Kasutajainfo

Giles Gordon

1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2001: A Space Odyssey

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «2001. Kosmoseodüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
16
15
8
0
0
Keskmine hinne
4.205
Arvustused (39)

«2001» oli see raamat, mis muutis mu arvamust romaniseeringute (filmi stsenaariumi põhjal kirjutatud romaanide) suhtes.

Tegelikult on ACC-i looming kõikunud kogu aeg kahe suuna vahel (kui nii võiks lihtsustada): ühelt poolt lähituleviku insener-tehnilised tekstid, teisalt aga kaugetes sfäärides toimuvad filosoofilised lood. Mulle on kogu aeg see teine suund rohkem meeldinud, samas tuleb tunnistada, et ka esimeses on toredaid saavutusi.

«2001» aga ühendab meeldiva elegantsiga mõlemad suunad. Tulemus võrratu. Romaan algab pisut «olustikulise» paleontoloogilise fantaasiana, jätkub üsna range sotsiaal-poliitilise kallakuga insenerlooga ning lõppeb tõelise kõrgfilosoofilise mõistuloona. Mida enam ma seda raamatut üle loen, seda enam sellest vaimustun. Ka süzhee on tore ning ideestikule pole ka miskit ette heita.

Usun, et siin pole põhjust sisu pikemalt ümber jutustada. 1968. aastal valminud samanimelise kultusfilmi romaniseering ta ju on. Ilmne on ka see, et just see film tegi Clarke`i maailma kuulsaimaks ulmekirjanikuks.

Minu arust õnnestus Clarke`il romaanis «2001» just see efektne võte (kahe suuna ühildamine), mida ACC püüdis hiljem tulutult korrata «Kohtumises Ramaga». Võrreldes «2001», tundub esimene «Rama» mulle iseend täispuhuva konnana, kes tahab härg olla. Sorry, Rama-fännid!!!

Teksti loeti inglise keeles

Ühinen täielikult eelkirjutaja seisukohaga filmi tegemise tulemiks saanud raamatute suhtes, kuigi S. Kubricku samanimeline, "mässava noorsoo" seas kultuseobjekti staatusesse tõusnud linateos kindlasti tublisti kuulsam on. Tavaliselt pole sellise saamislooga raamatud koomiksitest paremad (näide: "Star Wars", millest tehtud romaanid isegi kosmoseooperi jaoks nõrgaks kippuvad jääma). Kes kätte saab, lugegu kindlasti!
Teksti loeti inglise keeles

Otsustades raamatu ja selles olevate fotode järgi, peab film tõesti suurepärane olema, silma torkab hulk järelemõeldud detaile mida kaasaegsetes filmides naljalt ei näe. Mõningad anakronismid on ka muidugi, aga üldse mitte nii palju kui võiks oodata 30 aasta vanuselt teoselt.
Teksti loeti inglise keeles

Siin see on - maailma ühe kuulsama ulmefilmi (mida ma pean üheks suuremaks filmilindile jäädvustatud jaburuseks) n.ö. paralleelvariant. Elu õpetab kerge reservatsiooniga suhtuma raamatutesse, millest Jüri Kallas korduslugemistel üha enam vaimustub. Igal juhul tundub 2001 minule olevat konkurentsitult kõige nigelam Arthur C. Clarke`i romaan, mida ma lugenud olen. Õieti polegi see romaan vaid rida enam ja vähem abitult kirja pandud episoode.Vahe teaduskauge ulmega võrreldes on kahtlemata märgatav, seda muidugi juhul kui teid täpselt huvitab kui suure läbimõõduga kraatri jätab nööpnõelapeasuurune meteoriit kosmoselaeva antenniparabooli jms. Tore on tõdeda autori jätkuvat kursisolekut teaduse arengusuundadega (HALi näol pole teil tegu von Neumanni masinaga või taevas kiitku mingite minikronajudega). Kuid kui kogu romaan peamiselt teaduslikest selgitustest koosnebki? Aitaks juba ühest Jules Verne`ist. Romaani algus ja lõpp selles plaanis veidike erinevad, kuid loo päästmisest jääb asi kaugele. Aastakümne võrra hiljem kirjutatud Heechee sari on rajatud sarnastele eeldustele, kuid Frederik Pohl on palju parem kirjanik ja tulemus hoopis teisest klassist!Kokkuvõttes: hea raamat reisijuhiks päikesesüsteemis, kuid minu poolest võiks ta vabalt olemata olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin tükk aega, kas panna 4 või 5. Lõpuks jäi 4 peale. Ilmselt seetõttu, et ma raamatust rohkem ootasin - minu silmis oli ACCseni Midagi Suurt, aga praegu lihtsalt Natuke Suurem Kui Keskpärane - kui ka mõningate asjadega, mis raamatus natuke häirisid. Nüüd veidi konkreetsemaks. Ma ei tea, kas see oli taotluslik, aga tundus igatahes,et mida lõpu poole, seda rohkem ACC ennast stiili mõttes "avas".Esimesed 100 lehekülge panid õlgu kehitama ja alles edasi hakkastulema see hea fiiling, mille hästi kirjutatud ulmeraamat annab. Keskpaik oli täiesti OK ja lõpupoole olev lause - "In a moment of time, too short to be measured, space turned and twisted upon itself." jäi kuidagi eriti mõjusalt meelde. Noh, võib-olla lause nagu iga teinegi,aga lihtsalt.. väga positiivselt mõjus :-)Oh, aga see hotellitoa stseen. See tundus olevat liiga, liiga HHGttG moodi. Otsekui vastavast raamatust pärit. Mõjus... konteksti mittesobivalt ja üldse... kummaliselt.Kokkuvõttes - tugev 4.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Eestikeelse tõlke tagakaanelt võib lugeda, et tegu on ülipika kosmosereisiga, kus laeva arvuti hakkab kahtlema inimeste vajalikkuses selles ekspeditsioonis. Täielik möödapanek raamatu tutvustuses - selline asi tõesti juhtus ning oli dramaatiliste tagajärgedega, kuid see oli kõrvalliin, millega jutt pikemaks venitati. Antud raamatu idee oli hoopis milleski muus ja see idee oli väga hea. Ning hindeks kindlasti viis. Norida siiski annab. Mulle muidu meeldib selline tõsine tehniline lähenemine kosmoses reisimisele. Peaks selge olema, et kosmoselend pole mingi naljategemine ning reaalselt kõik enam-vähem taoline ongi. Kuid sellega on pisut-pisut üle pakutud. Seega nagu pluss ja miinus üheskoos. Sõltub inimesest, kellele need kirjeldused rohkem või vähem meeldivad. Teine asi on aga need nn. kiirgusolendid. Siin on autori fantaasia küll pisut liiga lendama hakanud, oleks võinud piirduda pisut "maalähedasema" tsivilisatsiooniga. Mõnes teises, läbinisti kõrge fantaasialennuga tekstis, poleks see ehk häirinud. Antud juhul mõjub aga asjalik teaduslik-tehnilise jutu seas see natuke kohatuna. Kuid jällegi maitseasi ilmselt. Baasi esiarvustaja nimetas eespool seda osa ju "kõrgfiosoofiliseks mõistulooks"...
Teksti loeti eesti keeles

Tore. Muidu väga hästi kirjutatud raamat, tehniliselt täpne ja puha, ainult et VI ehk viimane osa läks käest ära. Clarke oleks võinud natuke rohkem "käega katsutavaisse" piiridesse jääda, sest igasugused tehniliste üksikasjade kirjeldused tulevad tal hulka paremini välja. Praegu aga jätab lõpuosa sellise ülepingutatud mulje, nagu ei saaks ise ka aru, mida öelda tahab... et mida sa ikka miljonite aastate vanuse võõrtsivilisatsiooni kohta rääkida oskad, mis vähegi tõepärane oleks. Filmist veel niipalju, et ei saa kahjuks kommenteerida, kuna olen iga kord seda vaadates magama jäänud :-(
Teksti loeti eesti keeles

Olen näinud seda "epohhiloovat" Kubricku filmi oma kaks-kolm korda, kuid alati on sellega kaasnenud ka mõned segavad tegurid: külalised, uneaeg vms, mille tõttu oli kogu asja sisu mulle külaltki ähmane. Käesolev raamat oli, vähemalt minu jaoks, esmajoones selgitaja-seletaja rollis, mis liitis erinevad killud kokku tervikuks. Paratamatus on aga see, et tänu sellele kahanes oluliselt ka teose pakutav elamus, enam-vähem kogu aeg teadsid, mis nüüd juhtuma peaks. Muidugi, kui nüüd võrrelda filmi ja raamatut, siis mis seal salata, raamat on mimu meelest filmist ikka kõvasti parem, siin pole midagi teha. Samas, nagu öeldud, kõik oli liiga tuttav. Siit ka hinne: kui poleks filmi näinud, oleks "viis", praegu aga kõigest "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad nelja ja viie vahel kõikujad on raamatule nelja pannud, ma panen siis tasakaalustamise mõttes viie :-)
Muidu - millegipärast vaatlevad kõik seda teost koos filmiga - mulle isiklikult tundub, et raamat on etem ja täiesti väärt iseseisvat esiletõstmist. Film aga oli lihtsalt kole igav, seda isegi tema vanust arvestades.
Kolmas asi, mille osas eelkirjutajad kõikunud on, paistab olevat hinnang sellele insenerlikule ja lõpus esinevale poolmüstilisele (määratlust "filosoofiline" see minu meelest ei vääri) osale. Mulle jättis see lõpp kuidagi kahtlase ja muu tekstiga mitte kõige paremini haakuva mulje, aga raamatu koguväärtust see õnneks ei vähenda.
PS "Rama" on parem. Sorry, Jyrka.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi haige mohikaanlasena pole ma seda filmi näinud, kuid kipun arvama, et ilma filmita jääb raamat kuidagi lahjaks. Ka ACC ise eessõnades ju filmi korduvalt mainib ja, et "Odüsseiat" tervikuna hinnata peaks vist filmi ka vaatama.

Eriti ei löönud ega vapustanud see romaan. "Lapsepõlve lõpuga" võrreldes jäi ta liiga laialivalguvaks ja pingutatult mastaapseks. Mulle istuvad rohkem sellised kompaktsed ideeromaanid. 2001 aga lehvis sajasse erinevasse suunda laiali ja üldpilt oli pisut hägune. Häiris ka see teadusega eputamine, seda oli liiga palju.

Siiski oli tegu üsna huvitama hardSF-i ja filosoofilisemas plaanis kirjutatud tulevikukujutelma seguga. Üldiselt mulle ACC mastaapsus meeldib. tal on head, huvitavad ja vajalikud teemad. Aines on elulähedane, inimlikust vaatepunktist korralikult hõlmatav ja huvitekitav. Kuid 2001 oli ikka mõneti liiga laialivalguv ja üleliigsete teadus-tehniliste detailidega vürtsitatud.

ACC puudusi ja voorusi on BAAS`si vist juba küllalt üle korrutatud. Aga lisaks, et ACC inimlikkus väljendub statistilistes massides. Ta ei kirjuta ükskikindiviidist vaid inimkonnast tervikuna. Tema romaanidest ei meenu ühtegi hästi väljaarendatud ja meeldejäänud, psühholoogiliselt veenvat tegelaskuju. ACC töötab inimkonnaga tervikuna, tema püüdluste, rolli ja kohaga universumis. Ja see on ühtlasi nii tema hea, kui ka halb külg.

Raamatu kujundus oli tobe ja nõme! Harukordselt! Samuti ka see juba mainitud annotatsioon tagakaanel.
Teksti loeti eesti keeles

Eelkõnelejate kombel tõmban kõigepealt paralleeli filmiga: olen nimelt end mitu korda ootusrikkalt televiisori ette mainitud filmi vaatama asutanud, aga lõpuni pole kunagi jõudnud, sest alati on kusagil mujal midagi põnevamat toimunud. Raamatu aga lugesin läbi. Seega punkt kirja pandud variandi kasuks. Ka moodsa Frankesteini jutuna oli asi päris hea (kas HAL oleks ka ilma sisseprogrammeeritud variülesandeta astronautidest lahti saama hakanud). Kolmanda punkti saab teos esimeste, ürgajas toimuvate peatükkide eest... ja rohkem punkte välja ei pigistagi. Sest tegelikult on see üsna kahvatu raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Võrrelduna Clarke`i nn. inseneriromaanidega oli tegemist suht laheda lugemisega. Tänu romaanile sain enam-vähem sotti sellest, mis filmi viimasel veerandtunnil toimus. Midagi erilist aga antud tekstist ei leidnud, seega 4.
Teksti loeti eesti keeles

Najah, see raamat on filmist etem (vabandust Kubrick, aga pole sinu sünnipäev kah). Filmi puhul muutub katkendlikkus hoolimata suurepärasest muusikast, eriti seal esimest korda kuuldud R. Straussi "Also sprach Zarathustra"st häirivaks, aga raamatus on see suurepärane omadus. Olen ise üritanud samas võtmes (loo erinevad osad eri alatoonides, jutud juttudes) ka ise kirjutada, seega oli raamat kui rõõmustav üllatus, kuigi ennemalt oli loetud juba näiteks Asimovi "The Last Question." Hiljem leidsin samas stiilis teostest veel paremagi romaani, "Hüperion" mil nimeks, aga see ei suutnud Clarke teose väärtust kahandada. Üks hea hinne sünnipäevalapsele kingiks ja... on parem, kui Rama, on. Maha margariin!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Clarke koos Asimoviga on ja arvatavasti jäävad ulmekirjanduse suurkujudeks .2001 ruulib täiega , ei oska öelda ühtki halba sõna selle kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa öelda, et see raamat mulle nii väga meeldinud oleks. Liiga pikk? Sisuski üle ei kurda, seepärast ei saa ka kahte, aga see romaan on tema paksusega võrreldes ikka kaunikesti tühi. Sellest oleks saanud hea jutukese aga romaan on liiast. Filmi ma näinud ei ole ja ausalt öelda paneb mind imestama millega see küll täidetud võis olla...
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kolmanda osa lugemine eesti keeles andis tõuke hakata otsast arvustama, kuigi vähemalt selle teose kohta on neid arvustusi juba kogunenud. Minule isiklikult meeldib kõige rohkem hoopis viimane - "3001". Ma ise arvan, et "2001" suurim häda on selles, et tänapäevalugejal on end raske mõelda tagasi aastasse 68, kui raamatu-filmi tandemi üllitamine oli SÜNDMUS. (Sama, kui et J.Verne`i lood ei pane peale viiendat klassi enam vaimustusest ulguma) Aeg on teine. "2001" on filosoofilisem, laialivalguvam, ja lõpu kohta olen nõus, et sellest jumalaotsimisest tulenevad LSD-nägemused on ACC nõrgim külg. "2010" lõpeb ilusti, on palju sujuvam, aga kuidagi tühjem. "2061" on minu jaoks kindlalt sarja nõrgim raamat.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Romaani tegevustik oli kuidagi lubamatult kesine ja mingi üksikidee pärast ei ole nagu mõtet tervet romaani kirjutada. Isegi siis mitte, kui tegemist on säärase idee esitamisega esmakordselt. Mingit elamust ma sellest raamatust igatahes ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesel korral lugesin vist saksa keeles, jättis külmaks (saksakeelsed tõlked on tihti absoluutselt jubedad). teisel korral lugesin eesti keeles, päris meeldis. Ei mäleta küll, miks - võib-olla nende ahvikeste pärast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Reisijuht päikesesüsteemis", nagu eelpool märgiti, oli tegelikult väga (teadus)revolutsiooniline. Seal kirjeldatud asjad said teoks ju alles mitmete aastate pärast...

Raamatu enda kohta niipalju, et minu arust pole sel justkui miskit viga, kuid kripeldama siiski midagi jäi. Paljude teiste ACC romaanidega sellist tunnet ei tekinud... Ka minu poolt vaadates on raamatu kõvemad kohad just algus ja lõpp, keskpaik oleks võinud ju sellisel kujul olemata olla. Samas, nagu ka autor ise rõhutab, on tegemist koos kirjutatud ramatu ja filmistsenaariumiga ja eks filmis annab visuaalselt edasi anda hoopis rohkem infot ja lühema ajaga, seetõttu ka pikad selgitused.

Aga lugemismaterjal on hea, pean nõustuma jyrka seisukohtadega... Üle lugedes näib parem. Kui mõned korrad veel loen, ehk panen "väga heagi".

Teksti loeti eesti keeles

Kommenteeritud on siin juba nii pikalt-laialt et mul polegi enam suurt midagi öelda jäänud. Olen ACC-lt ka kehvemaid asju lugenud, mulle2001 igatahes päris meeldis. Meeldis just see, et minu meelest on siin "tava-Clarke`ige" võrreldes saavutatud suht mõistlik tasakaal n-ö mutrite-poltide kirjeldamise ja selle all, mida me tänapäeval ulmekirjanduseks peame. Nelja panen ainult selle pärast, et 2010-le on vaja kõrgemat hinnet panna :-)
Teksti loeti eesti keeles

Erilist vaimustust ta minus ei tekitanud, võib-olla tollase vanuse (16) kohta oli ta mulle liiga raske? Ei tea vastust, kuid enam teda kätte ei võtnud. Kuid jälestust ka ei tekitanud.
Teksti loeti vene keeles

Kõigepealt nägin ma filmi. See oli ammu-ammu. Siis ei teadnud ma sellest filmist ega kirjanikust veel õieti midagi. Hiljem oli mu jahmatus suur, kui sain teada, et film valmis 1968. aastal, sest pidasin seda tunduvalt hilisemaks. See oli justkui oma ajast ees. Clarke vist ongi inimene, kes on oma ajast ees. Loomulikult ootasin ma pingsalt raamatu ilmumist. Lugesin seda hämaras koridorinurgas Tshaikovski klaverihelide saatel ja muudkui nautisin.
Teksti loeti eesti keeles

Filmi vaadates kunagi lapsena ja ka hiljem täiskasvanuna pole ma eriti sisust aru saanud. Kuidagi segaseks jäid nii mõnedki asjad, aga kui ma raamatu läbilugesil, olin lausa oimetu, mitte midagi keerulist ja väga hea
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevalt olin just läbi lugenud raamatud "Lapsepõlve lõpp" ja "Linn ja tähed." Tänu sellele olid ootused väga kõrged ja pettumus tuli üpriski suur.
Teksti loeti eesti keeles

Algul, kui seda raamatut alustasin, arvasin, et ei jõua seda kahe nädalaga läbi, kuna algul tundus päris igav aga lõppkokkuvõtte oli, et passisin kella kaheni öösel yleva, et see läbi lugeda, kuna nii huvitavaks muutus, nii et kolme sellele panna oleks ääretu ülekohus. Samas viite ka ei saa panna, kuna raamat tundus tõesti oma suuruse kohta liiga tühi. Minu arust oli autor tõepoolest liiga palju kulutanud miljöö kirjeldamiseks, kuigi eks sellelgi oli oma eesmärk. Kuid minu arust oli ta selle "eesmärgi" peale siiski liiga palju väärtuslikku aega kulutanud. Nii et neli saab siis hindeks. Tegelikult on sellised suuri saladusi seletavad, olgugi, et autori enda väljamõeldised, aga ikkagi. ;) Universum on raske pähkel lahendamiseks. Selle tõttu ongi lahe lugeda inimeste lahendusi sellele. :)
Teksti loeti eesti keeles

Minule pole Clarke otseselt kunagi meeldinud. Mingisugused ideed ju tema raamatutes ja juttudes ju on, kuid lood, mis autor nende ümber pununud, on kuidagi tühjad ja staatilised. Sama lugu on ka selle maailmakuulsa ja palju ülistatud "Kosemoseodüsseiaga". No ei leidnud mina sealt midagi (kuigi ma otsisin), mis mind nii üliväga paelunud oleks. Samuti valmistas teatud pettumuse lõpp - kellele neid energiaolendeid veel vaja oli? Ja filmi pole ma veel kordagi lõpuni suutnud vaadata, kuigi ma mitu korda olen üritanud. Lugeda kõlbas see eepos, aga erilist vaimustust ei tekitanud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oh jah, neid aegu ammuseid. Mäletan, et olin jummala õnnelik, kui kuskil 1972 aastal antivariaadist Tallinnas õnnestus osta ingliskeelne raamat, mille vahelehtedel olid kaadrid filmist. Lugejat minust tookord ei saanud, kooli inglise keele tase oli masendav. Müüsin müni aasta hiljem raamatu uuesti ära. Unistus oli näha filmi. Nüüd olen vana mees ja mõlemad tehtud, nii film vaadatud, kui raamat loetud. Super vaimustuses pole kumbastki, aga 4 on mõlemad väärt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles