Kasutajainfo

Giles Gordon

1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Labirint otraženi

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Peegelduste labürint»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
19
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.531
Arvustused (32)

Romaani tegevus toimub lähitulevikus - järgmise sajandi alguses. Paar-kolm aastat tagasi eksperimenteeris vene häkker Dima Dibenko programmijupiga, mis joonistas ekraanile meditatsiooni hõlbustavaid kujundeid. Võrku välja pandud programm jäi yldise tähelepanuta, kuni üks poisike vahetult pärast kujundiseeria läbi vaatamist Doomi käivitas..

Mängu labyrint muutus poisi jaoks reaalseks. Kollide hammustused tegid haiget, kaheraudse tagasilöökidest valutas õlg. Kui poiss pealt 24 tunnist vahetpidamatut kõmmutamist mängu lõpuni jõudis ning segi pekstud klaviatuuri taga ärkas, hakati asja uurima. Ja leiti, et kõiges on syydi Dibenko programm, mis viib inimese omalaadsesse hypnoosi. Hypnoosi, mille seisundis võtab inimaju arvuti poolt visandatud primitiivse virtuaalse ruumi, ning täidab selle alateadvusest pärit detailidega. Muutes selle sama reaalseks kui tegelik, mittevirtuaalne reaalsus.

Paari aastaga tekib virtaalsusesse terve linn - Deeptown. Miljonid inimesed käivad seal tööl, mängimas, pidutsemas, kohtumas. Asja juures on yks konks - selleks et hypnoosist väljuda, on vaja virtuaalset arvutit - symbolit, mis yhendab reaalsust virtuaalsega. Ilma selleta, lihtsalt tahte abil, ei suuda inimene virtuaalsusest lahkuda. Täpsemalt - valdav enamik inimesi. On yksikud, kes seda suudavad. Neid kutsutakse Deeptownis daiveriteks.

Võime igal ajahetkel tagasi tõmbuda ning tegevust vaid tavalisel arvutiekraanil vaadelda annab daiveritele virttuaalsuses lausa yleloomulikud võimed - nad võivad mitte tunda valu ega hirmu. Ylejäänud rahvale on löök või kukkumine virtuaalsuses sama valus kui tegelikkuses. Daiver aga võib vabalt kõndida yle kuristiku veetud niidi - tema tajub neid vajaduse korral lihtaslt joonistatuina.

Yhel ilusal ööl juhtub Deeptownis kummaline lugu - vana hea Doomi kauge järeltulija, mängu "Surma Labyrint" ühes levelis leitakse kummaline tegelane. Tegelase kummalisus väljendub esialgu vaid selles, et ta ei suuda kuidagi etappi läbida. Alati oskab ta enne lõputerminali juurde jõudmist surma saada, mispeale ta algusesse tagasi visatakse.

Mõne aja pärast selgub aga muudki huvitavat. Nimelt ei suudeta leida sideklanalit, mida mööda too õnnetu mees "Surma Labyrindi" serverisse yhendus. See aga on ometi võimatu! Asja saadetakse uurima daiver Leonid. Too siseneb Labyrinti, no ja siis läheb laskmiseks!

Yhe lausega võiks teost iseloomustada nii: post-cybepunk, mis on parem kui Neal Stephensonil ("Snow Crash", "The Diamond Age"). Igal juhul on Lukjanenko arvutustehnilises ja võrguslängis märkimisväärselt rohkem kodus kui ykski seniloetud kyberpunkaritest. Subkultuurilise kompetentsusega asi kusjuures ei piirdu. Ka kirjutada oskab see tyyp võrdlemisi hästi. Kasvõi idee iseenesest - VR mitte niivõrd tehnilise kuivõrd psyhholoogilise fenomenina. Kindel viis!

Teksti loeti vene keeles

"Mõ stoim na ploskosti s pereremennõm uglom otrazhenija

nabljudaja Zakon privodjaschji massõ v dvizhenije..."

(BG)

Oli see vast jutt!

/...siin jätan ühteist vahele, mida võib öelda, kuid mis ei kõlba loetavas fondis ekraanile kuvamiseks... Ühesõnaga, kes on lugenud raamatut "Moskva-Petushki" vaadaku neid ridu, mis täisversioonis eelnevad sõnadele "...i nemedlenno võpil!"! 8-] Kõik kõige puhtamast tundeliigutusest.../

Olen üldiselt kõigega nõus, mida Avo eespool lausus, seepärast üle kordama ei hakka. Vast paar täiendavat asja.

Küllap olete kõik näinud, kuidas klaasistunud silmadega inimene, kellel paistavad elavat ainult sõrmed, põrkub duumides rakettide eest tagasi, tõmbab pea õlgade vahele, kui teda tabavad kuulid ja vajub tooli seljatoele, kui tema bätlekraft vertikaalselt taevasse sööstab. Eriti hästi torkab see silma ratastega toolide puhul! ;-) Milline irvitus on sadistlikum: kas see, sealt ekraani alaservalt, või see, mis valgustab DUUMERI nägu, kui ta haarab mootorsae?

Need kõige vastu kurdid ja pimedad inimesed virvendavate nelinurkade taga ilmselt viisidki autori ideele, et tarvitseb vaid tsut-tsut millegagi kaasa aidata ja libisebki interaktiivse süsteemi inimene-arvuti orgaanilisest materjalist komponent sügavasse transi. Transi, kus ta suudab virtuaalsuses tegutseda igati loogiliselt ja selgelt, reageerida adekvaatselt ÜMBRITSEVA keskkonna muutustele, kuid on täielikult isoleeritud reaalsusest. Seepärast ongi SÜGAVUSES surfaja masinal peal taimer, mis ta üles äratab, et füüsilise keha kurnatus eluohtlikuks ei muutuks. DAIVERID, nagu eespool öeldud, seda abivahendit ei vaja - Sügavik nende üle võimu ei oma.

Daiver, nagu Te isegi aru saite, on virtuaalmaailmas midagi mütoloogilise koletise taolist. Ometigi on hea ninaga isikuid, kes suudavad daiveri leida, kui viimane tahab, mõistagi, ja oma tööd tegema palgata. Ahjaa... tööst...

Vaadake, Deeptown ei tekkinud sugugi mitte tühjale kohale, nii nagu reaalmaailmaski, täpselt samuti ka küberilmas on Suur Raha see, mis paneb pilvelõhkujad kerkima. Kuna deep-effekt annab täieliku kohalviibimise efekti, siis osutus, et palju odavam, kui igasugu frukte töögruppide moodustamiseks mööda ilma laineritega ringi vedada, võib neile hoopis arvuti ette pista ja lasta neil kübereaalsuses koos töötada. Veel mugavam ja ohutum on seal igasuguste ohtlike katsete... eee .... sõna "modelleerimine" ei paindu keel välja ütlema.

Autor loob daiverist peategelase küberelu paari episoodi kirjeldamisega äärmiselt usutava ja realistliku pildi elust Deeptownis. Kõik on ilus ja kena, nagu alati mängib keegi kellegagi kassi ja hiirt, kangelasel õnnestub isegi paras patakas pappi vöö vahele pista, kui juhtub annutud jutustuse peamine.

Teksti loeti vene keeles

Järjekordne magamata öö, kord lugema hakates ei saanud enam pidama. Olin järgnevat romaani juba lugenud, kuid pidin ka selle veelkord üle lehitsema. Olen igati nõus eelnevate arvustustega ja neid pole mõtet siin korata.

Kui aga verdi ringi vaadata, siis Deeptown on peaaegu olemas juba praegu. Ainult nimi on veidi teine - Internet. Seal on kõike - hackerite klubid, rollimängud, vestlusringid, kinnised ringkonnad, ka tööd tehakse... Ainus vahe - puudub reaalse kohalolu effekt. Kuid ka selle puudumisel võib Internetti uppuda, igaüks omamoodi. Kes istub jututubades, kes surfab Internetis (jalutab Deeptownis), kes osaleb rollimängudes (minu kaks poega olid oma kolm aastat täiesti mume sõltlased - neil polnud vaja midagi muud kui arvutit ja Internetiühendust, kõik muu oli teisejärguline). Juba siin on vahel vaja daiveritaolisi inimesi. Aga osa ongi, peaaegu elavad Internetis, kuid suudavd siiski distantsi säilitada.

Kohalolu effekt lisab palju, ja ausalt öeldes, veidi kade hakkas, tahaks ka ise sinna Deeptowni minna, väikese lootusega, et oskan iseseisvalt ka välja tulla :) Kogu Deeptowni maailm on kirjeldatud väga realistlikult, on tunda, et autor tunneb arvutustehnikat sugugi mitte halvasti.

Kokkuvõttes väga hea raamat, kindel "viis".

Teksti loeti vene keeles

Väga hea lugu tõepoolest. Olin küll paraku sunnitud tõlkes lugema, muidu oleks filosoofilisem osa vist segaseks jäänud. Ja kui tõlkija ise ka tunnistab, et „my english sucks" - aga tõlkija püüdlikud kommentaarid olid toredad. Nii hea lugu, et kohe vägisi tahaks vigu leida… Paar loogilist ebatäpsust tekstis ju oligi. Ja DD rollist oleks saanud ehk enamgi välja pigistada. Tõsiselt õnnetu inimene... Aga see filosoofiline jahumine, mis lugedes kohati närvidele käis, kumuleerus kokkuvõttes just teose oluliseks eripäraks. Selleks omapäraks, mis eristab vene kirjandust muu maailma omast. See, kuidas vene inimene jääb pikalt elu üle arutama olukorras, milles jänki viivitamatult tegutseks, ja teeb purjus peaga ning kõhklematult ära midagi niisugust, mis teistelt pikka mõtlemist ja ettevalmistust nõuaks. Sümbolite tasemel ka muidugi parimas mõttes venelik. No see üks õnnetu, võõras ja lunastaja. (Le Guin on ju ka tunnistanud, et Omelasest lahkujad on tal „tugevate Dostojevski mõjudega".)
Häid leide on muidugi tohutult palju. Juba see virtuaalsusse-mineku printsiip, et alateadvus on see, mis ei lase ekraanil toimuvat reaalsena võtta. Ja õnneks tunneb autor ka arvutit piisavalt hästi, et tehnilistes küsimustes mitte alt minna. No Turingi testi oleks ju võinud ära mainida - aga eks teoses seatakse selle mõttekus ka kahtluse alla.
Üsna harukordne lugemiselamus. Peaks muidugi originaali ka proovima, aga las esimene elamus settib pisut...
Teksti loeti inglise keeles

Minusugune vana tolkinist ja endine mumesõltlane muutus raevust pööraseks, kui vana-aja The Games`ide seast puudus MUD. Hilisem asjade käik muidugi leevendas kuigivõrd minu pahameelt.

Ainult, et hilisem asjade käik, peale pahameele leevendamise, kiskus alla ka hinnet. Esimene pool kindlasti "viis", hea ja mõnus äkšn, ilma liigse lobisemiseta.
Mingil ajahetkel aga hakkas action`it lämmatama targutamine, ehk tegevus muutus millekski, mida mina nimetaks "targutavaks action`iks", mis minu maitse jaoks on lihtsalt tüütu. Nii et kokku "neli", vähem oleks ka patt panna.

15.12.05: Eesti keeli see targutamine enam nii tüütu ei tundunudki. Ilmselt oli (ma loodan, et oli) minu (ja ehk ka selle vabatahtliku tõlkija-vennikese) inglise keele tase tollal selline. Aga no "neljaks" jääb ikkagi, ega ma`s saa enda asutatud klubist välja astuda. ;)

Jutumärgid oleks võind tõlkesse vast ikka eesti kombe kohaselt panna? Jõle nüri on see venelaste jutusidekriipsude kasutamise komme.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Just - "targutav action"! Kuradi hea väljend. Muidu aga on lugu suurepärane. Eelmistes arvustustes oli kiidetud tehnilist aspekti, minus tekitas aga ühe küsimärgi maakerasuuruse loogikaauk - igale tehnilisele vahendile on võimalik peale panna nupp - sisse/välja. Ei ole võimalik, et praktiliselt silmapilk ei tekiks leiutis, mis muudab kõik soovijad daiveriteks. Ja see pisut vastakasid tundeid, siiski ka äratundmisrõõmu tekitav vene folkloor... Aga lugeda tasub.
Teksti loeti vene keeles

Esimene kord kui "Baas" ist minu jaoks kasu oli. Aitäh!Raamat oli võrratu. Kusjuures meeldis rohkem kui lääne autorite analoogsed lood. Ja muidugi see pagana "Doom" - midagi pole teha - kui ikka oled mänginud siis tunned ja tead!
Teksti loeti vene keeles

Ka mulle oli selle raamatu puhul BAASist palju abi. Ilma eelnevate väga kiitvate arvustusteta poleks vist seda lugema hakanudki. Kuid tänu BAASile hakkasin ning vaimustusin. Väga võimas teos, see peaks kõikidele Doomi, Duke ja Quake fännidele väga meeldima. Kõik kes vähegi on neid mänge mänginud, peaksid asjast aru saama.

Muuseas keegi mainis eespool, et Lukjanenko on võrguslängis ja arvutites märkimisväärselt tugevam, kui teised küberpunki kirjutavad kirjanikud. See tuleneb sellest, et Lukjanenko on Venemaal nii Internetis kuid eriti just Fidonetis (seda on raamatus ka üsna põhjalikut kirjeldatud) üsna kõva tegija, ning ka ise arvutitega tegelenud. Paistab, et see pole tal mööda külgi maha jooksnud.

Neile, kes vene keelt eriti ei oska, on ka see teos inglise keelde ümber pandud. Seda saab lugeda siit. Samuti on tõlgitud ka paar esimest peatükki eesti keelde. Neid võib lugeda Algernonis.

LUGEGE KINDLASTI!!!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Pärast "Kay Dach"-i lõpetamist oli see järgnev Lukjanenko teos, mis mulle ette sattus. Aga peale selle teose lõpetamist hakkasin aktiivselt selle autori teisi teoseid otsima. Raamat on tõesti nii hea, kui esimesed kirjutanud seda kirjeldavad. Lukjanenko paistab olevat autor, kes võib kirjutada suurepärase teose igas zhanris, mis ta parasjagu ette võtab.
Teksti loeti vene keeles

Raamat nagu pärl. Ainus mis eriti ei meeldinud, oli see õnnetuke kes kinni jäi. Alguses oli ta intrigeeriv, aga see kes ta oli... Tühja kah,muidu oliju hea.
Teksti loeti vene keeles

Astuks kah siis Targutava Actioni Klubisse.

Algus oli väga hea, kuid siis kui näota mees (vihje Besterile) andis ülesande, siis hakkas pisut ära vajuma... kui sinna Tolkieni maailma jõudis, siis läks päris uduks kätte ära. Oli üldiselt nõnda, et mida rohkem lugesin, seda aeglasemalt edasi läks ning seda enam hakkas igasuguseid kõrvalisi mõtteid pähe ronima.

Üks püsivamaid kõrvalisi mõtteid keerles selle ümber, et miks ikka see romaan selline kultusteos on. Jõudsin järeldusele, et see kultuslikus on mõneti liialdatud... kultusteos on see vene wõrgurahva seas ning kaldun arvama, et see wõrgurahvas miski rõhuv enamus vene ulmelugeja hulgas küll pole. Lihtsalt kostab wõrgurahva hääl kaugemale. Ja tegelikult ma ei imestagi, et see romaan kultuslik on, samasugune nohikute lohutusromaan nagu on seda ka J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste Isand». Ah, mis siin Tolkienist rääkida, üsna palju ulmet tegeleb selle lohutuse pakkumisega miskitele nohikutele, et sedapuhku võtsid siis revanshi arvutifriigid, et kui reaalses maailmas vaadatakse miskit «patsiga poissi» kui jobu, siis vaat Deeptownis on need sellid tegijad...

Paljuski päästis Sergei Lukjanenko iroonia, kuidas ta kirjeldas miskeid värskeid isikuid Deeptownis... noh, neid kodukootud Rambosid... ka Tjurinlus oli muhe, kuigi mõjus sellise külapoisi kraaklemisena suurlinna dekadendi suunas. Noh, Tjurin lihtsalt on vingem kirjanik kui Lukjanenko, mõnita kuidas tahad.

Et kas siis ei meeldinud? Meeldis... ja samas paneb irisema. Kindlasti pole tegu Sergei Lukjanenko parima romaaniga, isegi nende seas, mis mul loetud... mul on näiteks Dozori-diloogia ja «Ossenije vizitõ» lugemata ning neist ma loodan midagi enamat... kuid isegi loetud ja BAASis arvustatud Sergei Lukjanenko romaanide hulgas on käesolevast ühikust vähemasti neli romaani kõvasti üle. Pean silmas Kay Dachi diloogiat ja kaksikromaani «Zvjozdõ – holodnõje igrushki» ... tegelikult on ka vist «Holodnõje berega» parem?

Teksti loeti vene keeles

Enamik on eelpool juba a"ra o"eldud. Arusaamatuks ja"a"b kyll autori kiitmine "tehnilise poole tundmise eest". Tuleb tunnistada - autor ei peksa arvutustehnika kysimustes kyll NII KARJUVALT PUSSE, kui seda teevad Stephenson ja eriti Gibson, aga l6ppkokkuv6ttes kukuvad need "ennustused" ikkagi naeruva"a"rsed va"lja. Muidu on tegemist igati tugeva raamatuga, mis kuberpungi "kanoonikutele" pika puuga yle turja annab. Viis!
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, miks just vene ulmele mõeldes kargavad kohe pähe järgmised iseloomustavad komponendid: peategelasteks tavaliselt mingid luuserid, kes muidugi virtuaalreaalsuses muutuvad kohe supermännideks; pidev joomine lollakate vabandavate heietuste saatel; rõve olme, milles see luuser pesitseb koos napakate naabritega; maailmavalu, millest jaguks kümne U2e Bono jaoks; mõningad heldimuspisarad lapsepõlveaegse kommunismi-usu üle; venelaste kujutamine küll mõningate pisivigadega, kuid siiski üllate ja õilsatena vastandina läbinisti mädade lääne esindajatele; finaal, milles peategelane hambad risti käitub vastu oma tahtmisi, tundeid ja soove, sest nii on kokkuvõttes parem inimkonnale. Iseloomustavaid jooni on loomulikult veelgi ja ülaltoodu oli ehk ainult banaalne kokkuvõte, kuid silma see hakkab.

Kõik needsamad osised käivad mulle räigelt pinda ja sellepärast saab antud raamat “kolme”. Kusjuures hinne on veel antud arvestades alguspoole mõningast huvitavust. Arvuteid üritan vältida ja Doomi olen mänginud paar korda umbes 5 minutit korraga. Vast piisab.

Teksti loeti eesti keeles

Tuleb vist samuti Targutava Actioni Klubiga liituda. Muidu huvitava ideega tekst on täis lehekülgedepikkust mõttetut põdemist. Näiteks Strugatskite loomingusse " vene hingevalu" valdavalt sobib, nemad kirjeldasid ju totalitaarrezhiime. tuumasõdu või ökoloogilisi katastroofe läbi teinud planeete jne. Sellised teemad kohe võtavad inimloomuse üle arutlema. Seevastu Lukjanenko paistab käesolevas romaanis põdevat põdemise enda pärast ja see ongi kõige hullem. Sügavik ( iseenesest suurepärane idee! ) on viis aastat vana ja juba soiutakse: " Meilt rööviti taevas! " Kesse keelab, mine reaali ja vahi taevast niipalju kui kulub! Ja ülepea ei sobi selline stiil küberpungiga. Iseenesest pole tegu halva romaaniga, ent võta või jäta-Gibson on parem, Stephensonist rääkimata.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõned seda heaks tooniks ei pea, peatun algul veidi kaasarvustajate poolt väljaöeldul...

Avol on õigus - romaani üks peamisi väärtusi ongi vast erinevate teadusharude sümbioosi näitamine ning tajurelativismiga mängimine.

Jah, Turingi testi oleks tulnud mainida. Ning tegelikult ma ühinen tõepära osas pigem Andres Septeriga.

Atsil on õigus, see, kas upud või ei upu, sõltus ju ainult kasutajaliidesest... Oleks mingisuguse tavalise 3D renderdusega sinna läinud, ilma deep meditatsioonita, oleks pilt küll kole olnud, kuid töö samas tehtud saanud.

Paljud arvustajad loevad aeg-ajalt midagi, mis on pärit subkultuurist, kuhu nad absoluutselt ei kuulu. Osa neist suudab tunnistada, et võib ka nii, osa mitte. Velbu näib olevat sellest teisest rühmast pärit. Lisaks niipalju, et tema kokkuvõttele vastab suurem osa vene kirjandusest alates vähemalt Dostojevskist ning peaaegu kogu vene ulme... Võibolla oleks tark valida lugemist muuhulgas ka autori rahvuse järgi?

Nüüd minu isiklikud mõtted. Meeldis, et ei rutatud Tundmatu päritolu ammendavalt ära seletama (nagu seda kardetavasti oleks teinud Asimov või mõni muu Lääne autor), et lõpuni jäi ses osas mitu otsa lahti. Meeldisid nutikad detailid ja inimeste suhtumise kujundamine. Näiteks see stseen, milles peategelane sattus panka, mis nägi seestpoolt välja nagu pesumaja ning kus järgmisel hetkel üks vann ümber läks, läigatades põrandale räpase vee ja dollarihunniku, on kulda väärt. On rida hästi kujutatud kõrvaltegelasi, Aleksiga eesotsas.

Natuke mõistmatuks jäi, mispärast daiveri vastased nii pikaldased olid... See tähendab, miks ikkagi peategelase ukse taha OMON ei ilmunud. Teiseks, Kõigevoli medal on küll efektne detail, kuid tegelikkuses peaks ainuüksi selle olemasolu välistama vähegi arvestatava majandusliku käibe Deeptownis, seega sisuliselt ka Deeptowni enda.

Tõlke kohta: üldiselt hea ja ladus, kuid oleks tulnud kindlalt ära otsustada, kas eelistada teatud sõnade inglis- või eestikeelse häälduse järgset kirjapilti ja sellest ka kinni pidada. Kui juba kirjutada "daiver", oleks tulnud kirjutada ka "leimer", mitte "lamer". Hea küll, sõnal "lame" on ka eesti keeles sobiv tähendus ning võibolla mingi ringkond hääldabki seda sõna nii. Kuid sõna "doomer" puhul on juba raske midagi sellist väita. Lisaks leidsin ühe väga naljaka vea: "Okkama habemenuga". Irnu või erneks. Kohe näha, et vene keelest tõlgitud. Occami habemenoast võiks ikka intel-inimene kuulnud olla...

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen kiitjate kooriga. Minuga juhtus ka nii, et lugesin Deeptowni sarja teist osa kogemata kombel paar aastat varem kui esimest. Momendil tundub millegipärast, et esimene osa on parem. Peamiselt just sellepärast, et autori filosoofilised heietused mõjuvad siin märksa vähem kohatult ja rohkem romaani orgaanilise osana kui järjes. Nii et teie, kes te kurdate "lehekülgedepikkuse mõttetu põdemise" üle - you ain`t seen nothing yet.


Kunagine FIDOneti point 2:491/1.62
Teksti loeti eesti keeles

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles

Teate, ma lugesin sellest raamatust kolmkümmend lehekülge läbi ja esmamulje on küll viis mis viis. Muinasjutu küberkeskkonda ümberpanek oli väga meeldiv.Nii, sain läbi.Viis jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kuidagi iseloomustada loetut, siis esimene asi, mida mainiksin, on suhteliselt lõdva ja hooletu randmega kirjutamislaad. Midagi sellist, mis meelde ei jää. Mõnus on lugeda, libistada ennast peategelasega kaasa, kuid see kõik on kuidagi.. liiga lihtne ja tavapärane. Umbes selline, et tuppa tulles võtad ukselt võtme ja riputad varna, ilma tegevust mõtestamata. Automatism. Lugemine lugemise pärast.

Ilmselt ei ole see romaan just päris seda laadi raamat, mida suudaksin nautida ka teistkordsel lugemisel. Sestap. Kuigi asi oli nutikas ja mõnusa huumoriga kirja pandud, ei saa ma kuidagi teda liigitada enda jaoks oluliste teoste nimekirja.

Kohati meenutas asi mulle sellist tõsist rpg-d või seiklusromaani. ja muutus veidi häirivaks. No kaua võib lihtsalt ringi tuustida tuustimise enda pärast. Ei istu mulle ei conani-laadseid veidrused ega üldse primid seikusromaanid eesotsas ivanhoede ja muu taolisega. See romaan näib küll minevat kategooriasse, et seiklus, ja veel milline, ohhooo! kübermaailmas ja puha.

Teksti loeti eesti keeles

Hoogsalt alanud romaan sumbub poole pealt ehtvenelikku indlemisesse, kõike enda alla matvasse soovi olla eriline, armastatud ja olla millegi olulise esmavahendaja või -avastaja (mida ulmeromaanis on muidugi lihtne teostada, kuid mis reaalsuses seisneb paremal juhul selle leidmises USA saatkonna prügikastist).

Ning kui kujutluslik pilt iseendast on helge ja ambitsioonid suured, siis reaalselt komistame otsa nii ksenofoobiale ("hea inimene, kuigi ameeriklane") kui väiklusele (vennasrahvas poolakad näiteks ei armastavat venelasi, mille tõestuseks on nende soovimatus dubleerida oma webisaite vene keelde). On lihtne ette kujutada romaani autori kaasmaalasi romaanist neid kohti lugedes nõusolevalt mühatamas, aga mis tundeid peaksid need esile kutsuma teistes inimestes?

Veritsev haav hinge tekib tavaliselt neist reaalsuse ja kujutelmade vahelistest kääridest. Ja sealt tuleneb kõik juurdekuuluv. Nii et puhtalt siseturu produkt, mis asjasse mitte puutuvale jätab pigem mulje haigusloost. Hariv, seda küll. Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Vana Doom pole mulle mitte kunagi meeldinud. Jubeda graafikaga arulage kõmmutamine. Õnneks romaan päris selline ei olnud. Algab huvitavalt. Sätitakse paika tegelased, tutvustatakse nende elu/olu. Siis läheb järsku hirmsaks madinaks. Peategelane sumpab Doomi labürintides, notib kolle ja igasuguseid muid lorusid ning kuulutab igal lehel peaaegu kaks korda, kui kõva Doomi mängur ta kunagi oli. Igav ja tüütu oli see lõik. Õnneks muutub lõpp natuke rahulikumaks ja tõsisemaks ning selle tõttu ka huvitavamaks.Üldiselt on tegu päris hea raamatuga, kuigi minu jaoks jääb Lukjanenko virtuaalsuse kontseptsioon üsna arusaamatuks. Mitte just Deep programm ise, vaid inimeste käitumine ja reageerinud. Ma ei saa aru, kuidas saab inimene virtuaalis olles klaviatuuril nuppe sodiks taguda? Ja toolil istudes ringi liikuda. Autor on seda küll seletanud, kuid üsna häguselt. Ilmselt meelega. Samuti panevad muigama mitmesugused riistvaralised viited ja Internetti sissehelistamise teenus. Areng päriselus on olnud märksa kiirem, kui autor kujutleda oskas. See muidugi ei sega lugemist. Gibson on küll parem, aga ega sellelgi midagi viga ei olnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Esimene raamat, mille lugesin läbi just BAAS`i soovituse tõttu. Ei pidanud pettuma. Kui kõrvale jätta liiga täpseks aetud riistvara jutt, siis ülejäänu oli üsna usutav. Eriti see alateadvuse "juurdejoonistamise" osa. Jutu point oli ka täitsa olemas - inimliku egoismi sügavuste otsimine, aga siingi tuleb tunnistada, et garneering oli värvikam kui põhiroog. Näha kohe, et kirjutades hoiti pidevalt silme ees võimalikku filmistsenaariumit.Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Gibson, Stephenson, nüüd Lukjanenko. Tutvus küberpunkiga on väike, kuid midagi oskan siiski kommenteerida. Gibson on oli segane, küllap on ka nüüd, kui midagi peaks temalt kätte sattuma. Stephensoni Snow Crash oli tublisti ehitatud maailmadega action romaan, milles võlusid just eriti tegelaskujud. Lukjanenko aga paistab kirjutavat oma virtuaalmaailmast, uurib-puurib seda süviti ja arutab selle tekke jms mõtet. Ja filosoofia vahele on ka kenasti actionit pikitud. Aint pärismaailm jääb siiski üpriski kaasaaegseks. Doomi levelid ei häirinud, täitsa mõnusana tundus see tekst. Vana Doom küll eriti meelde ei tulnud (no välja arvatud see kohvik, kus Patu Ikoon ühel seinal asetses), kuid mis sellest. Ega ma Doomi tõttu seda lugema hakand. Või noh ... natuke. ^^
Teksti loeti eesti keeles

"Peegelduste labürint" on lihtsalt niivõrd hea raamat, et sellele on lausa raske arvustust kirjutada. On oht, et kipud targutama ja kordad kaasarvustajate mõtteid. Seetõttu teen lühidalt.

Eelkõige meeldis see romaan mullegi oma virtuaalreaalsuse idee poolest. Aga mitte ainult. Kaasahaaravus, äratundmisrõõm, huumor ning sügav filosoofia on ülejäänud plusse andnud märksõnad.

Ja midagi negatiivset nagu ei oskagi välja tuua. Jah, vormistusliku külje pealt oleks minagi oodanud otsese kõne ümber jutumärke. Ja tõepoolest, romaan muutus mingil hetkel natuke targutavaks ja veidi uduseks. Aga need on pisiasjad, üldmulje on ikkagi väga hea.

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles