Kasutajainfo

Giles Gordon

1940-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Gennadi Gor ·

Strannik i vremja

(lühiromaan aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «Zvezda» 1962; nr 6 – nr 7
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Rändur ja aeg»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
5
5
2
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (15)

Gennadi Gori kogumik "Glinjanõi papuas" oli esimene ulmeraamat, mida vene keeles lugesin. Nii suur ulmeisu oli, et vene keeles lugesin! Ja vastavalt eesti rahva vanasõnale läks esimene vasikas aia taha. :-) Gor mulle ei meeldinud. Ka "Rändur ja aeg" ei suutnud muljet paranada. Võib-olla olin juba liiga palju lugenud, kuid tegevus paistis kuidagi stamplik.
Teksti loeti eesti keeles

Hea romaan... hästi kirjutatud, aga kohutavalt igav ning üsna vanamoodne ja oma tehisprobleemikestes urgitsev. Lugesin suht suurte pingutustega kaks korda läbi, aga kolmandat korda seda vaeva näha ei soovi... maailmas on nõnda palju hulga paremaid raamatuid. Ka Gennadi Goril endal on mitu märksa tuumakamat teksti.

Aga see ränduri ja aja lugu on säherdune tavakirjaniku ulmekas, kus on miski oluline tera puudu... et kõik oleks justkui paigas, aga tekst mõjub tobedalt... Paneks kahe, aga paar kummastavat kohta on meelde jäänud... kolm enesetappu sooritava roboti ja selle tulnukaga vestluse eest.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Romaan on leidnud paiga ka Sergei Plehhanovi koostatud antoloogias Sovetskaja fantastika 50-70-h godov. Ju ta siis oli nõukogude ulmes kuidagipidi oluline teos. Algus oli isegi päris normaalne. Esimesed kümmekond lehekülge ei olnudki nagu viga midagi, aga siis hakkas see jobutamine pihta. Tõeline kannatuste rada. Annab muidugi pisukese jupikese nõukogude fantastika mosaiigile juurde küll aga see vist ka ainuke väärtus sellel lool. Tundub jälle sellise loona, kus autor mõtleb, et mida pikem teos seda parem, ja saabki mingi tigu valmis. Ilmselt enam sellist lugu küll närida ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Põgenemiskatse" kõige pikem lugu, mis kokkuvõttes jätab mulje, et autoril on sõnu vabalt käes olnud, aga mõtteid veidi napiks jäänud ja asjasse puutuva teksti asemel sähvivad mingid täiesti irrelevantsed tegelased: Tshemodanov, robotid, tioomlane ja lõpuks veel see imelik Gavrina.
Teksti loeti eesti keeles

On õige, et liiga palju erinevat butafooriat ja münhausenlikke trikke on siia kokku kuhjatud, samas tundub mulle, et mõnede lehekülgede pärast võiks seda liigitada "Põgenemiskatse" tugevaimaks looks. Lõpp muidugi imalalt lehkav, ei kannata ma seda helge tuleviku laadi, kus kõik suht ilma konfliktideta läheb ja õnnelik lõpp peategelasele teed valgustab läbi autori haiglase mõistuse hämarate keerdkäikude. Tundub, et mingil hetkel said autoril süþee loogiliseks arendamiseks ideed otsa ja ta siis hakkas suvalist jahu pikkuse nimel vahele sogama (tioomlane jt). Aga sellest hoolimata - midagi siin ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Uskuge või mitte, aga absoluutne lemmiklugu selles kogus. Lapsepõlves lugesin kümneid kordi ja siiani tuleb soe tunne, kui meenutan.Enamik eelarvustajaid on loo maha teinud, süüdistades seda venivuses, aga mulle see just meeldib. Vihale ajab, kui kirjanik loob mingi tulevikumaailma, mille vastu mul pea alati meeletu uudishimu tärkab, aga rahuldada seda ei saa, sest keskendutakse kangelasele ja tema seiklustele. Gennadi Gor on seda apsakat stiilipuhtalt vältinud ning peategelase sihitu tolgendamine tulevikus õnnestub pareminigi kui Lemi kangelasel Tagasitulekus tähtede juurest.Võite jalaga lüüa, aga mulle ilgelt meeldivad sellised põnevuseta ja konfliktideta helge ühiskonna kirjeldused, kunagi ei ütle ära ka näiteks mõne sotsrealistliku telliskivi läbilugemisest. Ausõna.
Teksti loeti eesti keeles

Ei suhtu kõige soojemalt. Minu meelest oli ta ikka parajalt veniv ning tüütu, sisu kuidagi lohisev, tegelaskujud suhteliselt halvasti kirjeldatud. Lühidalt: palju parema teose oleks saanud teha. Pealegi oli kirjanik minu meelest tahtlikult üritanud asja võimalikult pikaks venitada, tuues juttu sisse igasugu veidraid tegelasi ning ebausutavaid sündmusi. Niisiis, kaks, ei rohkem ega vähem, sest mõned toredad kohad tal ju olid...
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist on puudu otsene konflikt ja peategelase vastandumine millelegi. Puudub probleem, selleks ei kujune isegi kangelase kohandumine uude ilma. Heietav vorm on lubanud kirjanikul kasutada väga erinevaid teemasid, nagu surfaks ta hüplikult kogu ulme diapasoonis. Mulle oli "Strannik i vremja" järjekordne kinnitus sellest, et kui anglo-ameerika (ulme)kirjandus on eelkõige stoori ja vestern; siis slaavi oma poeem. Ja nelja "annan" tioomlase ühe tsitaadi eest, mis kõlas umbes nõnda, et igasugune religioon tähendab eelkõige hirmu ja soovimatust võtta maailma nii nagu ta on...

Võibolla hindan üle aga romaan jättis üldiselt sümpaatse mulje. Jah, oli küll igavavõitu, ent mitte nõmedalt tuim. Ja oma ideed tõi ju kirjanik kenasti välja.

Mingiks verstapostiks ta Vene ulmes või eesti tõlkeulmes muidugi ei ole.

Mulle meeldisid tegelikult rohkem need minevikustseenid. Tulevik läks liiga läilaks.
Teksti loeti eesti keeles

See on üks neist lugudest, mida võib kasutada umbes nagu elektritara vasikate puhul, kui eesmärgiks on inimest ulmest igaveseks eemale hoidma panna. Pikk sisutu grafomaanlik narisemine, täis risuhunnikuks kokku kuhjatud SF-stampe. Jube.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Pikk, surmigav, jampsimiseni tüütu ja emotsionaalselt mitte mingeid emotsioone (peale tülpimuse) esilekutsuv kogumikku lõpetav romaan. Õudne, missugust asja inimesed 60ndatel lugesid ja kindlasti ka nautisid. Mingi vene halav jama. Ma näiteks ei suuda uskuda, kas keegi naist kes 6-aastase poja ja mehe vabatahtlikult ja igaveseks maha jätab suudaks üldse keegi mingi muu tundega kui kibestumusega segatud viha meenutada, peategelane aga puistab mõned fraasid iganenud tunneteülesest teadmistehimust ja kohusetundest Teaduse ees ja laseb end 300ks aastaks külmutada. No ega see isa muidugi ise parem ei olnud. 6-aastane poeg jäi ilma emata? Ah, pohhui, ärgu siis olgu isa ka, lasen end jäässe panna et armastatud naine ära oodata tähtedevaheliselt retkelt, mille õnnestumise tõenäosus on väike.

Mis tundlevad robotid? Robot kes tahab teha enesetappu enda ärauputamise teel? Mis kuradi emoromaanide autor tioomlane? Mis pagana müstiline, nägu varjav Tähtedevahelise Sadama adminn? Mis kuradi Baikali taga elav metsavaht kes käis 6000km. tagant tööl iga päev? Sellist soga oli päris mõnuga visatud ja kuigi loo jutustamine oli aeglaselt veerev, ilma eriliste tõusude ja langusteta, tõmbasid need niigi haleda narratiivi ikka kohati ohtlikult lähedale piirile, mis eraldab reaalsust ja sürrealismi.

Aga jah. Kes kogumiku "Põgenemiskatse" juba kätte on võtnud (nagu mina), eks see loeb ka seda lõpetavat romaani, kes aga pole lugenud - ega suuremat mõtet polegi, kui just ajaloolis-perversset huvi nõukogude ulme vastu pole.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lühiromaani vist 2 või 3 kuud. Et lugesin paarkümmend lehekülge ja siis lugesin vahepalaks mõne täispika romaani läbi ja siis närisin veel paarkümmend lehekülge läbi ning lõpusirge läks ikka hambaid risti surudes ja toore sihikindlusega, et ei, kui ma olen juba ülejäänud kogumiku ära lugenud, siis selle pean ka lõpuni lugema. Ei saa ju raamatut paarkümmend lehte enne lõppu riiulisse panna.
Midagi karjuvalt halba nagu ei olnudki, mis oleks kohe hamba all karjunud. Lihtsalt meeletu mämmerdamine ja venitamine ning sihikindlalt mittekuskile väljajõudmine.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tarmo Õuemaa
13.02.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
 

Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.

Teksti loeti inglise keeles

Vastuolulised tunded. Keeleulme on mulle meeltmööda ja seda võiks palju rohkem olla. Peategelane oli minu arust suurepärane - poetess, kes suutis teisi nii täpselt jälgida, et raske oli aru saada, kas ta loeb mõtteid või seletab kõike tõesti lihtsalt ülihea keelevaist ja kehakeele mõistmine. Luuletajana oli ta läbi löönud just tänu oma erilisele talendile - kui kaasinimesed on nagu avatud raamatud, siis on ju kindel, et kui nende mõtted ja tunded luuleks seada, on tulemus inimestele meele järgi.

See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles

Kuidas ikkagi Paabeli torni ehitamine välja nägi? Ted Chiangi loos jõuab peategelane, kes ametilt kaevur, torniehitajatele appi juba üsna torniehituse lõpul, kui seda on ehitatud juba inimpõlvi. Müürseppadele telliste ülestoimetamine võtab aega neli kuud ja osa torniehitajaist on oma perega torni keskosasse ehitama asunud. Levib anekdoot, et kui müürseppadel kukub tellis alla, kurvastavad nad rohkem kui inimese allakukkumise pärast, sest tellis tuleb jälle üles tuua.

Tegelased on mõnusalt asjalikud, mitte mingid normaalse inimese eellased-debiilikud, nagu vana aja rahvast tihti kujutama kiputakse. Tegevus võtab mitu üllatavat pööret ja lõpp on päris nutikas, kuigi ma oleks ka triviaalsema lahenduse andeks andnud.

Paabeli torni lugu ei ole mulle kunagi eriti korda läinud, aga see lugu minu jaoks tõeline pauk. Suurepärane tekst!

Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Lugema hakates oli mu ainsaks eelteadmiseks, et see on ilmunud sarjas “Fantasy Masterworks”, järelikult siis ilmselt fantasy. Seepärast tekitas veidi põnevust, kui raamat algas peategelase – ajakirjaniku – ja vapustava punapäise kaunitari kohtumisega lennujaamas, kus mõlemad ootasid pressikonverentsi algust.

Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.

Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.

Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Vaimude rass teeb keelatud katseid kvagmaga. Inimeste esindaja saadetakse uurima, mis toimub. Esindaja saab lubaduse, et talle selgitatakse, miks katseid vaja teha on ja näidatakse portsu lugusid ehk meie jaoks jutukogu järgmisi jutte. Iseseisva loona seda sissejuhatust "Vacuum Diagramsi" nimelisele jutukogule hinnata ei saagi. Sissejuhatusena oli rahuldav, Huvi tekitajana ühtpidi liiga segane ja keeruline, aga teistpidi suutis mingi uudishimu tekitada.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Loo tegelased on teismeline Ameerika neiu ja tema väikevend. Õde märkab, et vennakesega seoses tuleb ette igasuguseid veidraid asju. Näiteks jääb poiss ühel päeval vahele kassiga monopoli mängimisega.

Selgub, et väikevend on nõid, kes rohusegude ja võlusõnade abil suudab imeasju korda saata. Õde käitub, kontrollib, kas asi ikka tõesti on nii nagu poiss väitis ja hakkab siis talle heaks nõuandjaks, et tattnokk rumalusi ei teeks. Lõpuks palub endale ka üht eakohast teenet ja sealt edasi läheb lugu põnevaks.

Hea lugu ja sümpaatsed tegelased. Üleloomulike võimetega laps, kelle hirmuvalitsemise all maailm elab, on klišee. Teismelised, kes kasutavad üleloomulikke võimeid oma probleemide lahendamiseks, on klišee. "El Regalos" see aga ei häirinud, sest õde-venda olid ikka päris inimeste moodi, toredad lapsed.

Pingeid muidugi oli. Eks igaüks, kellel on nooremaid õdesid-vendi, kujutab ette, et lihtne see ei ole, kui su ea tõttu veel pooletoobine vend on õnnistatud üleloomulike võimetega. Aga tuleb hakkama saada.

Teksti loeti inglise keeles

Sel suvel läks ulmekatega kohe hästi. Kõik, mis kätte võtsin, oli kas nii hea nagu ootasin või isegi parem. Besteri "Tiiger! Tiiger!" kuulus kindlasti teise rühma, mis on ju isegi imelik, kui arvestada, et olen seda kunagi lugenud.

Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem - lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.

Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.

Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles

Käiku on minemas tehnoloogia, mis võimaldab mingite väravate kaudu liikuda otse planeedilt planeedile. See määrab mehitatud kosmoselennud väljasuremisele. Istuvad ja tusatsevad siis kosmoselendurid - kunagi olid kogu inimkonna sangarid, aga nüüd ei saa tähelennuakadeemia kursuseidki täis. Ma ise ka paberlehe ajakirjanik, saan hääbuva elukutse probleemist aru, aga lahja on see jutt. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt algab tõeliselt intrigeerivalt - koju jõuab iidne, ammu kadunuks peetud kosmoselaev, mis oli kunagi esimesena saadetud uurima üht salapärast planeeti. Kui laev toona tagasi ei tulnud, saadeti planeedi suunas üha uusi laevu, kuid kõik ekspeditsioonid said hukka. Nüüd siis, imelugu, kõige ammusem on piltlikult koputamas koduväravale. Kas tõesti õnnestub lahendada salapärase karantiinplaneedi saladus? Samas on ju hirmus ka, jumal teab, mis seal laevas oodata võib. Lahendus oli ulmeka jaoks üllatav, aga mulle istus. Lemmiklugu Balabuhha eestikeelsest kogumikust.
Teksti loeti eesti keeles

Mööda ilmaruumi sõidavad mõistuse kaitseteenistuse ristlejad ja otsivad planeete, millel on jälgi mõistusega liikidest, kes on hävinenud. Siis rändavad minevikku, teevad kindlaks, kuidas ja mis on hävingu põhjustanud ja teevad kusagil vajaliku muudatuse, et häving ära hoida. Ega pole lihtne töö. Teema on üleekspluateeritud, aga Balabuhhal on see mõnusas nukras stiilis kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Barron on ülipopulaarse telesõu saatejuht, kes hullutab masse oma rünnakutega selle maailma vägevate vastu. Rünnakud on tegelikult muidugi üpris täpselt kalkuleeritud, et keegi liiga võimas liiga valu ei saaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.

Teksti loeti eesti keeles

Teadlane on Prantsusmaal gerontoloogide teaduskonverentsil, annab intervjuu, kus seletab ülevaatlikult elu pikendamisega tegelevate teadlaste koolkondade erinevused, mõtleb, et teaduskonverentsidel on parem kõik see, mis toimub mitteametlikus osas, saab ühelt kohalikult ulmekirjanikult pikaealisusest kirjutatud romaani.

Väärt jutt, aga mitte lõpu pärast, vaid selle eest, kui mõnusas stiilis suudab autor paarikümne leheküljega haarata igavese elu teemadel kaasa mõtlema. Arvestades kirjutamise aega ja kohta tuleb ka kiita jutu apoliitilisust.

Teksti loeti eesti keeles

Doktor Largo peab labori kehva majandusliku olukorra tõttu vastu võtma vananeva rikkuri pakkumise kasvatada talle 18aastane poja "mudel", et vanamees saaks siis hinnata, kas poeg on ikka tema ja tema hiigelvaranduse vääriline. Osalt totakas, aga osalt huvitav ja ajast ees kloonimisjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogude Leedu kirjaniku ettekujutus, mis juhtub USAs sandi kerjusega, kui talle anda 450 miljonit dollarit. See iseenesest oli jutu muhedam osa. Mind häiris hoopis rohkem see raamtekst. Ma ei usu, et ta meelega tuleviku üliõpilase ja juhendaja nii totakasse valgusse pani.
Teksti loeti eesti keeles

Xanth on maagiat täis maa. Iga Xanthi inimelanik sünnib mingi maagilise võimega, Xanthi sarja avaraamatu peategelane on aga nooruk, kes pole endas suutnud maagilist võimet leida. Ta on jõudnud abiellumisikka ja pruut on ka olemas, aga eluga ei saa edasi minna, sest enne peaks ta kuningale tõendama oma talenti ja kui seda ei suuda, kupatatakse ta Xanthist minema maagiata maailma.

Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.

Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.

Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.

Teksti loeti inglise keeles

Kirsten Bakis võtab klassikalise Frankensteini loo ja jutustab selle täitsa mõnusalt ümber. Frankensteini asemel on muidugi üks teine hull Saksa teadlane, kelle koloonias nikerdatakse valmis intelligentsed, tehisliku kõneaparaadiga suured koerad. Maailm on teadlase koloonia unustanud, teadlane ise oma töö vilju ei näe, aga ühel ilusal päeval (tänapäeval, kuigi Bakis oli tegevuse nihutanud lähitulevikku) sõidavad need lennukite ja helikopteritega New Yorki, tutvustavad endid galantsel moel, jäädes samas piisavalt salapärasteks. Nad seavad ennast päris hästi sisse ja on kogu maailma lemmikud, aga siiski kannavad nad kaasas oma hukku. Jutustaja on üliõpilane, kelle koerad valivad oma ihuajakirjanikuks. Ta leiab endale suurepäraseid sõpru, saab teada jubeda loo koloonia lõpust ja koerte päritolust. Minu arust sobis lõpp ka sellise raamatuga päris hästi.

Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.

Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kergestiununev humoresk jahimehest, metsa kukkunud lendava taldrikuga tulnukast ja suurte heategudega kaasneda võivatest komplikatsioonidest. Zen jah, aga selline nõuka zen, et paistku vahepeal asjad kuidas iganes, lõpuks on ikka kõik p-s ehk vanamoodi.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ajaviiteks kõlbab, aga paar aastat pärast esimest lugemist ei ole ma võimeline enam eestikeelsetel osadel vahet tegema. See oli siiski põnevam raamat kui esimene, kõik see ülekaaluka vastase alistamine ja kuningriigi sisepoliitika. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase elu on kehvas seisus. Kunagi andekas noorkunstnik - nüüd odavate raamatute illustraator, abielu on lõhki, uus pruut jäi ka teise mehega vahele. Võtab siis tüüp oma seitse asja ja sõidab maale oma kadunud onu tühja majakolakasse, mis on talle jäetud. Mees loodab oma mineviku kohta rohkem teada saada ja see tuleb välja küll, aga mitte meeldiv, vaid ikka selline, nagu ühele õudusjutule kohane. Ma ei ole väga suur õudukate austaja, sest need on igavavõitu. Seegi oli natuke liiga etteaimatav. Aga Bailey mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Numismaatiline ulme. Jutustajal on ilmselt maailma ainulaadseim mündikogu, kuhu kuulub 12 münti. Mis mündid need on, ei hakka ära jutustama. Seda tüüpi jutuke, mis tekitab väikse reaalsusenihke ja rahutustunde, et äkki ongi see võimalik.
Teksti loeti inglise keeles