Esmapilgul tundub setting võrdlemisi sarnane, ainult India asemel on Brasiilia. Narratiiv jaguneb tegelikult kolmeks liiniks. Esimene räägib 2006. aastal tegutsenud teleprodutsendist Marcelina Hoffmanist, kes avastab oma õuduseks korraga oma elust asju ja tegevusi, mida ta ise ei mäleta sugugi teinud olevat, ent ometi kinnitavad kõik, et on küll. Peagi selgub, et tegutseb mingi kuri kaksik.
Teine liin keskendub 2032. aastasse, kus biseksuaalne pisikurjategija Edson satub kvantfüüsika ja kvantkompuutritega tegelevate inimeste hulka ja avastab peagi, et teda näivad taga ajavat mingisugused tundmatud, kes tahavad teda tappa.
Kolmanda liini tegevus toimub 1732. aastal. Isa Quinn saadetakse sügavale džunglisse uurimis- ja korralekutsumisretkele sinna ammu kadunud isa Goncalvest otsima, kelle kohta liiguvad kummalised kuuldused. See liin on vähemalt alguses üsnagi Apocalypse Now (eriti aga selle aluseks olnud Joseph Conradi "Pimeduse süda") pealt matti võtnud.
Lõpupoole liinid küll ei segune, aga tuuakse välja miski multiversum ja kvantkompuutrid ja mõne liini tegelased kohtuvad teiste liinide tegelastega. See kõik on aga kirja pandud võimatult puiselt, tüütult ja hämmastavalt fantaasiavabalt. Kui hakkas selguma kogu asja taga olnud saladus, ei uskunud ma algul, et nii lame see ongi. Kahjuks uusi nüansse ei ilmnenud ja see võimatult tüütu jutustus jätkuski lõpuni segase sogana tuhandetest maailmadest, universumisuurustest kvantarvutitest ja brasiilia konnadest, kelle hallutsinogeene sisaldavat lima lakkudes võib erinevaid maailmu näha.
Nõrk, puine, tüütu, jama. Kõik see, mis tegi McDonaldi India-tsüklist huvitava ja põneva, oli selles raamatus muutunud iseenda peegelpildiks ja mõjus lugemist raskendavana, näiteks igal võimalikul ja võimatul juhul sisse topitud portugalikeelsed sõnad, nagu carioca, malandro ja capoeira paljude teiste seas, tegid lugemise veelgi piinarikkamaks.
Hinnet "kaks" võib kümnepallisüsteemis kirjutada ka 5/10. Midagi ju oli, selle eest ka need kaks/viis punga.