Kasutajainfo

Oleg Divov

3.10.1968-

Teosed

· Oleg Divov ·

Võbrakovka

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Väljapraakimine»
Saue «Skarabeus» 2015

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
7
0
0
0
Keskmine hinne
4.125
Arvustused (8)

Venelaste antiutoopia või utoopia, sõltuvalt lugeja perspektiivist.

Venemaal on putshi tulemusena võimule tulnud Rahvusliku Usalduse Valitsus. Nende esimeseks seaduseks on kõigi inimeste õnn, mille saavutamiseks kõik kurjategijad kuulutatakse antisotsiaalseks elemendiks. Kolmanda hoiatuse korral ootab seaduserikkujat surmanuhtlus või koonduslaager. Lühikese ajaga saavutatakse kuritegevuse peaaegu täielik kadumine ja algab nn. "kuldne" ajastu.

Raamat räägib seda seadust ellu viivate Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri töötajate nn. "(välja)praakijate" tegevusest. Täpsemalt ühe "praakija", Pavel Gussevi tegevusest. Raamatu tegevus toimub 5 aastat peale seaduse kehtestamist, ajal kui SOA tegevus on sumbumas ja on tekkinud vajadus selle reformimiseks.

Päris huvitav raamat. Kui poliitiline ja moraalne aspekt kõrvale jätta on tegemist küllaltki hea põnevikuga. Raamatus väljapakutud lahendustega nõustumine, mittenõustumine on muidugi lugeja enda asi.

Teksti loeti vene keeles

Moraalse aspekti kõrvalejätmiseks pole küll mingit vajadust. Kõigi suurte maailmaparanduse ideoloogide põhiprobleemiks on alati olnud kõlbmatutest kodanikest vabanemine... Mida lisaks peategelase elusaatusele ja hingeelule kenasti käsitletaksegi..

Kõik kurjategijad allutatakse koheselt medikamentoossele ülekuulamisele, vajadusel ka hüpnoosi kasutades, ja õigusemõistmine ei tunne erilisi viivitusi.. Kuldne ajastu just koheselt saabuma ei kipu, aga kuritegevus lämbuma küll; ja retsidivisti mõiste muutub ka arhaismiks. Sest kui ma õigesti mäletan, siis kolmas karistus oli automaatselt surmanuhtlus.

Tähelepanu väärib ka `Miranda` täiendatud ja parandatud variant, mida võiks taandada fraasile `teil on õigus osutada vastupanu ja surma saada`, oma radikaalsemas vene algversioonis mõnevõrra suupärasemalt `teil on õigus surra`.

Kirjutatud põneviku vormis... Võiks meeldida Heinleini fännidele ja muidu sõjakama ja sadistlikuma meelelaadiga ulmelugejaile...

Teksti loeti vene keeles

Mul õnnestus hankida romaani (Välja)praakimine 2099. aasta väljaanne. Eessõnast ja järelmärkustest selgus, et esmatrükk ilmus 2015. aastal ning pean selle taasavaldamist kultuuriteoks. Eessõnast selgus ka ajalooline taust, mis valgustas nende kaugete aegade sündmusi. 21. sajandi alguseks oli Venemaa olukord kriitiline: oligarhid olid ärastanud riigiettevõtted, korruptsioon ja altkäemaks lokkas, kuritegevus oli üldlevinud. Demokraatlikke vabadusi nautiv rahvas elas vaesuses ja hirmus. Putši tulemusel võttis võimu endale Rahvusliku Usalduse Valitsus, kes lõi Slaavi Liidus Sotsiaalse Ohutuse Agentuuri, mille töötajad ehk ”(välja)praakijad” hakkasid kõrvaldama ühiskonnale kahjulikke elemente (oligarhe, altkäemaksuvõtjaid, kurjategijaid, narkomaane, puuetega inimesi jne.). Eriti kuulus oli kahtlusalusele ette loetud teil on õigus osutada vastupanu ja surra. Vastavates laagrites viibis kümne aasta jooksul ca 15 miljonit inimest.

Romaani peategelane on legendaarne (välja)praakija Pavel Gussev. Võime täie hingega kaasa elada tema aktsioonidele parema kodumaa nimel:
1) uimastiala suurärimehe ja mõrvari likvideerimisele;
2) vaimselt ala-arenenud poisi leidmisele ja äraviimisele üksikemalt;
3) töökohal sekretäri vägistanud ettevõttejuhi kinnipidamisele;
4) jne, jne, …
Romaani lugedes saame ka teada, kuidas mustlastest (teada ju – vargad kõik!) Slaavi Liidus vabaneti ja et kampaania Osta vaid kodumaist! oli edukas.

Lugeja võib Pavel Gussevile niisama kergesti kaasa elada kui teisele klassikalisele sangarile Feric Jaggarile. Kui Terasunelm käsitleb meie ulmelist tulevikku, siis (Välja)praakimine on ajalooline romaan, mis valgustab sajanditaguseid sündmusi ning mille tegelastel on prototüübid elust enesest. Pavel Gussev võitles rahva puhtuse eest ja parema tuleviku nimel – seega meie kõigi eest. Soovitan romaani neile, kellel rahvuse heaolu on südamel. Teos kuulub klassikasse nagu ka Terasunelm. Kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Eelmine arvustaja on romaani võrrelnud Spinradi "Terasunelmaga" ja teatud paralleelid nende raamatute vahel tõesti eksisteerivad-totalitaarse režiimi kirjeldus, mille puhul on raske aru saada, kas tegu on selle propagandaga või mitte ning fiktiivsetest ees- ja järelsõnadest koosnev "raam", mis kogu pildi veelgi segasemaks muudab. Erinevalt "Terasunelmast" pole siin küll iroonia- ega absurdielementi, kogu lugu on vägagi tõsine. Teine raamat, millega tekkisid teatud paralleelid, on Heinleini "Tähesõdalased"-karmi korra abil saavutatud turvaline ja igavaks-steriilseks kippuv ühiskond. Äratuntavad on ka paralleelid Gusseni eluloo ja kõikvõimalike koomiksitest tuntud superkangelaste saatuste vahel.

Üldiselt päris põnev ja mõtlemapanev romaan, ehkki vahepeal läks see Gussevi-Valjušoki duo tegevuse kirjeldamine veidi tüütuks-nagu vaataks suvalist politseitööst rääkivat filmi või telesarja, lisaks fiktiivsele seadusandlusele eristavad seda realistlikust märulist vaid mõned ulmelised relvad ning muud vidinad. (Arvestades, et 1999. aastal ilmunud romaani tegevus toimub aastal 2007 ehk siis vägagi lähedases tulevikus, pole selles muidugi midagi imelikku.) Lõpupoole läheb romaani sündmustik aga hoogsamaks, põnevamaks ja ühtlasi ka verisemaks. Need asjaolud määravad ka hinde.

On see romaan siis karmi korda propageeriv utoopia või mitte? Ma ise kalduksin pigem arvama, et tegu on sihiliku provokatsiooniga autori poolt-"Väljapraakimise" eesmärgiks ongi lugejas mõnevõrra segaste tunnete tekitamine.

Ilmselt peab "Väljapraakimise" täielikuks mõistmiseks olema hästi kursis 1990. aastate Venemaaga ja sealse vaesuse, korruptsiooni ning kuritegevusega, mis pani paljusid venelasi "kõva kätt" ihkama. See, et nad selle "kõva käe" ka lõpuks said ja seda "Väljapraakimise" ilmumise aastal, pole vist mõtet mainidagi, küll aga kujunesid uue režiimi olemus ning muud hilisemad sündmused mõnevõrra teistsugusteks kui Divovi nägemuses. Nii on tegu järjekordse suurepärase näitega sellest, kuidas teaduslik-fantastiline kirjandus peegeldab oma kirjutamisaja vaimu ja üldisi meeleolusid.

Teksti loeti eesti keeles

Teatud mõttes on see mulle ülimalt sobiv raamat – tegeletakse ühiskonna modelleerimisega, sekka parajalt niipalju põnevust, et asi kuivaks deklaratsiooniks ei lähe. Raamat räägib äärmuslikest oludest ja küsib, kas äärmuslikud abinõud on väljapääs? Selles võtmes on teos tervik, sest ega Gussevi enda lukku saagi sisse tuua kuiva „ajaloolist” tõde, mida selline puhastus ühiskonnale maksma läheb. Samavõrra jabur on küsida, kas tegu utoopia või düstoopiaga ja mis õieti on autori seisukoht? Tegelikult ei tee Divov ju muud, kui keerab kõik vindid üle – diktatuur, drakoonilised karistused ja julgeolekulaadsete seadustest väljaspool seisvate jõudude kasutamine õigusmõistmisel. Vastukaaluks, „lihtsate inimeste” teatud imetlus ja kiituski, sest kuritegevuse saab nii ju tõepoolest kontrolli alla... Ma pole päris kindel, aga mulle tundus, et teatud mõttes käis autor läbi Venemaa möödunud sajandi ajaloo ja vastas omal viisil küsimusele, et tavaliselt tapetakse aegade muutudes sellised terroriorganisatsioonid sealmail maha, ja asjad lähevad tõeliselt halvaks alles siis, kui seda ei tehta...

Igal juhul tuleb lugeda ja mõelda!

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa kuidagi jätta seda raamatut võrlemata Opritsniku päevaga, kuigi Sorokin kirjutas enda teose hiljem. Mõlemas on ju tegevuskohaks düstoopiline Venemaa ja peategelaseks mingi selle uue ühiskonna tsekaa laadse organi komissar. Sorokini oma on ulmelisem, fantaasiarikkam ja jälgim. Divovi oma on realistlikumat joond hoidev (no kuivõrd võimalik selliste teostega see on) ja ulmevaesem. Ainus ulmeline element ongi see väljapraakimise seadustamine, samas on Divovi tegelased kindlasti palju paremini kirjutatud. Sorokini Opritsnikust ei mäleta ma palju ja minuarust ka väga ei seletatud, et mis ja kes ta täpselt oli. Divovi peategelased on huvitavad isiksused. Ulmeosas aga jah on natuke nõrk, vahepeal kipub selle ulme üldse ära unustama ja lugema teksti kui poliitilis-kriminaalset põnevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu kohta on eeskõnelejad pea kõik juba ära öelnud - võib nõustuda või mitte nõustuda, aga lisada suurt midagi pole. Sestap peatuksin omalt poolt vaid nn ees- ja järelsõnadel ehk väljamõeldud tekstidel, mis on samuti mõnes mõttes romaani osad.

Eessõna oli raske lugemine ja ilma põhitekstiga tutvumata vägagi mittemidagiütlev. Kuid peale romaani lõpetamist ma seda enam üle lugeda ei viitsinud, nii et võib-olla oleks parem olnud, kui ka see oleks olnud lõpus. See-eest nö järelsõna oli vägagi informatiivne ja põnev nagu põhiosa isegi ning andis teosele palju juurde.

Kokkuvõtteks üsnagi lobedalt loetav raamat, mis pakub nii meelelahutust kui ka mõtteainet. Taaskord paneb romaan mõtlema selle üle, kuidas üllas idee vale teostusega täielikult lörtsitakse ning miks seepärast igasugune totalitarism kurjast on.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019

Autorite sildid: