Kasutajainfo

Giles Gordon

1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2001: A Space Odyssey

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «2001. Kosmoseodüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
14
8
0
0
Keskmine hinne
4.211
Arvustused (38)

«2001» oli see raamat, mis muutis mu arvamust romaniseeringute (filmi stsenaariumi põhjal kirjutatud romaanide) suhtes.

Tegelikult on ACC-i looming kõikunud kogu aeg kahe suuna vahel (kui nii võiks lihtsustada): ühelt poolt lähituleviku insener-tehnilised tekstid, teisalt aga kaugetes sfäärides toimuvad filosoofilised lood. Mulle on kogu aeg see teine suund rohkem meeldinud, samas tuleb tunnistada, et ka esimeses on toredaid saavutusi.

«2001» aga ühendab meeldiva elegantsiga mõlemad suunad. Tulemus võrratu. Romaan algab pisut «olustikulise» paleontoloogilise fantaasiana, jätkub üsna range sotsiaal-poliitilise kallakuga insenerlooga ning lõppeb tõelise kõrgfilosoofilise mõistuloona. Mida enam ma seda raamatut üle loen, seda enam sellest vaimustun. Ka süzhee on tore ning ideestikule pole ka miskit ette heita.

Usun, et siin pole põhjust sisu pikemalt ümber jutustada. 1968. aastal valminud samanimelise kultusfilmi romaniseering ta ju on. Ilmne on ka see, et just see film tegi Clarke`i maailma kuulsaimaks ulmekirjanikuks.

Minu arust õnnestus Clarke`il romaanis «2001» just see efektne võte (kahe suuna ühildamine), mida ACC püüdis hiljem tulutult korrata «Kohtumises Ramaga». Võrreldes «2001», tundub esimene «Rama» mulle iseend täispuhuva konnana, kes tahab härg olla. Sorry, Rama-fännid!!!

Teksti loeti inglise keeles

Ühinen täielikult eelkirjutaja seisukohaga filmi tegemise tulemiks saanud raamatute suhtes, kuigi S. Kubricku samanimeline, "mässava noorsoo" seas kultuseobjekti staatusesse tõusnud linateos kindlasti tublisti kuulsam on. Tavaliselt pole sellise saamislooga raamatud koomiksitest paremad (näide: "Star Wars", millest tehtud romaanid isegi kosmoseooperi jaoks nõrgaks kippuvad jääma). Kes kätte saab, lugegu kindlasti!
Teksti loeti inglise keeles

Otsustades raamatu ja selles olevate fotode järgi, peab film tõesti suurepärane olema, silma torkab hulk järelemõeldud detaile mida kaasaegsetes filmides naljalt ei näe. Mõningad anakronismid on ka muidugi, aga üldse mitte nii palju kui võiks oodata 30 aasta vanuselt teoselt.
Teksti loeti inglise keeles

Siin see on - maailma ühe kuulsama ulmefilmi (mida ma pean üheks suuremaks filmilindile jäädvustatud jaburuseks) n.ö. paralleelvariant. Elu õpetab kerge reservatsiooniga suhtuma raamatutesse, millest Jüri Kallas korduslugemistel üha enam vaimustub. Igal juhul tundub 2001 minule olevat konkurentsitult kõige nigelam Arthur C. Clarke`i romaan, mida ma lugenud olen. Õieti polegi see romaan vaid rida enam ja vähem abitult kirja pandud episoode.Vahe teaduskauge ulmega võrreldes on kahtlemata märgatav, seda muidugi juhul kui teid täpselt huvitab kui suure läbimõõduga kraatri jätab nööpnõelapeasuurune meteoriit kosmoselaeva antenniparabooli jms. Tore on tõdeda autori jätkuvat kursisolekut teaduse arengusuundadega (HALi näol pole teil tegu von Neumanni masinaga või taevas kiitku mingite minikronajudega). Kuid kui kogu romaan peamiselt teaduslikest selgitustest koosnebki? Aitaks juba ühest Jules Verne`ist. Romaani algus ja lõpp selles plaanis veidike erinevad, kuid loo päästmisest jääb asi kaugele. Aastakümne võrra hiljem kirjutatud Heechee sari on rajatud sarnastele eeldustele, kuid Frederik Pohl on palju parem kirjanik ja tulemus hoopis teisest klassist!Kokkuvõttes: hea raamat reisijuhiks päikesesüsteemis, kuid minu poolest võiks ta vabalt olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kas panna 4 või 5. Lõpuks jäi 4 peale. Ilmselt seetõttu, et ma raamatust rohkem ootasin - minu silmis oli ACCseni Midagi Suurt, aga praegu lihtsalt Natuke Suurem Kui Keskpärane - kui ka mõningate asjadega, mis raamatus natuke häirisid. Nüüd veidi konkreetsemaks. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, aga tundus igatahes,et mida lõpu poole, seda rohkem ACC ennast stiili mõttes "avas".Esimesed 100 lehekülge panid õlgu kehitama ja alles edasi hakkastulema see hea fiiling, mille hästi kirjutatud ulmeraamat annab. Keskpaik oli täiesti OK ja lõpupoole olev lause - "In a moment of time, too short to be measured, space turned and twisted upon itself." jäi kuidagi eriti mõjusalt meelde. Noh, võib-olla lause nagu iga teinegi,aga lihtsalt.. väga positiivselt mõjus :-)Oh, aga see hotellitoa stseen. See tundus olevat liiga, liiga HHGttG moodi. Otsekui vastavast raamatust pärit. Mõjus... konteksti mittesobivalt ja üldse... kummaliselt.Kokkuvõttes - tugev 4.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Eestikeelse tõlke tagakaanelt võib lugeda, et tegu on ülipika kosmosereisiga, kus laeva arvuti hakkab kahtlema inimeste vajalikkuses selles ekspeditsioonis. Täielik möödapanek raamatu tutvustuses - selline asi tõesti juhtus ning oli dramaatiliste tagajärgedega, kuid see oli kõrvalliin, millega jutt pikemaks venitati. Antud raamatu idee oli hoopis milleski muus ja see idee oli väga hea. Ning hindeks kindlasti viis. Norida siiski annab. Mulle muidu meeldib selline tõsine tehniline lähenemine kosmoses reisimisele. Peaks selge olema, et kosmoselend pole mingi naljategemine ning reaalselt kõik enam-vähem taoline ongi. Kuid sellega on pisut-pisut üle pakutud. Seega nagu pluss ja miinus üheskoos. Sõltub inimesest, kellele need kirjeldused rohkem või vähem meeldivad. Teine asi on aga need nn. kiirgusolendid. Siin on autori fantaasia küll pisut liiga lendama hakanud, oleks võinud piirduda pisut "maalähedasema" tsivilisatsiooniga. Mõnes teises, läbinisti kõrge fantaasialennuga tekstis, poleks see ehk häirinud. Antud juhul mõjub aga asjalik teaduslik-tehnilise jutu seas see natuke kohatuna. Kuid jällegi maitseasi ilmselt. Baasi esiarvustaja nimetas eespool seda osa ju "kõrgfiosoofiliseks mõistulooks"...
Teksti loeti eesti keeles

Tore. Muidu väga hästi kirjutatud raamat, tehniliselt täpne ja puha, ainult et VI ehk viimane osa läks käest ära. Clarke oleks võinud natuke rohkem "käega katsutavaisse" piiridesse jääda, sest igasugused tehniliste üksikasjade kirjeldused tulevad tal hulka paremini välja. Praegu aga jätab lõpuosa sellise ülepingutatud mulje, nagu ei saaks ise ka aru, mida öelda tahab... et mida sa ikka miljonite aastate vanuse võõrtsivilisatsiooni kohta rääkida oskad, mis vähegi tõepärane oleks. Filmist veel niipalju, et ei saa kahjuks kommenteerida, kuna olen iga kord seda vaadates magama jäänud :-(
Teksti loeti eesti keeles

Olen näinud seda "epohhiloovat" Kubricku filmi oma kaks-kolm korda, kuid alati on sellega kaasnenud ka mõned segavad tegurid: külalised, uneaeg vms, mille tõttu oli kogu asja sisu mulle külaltki ähmane. Käesolev raamat oli, vähemalt minu jaoks, esmajoones selgitaja-seletaja rollis, mis liitis erinevad killud kokku tervikuks. Paratamatus on aga see, et tänu sellele kahanes oluliselt ka teose pakutav elamus, enam-vähem kogu aeg teadsid, mis nüüd juhtuma peaks. Muidugi, kui nüüd võrrelda filmi ja raamatut, siis mis seal salata, raamat on mimu meelest filmist ikka kõvasti parem, siin pole midagi teha. Samas, nagu öeldud, kõik oli liiga tuttav. Siit ka hinne: kui poleks filmi näinud, oleks "viis", praegu aga kõigest "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi haige mohikaanlasena pole ma seda filmi näinud, kuid kipun arvama, et ilma filmita jääb raamat kuidagi lahjaks. Ka ACC ise eessõnades ju filmi korduvalt mainib ja, et "Odüsseiat" tervikuna hinnata peaks vist filmi ka vaatama.

Eriti ei löönud ega vapustanud see romaan. "Lapsepõlve lõpuga" võrreldes jäi ta liiga laialivalguvaks ja pingutatult mastaapseks. Mulle istuvad rohkem sellised kompaktsed ideeromaanid. 2001 aga lehvis sajasse erinevasse suunda laiali ja üldpilt oli pisut hägune. Häiris ka see teadusega eputamine, seda oli liiga palju.

Siiski oli tegu üsna huvitama hardSF-i ja filosoofilisemas plaanis kirjutatud tulevikukujutelma seguga. Üldiselt mulle ACC mastaapsus meeldib. tal on head, huvitavad ja vajalikud teemad. Aines on elulähedane, inimlikust vaatepunktist korralikult hõlmatav ja huvitekitav. Kuid 2001 oli ikka mõneti liiga laialivalguv ja üleliigsete teadus-tehniliste detailidega vürtsitatud.

ACC puudusi ja voorusi on BAAS`si vist juba küllalt üle korrutatud. Aga lisaks, et ACC inimlikkus väljendub statistilistes massides. Ta ei kirjuta ükskikindiviidist vaid inimkonnast tervikuna. Tema romaanidest ei meenu ühtegi hästi väljaarendatud ja meeldejäänud, psühholoogiliselt veenvat tegelaskuju. ACC töötab inimkonnaga tervikuna, tema püüdluste, rolli ja kohaga universumis. Ja see on ühtlasi nii tema hea, kui ka halb külg.

Raamatu kujundus oli tobe ja nõme! Harukordselt! Samuti ka see juba mainitud annotatsioon tagakaanel.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrrelduna Clarke`i nn. inseneriromaanidega oli tegemist suht laheda lugemisega. Tänu romaanile sain enam-vähem sotti sellest, mis filmi viimasel veerandtunnil toimus. Midagi erilist aga antud tekstist ei leidnud, seega 4.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, see raamat on filmist etem (vabandust Kubrick, aga pole sinu sünnipäev kah). Filmi puhul muutub katkendlikkus hoolimata suurepärasest muusikast, eriti seal esimest korda kuuldud R. Straussi "Also sprach Zarathustra"st häirivaks, aga raamatus on see suurepärane omadus. Olen ise üritanud samas võtmes (loo erinevad osad eri alatoonides, jutud juttudes) ka ise kirjutada, seega oli raamat kui rõõmustav üllatus, kuigi ennemalt oli loetud juba näiteks Asimovi "The Last Question." Hiljem leidsin samas stiilis teostest veel paremagi romaani, "Hüperion" mil nimeks, aga see ei suutnud Clarke teose väärtust kahandada. Üks hea hinne sünnipäevalapsele kingiks ja... on parem, kui Rama, on. Maha margariin!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clarke koos Asimoviga on ja arvatavasti jäävad ulmekirjanduse suurkujudeks .2001 ruulib täiega , ei oska öelda ühtki halba sõna selle kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa öelda, et see raamat mulle nii väga meeldinud oleks. Liiga pikk? Sisuski üle ei kurda, seepärast ei saa ka kahte, aga see romaan on tema paksusega võrreldes ikka kaunikesti tühi. Sellest oleks saanud hea jutukese aga romaan on liiast. Filmi ma näinud ei ole ja ausalt öelda paneb mind imestama millega see küll täidetud võis olla...
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kolmanda osa lugemine eesti keeles andis tõuke hakata otsast arvustama, kuigi vähemalt selle teose kohta on neid arvustusi juba kogunenud. Minule isiklikult meeldib kõige rohkem hoopis viimane - "3001". Ma ise arvan, et "2001" suurim häda on selles, et tänapäevalugejal on end raske mõelda tagasi aastasse 68, kui raamatu-filmi tandemi üllitamine oli SÜNDMUS. (Sama, kui et J.Verne`i lood ei pane peale viiendat klassi enam vaimustusest ulguma) Aeg on teine. "2001" on filosoofilisem, laialivalguvam, ja lõpu kohta olen nõus, et sellest jumalaotsimisest tulenevad LSD-nägemused on ACC nõrgim külg. "2010" lõpeb ilusti, on palju sujuvam, aga kuidagi tühjem. "2061" on minu jaoks kindlalt sarja nõrgim raamat.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Romaani tegevustik oli kuidagi lubamatult kesine ja mingi üksikidee pärast ei ole nagu mõtet tervet romaani kirjutada. Isegi siis mitte, kui tegemist on säärase idee esitamisega esmakordselt. Mingit elamust ma sellest raamatust igatahes ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral lugesin vist saksa keeles, jättis külmaks (saksakeelsed tõlked on tihti absoluutselt jubedad). teisel korral lugesin eesti keeles, päris meeldis. Ei mäleta küll, miks - võib-olla nende ahvikeste pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Reisijuht päikesesüsteemis", nagu eelpool märgiti, oli tegelikult väga (teadus)revolutsiooniline. Seal kirjeldatud asjad said teoks ju alles mitmete aastate pärast...

Raamatu enda kohta niipalju, et minu arust pole sel justkui miskit viga, kuid kripeldama siiski midagi jäi. Paljude teiste ACC romaanidega sellist tunnet ei tekinud... Ka minu poolt vaadates on raamatu kõvemad kohad just algus ja lõpp, keskpaik oleks võinud ju sellisel kujul olemata olla. Samas, nagu ka autor ise rõhutab, on tegemist koos kirjutatud ramatu ja filmistsenaariumiga ja eks filmis annab visuaalselt edasi anda hoopis rohkem infot ja lühema ajaga, seetõttu ka pikad selgitused.

Aga lugemismaterjal on hea, pean nõustuma jyrka seisukohtadega... Üle lugedes näib parem. Kui mõned korrad veel loen, ehk panen "väga heagi".

Teksti loeti eesti keeles

Kommenteeritud on siin juba nii pikalt-laialt et mul polegi enam suurt midagi öelda jäänud. Olen ACC-lt ka kehvemaid asju lugenud, mulle2001 igatahes päris meeldis. Meeldis just see, et minu meelest on siin "tava-Clarke`ige" võrreldes saavutatud suht mõistlik tasakaal n-ö mutrite-poltide kirjeldamise ja selle all, mida me tänapäeval ulmekirjanduseks peame. Nelja panen ainult selle pärast, et 2010-le on vaja kõrgemat hinnet panna :-)
Teksti loeti eesti keeles

Erilist vaimustust ta minus ei tekitanud, võib-olla tollase vanuse (16) kohta oli ta mulle liiga raske? Ei tea vastust, kuid enam teda kätte ei võtnud. Kuid jälestust ka ei tekitanud.
Teksti loeti vene keeles

Kõigepealt nägin ma filmi. See oli ammu-ammu. Siis ei teadnud ma sellest filmist ega kirjanikust veel õieti midagi. Hiljem oli mu jahmatus suur, kui sain teada, et film valmis 1968. aastal, sest pidasin seda tunduvalt hilisemaks. See oli justkui oma ajast ees. Clarke vist ongi inimene, kes on oma ajast ees. Loomulikult ootasin ma pingsalt raamatu ilmumist. Lugesin seda hämaras koridorinurgas Tshaikovski klaverihelide saatel ja muudkui nautisin.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi vaadates kunagi lapsena ja ka hiljem täiskasvanuna pole ma eriti sisust aru saanud. Kuidagi segaseks jäid nii mõnedki asjad, aga kui ma raamatu läbilugesil, olin lausa oimetu, mitte midagi keerulist ja väga hea
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevalt olin just läbi lugenud raamatud "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed." Tänu sellele olid ootused väga kõrged ja pettumus tuli üpriski suur.
Teksti loeti eesti keeles

Algul, kui seda raamatut alustasin, arvasin, et ei jõua seda kahe nädalaga läbi, kuna algul tundus päris igav aga lõppkokkuvõtte oli, et passisin kella kaheni öösel yleva, et see läbi lugeda, kuna nii huvitavaks muutus, nii et kolme sellele panna oleks ääretu ülekohus. Samas viite ka ei saa panna, kuna raamat tundus tõesti oma suuruse kohta liiga tühi. Minu arust oli autor tõepoolest liiga palju kulutanud miljöö kirjeldamiseks, kuigi eks sellelgi oli oma eesmärk. Kuid minu arust oli ta selle "eesmärgi" peale siiski liiga palju väärtuslikku aega kulutanud. Nii et neli saab siis hindeks. Tegelikult on sellised suuri saladusi seletavad, olgugi, et autori enda väljamõeldised, aga ikkagi. ;) Universum on raske pähkel lahendamiseks. Selle tõttu ongi lahe lugeda inimeste lahendusi sellele. :)
Teksti loeti eesti keeles

Minule pole Clarke otseselt kunagi meeldinud. Mingisugused ideed ju tema raamatutes ja juttudes ju on, kuid lood, mis autor nende ümber pununud, on kuidagi tühjad ja staatilised. Sama lugu on ka selle maailmakuulsa ja palju ülistatud "Kosemoseodüsseiaga". No ei leidnud mina sealt midagi (kuigi ma otsisin), mis mind nii üliväga paelunud oleks. Samuti valmistas teatud pettumuse lõpp - kellele neid energiaolendeid veel vaja oli? Ja filmi pole ma veel kordagi lõpuni suutnud vaadata, kuigi ma mitu korda olen üritanud. Lugeda kõlbas see eepos, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt soovitas Amazon mulle seda raamatut kuna ostsin hiljuti Hannu Rajaniemi "The Quantum Thiefi". Tuleb tunnistada et nende soovitusmootor antud juhul õigustas ennast.
---
Autori enda sõnade kohaselt meeldib talle oma teostes uurida erilisi tegevuspaiku ja inimesi. Seekord oleme 26. sajandis ning eriliste tegevuspaikade ja inimesteni on viinud kaks revolutsioonilist arengut. Esiteks on tähtedevaheliseks liikumiseks kasutusele võetud nn. ussiaugud. Neid väga üksikasjalikult ei kirjeldata aga saame siiski teada et need ei ole inimeste endi leiutis vaid on saadud päranduseks mingilt vanemalt tsivilisatsioonilt, kuigi nüüdseks oskavad inimesed väiksemaid ja ebastabiilsemaid ussiauke ka ise tekitada.
---
Teine ja romaani seisukohast olulisem murrang on toimunud geenitehnoloogias. Eri planeetidele asunud inimkonna kallal on tehtud tõsiseid geneetilisi muudatusi, mille tulemusel on tekkinud täiesti uued inimliigid. Raamatu järelsõnast võib välja lugeda et autor ongi erialalt geenitehnoloog, ja lugedes on ka tunda et seda teemat valdab ta paremini kui universumi ussiaukude füüsikat.
---
Romaani tegevuse keskmeks on suurejooneline salakaubavedu. Üks suhteliselt obskuurne väikeriik tahab rahvusvaheliste võimude teadmata toimetada ussiaukude peamagistraali kaudu ühest tähesüsteemist teise kaksteist uudse tehnoloogiaga sõjalaeva. Selle võimatu ülesande täitmiseks palkavad nad Bellisarius Arjona. Arjona kuulub kvantinimeste hulka - tal on võime viia oma teadvus meie "tavalisest maailmast" kvanttasemele ja seega mõelda välja igasuguseid eriti tarku ja keerulisi asju. Kui üldiselt elavad kvantinimesed oma kinnises kogukonnas ja tegelevad universumi suurte saladuste üle mõtisklemisega, siis Arjona on saatuse keerdkäikude läbi sattunud laia maailma ja teenib elatist mitmesuguste kavalate petuskeemide väljamõtlemise ja elluviimisega.
---
Seekordse plaani jaoks paneb Arjona kokku igati värvika meeskonna. Siia kuuluvad näiteks piloot kelle loomulik elukeskkond on külm süvaookean ning kes anatoomiliselt meenutab rohkem vaala kui inimest, aga ka tehisintellekt kes on väga pädev elektroonikaekspert kuid seejuures peab ennast apostel Matteuse taaskehastuseks ning püüab peategelast igal võimalusel ristida.
---
Kui see seltskond asub plaani ellu viima siis mõistagi selgub sündmuste edenedes et plaanide sees on omakorda teised plaanid mis on "suuremad kui välimine maakera", mõned tegelased mängivad topeltmängu jne. Netiavarustes on seda romaani võrreldud filmiga "Ocean's 11", minule aga meenus pigem "Ronin". Kes ühte või teist nendest näinud on see kujutab ette millega tegu. Näeme mitmest vaatepunktist üheaegselt kuidas erinevad tegelased pusivad oma töölõikude kallal ja loodame et kõige kiuste need erinevad osad lõpuks ikka kokku klapivad. Tempo on kogu aeg peal, lugu ei jää venima ega kaldu asjatutesse kõrvalharudesse. Iga natukese aja tagant tuleb ilmsiks mingi uus takistus plaani elluviimisel või siis avaneb vaade mõnda uude eriskummalisse tulevikuühiskonna nišši. Lugemise ajal igavust tunda igatahes mahti ei ole.
---
Ulmeromaanide puhul esineb sageli üks kahest probleemist. Ühel juhul on küll loodud huvitav ja omapärane maailm, aga tegevus mis selles toimub on ainult ettekääne selle väljamõeldud maailma näitamiseks ning omaette võetuna tundub triviaalne. Teisel juhul on tegevus küll huvitav, aga maailm on tavaline "Tähesõdade" kloon. Künsken selle romaaniga ei vea alt ei maailma ega süžee osas. Arvustust kirjutama asudes kavatsesin panna hindeks 4, aga kirjutamise käigus tuli välja et pole ikka põhjust maksimumist madalamat hinnet anda.
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles