Kasutajainfo

Bob Marsden

Teosed

· Gennadi Gor ·

Strannik i vremja

(lühiromaan aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «Zvezda» 1962; nr 6 – nr 7
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Rändur ja aeg»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
2
5
5
2
Keskmine hinne
2.667
Arvustused (15)

Gennadi Gori kogumik "Glinjanõi papuas" oli esimene ulmeraamat, mida vene keeles lugesin. Nii suur ulmeisu oli, et vene keeles lugesin! Ja vastavalt eesti rahva vanasõnale läks esimene vasikas aia taha. :-) Gor mulle ei meeldinud. Ka "Rändur ja aeg" ei suutnud muljet paranada. Võib-olla olin juba liiga palju lugenud, kuid tegevus paistis kuidagi stamplik.
Teksti loeti eesti keeles

Hea romaan... hästi kirjutatud, aga kohutavalt igav ning üsna vanamoodne ja oma tehisprobleemikestes urgitsev. Lugesin suht suurte pingutustega kaks korda läbi, aga kolmandat korda seda vaeva näha ei soovi... maailmas on nõnda palju hulga paremaid raamatuid. Ka Gennadi Goril endal on mitu märksa tuumakamat teksti.

Aga see ränduri ja aja lugu on säherdune tavakirjaniku ulmekas, kus on miski oluline tera puudu... et kõik oleks justkui paigas, aga tekst mõjub tobedalt... Paneks kahe, aga paar kummastavat kohta on meelde jäänud... kolm enesetappu sooritava roboti ja selle tulnukaga vestluse eest.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Romaan on leidnud paiga ka Sergei Plehhanovi koostatud antoloogias Sovetskaja fantastika 50-70-h godov. Ju ta siis oli nõukogude ulmes kuidagipidi oluline teos. Algus oli isegi päris normaalne. Esimesed kümmekond lehekülge ei olnudki nagu viga midagi, aga siis hakkas see jobutamine pihta. Tõeline kannatuste rada. Annab muidugi pisukese jupikese nõukogude fantastika mosaiigile juurde küll aga see vist ka ainuke väärtus sellel lool. Tundub jälle sellise loona, kus autor mõtleb, et mida pikem teos seda parem, ja saabki mingi tigu valmis. Ilmselt enam sellist lugu küll närida ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Põgenemiskatse" kõige pikem lugu, mis kokkuvõttes jätab mulje, et autoril on sõnu vabalt käes olnud, aga mõtteid veidi napiks jäänud ja asjasse puutuva teksti asemel sähvivad mingid täiesti irrelevantsed tegelased: Tshemodanov, robotid, tioomlane ja lõpuks veel see imelik Gavrina.
Teksti loeti eesti keeles

On õige, et liiga palju erinevat butafooriat ja münhausenlikke trikke on siia kokku kuhjatud, samas tundub mulle, et mõnede lehekülgede pärast võiks seda liigitada "Põgenemiskatse" tugevaimaks looks. Lõpp muidugi imalalt lehkav, ei kannata ma seda helge tuleviku laadi, kus kõik suht ilma konfliktideta läheb ja õnnelik lõpp peategelasele teed valgustab läbi autori haiglase mõistuse hämarate keerdkäikude. Tundub, et mingil hetkel said autoril süþee loogiliseks arendamiseks ideed otsa ja ta siis hakkas suvalist jahu pikkuse nimel vahele sogama (tioomlane jt). Aga sellest hoolimata - midagi siin ju on.
Teksti loeti eesti keeles

Uskuge või mitte, aga absoluutne lemmiklugu selles kogus. Lapsepõlves lugesin kümneid kordi ja siiani tuleb soe tunne, kui meenutan.Enamik eelarvustajaid on loo maha teinud, süüdistades seda venivuses, aga mulle see just meeldib. Vihale ajab, kui kirjanik loob mingi tulevikumaailma, mille vastu mul pea alati meeletu uudishimu tärkab, aga rahuldada seda ei saa, sest keskendutakse kangelasele ja tema seiklustele. Gennadi Gor on seda apsakat stiilipuhtalt vältinud ning peategelase sihitu tolgendamine tulevikus õnnestub pareminigi kui Lemi kangelasel Tagasitulekus tähtede juurest.Võite jalaga lüüa, aga mulle ilgelt meeldivad sellised põnevuseta ja konfliktideta helge ühiskonna kirjeldused, kunagi ei ütle ära ka näiteks mõne sotsrealistliku telliskivi läbilugemisest. Ausõna.
Teksti loeti eesti keeles

Ei suhtu kõige soojemalt. Minu meelest oli ta ikka parajalt veniv ning tüütu, sisu kuidagi lohisev, tegelaskujud suhteliselt halvasti kirjeldatud. Lühidalt: palju parema teose oleks saanud teha. Pealegi oli kirjanik minu meelest tahtlikult üritanud asja võimalikult pikaks venitada, tuues juttu sisse igasugu veidraid tegelasi ning ebausutavaid sündmusi. Niisiis, kaks, ei rohkem ega vähem, sest mõned toredad kohad tal ju olid...
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist on puudu otsene konflikt ja peategelase vastandumine millelegi. Puudub probleem, selleks ei kujune isegi kangelase kohandumine uude ilma. Heietav vorm on lubanud kirjanikul kasutada väga erinevaid teemasid, nagu surfaks ta hüplikult kogu ulme diapasoonis. Mulle oli "Strannik i vremja" järjekordne kinnitus sellest, et kui anglo-ameerika (ulme)kirjandus on eelkõige stoori ja vestern; siis slaavi oma poeem. Ja nelja "annan" tioomlase ühe tsitaadi eest, mis kõlas umbes nõnda, et igasugune religioon tähendab eelkõige hirmu ja soovimatust võtta maailma nii nagu ta on...

Võibolla hindan üle aga romaan jättis üldiselt sümpaatse mulje. Jah, oli küll igavavõitu, ent mitte nõmedalt tuim. Ja oma ideed tõi ju kirjanik kenasti välja.

Mingiks verstapostiks ta Vene ulmes või eesti tõlkeulmes muidugi ei ole.

Mulle meeldisid tegelikult rohkem need minevikustseenid. Tulevik läks liiga läilaks.
Teksti loeti eesti keeles

See on üks neist lugudest, mida võib kasutada umbes nagu elektritara vasikate puhul, kui eesmärgiks on inimest ulmest igaveseks eemale hoidma panna. Pikk sisutu grafomaanlik narisemine, täis risuhunnikuks kokku kuhjatud SF-stampe. Jube.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Pikk, surmigav, jampsimiseni tüütu ja emotsionaalselt mitte mingeid emotsioone (peale tülpimuse) esilekutsuv kogumikku lõpetav romaan. Õudne, missugust asja inimesed 60ndatel lugesid ja kindlasti ka nautisid. Mingi vene halav jama. Ma näiteks ei suuda uskuda, kas keegi naist kes 6-aastase poja ja mehe vabatahtlikult ja igaveseks maha jätab suudaks üldse keegi mingi muu tundega kui kibestumusega segatud viha meenutada, peategelane aga puistab mõned fraasid iganenud tunneteülesest teadmistehimust ja kohusetundest Teaduse ees ja laseb end 300ks aastaks külmutada. No ega see isa muidugi ise parem ei olnud. 6-aastane poeg jäi ilma emata? Ah, pohhui, ärgu siis olgu isa ka, lasen end jäässe panna et armastatud naine ära oodata tähtedevaheliselt retkelt, mille õnnestumise tõenäosus on väike.

Mis tundlevad robotid? Robot kes tahab teha enesetappu enda ärauputamise teel? Mis kuradi emoromaanide autor tioomlane? Mis pagana müstiline, nägu varjav Tähtedevahelise Sadama adminn? Mis kuradi Baikali taga elav metsavaht kes käis 6000km. tagant tööl iga päev? Sellist soga oli päris mõnuga visatud ja kuigi loo jutustamine oli aeglaselt veerev, ilma eriliste tõusude ja langusteta, tõmbasid need niigi haleda narratiivi ikka kohati ohtlikult lähedale piirile, mis eraldab reaalsust ja sürrealismi.

Aga jah. Kes kogumiku "Põgenemiskatse" juba kätte on võtnud (nagu mina), eks see loeb ka seda lõpetavat romaani, kes aga pole lugenud - ega suuremat mõtet polegi, kui just ajaloolis-perversset huvi nõukogude ulme vastu pole.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lühiromaani vist 2 või 3 kuud. Et lugesin paarkümmend lehekülge ja siis lugesin vahepalaks mõne täispika romaani läbi ja siis närisin veel paarkümmend lehekülge läbi ning lõpusirge läks ikka hambaid risti surudes ja toore sihikindlusega, et ei, kui ma olen juba ülejäänud kogumiku ära lugenud, siis selle pean ka lõpuni lugema. Ei saa ju raamatut paarkümmend lehte enne lõppu riiulisse panna.
Midagi karjuvalt halba nagu ei olnudki, mis oleks kohe hamba all karjunud. Lihtsalt meeletu mämmerdamine ja venitamine ning sihikindlalt mittekuskile väljajõudmine.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see lühiromaan mulle pool sajandit tagasi ega meeldi eriti ka praegu, kuigi tollane "kaks" on nüüd palli juurde saanud.
Minul tekib kohe võrdlus Strugatskite "Tagasitulekuga", ain't et midagi väga võrrelda ei ole... Gor kirjutab kuidagi liiga rahulikult. Uimaselt.
Kuid läbi ma selle loo lugesin ja olen hiljem korra isegi üle lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles