minule isiklikult meeldib kõige rohkem hoopis viimane - "3001". Ma ise arvan, et "2001" suurim häda on selles, et tänapäevalugejal on end raske mõelda tagasi aastasse 68, kui raamatu-filmi tandemi üllitamine oli SÜNDMUS. (Sama, kui et J.Verne`i lood ei pane peale viiendat klassi enam vaimustusest ulguma) Aeg on teine. "2001" on filosoofilisem, laialivalguvam, ja lõpu kohta olen nõus, et sellest jumalaotsimisest tulenevad LSD-nägemused on ACC nõrgim külg. "2010" lõpeb ilusti, on palju sujuvam, aga kuidagi tühjem. "2061" on minu jaoks kindlalt sarja nõrgim raamat.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Romaani tegevustik oli kuidagi lubamatult kesine ja mingi üksikidee pärast ei ole nagu mõtet tervet romaani kirjutada. Isegi siis mitte, kui tegemist on säärase idee esitamisega esmakordselt. Mingit elamust ma sellest raamatust igatahes ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral lugesin vist saksa keeles, jättis külmaks (saksakeelsed tõlked on tihti absoluutselt jubedad). teisel korral lugesin eesti keeles, päris meeldis. Ei mäleta küll, miks - võib-olla nende ahvikeste pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Reisijuht päikesesüsteemis", nagu eelpool märgiti, oli tegelikult väga (teadus)revolutsiooniline. Seal kirjeldatud asjad said teoks ju alles mitmete aastate pärast...

Raamatu enda kohta niipalju, et minu arust pole sel justkui miskit viga, kuid kripeldama siiski midagi jäi. Paljude teiste ACC romaanidega sellist tunnet ei tekinud... Ka minu poolt vaadates on raamatu kõvemad kohad just algus ja lõpp, keskpaik oleks võinud ju sellisel kujul olemata olla. Samas, nagu ka autor ise rõhutab, on tegemist koos kirjutatud ramatu ja filmistsenaariumiga ja eks filmis annab visuaalselt edasi anda hoopis rohkem infot ja lühema ajaga, seetõttu ka pikad selgitused.

Aga lugemismaterjal on hea, pean nõustuma jyrka seisukohtadega... Üle lugedes näib parem. Kui mõned korrad veel loen, ehk panen "väga heagi".

Teksti loeti eesti keeles

Kommenteeritud on siin juba nii pikalt-laialt et mul polegi enam suurt midagi öelda jäänud. Olen ACC-lt ka kehvemaid asju lugenud, mulle2001 igatahes päris meeldis. Meeldis just see, et minu meelest on siin "tava-Clarke`ige" võrreldes saavutatud suht mõistlik tasakaal n-ö mutrite-poltide kirjeldamise ja selle all, mida me tänapäeval ulmekirjanduseks peame. Nelja panen ainult selle pärast, et 2010-le on vaja kõrgemat hinnet panna :-)
Teksti loeti eesti keeles

Erilist vaimustust ta minus ei tekitanud, võib-olla tollase vanuse (16) kohta oli ta mulle liiga raske? Ei tea vastust, kuid enam teda kätte ei võtnud. Kuid jälestust ka ei tekitanud.
Teksti loeti vene keeles

Kõigepealt nägin ma filmi. See oli ammu-ammu. Siis ei teadnud ma sellest filmist ega kirjanikust veel õieti midagi. Hiljem oli mu jahmatus suur, kui sain teada, et film valmis 1968. aastal, sest pidasin seda tunduvalt hilisemaks. See oli justkui oma ajast ees. Clarke vist ongi inimene, kes on oma ajast ees. Loomulikult ootasin ma pingsalt raamatu ilmumist. Lugesin seda hämaras koridorinurgas Tshaikovski klaverihelide saatel ja muudkui nautisin.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi vaadates kunagi lapsena ja ka hiljem täiskasvanuna pole ma eriti sisust aru saanud. Kuidagi segaseks jäid nii mõnedki asjad, aga kui ma raamatu läbilugesil, olin lausa oimetu, mitte midagi keerulist ja väga hea
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevalt olin just läbi lugenud raamatud "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed." Tänu sellele olid ootused väga kõrged ja pettumus tuli üpriski suur.
Teksti loeti eesti keeles

Algul, kui seda raamatut alustasin, arvasin, et ei jõua seda kahe nädalaga läbi, kuna algul tundus päris igav aga lõppkokkuvõtte oli, et passisin kella kaheni öösel yleva, et see läbi lugeda, kuna nii huvitavaks muutus, nii et kolme sellele panna oleks ääretu ülekohus. Samas viite ka ei saa panna, kuna raamat tundus tõesti oma suuruse kohta liiga tühi. Minu arust oli autor tõepoolest liiga palju kulutanud miljöö kirjeldamiseks, kuigi eks sellelgi oli oma eesmärk. Kuid minu arust oli ta selle "eesmärgi" peale siiski liiga palju väärtuslikku aega kulutanud. Nii et neli saab siis hindeks. Tegelikult on sellised suuri saladusi seletavad, olgugi, et autori enda väljamõeldised, aga ikkagi. ;) Universum on raske pähkel lahendamiseks. Selle tõttu ongi lahe lugeda inimeste lahendusi sellele. :)
Teksti loeti eesti keeles

Minule pole Clarke otseselt kunagi meeldinud. Mingisugused ideed ju tema raamatutes ja juttudes ju on, kuid lood, mis autor nende ümber pununud, on kuidagi tühjad ja staatilised. Sama lugu on ka selle maailmakuulsa ja palju ülistatud "Kosemoseodüsseiaga". No ei leidnud mina sealt midagi (kuigi ma otsisin), mis mind nii üliväga paelunud oleks. Samuti valmistas teatud pettumuse lõpp - kellele neid energiaolendeid veel vaja oli? Ja filmi pole ma veel kordagi lõpuni suutnud vaadata, kuigi ma mitu korda olen üritanud. Lugeda kõlbas see eepos, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles